19-03-2021, 23:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 19-03-2021, 23:31 PM ja muutjaks oli Tartu.)
Ma ei ole kunagi olnud eriline tsiklite austaja, rohkem ikka nagu autod köitnud.
Kuni...
ühel heal päeval andis abikaasa mulle ülesandeks IZ 49 amordid osta.ee-s maha müüa, sest üle olid. Eks ma punnisin küll algul vastu, sest olin seni ainult siksiga tegelenud ja erilist usku ei olnud mootorratastesse, aga tegin, mis kästi. Ja milline oli minu imestus, kui palju huvilisi amortidele tekkis ja mis lõplikuks hinnaks kujunes, vau. Siis sain aru, et kuna siks on meil valmis saanud ja läheb järgmisel aastal musta numbrit taotlema, siis on aeg end ümber häälestada tsiklite peale ja selles osas tarkust koguma hakata.
Asi sai alguse siis nii:
Facebooki ilmus kuulutus, et keegi müüs Hiiumaal hunniku IZ 49 juppe, selgus, et sellega kaasa tuleb ka Vjatka. IZi puhul köitis see, et piltide peal paistis üsna komplektne, kuigi oli täiesti juppidena kastis. Keegi oli alustanud taastamisega (loe: laiali võtnud ainult), aga kaugemale ei jõudnud. Ainus miinus oli see, et raami ja mootori numbrid ei klappinud, kuid müüja teadis tsikli algset omanikku, kellel oli säilinud originaalmootor. Peale väikseid kõnesid viis sõit Hiiumaalt Tallinnasse mootori järele. Vana omanikuga sai ka ost-müük vormistatud.
Kuna tegemist oli vene dokumentidega, pidime kindluse mõttes tsikliki juppidest kokku panema ning ARKis ette näitama. Enne sai uuritud ARKist, et kui korralikult masin peab kokku pandud olema, et dokumente saada. Öeldi: "Mootorratas peab meenutama mootorratast." See tähendas maakeeli aga seda, et tsikkel oli nende arust romu ja pandi kirja hunnik "toredaid" vigu, nagu näiteks, et sõiduki tagatuli ei tööta, pidurisüsteem ja gaasisüsteem ei tööta ja on mittekomplektne ning kere värvitööd on pooleli jne
. ARK otsustas, et kui vead kõrvaldada ja hiljem taastatut uuesti ette näidata, siis tuleb tasuda riigilõiv ja saab numbrimärgi 1957. masinale kätte. Siis läksime koju ja lammutasime ratta jälle laiali ning algas taastamise protsess.
Hiiumaalt kraam:
Enne ARKi minekut "lego" kokku pandud:
Otsisin IZ49-le juppe ning Facebookis jäi silma postitus, kus keegi Järvamaalt pakkus "taolisele tsiklile juppe". Piltide küsimise peale sai selgeks, et tüüp müüb hoopis IZ350 "tsiklit" (loe: raam, esihark, poriplekid, mootor... kõik). Nii sai endale koju toodud 1949. aasta IZ350, mida varem ei olnud plaaniski ehitama hakata. Ühe silmaga hakkasime siis lisaks IZ49-le otsima ka IZ350-le juppe... ja nii ta läks...
...ei tasu ära ehmatada sellest roostekäkist, täna on seis juba palju parem.
Aga kahe ratta korraga ehitamisest siis edaspidi...
(50 uut halli juuksekarva tuli juurde peale lootusetuid üritusi profiilile avatari lisada)
Kuni...
ühel heal päeval andis abikaasa mulle ülesandeks IZ 49 amordid osta.ee-s maha müüa, sest üle olid. Eks ma punnisin küll algul vastu, sest olin seni ainult siksiga tegelenud ja erilist usku ei olnud mootorratastesse, aga tegin, mis kästi. Ja milline oli minu imestus, kui palju huvilisi amortidele tekkis ja mis lõplikuks hinnaks kujunes, vau. Siis sain aru, et kuna siks on meil valmis saanud ja läheb järgmisel aastal musta numbrit taotlema, siis on aeg end ümber häälestada tsiklite peale ja selles osas tarkust koguma hakata.
Asi sai alguse siis nii:
Facebooki ilmus kuulutus, et keegi müüs Hiiumaal hunniku IZ 49 juppe, selgus, et sellega kaasa tuleb ka Vjatka. IZi puhul köitis see, et piltide peal paistis üsna komplektne, kuigi oli täiesti juppidena kastis. Keegi oli alustanud taastamisega (loe: laiali võtnud ainult), aga kaugemale ei jõudnud. Ainus miinus oli see, et raami ja mootori numbrid ei klappinud, kuid müüja teadis tsikli algset omanikku, kellel oli säilinud originaalmootor. Peale väikseid kõnesid viis sõit Hiiumaalt Tallinnasse mootori järele. Vana omanikuga sai ka ost-müük vormistatud.
Kuna tegemist oli vene dokumentidega, pidime kindluse mõttes tsikliki juppidest kokku panema ning ARKis ette näitama. Enne sai uuritud ARKist, et kui korralikult masin peab kokku pandud olema, et dokumente saada. Öeldi: "Mootorratas peab meenutama mootorratast." See tähendas maakeeli aga seda, et tsikkel oli nende arust romu ja pandi kirja hunnik "toredaid" vigu, nagu näiteks, et sõiduki tagatuli ei tööta, pidurisüsteem ja gaasisüsteem ei tööta ja on mittekomplektne ning kere värvitööd on pooleli jne
. ARK otsustas, et kui vead kõrvaldada ja hiljem taastatut uuesti ette näidata, siis tuleb tasuda riigilõiv ja saab numbrimärgi 1957. masinale kätte. Siis läksime koju ja lammutasime ratta jälle laiali ning algas taastamise protsess.Hiiumaalt kraam:
Enne ARKi minekut "lego" kokku pandud:
Otsisin IZ49-le juppe ning Facebookis jäi silma postitus, kus keegi Järvamaalt pakkus "taolisele tsiklile juppe". Piltide küsimise peale sai selgeks, et tüüp müüb hoopis IZ350 "tsiklit" (loe: raam, esihark, poriplekid, mootor... kõik). Nii sai endale koju toodud 1949. aasta IZ350, mida varem ei olnud plaaniski ehitama hakata. Ühe silmaga hakkasime siis lisaks IZ49-le otsima ka IZ350-le juppe... ja nii ta läks...
...ei tasu ära ehmatada sellest roostekäkist, täna on seis juba palju parem.
Aga kahe ratta korraga ehitamisest siis edaspidi...
(50 uut halli juuksekarva tuli juurde peale lootusetuid üritusi profiilile avatari lisada)