[Formika]

Hea, et ka lapiti sedasi. Muidu poleks neid autosid(doonoreid) enam kuskilt võtta. Kujutan ette, et siis olid need tarbesõidukid mille eluiga üritati pikendada mitte ei tegeletud taastamisega.

 No vaevalt tegu tarbesõidukiga. Sel juhul oleks isend ammu sulatatud. Tegu ikkagi erakätes olnud autoga ja arvestades, et tegu väga prestiisse autoga, hoiti ja remonditi seda viimase võimaluseni. Polnud ju neil kümmekond aastat pärast sõda neid millegi muuga asendada.

Kahtlemata oli see auto keskmisest uhkem ning teatud ajani ka prestiižem kui näiteks mõni DKW või Opel. Kuid tarbesõiduk oli ta ikkagi. Vähemalt sellest ajast, kui augud sisse roostetasid ning oli vaja hakata keevitama. Alates 50ndate algusest ja hiljemalt 50-ndate lõpuks enam NL nomenklatuur ja koorekiht reparatsiooniautodega ei sõitnud. Need autod läksid nö teisele ringile kasutatud autode turul ning ostjateks olid need, kes ei saanud uue auto ostuluba.

Samamoodi nagu praegu on 20 või 30 aastat S-klassi Mercedes täiesti tavaline tarbesõiduk, kui tal on keresse augud sisse roostetanud. Hoiti ja remonditi seda mitte sellepärast, et auto oli prestiižne, vad sellepärast, selline auto lihtsalt oli võtta. Alates 60-ndate algusest oli prestiižne omada esmalt GAZ ja hiljem VAZ autotehase toodangut, mitte mingit mitukümmend aastat vana kapitalistlikku masinat. Ma soovitan selle auto eelmiselt omanikult uurida selle auto ajalugu ja panna see kirja. Kuna see auto oli viimased 40 aastat ühes peres ning tema ajalugu ka eelneva mitme kümnendi kohta on teada vähemalt läbi mälestuste, siis on see mõistlik talletada, et tulevikus ei peaks välja mõtlema legende. Sellel autol on pikk Eesti ajalugu, mis kajastab hästi erinavate ajastute trende kuni kõige viimase ajani. Stiilipuhas lugu sellest, kuidas Saksamaalt varastatud auto oli NL ohvitseri kasutuses ning toodi järgmise ringiga Eestisse tarbesõidukina. Kuidas kere lagunes ja käepäraselt keevitati kasutuskõlbulikuks. Tehnika andis järele ning katkiläinud osad asendati käepärase NL toodanguga. Kulunud ja katkine sisepolster asendati moodsa ja kergesti puhastatava punase termatiiniga. Ja lõpuks panid sellele silma peale vanatehnikahuvilised, et seda 1975. aastal hoogustunud vanatehnikaliikumise raames juba osaliselt hobisõidukina pruukida. Auto võeti restaureerimiseks lahti, kuid 1990ndate alguse rasked ajad panid tööd ootele. Vanal peremehel oli kuni viimase eluaastani säde silmis, et taastab selle ning igal aastal ka midagi tegi. Paraku sai aeg enne otsa. Ja kaasaja iseloomustamiseks - on leidunud piisava finantsiga uus omanik, kes soovib selle auto taastada tänaste restaureerimispõhimõtete järgi. Kas endale või müügiks, ei olegi tähtis. Peaasi, et jätkuks ressurssi projektiga lõpuni minna ning hoida ka selle lugu aus. 

Edu projektiga, talletage ka ajalugu. Täna veel keegi mäletab. Neid tundmatu ajaloota hingetuid masinaid on palju ning saab ka rahalises mõttes odavamalt osta mujalt. Meie oma ajalugu saame vaid meie ise hoida.

Teadmiseks, doonor on toodud Lääne Saksamaalt ja kogu aeg seal olnud.