4x4 auto Ukraina rinde droonipilootidele

Meie reisiseltskonnast on enamus nüüd reisilt tagasi. Neljakesi tulime lennukiga ja ksf Telc ning neiu A on hetkel poola kiirteel Eestile lähenemas. 
Eile öösel lennuk maandus kell 2:15 ja magama sai 3:00 nii et tänane tööpäev oli puisevõitu. Natuke kogun ennast ja siis kirjutan reisist väikse reisikirja ka.

Enne minekut sai siin kirjutatud saagast, et olemas on nüüd Vivaro rattad ja ainult auto ise on veel puudu. Päev hiljem pakuti meile annetusena mootoririkkega Vivarot. Mõtlesin natuke, sest korda tegemine on ikkagi märkimisväärne töö ja otsustasin, et tegemist peab olema saatuse sõrmega, mis sellised asjad meieni toob ja leian kevade poole aja, et sellega tegeleda. 
Suured tänud Lasita majale annetatud autoga toetamise eest! 

   
Vasta

Kuidagi kummaliselt läks jah selle vivaroga. Nastik kirjutas just siin,et veljed/rehvid olemas aga bussi pole ja mulle just helistati,et oleks selline mootoririkkega buss pakkuda  Big Grin Oli see siis saatus või midagi muud.
Ja kuna mul neid mootori/käigukasti vahetusi ees 3tk Fronteradel,oligi igati mõistlik seda Nastikule pakkuda. Loodetavasti ei ole liiga suur peavalu.

Kõik abistavad tegevused orkide arvukuse vähendamiseks. 4x4 ja muude vajalike autode korrastamine ning kõiksugu eriprojektid.
MTÜ Toeta Ukrainat EE522200221082095744 Swedbank`is ja märgusõnaks (Autod Viimsist rindele)
Vasta

Eile saabusid reisilt tagasi viimased abirännumehed ja teen reisit väikse kokkuvõtte.
Startisime sedapuhku nii, et ksf Telc koos neiu A-ga sõitsid välja VW T4 ja Toyota Hiace bussidega teisipäeva päeval eesmärgiga jõuda õhtul Lomzasse ja hommikul magada veidi kauem. Ülejäänud seltskond - mina, ksf Rene01, hr SP ja hr AP panime ajama peale tööpäeva ja jõudsime uneajaks Kaunase taha. Kusjuures Rene01 startis meist 1,5h hiljem ja kohale jõudis samal ajal  Smile . Nii et sõitsime 6 auto ja 6 juhiga.
   

Hommikul äratus ja panime edasi juba 4 autoga rivis. Telci uni polnud ka siiski suurem asi, sest nad väljusid Lomzast juba tund aega enne kui me sinna jõudsime. Iseenesest oli see OK, sest bussid on aeglasemad kui Sorentod ja ilmselt me neid eriti enne piiri poleks kinni püüdnud kui T4 ventiil poleks välja hüpanud. See aga võimaldas meil kohtuda juba Kolbielis
   

Edasi kulges tee üpris sündmustevaeselt. Raadio teel tegime viktoriini ja saime targemaks. Ühtlasi selgus, et AP ei oska üldse vene keelt ja kuna ilma teadmata, mis su autos on ei pruugi üle piiri saada siis õpetasime talle selle igaks juhuks selgeks. Ühtlasi võin kinnitada, et Ukrainas saab käidud ja kõik asjad aetud kui oskad öelda agnitušiteli, kaljosõ, pertšatki ja litšnõe veši Smile .

Piir on alati reisi juures eraldi peatükk, mille esimene katsumus on poola piirivalvuritega ühisele keelele jõudmine. Jooksvalt valiti mind selle grupi juhiks ja piiril ühtlasi võimalus esimesena sisse sõita ehk nagu Rene01 seda nimetas "esimese öö õigus" Smile . Kogemusi sellega on omajagu aga juba enne sinna jõudmist tundsin kuidas vererõhk tõuseb. Tegelikult oli piirivalvur kena neiu. Ütlesime, mis meil autodes on ja terve kolonni peale kulus kokku pool tundi. Ukraina poolel teine pool tundi, sest kõikide autode sisu - rehvid, kustutid, kindad, akujaamad, trossid, alajaamade reaktiivkondensaatorid jms olid korralikult deklareeritud. Lisaks oli igas autos veel põhivarustus - rattarist, tungraud, veoköis, sapöörilabidad, akujuhtmed, akulaadijad, kompressor, nipukad, teip jms
Igatahes tund aega kokku piiri ületamiseks on nii ilus asi, millest isegi unistada ei oska. Telcil läks 10 minutit kauem, sest tema bussi asjad olid deklareeritud mitmesse kohta nii et neid deklareid oli terve peotäis.
   


Kuna õhtu oli veel noor siis sõitsime kohe edasi. Meiega liitus paar aastat rindel tegutsenud eesti sõjamees Sergo Susi, kes oli oma auto eesliinilt ära toonud, selle paberid korda ajanud ja viis selle tagasi Harkivisse remonti, et uuesti rindele saata. Auto tehniline seisukord vastas sellele, et see oli sõjas käinud. Nii et igaks juhuks ei julgenud ta sõita ees ega vahepeal vaid kõige lõpus. Tee peal jäime öömajja ja neljapäevaks jäi ainult mõnesaja kilomeetrine ots. Enne Kiievisse jõudmist vaatasime sõjakahjustusi ja käisime läbi Hostomeli lennuväljalt.
           

Pärast tegime veel väikse õhtusöögi. TTÜ doktorantuuri lõpetanud Jaroslav rääkis elust Ukrainas ja Susi rääkis oma läbielamistest rindel, unenägudest, kuidas võiks sõja võita ja muust maast ja ilmast.

Reedel kihutasid Telc, A ja Susi edasi Harkivi, Sumõ ja Zapporižija poole. Me ülejäänud oleks läinud peaaegu modernset balletti vaatama. Ostsin isegi pintsaku ära aga jõudsime hoopis tutvuma ööeluga. 
   

Laupäeval ärgates tõdesime, et komandanditund on väga hea asi. Esiteks algab pidu varem - kell 6 õhtul juba möll käib ja lõpeb mõistlikul ajal - kell 11 on saal juba tühi. Kuna viimane metroo oli läinud ja taksot ka ei saanud siis vantsisime veel mõne kilomeetri koju. Jäime ka keelatud liikumisajale peale 12 öösel. Kohalikke ähvardab sellise asja eest rindele saatmine aga meiega ei tehta midagi nii et väga selle pärast ei põdenud. Kõige selle tulemusena saime aga pikalt magada ja laupäeval oli täitsa kena olla. Võiks Eestis ka komandanditunni jõustada Smile .
   

Päeval andsime autod üle, käisime muuseumites ja sakraalsetes ehitistes, õhtul istusime öörongi peale. Krakovis lõime veel terve päeva laiaks ja lendasime koju. Nii et kell 3 pühapäeva öösel leidsin ennast juba oma voodis.
 
Üldiselt oli Ukrainas päris külm. Dnepr oli jäätunud ja inimesed jalutasid seal peal. Üldse see külm lõikas kuidagi luust ja lihast läbi ja on teist moodi kui Eestis. Aga võibolla tundus külmem ka selle pärast, et 3 päeva roolis ikkagi väsitab ja natuke kurnatusest. Igatahes kui kuulsin, et venelased on aktiivsemalt ründama asunud siis imestasin kõvasti, et sellise külmaga viitsivad sõdida. Nüüd Eestis käin kolmandat päeva ringi millegi pärast sooja pesuga ja kogu aeg higistan Smile 
   
Vasta

Meil sai see reis jah mõnevõrra seiklusrikkam kui oleks soovinudki. 
Esimese sõidupäeva õhtul, 40km enne Lomzat selgus, et T4 kütusenäidik viskab villast - auto jäi kiirteel seisma kui seier oli alles õrn kriipsuke alla veerandi.
(Ja eelmised T4 ja T5, mis ma olen viinud, sõitsid mõlemad lõdvalt tankimata Lomzani. Tõsi, mitte nii raske koormaga.)
Igatahes sain kolmveerand tundi oodata kuni enne mind hotelli jõudnud neiu A ostis tanklast kolm kanistrit destvett*, valas need tühjaks, täitis diisliga ja toimetas minu seisupaika. 
* - oli soodsam kui kütusekanister soetada.

Ja järgmisel päeval järgmine üllatus kui pärast lõunapausi oli rehvis ainult ülemises pooles piisavalt õhku. Veeresin kõrvalkrundile bensiinijaama õhuvoolikut tarvitama ja selgus, et sisseminev õhk tuleb kohe vastu kätt tagasi. Kerge näppimise peale lahkus kogu ventiili metallosa oma kohalt.
Õnnelik õnnetus - vähemalt mugavas kohas seisva autoga.
Auto ülesväntamise ajal jõudis ülejäänud reisiseltskond  järele, aitas bussi niipalju tühjaks laadida, et saime kätte varuratta ja järgmised 600km läbisin kohutavalt lärmava ürgvana rõngaga.
   
Esimese ööbimise järel leidsin teiste hommikusöögi ajal linnakesest "шиномонтаж" sildi ja 100 grivna (2,3€) eest sai terve ventiil külge ja õige ratas alla tagasi.

Teel Kiievisse jätsin ära tiiru Butšasse ja Hostomeli, et esimesed saadetised autost ära anda. Kohale jõudes selgus, et ka hr major 27. brigaadist, kes pidi saama Hiace, on juba tunde vaba ja ootab vaid autot. Palusin siis neiu A-l ka enne teisi kohale jõuda ja andsime Hiace üle.
   
Ülejäänud vaba õhtu sisustasime me kultuuriga - nimelt külastasime peldikumuuseumit.
   
Järgmisel hommikul startisime Sumõsse. Poolel teel sinna otsustas Sergo otse Harkivi peale keerata olemata kindel, et ta sõjaarmidega sõiduriist ringiga mineku ära kestab.

Mina ja A. läksime T4 ja Sorentoga edasi. Sealkandis olid juba karmid kontrollpunktid. Kahel korral uuris SBU (Ukraina Julgeolekuteenistus) väga põhjalikult, kes me oleme, kuhu läheme, helistati sinna-tänna ja nõuti täiendavat infot.
Teisel korral vaadati läbi ka telefon ja taheti teada, miks mul on telefoniraamatus üks veremaa suunakoodiga kontakt. 
(Isegi ei mäleta, miks. Ilmselt kunagine klient või tarnija, kellega ületunamöödunud tööandja asju aetud).
   
Sumõs andsime Sorento üle 129. brigaadi võitlejale ja asusime ise Zaporižžje poole teele. Ilm ja teeolud keerasid viletsaks ja otsustasime teha Harkivis ööbimise. Sealses raudteejaamas kohtasime taas Sergot, lisaks talle veel mitut eestlast, kellest mõni ka tuttav ja täitsa ootamatult tuli tere ütlema ka üks Lvivist pärit Ukraina võitleja, kellega olen paaril korral kohtunud.

Harkivis õnnestus jälle skoorida "elamusmajutus". Külaliskorteri laadne asutus oskas bookingus jätta lukshotelli mulje, "väga hea hommikusöök" oli tuppa serveeritud kaks tulisoolast sardelli, härjasilm ja pool hapukurki per nägu. Kohvi küsimise peale näidati veekeetjat ja lahustuva kohvi purki... Aga parkida sai, magada sai, soe oli, soodne oli ka. 
       
Harkivi linnaväljak on üks suurimaid Euroopas. Ja sealne lumekoristusbrigaad.

Jätkuvalt halbades teeoludes sõitsime Zaporižžjesse lõpuni. Kohati lisaks jääle ja lumele ka kuumaastikku meenutavad teed ja meresuurused lombid orgude põhjades truupidel.

Ja vahepeal neljarealised, kus paar kilomeetrit puhast ja sirget asfalti vaheldub paksu soolapudruga kurvides.

Pärastlõunal jõudsime Zappi. Lugesin ette oma hinnangud auto kohta, peamiselt pikal teel ilmnenud täiendavate probleemide osas:
   
- lörisev summuti
- kahtlus, et üks pihusti streigib
- kägisevad puksid
- kobisev šarniir

Kohe sõideti auto maja eest sõbralikku töökotta esmasele ülevaatusele, kust tagasi tulles kinnitati ainult summutimurdu.
   
Tundub, et sellest kujuneb mingi uus halb traditsioon.
Ka eelmine auto, mille Zappi viisin, Mazda BT-50, sai teel sinna summutimurru.

Aga laadisime siis koorma maha, allkirjastasime pabereid, kinnitasime keha ja oligi aeg õhtusele rongile ronida, et hommikul Lvivis sellelt maha tulla.
Hotell "Teleporter" - ärkad 1000km eemal kohast, kus õhtul voodisse heitsid.

Õhtul oli Teet ka Kiievist Lvivi jõudnud, järgmisel päeval asusime tema mugavas sõidukas koduteele.
Ööbisime veel kord Poolas ja päevake pärast teisi olimegi ka kodus.

Kuidagi eriti väsitav ja raske reis oli. Aga ometigi kisub sinna tagasi. Eriti nüüd kui oranž tola elab aadressil Pennsylvania avenüü 1600, loeb igasugune  Euroopa panus. Ka meie väikene.
Vasta

Täname kõiki, kes on toetanud!

Autode korda tegemise eest vastutajad ja kohale sõitjad see kord:

   

Keskmine autode ostuhind kui annetatud T4 välja arvata oli 1110.- €. Sorento maksis keskmiselt 850.- €
Remontijad ja sõitjad panustasid oma aja ja rahaga, sest korda tegemise juures paratamatult raha kulub. Näiteks ülevaatused, kindlustused ja igasugused kuluvahendid. Sõitjad tasusid ise kütuse ja reisikulud.

Autod ja varuosad on ostetud toetuskontolt toetajate raha eest ja see on ka projekti jätkamiseks väga oluline, sest ajal, mil Lavrov ja Rubio vormistavad järgmist Molotov-Ribbendropi pakti on sõja kiiret lõppu loota kahjuks pigem naiivne.

Kes saab siis palun toetage

Konto: EE387700771008885941
MTÜ Toeta Ukraina  

Või kui keegi soovib suveks mingit samas hinnaklassis autot korda nokitseda ja/või ära viima tulla siis sellest andke ka palun teada
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne