Meil sai see reis jah mõnevõrra seiklusrikkam kui oleks soovinudki.
Esimese sõidupäeva õhtul, 40km enne Lomzat selgus, et T4 kütusenäidik viskab villast - auto jäi kiirteel seisma kui seier oli alles õrn kriipsuke alla veerandi.
(Ja eelmised T4 ja T5, mis ma olen viinud, sõitsid mõlemad lõdvalt tankimata Lomzani. Tõsi, mitte nii raske koormaga.)
Igatahes sain kolmveerand tundi oodata kuni enne mind hotelli jõudnud neiu A ostis tanklast kolm kanistrit destvett*, valas need tühjaks, täitis diisliga ja toimetas minu seisupaika.
* - oli soodsam kui kütusekanister soetada.
Ja järgmisel päeval järgmine üllatus kui pärast lõunapausi oli rehvis ainult ülemises pooles piisavalt õhku. Veeresin kõrvalkrundile bensiinijaama õhuvoolikut tarvitama ja selgus, et sisseminev õhk tuleb kohe vastu kätt tagasi. Kerge näppimise peale lahkus kogu ventiili metallosa oma kohalt.
Õnnelik õnnetus - vähemalt mugavas kohas seisva autoga.
Auto ülesväntamise ajal jõudis ülejäänud reisiseltskond järele, aitas bussi niipalju tühjaks laadida, et saime kätte varuratta ja järgmised 600km läbisin kohutavalt lärmava ürgvana rõngaga.
Esimese ööbimise järel leidsin teiste hommikusöögi ajal linnakesest "шиномонтаж" sildi ja 100 grivna (2,3€) eest sai terve ventiil külge ja õige ratas alla tagasi.
Teel Kiievisse jätsin ära tiiru Butšasse ja Hostomeli, et esimesed saadetised autost ära anda. Kohale jõudes selgus, et ka hr major 27. brigaadist, kes pidi saama Hiace, on juba tunde vaba ja ootab vaid autot. Palusin siis neiu A-l ka enne teisi kohale jõuda ja andsime Hiace üle.
Ülejäänud vaba õhtu sisustasime me kultuuriga - nimelt külastasime peldikumuuseumit.
Järgmisel hommikul startisime Sumõsse. Poolel teel sinna otsustas Sergo otse Harkivi peale keerata olemata kindel, et ta sõjaarmidega sõiduriist ringiga mineku ära kestab.
Mina ja A. läksime T4 ja Sorentoga edasi. Sealkandis olid juba karmid kontrollpunktid. Kahel korral uuris SBU (Ukraina Julgeolekuteenistus) väga põhjalikult, kes me oleme, kuhu läheme, helistati sinna-tänna ja nõuti täiendavat infot.
Teisel korral vaadati läbi ka telefon ja taheti teada, miks mul on telefoniraamatus üks veremaa suunakoodiga kontakt.
(Isegi ei mäleta, miks. Ilmselt kunagine klient või tarnija, kellega ületunamöödunud tööandja asju aetud).
Sumõs andsime Sorento üle 129. brigaadi võitlejale ja asusime ise Zaporižžje poole teele. Ilm ja teeolud keerasid viletsaks ja otsustasime teha Harkivis ööbimise. Sealses raudteejaamas kohtasime taas Sergot, lisaks talle veel mitut eestlast, kellest mõni ka tuttav ja täitsa ootamatult tuli tere ütlema ka üks Lvivist pärit Ukraina võitleja, kellega olen paaril korral kohtunud.
Harkivis õnnestus jälle skoorida "elamusmajutus". Külaliskorteri laadne asutus oskas bookingus jätta lukshotelli mulje, "väga hea hommikusöök" oli tuppa serveeritud kaks tulisoolast sardelli, härjasilm ja pool hapukurki per nägu. Kohvi küsimise peale näidati veekeetjat ja lahustuva kohvi purki... Aga parkida sai, magada sai, soe oli, soodne oli ka.
Harkivi linnaväljak on üks suurimaid Euroopas. Ja sealne lumekoristusbrigaad.
Jätkuvalt halbades teeoludes sõitsime Zaporižžjesse lõpuni. Kohati lisaks jääle ja lumele ka kuumaastikku meenutavad teed ja meresuurused lombid orgude põhjades truupidel.
Ja vahepeal neljarealised, kus paar kilomeetrit puhast ja sirget asfalti vaheldub paksu soolapudruga kurvides.
Pärastlõunal jõudsime Zappi. Lugesin ette oma hinnangud auto kohta, peamiselt pikal teel ilmnenud täiendavate probleemide osas:
- lörisev summuti
- kahtlus, et üks pihusti streigib
- kägisevad puksid
- kobisev šarniir
Kohe sõideti auto maja eest sõbralikku töökotta esmasele ülevaatusele, kust tagasi tulles kinnitati ainult summutimurdu.
Tundub, et sellest kujuneb mingi uus halb traditsioon.
Ka eelmine auto, mille Zappi viisin, Mazda BT-50, sai teel sinna summutimurru.
Aga laadisime siis koorma maha, allkirjastasime pabereid, kinnitasime keha ja oligi aeg õhtusele rongile ronida, et hommikul Lvivis sellelt maha tulla.
Hotell "Teleporter" - ärkad 1000km eemal kohast, kus õhtul voodisse heitsid.
Õhtul oli Teet ka Kiievist Lvivi jõudnud, järgmisel päeval asusime tema mugavas sõidukas koduteele.
Ööbisime veel kord Poolas ja päevake pärast teisi olimegi ka kodus.
Kuidagi eriti väsitav ja raske reis oli. Aga ometigi kisub sinna tagasi. Eriti nüüd kui oranž tola elab aadressil Pennsylvania avenüü 1600, loeb igasugune Euroopa panus. Ka meie väikene.