26-02-2007, 01:09 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 26-02-2007, 01:45 AM ja muutjaks oli Sm. Volgahuviline.)
Nõukogudeaegse tehnikaga seoses tuli mulle meelde üks isa räägitud jutt, kui ta teenis aega Nõukogude armee ühe väeosa autoroodus.
Nende väeosas olid lisaks tavamasinatele (Zil-id, Kraz-id jms.) ka mõned raketikandjad ning tankivedamisetreilereid järgi vedavad MAZ-id.
Võrreldes tavaveoautodega nägid need spetsmasinad suht veidrad välja.
Nonde MAZ-ide ratta diameeter oli üks keskmise mehe mõõt ehk siis umbes 1,7-1,8 meetrit. Kabiinid olid neil kõigil teadupärast imepisikesed. (Ühest taolisest masinast on isal kusagil fotoalbumis pilt ka olemas.)
Nii.
Ühel suvisel pärastlõunal tuli siis isal üks järjekordne tankivedamistreileri ette paigutatav veduk garaazi ajada, et saaks hakata remonditöid tegema.
Garaazidesse olid selleks ehitatud paneelidest spetsiaalsed estakaadilaadsed ehitised, et saaks auto sildadele paremini ligi.
Kuna aga teadagi, noored mehed, veri vemmeldab ja vaja veidi lollusi ka teha, siis isal oli ikka vaja selle röögatusuure veokaga paar kiiremat tiiru hoovi peal teha ning siis hooga estakaadi peale sõita.
Ega see muidugi mingi Žiguli pole, mis pidurite kriiksudes peaaegu kohe seisma jääb ja nii juhtuski et isa põrutas hooga estakaadi peale ja kolinal läbi silikaadist garaaziseina.
Ise ta peale muhu suuremat viga ei saanudki, ka auto oli peale matsu päris kõbusa välimusega, aga auk garaaziseinas olevat olnud päris muljetavaldav, nii ta mulle mainis.
Seda "lammutustööd" oli aga juhtunud kuulma garaaziülem, kes kamandas mu isa kohemaid enda juurde.
Ja siis võis mu isapoolne esivanem kuulda vaat et pea ühe hingetõmbega 3 minutit järjepannu esitatud kõige mahlakamat venekeelset sõimu, mida üks endast välja läinud venelasest ohvitser kuuldavale võib tuua.
3 minutit seepärast, et senikaua, kuni isa kärkiva ohvitseri ees valvelseisangus seisis, vaatas ta vahepeal vilksamisi ohvitseri selja taga seina peal olevat kella.
Kaks sõna, mida ohvitser ütles natuke teistmoodi, olid "молчать, бляд !" kui isa soovis enda kaitseks mõne sõna sekka öelda.
Siis jätkus see "tulistav sõimamine" järgmised 3 minutit edasi.
Ta ei mäleta päris täpselt, kuidas see garaaziseina jama ära likvideeriti, aga vist ilma suurema kärata. Umbes vist stiilis, et kutsuti mingid "stroibat"-i tüüpi tagalateenistuse mehed kohale ja nood ladusid seina uuesti üles.
Enda tehnikakogemused vene masinatega toimusid enamjaolt ikka lapsepõlves, kui sai pikkadel sõitudel isaga kaasas käidud.
Siis kui ta töötas veel Tartu Metsakombinaadis (praegune Tarmeko) ning vedas MAZ-ile sappa pandud laastuvedamiskäruga kas siis Tabivere saeveskist, või mõne metsa raielangilt Püssi kohalikku mööblikombinaati laastu.
Vahel sai veetud ka metsapalke ning "Vasalemma" ja "Estonia" karjäärist teedele pinnasetäidiseks kiviklibu. Ühesõnaga, midaiganes siis antud hetkel vaja vedada oli.
Seal viimatimainitud asutuses oli mul ka esimene kokkupuude Belaz-idega, millede kõrval muidu suurena tundunud laastukorviga MAZ nägi ikka väga igerik välja.
Neid läbisõidetud kilomeetreid kogunes tollel ajal kaasasõitnud, 5-6 aastase poisikluti kohta päris hea ports.
Võiks öelda, et pea kõik suuremad maanteed koos väiksemate teede ning linnade ja asulatega said mitmeid kordi risti-põiki läbi sõidetud.
Eks neid muhelemapanevaid sündmuseid oli ikka üksjagu, kui niiviisi mõtlema hakata.
Et mida kõike selle vene tehnikaga seoses või üldse autodega ka ei juhtunud
Nende väeosas olid lisaks tavamasinatele (Zil-id, Kraz-id jms.) ka mõned raketikandjad ning tankivedamisetreilereid järgi vedavad MAZ-id.
Võrreldes tavaveoautodega nägid need spetsmasinad suht veidrad välja.
Nonde MAZ-ide ratta diameeter oli üks keskmise mehe mõõt ehk siis umbes 1,7-1,8 meetrit. Kabiinid olid neil kõigil teadupärast imepisikesed. (Ühest taolisest masinast on isal kusagil fotoalbumis pilt ka olemas.)
Nii.
Ühel suvisel pärastlõunal tuli siis isal üks järjekordne tankivedamistreileri ette paigutatav veduk garaazi ajada, et saaks hakata remonditöid tegema.
Garaazidesse olid selleks ehitatud paneelidest spetsiaalsed estakaadilaadsed ehitised, et saaks auto sildadele paremini ligi.
Kuna aga teadagi, noored mehed, veri vemmeldab ja vaja veidi lollusi ka teha, siis isal oli ikka vaja selle röögatusuure veokaga paar kiiremat tiiru hoovi peal teha ning siis hooga estakaadi peale sõita.
Ega see muidugi mingi Žiguli pole, mis pidurite kriiksudes peaaegu kohe seisma jääb ja nii juhtuski et isa põrutas hooga estakaadi peale ja kolinal läbi silikaadist garaaziseina.
Ise ta peale muhu suuremat viga ei saanudki, ka auto oli peale matsu päris kõbusa välimusega, aga auk garaaziseinas olevat olnud päris muljetavaldav, nii ta mulle mainis.
Seda "lammutustööd" oli aga juhtunud kuulma garaaziülem, kes kamandas mu isa kohemaid enda juurde.
Ja siis võis mu isapoolne esivanem kuulda vaat et pea ühe hingetõmbega 3 minutit järjepannu esitatud kõige mahlakamat venekeelset sõimu, mida üks endast välja läinud venelasest ohvitser kuuldavale võib tuua.
3 minutit seepärast, et senikaua, kuni isa kärkiva ohvitseri ees valvelseisangus seisis, vaatas ta vahepeal vilksamisi ohvitseri selja taga seina peal olevat kella.
Kaks sõna, mida ohvitser ütles natuke teistmoodi, olid "молчать, бляд !" kui isa soovis enda kaitseks mõne sõna sekka öelda.
Siis jätkus see "tulistav sõimamine" järgmised 3 minutit edasi.
Ta ei mäleta päris täpselt, kuidas see garaaziseina jama ära likvideeriti, aga vist ilma suurema kärata. Umbes vist stiilis, et kutsuti mingid "stroibat"-i tüüpi tagalateenistuse mehed kohale ja nood ladusid seina uuesti üles.
Enda tehnikakogemused vene masinatega toimusid enamjaolt ikka lapsepõlves, kui sai pikkadel sõitudel isaga kaasas käidud.
Siis kui ta töötas veel Tartu Metsakombinaadis (praegune Tarmeko) ning vedas MAZ-ile sappa pandud laastuvedamiskäruga kas siis Tabivere saeveskist, või mõne metsa raielangilt Püssi kohalikku mööblikombinaati laastu.
Vahel sai veetud ka metsapalke ning "Vasalemma" ja "Estonia" karjäärist teedele pinnasetäidiseks kiviklibu. Ühesõnaga, midaiganes siis antud hetkel vaja vedada oli.
Seal viimatimainitud asutuses oli mul ka esimene kokkupuude Belaz-idega, millede kõrval muidu suurena tundunud laastukorviga MAZ nägi ikka väga igerik välja.
Neid läbisõidetud kilomeetreid kogunes tollel ajal kaasasõitnud, 5-6 aastase poisikluti kohta päris hea ports.
Võiks öelda, et pea kõik suuremad maanteed koos väiksemate teede ning linnade ja asulatega said mitmeid kordi risti-põiki läbi sõidetud.
Eks neid muhelemapanevaid sündmuseid oli ikka üksjagu, kui niiviisi mõtlema hakata.
Et mida kõike selle vene tehnikaga seoses või üldse autodega ka ei juhtunud
![Smile Smile](https://forum.automoto.ee/images/smilies/smile.gif)