Peaaegu igast teisest postitusest loen mina välja, et ARK-i mehed on mingid erilised tondid, kes ei oskavat seadusi lugeda. Päris elus on aga nii, et kõik need seadused ja määrused on ARK-i meeste endi kooskõlastusega ja nemad omakorda on kaasanud ka erinevaid vanatehnikaklubide mehi arutama vanatehnikasse puutuvaid sõnastusi. Kõik on ammu kokkulepitud ja vanatehnikat tohib Eestis harrastada sajal erineval viisil. Tohib jätta auto originaalvärvkatte alla, tohib üle värvida, tohib Uuno Aava meenutuste järgi puuri sisse ehitada, pole isegi vanameistri enda allkirja vaja.
Vahe on pigem emotsionaalses aspektis meie kõigi ja ka ARK-i meeste jaoks: nimelt, kas mõistlik vanatehnikasõber on andnud endast parima ja restaureerinud või valmistanud originaaliga äravahetamiseni sarnase tehnikaeseme, mis omab väärtust tehnikaajaloo tutvustamisel, või tormab ARK-i uksest sisse mingi vend, kel niriseb kett suunurgas ja kes on kokku keeranud mingi käkerdise, millega üritab tormata tänavatele inimesi hirmutama. Loomulikult on Eesti originaaltehnika fännid suutnud ennast vanatehnikaga seotud seadusandluses rohkem kehtestada, nii on kogu maailmas. Tuuningusõbrad on veidi kehvemas seisus, aga ka mitte halvas. Ja kõikide nende tehnikasõprade ühishuvi on seaduste abiga kõikvõimalikke isehakanud soss-seppasid avalikust liiklusest välja suruda, sest suvalised vennad rikuvad maine ära.
"Musta numbri" registrisse kandmisel peab komisjonile muidugi suutma ära tõestada, et ralli replika on ikka originaalist lähtuv. Kuid ralli replikate mingi kokkulepitud ajastu originaali viimine on oluliselt odavam ja lihtsam, kui tehase mudelite taastamine, sest polster ja muud viimistlusmaterjalid olid rallikatel oluliselt käepärasemates vormides. Seni jääb arusaamatuks, miks tuhanded noored sellega juba ei tegele. Miks tehakse suvalisi teibituuninguid, kui võiks kleepsude asukoha pisut lahti mõtestada, polstri seest välja visata ja diagonaalrehvide vile saatel "musta numbri" komisjoni ette sõita. Vähemalt esimene etapivõit oleks kindel.
Põhimõtteliselt võib meil isegi
tünnisõidu Indianiga liiklusesse tormata, pimedal ajal oleks muidugi mõistlik kanda helkurvesti ja mingi ajutise lambi võiks ka hämara aja saabudes ette kruttida, kui ülevaatusele minna valgel ajal, siis pole sedagi vaja. Kahjuks pole veel jõutud seda eset registrisse kanda, aga pretsedendina on täiesti võimalik ja seda nimetatakse ka muudetud kasutusotstarbega sõidukiks, nagu võimalikku Avtoexport-i replikat.
Teine teema on militaartehnika, kus üldjoontes on vaja "musta numbri" registrisse kandmiseks tihti vaid elementaarset värvi pritsimise oskust. Aga täpsemad militaartehnika nipid ma jätan esialgu enda teada.
Vanasti oli Nõukogude maal rallikaid väga kulukas teha, sest vajalikud pingid ja ettevalmistus oli vaid vähestel ja palju kasutati import detaile. Nüüd on mootorite tegemiseks vajalikud pingid ja tehnoloogiad vabalt saadaval ja igasugu ajastukohaseid poppe peegleid ja Recaro istmeid, saab tellida vintage e-poodidest. Kui vanasti tõid LADA mehed salaja välismaalt pruugitud Weberi karbusse, siis nüüd toob postiljon täiesti uued detailid mõistliku hinnaga koduukseni.
Eesti on oma vanatehnikaseadusandlusega unelmate maa ja siin on õnn elada!!! ARK-i mehed käivad kutsumise peale kodus ja hea tahtmise korral võtavad isegi sputniku arvele, kui kusagile lahtrisse ei sobi, siis vähemalt "hooldussõidukiks" ikka saab.