[Basilio]

Isehakanud elektrikud 3

Kord paigaldati maa sisse uut soojatrassi. Enne kaevamistöid uuriti hoolega plaane, et kust elektrikaablid jooksevad. Kõik tundus klaar olevat ja läks lahti. Ühelt maalt jõuti ettevõtte peakontori vahetus läheduses tundmatu kaablini. Kopp tõmbas selle vististi natuke katki ka. Tuldi mind kutsuma. Et ole hea, mõõda ära, kas vool on sees, sul tester ja puha! )) Mul lõi südame alt külmaks. Teadsin et kusagil sealsamas lähedal peab maa sees olema kõrgepingekaabel, 5000 või 6000 V, täpselt ei mäleta. Võtsin küll testri kaasa, aga otsustasin enne aupaklikust kaugusest seda kaablit tunnistada ja vähimagi kahtluse korral jalgadele valu anda. Lähenesin südame värisedes pooleliolevale kraavile ja vaatasin alla. Kraavis olevad mehed vehkisid mulle kätega: “Ei ole enam vaja midagi mõõta! Siin ei ole voolu!” hõikasid nad. “Kust te teate?!” “Aga me juba katsusime!” oli vastus! Nähtavasti oli tegemist lähedal asunud NL sõjaväeosale kuulunud kaabliga. Kuna selleks ajaks olid sõjardid läinud, oli ka kaabel ammu tumm. Sellist kaablit muidugi plaani peal ei olnud. Ikkagi sõjasaladus. Oleksid töömehed kohtunud kõrgepingekaabliga, oleksin arvatavasti eest leidnud ainult mõned augu ümber vedelevad tossavad kummikud.

[kr8nik]

Suurem osa inimestest on väga materiaalse maailmanägemisega ja seepärast ei kardagi asju mida näha pole. Juhtme/kaabli sees olevat elektrit eriti ei kardeta, küll aga juhtmeotste vahel tekkivat sädelust ja lühisest tekkivat pauku. Olen korduvalt näinud "ahve", kes niikaua julgelt juhtmeid näpivad kuni kõmakas käib. Pärast seda ollakse üliettevaatlikud, kuigi siis selleks sageli enam põhjust pole, sest lühis on vooluringi juba kusagilt katkestanud.

[Basilio]

Isehakanud elektrikud 4

TREVis oli samuti üks intsident elektrikaabliga. Oli vaja ettevõtte territooriumile mingi kraav kaevata. Anti töömehele käsk oma JUMZ kopaga kraav valmis teha. Töömees oli juba staaþikas ja arvas mäletavat, et seal on maa sees kaabel. Hakkas vastu. Ülemus kukkus karjuma ja sõimama ning tegi talle selgeks, et ta on loll. KAEVA!!! Ega kopamees kade olnud, läks ja kaevas. Hoidis ainult kabiiniukse lahti, et saaks kohe välja hüpata kui midagi on. Mingil hetkel nägigi järsku, kuidas maa seest tuleb kopaga midagi kaasa. Mees jättis kopa ehmunult seisma ja kutsus ülemuse. Sai veel kord sõimata ja tuletati talle meelde, et on loll. Kästi: TÕMBA KAABEL LÄBI! Siis juhtus kõik väga kiiresti. Käis ilmkärakas ja tuld lendas. Kopamees rääkis pärast, et ei mäleta ise ka, kuidas ta kopast välja ja eemale sai. Igatahes oli ta seal hetkega. Natuke susises-visises ja siis käis juba lähedalasuvas alajaamas terve rodu kärgatusi. Ülemus oli näost valge nagu lubjapuravik ning arutas koos kokkujooksnud inimestega, et ehk saab alajaamast veel asja. Igatahes ei olnud kellelgi soovi lähemalt vaatama minna. Siis alanud uus, veel vägevam kärgatusteseeria, nii et maa vappus. Ülemuse kõrvad vajusid longu. Siililegi oli selge, et enam asja ei saa... Alajaamast oli järel vaid suur tahmane raudkast, kõver uks ühe hinge otsas kääksumas. Võttis paar päeva, kuni kraana uue alajaama paika tõstis ja see ära ühendati.

[miilits]

Kes meist ei unistaks autost ...
http://photofile.ru/users/slavaam/364455...nImageLink
http://photofile.ru/users/rover_61reg/3650781/
Korvike
http://photofile.ru/users/warus/3628950/...nImageLink

[Basilio]

Kuu paistab, tähed säravad,
kaks sibi õues käravad...
Nii algab üks tuntud salm rahvaluulest. TREV-iski läks nimetatud tegelasi vahel tarvis. Töökoja kanalisatsioon oli nimelt otsustanud umbe minna. Torgiti küll pelleris käsipumbaga, aga midagi ei aidanud. Mis kinni see kinni. Kutsuti välja “kullapaak” ehk sibimasin. Sohver ühendas vooliku torustikuga ja katsus pumbaga imeda. Ei midagi. Ei aidanud mootoriga tuuritamine ega nipitamine. Kinni. Sibi sai kurjaks, pani masina läbipesureþiimis puhuma. Proovis mitu korda, aga ei midagi, tropp ikka ees. Sibi tigenes hoopis ära. Vajutas autol gaasi julmalt põhja ja lasi selle huilata nagu lennukil. Äkki oli ummistus kadunud ja sibi sõitis rahulolevalt minema. Samal ajal läks keegi töökoja kemmergust mööda, kui sees käis hirmus kolin ja ladin. Kui natukese aja pärast sisse piiluda julgeti, nähti hirmsat pilti. Potikaas oli tagurpidi ja niigi logu prill-laud hoopis küljest ära tulnud. Lagi ja seinad aga ... kuidas seda nüüd peenemalt öelda, tugevalt fekaliseerunud.

[Basilio]

Kui ülemus joodeldab

Enne minu aega oli TREV-i töökojas juhatajaks olnud lühike paks vanamees, keda kutsuti Krahviks. Krahvil oli suur nõrkus sakummikõrvase vastu. Töö juures nähti teda tihti purjus peaga ringi kakerdamas. Pole teada, kas juhtkond oli teadlik või mitte, aga esialgu ei tehtud temaga midagi. See ainult süvendas Krahvi joomahullust. Krahvil oli riistakambri peal omaette kabinet, kuhu pääses töökojast järsu raudtrepi kaudu ronides. Ükskord nägi riistakambri-mees, kuidas tal hakkas laenurgast midagi vedelat alla voolama. Arvates et Krahvi kabinetis on radiaator lõhkenud, tormas ta üles ja jõudis parajasti selleks ajaks, kui joomisest ähmaste silmadega Krahv oma pükse üles tõmbas. Ta oli enda nii segi tõmmanud, et pidas oma kabinetti peldikuks. Karta on, et see ei olnud esimene kord, sest seal haises juba päris eemaletõukavalt. Ühel päeval oli Krahv kabinetist väljudes nii täis, et kõikus abitult rõdul ja jõllitas raudtreppi, kust ei paistnud julgevat enam alla tulla. Sihtis tükk aega, kuni jõudis otsusele. Laskus neljakäpukile ja hakkas trepist alla roomama. Kõik see võttis parasjagu aega, nii et kulutulena leviv uudis jõudis kokku ajada kõik Krahvi alluvad ja keegi “heasoovlik” kohale kutsuda peainseneri. Nii et kui Krahv esisillaveoga õnnelikult alla jõudis, ootas teda terve vastuvõtukomitee. Pikki kõnesid ei peetud, ovatsioone samuti ei toimunud. Krahvil oli selles ametis lihtsalt viimane tööpäev.... Tema laua alt leiti ja viidi ära kastide viisi tühja taarat.

[miilits]

Kui ratta ilukilpe vaadata, siis võib mõni tõesti seda MB pidada, kuid muidu hästi tehtud:
http://photofile.ru/users/smanick/299426...nImageLink

[Basilio]

Kui rahvas vastu ei ole, siis Basilio jätkab oma Mein Kampfi

Piiritusejaht

Tuntud puidutöötlemisettevõttes automaatikuna töötades puutusin kokku ühe imepärase vedelikuga. Dokumentidel oli kirjas “orgaaniline lahusti” ja ette oli see lahusti nähtud kontaktide puhastamiseks. Kas hinnati kontaktide arvu ja puhastamisvajadust kõvasti üle, või ei soovinud suur ja võimas kodumaa koonerdada, aga jagati seda üsna ohtralt. Automaatikutele oli kuunormiks ette nähtud 3, elektrikutele 3 ja sidetehnikule 0,5 liitrit, sest viimane pidi keeruka töö tõttu suht kaine olema. “Lahusti” oli nimelt kõige ehtsam piiritus. Väga puhas see ei olnud, kuivades jättis klaasile valge jälje, aga kedagi ära ka ei tapnud. Toodi seda hüva kraami Livikost. Ükskord oli sellel isegi kange puskarihais juures. Transporditi eluvedelikku labastes piimanõudes, kust siis laotädi selle kulbiga hoolikalt klaaspurkidesse valas. Kuna instruktsioonides oli ette nähtud lahustit kontaktidele kanda “tonkim slojem” (õhukese kihina), siis algul olla nii ka tehtud. Lonks piiritust sisse ja hingati kontakti peale. Siis hõõruti üle ja korras! Minu ajal sellist raiskamist enam ei tuntud. Kontakte puhastati atsetooni või nitrolahustiga ja käis küll. Sellest kraamist polnud ju puudust. Kogu piiritus, viimase tilgani, kasutati “ebasihipäraselt”.
Ise ma seda jälkust ei joonud, aga olevat väga sant maitse olnud. Päris lambist ei läinud see sisse isegi meie kõige suurematele alkohoolikutele, enne oli vaja krunt alla võtta. Aga kui pidu juba hoos, otsiti purk “termojadernõiga” välja ja siis lasti pilt hooga tasku.
Meie brigadir arvas alguses lihtsameelselt, et piirituse lukustatud kapis hoidmine lahendab probleemi. Kuna aga ei viitsinud iga kuu kapiust või –lukku parandada, siis ta peagi loobus sellest ideest. Hakkas hoopis peitma. Tööruum oli meil suur, 10x6m, täis maast laeni kappe. Kui andekalt ta ka ei peitnud, alati otsiti see hommikuks välja. Joogisõbrad jäid nimelt teatud päevadel heameelega ületunde tegema. Kujutan elavalt ette, kuidas juba “õlised” alkohoolikud ronisid mööda kappe ringi nagu kuutõbised ja tegid akrobaaditrikke, et nektarit kätte saada. Ruum oli kõva 3 meetrit kõrge ja ülemiste kappideni ulatus ainult redeliga.
Kuna miski ei aidanud, otsustasin brigadiri ühel sellisel kurval hommikul trööstida. Pakkusin välja idee, kuidas saaks seltsimehi ehk pisut võõrutada. X-päeval andis brigadir alkohoolikutele pidulikult kätte kaks liitrit piiritust ja ütles rangelt, et ülejäänu jääb tehniliseks otstarbeks. Selle ülejäänu segasime koos temaga salaja kõhulahtistiga, mille ma apteegist tõin. Fenoolftaleiin ehk Purgeen oli päris hea rohi tol ajal. Panime ikka mehiselt, terve lehe või isegi kaks, ei mäleta.
Kahjuks ütles topsisõprade närv üles sellisel ajal, et ise seda pulli pealt ei näinud. Reede õhtul nimelt. Neil oli aega terve nädalavahetus hallide nägudega poti peal väriseda. Esmaspäeva hommikuks olid sisikonnad juba enamvähem korras ja küllap läikisid soolikad nagu peegel. Mehed ise olid kuidagi väga vaiksed ja taltsad. Keegi tegi harjumusest loiu ettepaneku viina järele minna. Selle peale tõmmati näod viltu ja kolleeg L ütles: “Kui ma ainult selle peale mõtlen, siis tahaks peldikusse joosta!”

[Basilio]

Joogikarud

Kõige kangemad karastusjookide sõbrad olidki minu kolleeg L ja tema lahutamatu sõber, keda kutsuti Lumemeheks. Mõlemad jõid pidurdamatult seni, kuni lõpetasid ükskord reanimatsioonis. Infarkt. Aga ei see ega teine võõrutanud neid viinavõtmisest. Kui Lumemees hakkas haiglast välja saama, küsis südamearst karmilt: “Kas viina veel võtad?” “Võtan küll!” kostis kindlameelne vastus. “Hea küll...” lõi arst käega. “Suur mees, ise tead. Võta siis 50g päevas, kui muidu ei saa!” Lumemees tuli tööle tagasi ja oli nädal aega purukarske. Keegi ei jõudnud ära imestada. Kui nädal mööda sai, oli Lumemehel jälle aur üleval. Küsisin, et mis sellest viiekümnest grammist sai? Lumemees lõi vastu rindu: “Ausalt kogusin! Iga päev panin 50g kõrvale!”
Lumemehel oli aga suur kohusetunne. Ükskõik kui hullusti õhtul või öösel ka ei joodud, hommikul oli ta tööl nagu raudnael. Mitte küll alati sobivas konditsioonis, aga kohal. Ükskord tulnud tal pärast pikka ja rasket joomingut pilt ette liinibussis. Hakates ümbrust tajuma, uuris ta mis päev on, mis kell ja kuhu ning millise bussiga ta sõidab. Selgus et on tööpäev, kell pool kaheksa hommikul, buss on õige ja sõidab töökoha suunas! Temast oleks saanud zombide maailmameister orienteerumises! Sõber L aga ei olnud nii kõvast puust. Hea oli, kui ta alustas töö juures. Siis ei läinud mees vähemalt kaotsi. Sai ükskord kaineks ja tegi tööd edasi. Harilikult magas ta siis kapi taga tugitoolis ja oigas vaevaliselt. Nii kui pilt hakkas jälle ette tulema, kooserdas ta kuidagi ülakorrusele elektrikute juurde ja võeti peale. Nii see käis, “õhus tankimisega” kuni kogu tehniline piiritus oli otsas. Vahel läks tal sedasi terve päev vahelt kaduma. Tuli kapi tagant ja küsis: “Poisid, mis päev täna on?”.
Kui L võõrsil jooma pööras, läks teinekord paar nädalat, enne kui teda jälle tööl nägime. Ise kutsus ta seda “turneeks”. Oleks ta kohe teisel – kolmandal päeval tulnud, oleks lahti lastud. Aga 2 nädalat oli piisavalt pikk aeg, et kõik juba muretsema hakkaksid. Äkki on vahepeal ära surnud? Ja kui lõpuks tuli, siis väga palju ei riieldudki. Mees tegi siis mõnda aega usinalt tööd ja hoidis madalat profiili. Tegi ka ülemustele haltuurat ning kustutas sedasi oma patud. Ja käed olid L-il mitte lihtsalt kuldsed vaid lausa briljantsed, lisaks geniaalne pea. Kui poleks olnud kuldset kõri, mida need käed toitma ja eelkõige JOOTMA pidid, oleks L võinud olla silmapaistev insener. Ta mõtles oma peas välja tööpinke ja masinaid ning tegi need oma kätega valmis. Ei mäleta, et oleks mingeid jooniseid olnud. Keevitas, freesis, treis, tegi elektri-automaatika-elektroonika töid, mähkis elektrimootoreid ja vibropumpasid, parandas raadioid ja telekaid. Omale ehitas(kui joomise kõrvalt aega sai) ilusa suvila rannamändide all. Kõik, mis ta valmis tegi, oli ekstraklass, nägi väga kaubanduslik välja, hakkas kohe tööle ning töötas laitmatult. Tema valmistatud tööpinke tuldi vaatama ka kaugemalt Eestist. Räägiti et ta kasutas seninägematuid tehnilisi lahendusi. Silmapaistvaim töö oli pidevvooluga plastikust suusatalda tegeva masina ehitamine. Masin hakkas kuuluma kooperatiivile, kuhu ka L võeti ning tema masin töötas seal ööd kui päevad. Kõik oli automaatne ja inimest läks tarvis harva, peamiselt tooraine lisamiseks ja valmistoodangu ladustamiseks. Toodang müüdi põhitöökohaks olnud ettevõttele. Siis ärkas ettevõtte juhtkond ja otsustas, et neilegi on sellist masinat vaja. Kas jäi kooperatiivi toodangust väheks või ei tahetud neile enam maksta. Kuna ettevõtet oli õnnistatud terve konstrueerimisbürooga, siis pandi see täie auruga tööle. Küll seal alles leiutati ja joonestati! Kui tähtaeg juba pigistama hakkas, siis ... imbuti vaikselt kooperatiivi ruumidesse, mida see ettevõttelt rentis, ja uuriti häbelikult L-i tehnilisi lahendusi. Ässitasime küll L-i, et ära lase, küsi raha või vähemalt tõsta iga kord mingi vidin ringi, aja nad segadusse. Las teenivad ise oma pudrukausi välja! L oli hea südamega inimene, viskas käega. Las vahivad! Spioneerimas käidi järjest julgemalt ja väga tihti. Sisuliselt kopeeritigi L-i masin julmalt maha, ainult mõningate täiendustega. Tehti 2x suuremaks et tootlikkust tõsta jne. Konstruktorid olid oma edasiarenduse üle väga uhked. Ainult et ... nende äratuunitud masin ei läinud tööle! Küll lõhuti ajusid ja pandi tarka, aga ei midagi. Masin töötas, aga mitte nii nagu vaja. L naeris vaikselt omaette pihku. Suure hädaga saadi uus masin ikkagi tööle, aga see võttis kuid.

[miilits]

Vastastikune koostöö ...
http://photofile.ru/users/mihahail/35867...nImageLink

[on krt]

Basilio , alguses lugesin sinu nalju nagu nalju ikka, kuid nüüd selle viimasega läks nii et tundsin ära nii koha kui inimesed oma esimesest töökohast ning ise siin just mõtlen et kas tõesti nii hull see lugu oli... aga hull oli see lugu vahetevahel küll

Lumeka kohusetunne aga on lausa legendaarne tõesti. Eriti kui arvestada taustsüsteemi...
Igatahes tervitused teiselt korruselt!

[miilits]

Esmaspäev on tihti "raske" päev ja mõni nali aitab seda leevendada:
http://photofile.ru/users/_lucifer_/1150...nImageLink
Arvestades kütuse hindasid, oleks see olnud suvel päris teemakohane:
http://photofile.ru/users/_lucifer_/1150...117232137/
Ja üht-teist veel:
http://photofile.ru/users/_lucifer_/1150...117520623/

[Basilio]

Basilio , alguses lugesin sinu nalju nagu nalju ikka, kuid nüüd selle viimasega läks nii et tundsin ära nii koha kui inimesed oma esimesest töökohast ning ise siin just mõtlen et kas tõesti nii hull see lugu oli... aga hull oli see lugu vahetevahel küll

Lumeka kohusetunne aga on lausa legendaarne tõesti. Eriti kui arvestada taustsüsteemi...
Igatahes tervitused teiselt korruselt!

Ega siis iga päev ka pulli saanud. Nende 3-4 aastaga, mis ma seal töötasin, lihtsalt kogunes üht-teist. Ja eks iga jutuvestja muretse rohkem jutu tummisuse kui detailse tõelevastavuse pärast. Aga enamvähem nii need asjad ikka nii juhtusid küll!
Tervitused sullegi, allkorruselt!

[Sm. Volgahuviline]

Alljärgneva jutt on kuuldud Tiidu- nimeliselt endiselt töökaaslaselt.
Tema ostis omale mitu aastat tagasi, tükk aega enne seda suurt kinnisvarabuumi, Kallastele maja- plaaniga ta korda teha ning seal elama hakata.
Kuna Kallaste elanikkond on valdavas osas venekeelne, endisel töökaaslasel polnud aga vene keelega probleeme, siis sai ta kohalikega üsna kähku nö. sinasõbraks.
Huvitaval kombel elas aga samal tänaval, kus temagi, viis Sergei- nimelist meest: üks tema kõrval asuva naabrimehe nimi oli Sergei, vastasmajas elas Sergei, ülejärgmises majas linnaserva poole elas Sergei ning tänava lõpus elas samuti kahes eraldi majas Sergei.
Nii et kui naine Tiitu otsima läks, too aga eelnevalt oli öelnud, et "läheb Sergei poole", siis mine võta´nd kinni, missuguses majas ta parasjagu on

Ühel suvepäeval, kui Tiit oli oma naabri Sergei juures, maja taga aias õllet võtmas ning juttu puhumas, kuulis ta järgmises majapidamises hoovis kopsimist. Mõlemad vaatasid siis, et mis toimub. Seal kaks meest, kes olid juhtumisi samas ka vennad, püstitasid maja taha aeda kasvuhoonekarkassi. Hoovi oli veetud suur lauavirn ning selle kõrval mängis raadio.
Korraga üks ütles neist et oota, ma tahan kuulata, mis ilm homme tuleb. Kuna väljas puhus parasjagu tuul ja raadio ei mänginud ka piisavalt kõvasti, siis ei saanud kumbki neist päris täpselt aru, mida see ilmateade nüüd ütles. Üks vendadest väitis et homme pidi tulema ilus ilm. Teine seepeale, et ei tule midagi- raadios ütles ju et lubas kohati sademeid- järelikult sajab.
Esimene seepeale vastu et mis lolli juttu sa ajad ? Homseks lubas ilusat ilma ja kõik. Teine vendadest ei jätnud samuti oma jonni ning raius oma rida edasi. Siis hakkasid hoovis juba mahlakamad omadussõnad ja tiitlid üksteise pihta käima
Lõpuks keeras mõlemal vennal katus nii ära, et läksid üksteisele kallale. Klobiti sellega, mis kätte juhtus- sekka ka üksteist mahlakalt vandesõnadega "õnnistades". Lõpuks, kui mõlemad vennad ära väsisid, istusid maha, lõõtsutasid, lõid käega ja otsustasid et eks homme raadiost kuuleme, mis ilma lubab.
Ning jätkasid kasvuhoone ehitust edasi, nagu polekski midagi vahepeal juhtunud

[kr8nik]

Pääsesin hiljuti ühest prahmakast...
Lehe trükkiminekuni olid jäänud loetud minutid, kui tuli viimane, kauaoodatud kaastöö. Pilk kellale ja kohe oli selge, et korrektor seda küll enam lugeda ei jõua.
"Pane paika, vaatame ise kergelt üle ja siis trükikotta!" andsin küljendajale käsu. Too pani loo küljele ja lasi siis suuremaid vigu otsides ja neid käigult parandades silmad üle artikli libiseda. Mina assisteerisin teda selja tagant piiludes.
Ühes alapealkirjas oli sõna "ennuskampaania". Loomulikult lisas küljendaja puuduvad tähed "-tus-" ja jätkas teksti kontrollimist.
Hetk hiljem jõudsin minagi selle alapealkirjani ja lugesin, et kohalik omavalitsus kavatseb korraldada "HIV-ennustuskampaania"!
Esimese hooga ei saanud kohe arugi, mis valesti on, siis jõudis kohale - valesti kirjutatud sõna "ennus" ei tähendanud mitte "ennustust" vaid hoopis "ennetust".
Õnneks sai asi siiski õigeks, muidu oleksid Juur ja Oja saanud Ärapanijas üsna pikalt ilkuda, kuidas täpselt kavatseb üks Eestimaa omavalitsus korraldada oma HIV-ennustuskampaaniat.

[silks]

Minul on üks kolleeg Lauri,kes on muidu kohusetundlik ja tubli töömees,aga natuke nõrkade piduritega ja selline lapsesuu.Töökohaks on veoautode rehvitöökoda.Keset kibedat tööpäeva tuli Lauril jäme häda peale ja ta jooksis kemmergusse.Sinna pääseb mööda treppi ja uks on töökoja poole kenasti kõrgel.Lauri läks kemmergusse ja siis hakkas keegi teda otsima.Ei leidnud ja lõpuks röögatas kõva häälega:"Lauri!" Abivalmis Lauri tõmbas peldikuukse lahti ja potilt tõusmata ning püksid rebadel, hõikas,asjalik nägu peas:"Ma olen siin,mis tarvis?" Meil oli muidugi nalja nabani,a töökojas oodanud kundedel vajusid lõuad kusagile naba piirkonda ja mõni läks lihtsalt ukse taha suitsu tegema

[miilits]

"Kes meist ei unistaks autost..."
http://photofile.ru/users/vlado-krs/9521...nImageLink
http://photofile.ru/users/vlado-krs/9521...nImageLink

[miilits]

Vaadates ehk naljakas, kuid kui ise olla sellises situatsioonis, siis asi naljast kauge:
http://photofile.ru/users/igor1209/11512...nImageLink

[miilits]

Puhkehetk!
http://photofile.ru/users/voron1/1421653...nImageLink

[miilits]

Ka auto:
http://photofile.ru/users/sparrow-bird/1...nImageLink