Tulin üleeile õhtul Riiast ja uudishimu pani mind uurima, mis seisus on Riia-Pärnu raudtee Lätti jääv osa.
Saulkrastini liiguvad elektrirongid ja sinnani on kaks teed ja asi üliheas korras. Edasi algab häving ja kaos.
Saulkrastist edasi raudteed ei kasutata ja see on rohus ja võsas. Tõenäoliselt on kuni Lemsaluni (Limbažini) rööpad siiski maas. Lemsalu jaama ümbruses (mis on nüüd bussijaam) on aga kõik üles kistud, alles on vaid vormitud liiprihunnikud.
Taas algavad rööpad Lemsalu ülesõidu juurest, kuid ei paista enam rohu/võsa seest välja. Tee on arvatavasti maas enam-vähem kuni Puikule jaamani. Samas Puikule jaamas on taas kõik täiesti maha lammutatud. Sh on maha lammutatud ka Puikule-Ozoli-Dikli kitsarööpmelise raudtee algusosa - see on muide viimane säilinud lõik Heinaste-Volmari (Ainaži-Valmiera) kitsarööpmelises teest, mis jäi 1970ndatel lammutamata. Samas on kitsas tee tõenäoliselt ca 20 km pikkuses alles, vähemalt Ozoli juures. Nii peatrassi kui ka rabaraudteed on osalt vast ka kasutatud, kuigi ka see on tohutus rohus.
Puikulest edasi ma lammutamisi ei täheldanud, kuigi raudteed ennast ma ka eriti ei näinud - niivõrd kõrge rohi ja võsa on peal. Paaris kohas katsusin jalaga, et rohu sees on rööpad. Aloja jaama haruteed on igatahes rohu sees kõik alles, aga neid eriti ei näe. Sama lugu on Salatsis (Mazsalaca). Salatsist edasi (Ruhja ehk Rujiena pool) ma ei käinud, sest tulin üle Raamatu (Ramata) ja Kilingi-Nõmme Eestisse.
Ehk oli raudteehuvilistele mingigi teave

Fotod tulevad varsti.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel