[Martti]

Siis tuleks vene keel selgeks õppida

Enne jõuavad inimesed Kosmoses lähema tähesüsteemini kui mina Vene keele ära õpin.

Enne jõuavad inimesed Kosmoses lähema tähesüsteemini, kui see buss korda saab. Pigem näeme tulevikus selle hallitava ja roostes Ikaruse kuulusetut lõppu kõva kisa, hala ja vingumise saatel.
Kui kolme aastaga pole peale käigukangi nupu vahetuse ja salongikoristuse ning selle pildile jäädvustamise suurt midagi teha saanud, siis mis tulevikust rääkida saab. Rooste teeb konstruktsioonidega juba korraliku tööd kahe käe ja mõlema suupoolega.

Tegelikult vene keele oskusega saaksid Sa infot ja varuosi otsida kaugemalt kui Eesti piirid ulatuvad. Endistes sots.maades on ka tehnikafoorumeid, kus jubinaid leida ja hankida võib, ja tõenäoliselt saab seal vene keelega hakkama.

[PETSS]

Osta need akud ükskord ometi ära!!! Ja korralikud.Paar aastat tagasi sai ju Sulle oma wanu rekka peal olnuid pakutud.Siis oli raha ja transpordi probleemid.Arwesta tollega mida aasta edesi seda rohkem need bussid Sul seal ära mädanewad ja hulga raskem juppe ka saada.Ehk leiad kellegi taastaja kel aega ja tahtmist nende bussidega jännata.Üksi ei jõua Sa küll kuhugi.

[Väravamehaanik]

Jumalast lahe ju!!! Mingil põhjusel on levinud vanatehnikahuviliste juures paranoia, et kõik asjad on vaja ruttu korda teha, musta numbri registrisse kanda ja suurejooneliselt suvetuurile sõita.
Inimene tahab aga lihtsalt tegeleda oma hobiga. Hobidega tegelemise seisukohast pole vahet, kas higistada spordiklubis kangi tõsta, või nühkida Ikaruse ilukilpi. Põhirõhk on protsessil.
Palju sõltub ka vanatehnikahuvilise närvikavast, minul on närvid sassis ja mina maandan oma pingeid igal nädalal garaazis. Mida närvilisem on igapäevatöö, seda produktiivsem on garaazielu.
Feng Shui seisukohast oleks aga päris meditatiivne nühkida kord kuus Ikaruse kilpi ja nautida koosolemist esemega, millega on sõidetud miljoneid kilomeetreid, läbitud kauneid kohti ja milles on veedetud tunde lootuses jõuda lähedaste juurde. Igal esemel on oma lugu...

[Martti]

Jumalast lahe ju!!! Mingil põhjusel on levinud vanatehnikahuviliste juures paranoia, et kõik asjad on vaja ruttu korda teha, musta numbri registrisse kanda ja suurejooneliselt suvetuurile sõita.
Inimene tahab aga lihtsalt tegeleda oma hobiga. Hobidega tegelemise seisukohast pole vahet, kas higistada spordiklubis kangi tõsta, või nühkida Ikaruse ilukilpi. Põhirõhk on protsessil.
Palju sõltub ka vanatehnikahuvilise närvikavast, minul on närvid sassis ja mina maandan oma pingeid igal nädalal garaazis. Mida närvilisem on igapäevatöö, seda produktiivsem on garaazielu.
Feng Shui seisukohast oleks aga päris meditatiivne nühkida kord kuus Ikaruse kilpi ja nautida koosolemist esemega, millega on sõidetud miljoneid kilomeetreid, läbitud kauneid kohti ja milles on veedetud tunde lootuses jõuda lähedaste juurde. Igal esemel on oma lugu...

Eks lahedus on suhteline mõiste. Kindlasti pole vaja kõike kiiresti korda teha, aga enne ostmist suur kisa, pärast ostmist suur kära ja nüüd 3 aastat õues seismist. Kui paar korda aastas vaatamas käia, teha pilte ja jooniseid millised jupid on ära varastatud selle ajaga, kas see on lahe?
Üldiselt suurte projektide puhul väide: "Nokitsema" on rohkem enesepetmine, sest paar tundi ühes kuus buss ümber käies ei muutu paremuse poole küll midagi.
Sinu bussitaasamine on muidgi 5+ ettevõtlikuse ja pühendumuse poolest, aga kahjuks oled Sa üks väheseid, kui mitte ainus, kes maksmimaalselt aega pühendab oma tegevusele.

Ma ei teadnudki et Edelareisija on oma Ikarusega miljoneid kilomeetreid sõitnud ja kauneid kohti läbinud, ning nüüd saab õhtuti heldimisega ilukilpi nühkida ja vanu aega meenutada?
Pigem on siin tegemist: "kolm aastat käigukangi poolerimist ja enne käe valgeks saamist on eesriie juba langenud".