Palju aega möödunud ja on kuidagi unarusse jäänud see seade, kuid nüüd miskit saanud edasi teha.
Suure töövõiduna õnnestus see enneolematu lõõts lõpuks piisavalt suureks saada et peale läheks.
Mineraalõli ei teinud talle midagi ja siis sai pandud sissepoole kalts diiselkütuse ja silikoonõli seguga, mis kasvatas mõõte piisavalt et ta ka hammaslati omale sisse mahutab.
See paigaldamine on ka analooge mitteomav tegevus sest selle lõõtsa ülemine äär on vaja klambri ja torni krae vahele toppida.
Ma saan täiesti aru, et see tehases tegemata jäeti ja ainult paarist kohast vahele lükati sest sellist keberniiti pea alaspidi teha pole naljaasi.
Lõpuks sai kahepoolne teip pandud torni krae ümber ja sinna see lõõts niipalju kui võimalik külge pandud.
Lõpus õnnestus niiviisi saada ta enamvähem klambri alla ja vaid 2cm osa jäi halvasti.
Selle proovin pärast toppida kui ta natuke ära sureb ja kuju hoiab.
Vaatepilt on üsna kole, kuna see lõõts kuju ei hoia ja pikemaks tõmmates tulevad välja voldid sisse.
Vähemalt on ta hetkel seal ümber ja saab edasi lükata lahenduse otsimise.
Järgmise murena oli katki kraadidega ketas mis tornile kaela käib ja seal kahe tiftiga kinnitub ning millegipärast on see ka just malmist tehtud...
Keevitama ei hakanud sest teist kuskilt ei saa ja kui see ära rikkuda pole muud kui uus teha.
Sai hoopis tiftid sisse pandud ja hermeetikuga torni peale ning klambriga kinni kuni kuivab.
Praegu klamber võetud ning väga veenvalt on kinni ja hermeetik piisavalt pehme et saab kätte ka kui vaja.
Kõik käiapuki liitepinnad said ka puhtaks lükatud et roostet ja mustust vahel poleks ja külge sobitatud.
Tähelepanu võiks pöörata perfektselt liitepinda poolitavatele seadetiftidele...
Siis mootorit paigaldades selgus, et polegi teist nii lihtne paika saada kuna rihma peab enne ära panema ja siis ühe käega proovima mootorit paika sättida et teise käega poldiga ava tabada.
Lõpuks sai sätitud puuklotside peale ja torn ülevalt alla lastud.
Kuna selle käigus peab rihmapinguti ratas sattuma õieti soonde ja ta seda polnud teinud oli pinguti kõveraks keeratud ning sai uus tehtud.
Siis õnnestus ta paika ka saada et enam kõveraks ei keeranud ja isegi toimib.
Siia soonde peab siis minema see ketas ja alla läheb toeks metallklots.
Klotsi avad muidugi polnud ka väga trehvanud, kuid kui koostada vänasõna järgi, et mida jõuga ei saa seda tavaliselt ei saagi läheb paika küll!
Kõvaks ka karastatud veel ja muidu ei saanudki kui kõvasulamfreesiga labaselt auk õigesse kohta ja külge.
Oleks pidanud uue tegema, kuid lõpuks kui nii vaadata oleks lihtsam uus pink teha...
Lõpuks spindel ka sisse ja rihm peale ning üllatavalt hästi peab soonrihm võrreldes lamerihmaga ja pingutada pole vaja sugugi kõvasti, mis on laagritele hea.
Jookseb ka sirgelt ja ei vibreeri ning eeldatavalt on hea lahendus.
Väike jama muidugi on, et kuna spindli laagrid said reguleeritud lõtkuta pöörlema, siis nüüd sellest tagasilöök.
Nimelt spindliava pukis on kõver ja kui poldid kinni keerata siis poob laiema otsa laagrid kinni.
Pukk ise sai kontrollitud joonlauaga ja parem-vasak pool on sirged ning kellaga mingit viskumist ei näe ja seega saab kõver olla vaid spindliava ja seepärast oli ka laiemale otsale pandud vahepuks jämeda käiaga lühemaks lastud.
Muidugi see lahendus kus üks laager toetab ülalt ja teine alt paneb võlli hüplema.
Üsnagi tuju läheb ära kui üritada asja heaks saada ning lõpuks ei oska ikka seda asja ette näha mis tulemuse ära nullib...
Selle ava sirgeks töötlemine on neist kõige viimane ja raskem üritus, mida kuidagi ei tahaks ette võtta.
Esialgne plaan oleks kummalegi poole üks laager panna aga kumba varianti peaks eelistama?
Kas kummalegi poole koonusrull või kaherealine ujuv kuullaager või isegi kaherealine ujuv rullidega laager?
Mis võiks olla lõtku ja vibratsioonivabam?
Koonusrull peaks ka vist uuena jooksma vaid jooksutee keskel ja seega see piisavalt pisike telgede hälve ei peaks veel tekitama vibratsiooni ja eelistama peaks vist võimalikult paljude veerekehadega lahendust?
