Kuigi intuitiivselt võib tunduda, et pihusti peaks pihustama "õigel" ajal, ehk avatud sisselaskeklapi korral, ei ole see tegelikult päris nii. Sisselaskeklapp on igasuguste pöörete ja koormuste puhul sama kaua lahti, kuna klappe käitav mehhanism ei "tea" midagi pööretest ega koormusest. Pihusti jällegi pritsib jääval kütuserõhul ajaühikus ühepalju kütust.
Kuidagi tuleks saavutada olukord, et pritsitaks vastavalt mootori küttevajadusele õige kogus kütust. Selleks on 3 põhimõttelist varianti:
- reguleerida pihusti läbilaskevõimet, täiesti ebapraktiline
- reguleerida kütuserõhku, praktikas võimalik, aga liiga keeruline ja ebatäpne
- reguleerida pihustusimpulsi pikkust, praktikas levinud
Pihustusimpulsi pikkus tuleb jällegi targalt valida - seda peab olema võimalik sujuvalt muuta üle kogu kütusetarbe vahemiku.
Intuitiivne lahendus oleks teha impulss võimalikult lühike ning pihusti võimalikult suur, nii et pihustataks alati avatud klapi korral - maksimaalse tarbe korral pihustataks kogu klapi lahtioleku aja jooksul, väiksema tarbe puhul vähem. See variant, olgugi et loogiline, ei ole tegelikult üldse hea - väikese tarbe puhul liigub silindrisse törts väga rikast kütuse-õhu segu ning palju õhku, mis omavahel hästi ei segune.
Reaalselt valitakse pritseimpulss selline, et väikese koormuse korral kattuks selle pikkus enam-vähem klapi lahtiolekuga ning suurema koormuse korral oleks see suurem - ma ei tea täpset teoreetilist seletust, aga klapi ette "valmis" pritsitud kütus seguneb peale tuleva rohke õhuga ilma probleemideta.
Täisgaasil kõrgetel pööretel on pihustid igasuguse ühendusskeemi puhul pea kogu aeg lahti.
Ühendusskeeme on põhimõtteliselt kaks:
-
batch injection-i puhul pritsitakse kõigist pihustitest korraga 1 või mitu korda takti jooksul, pritsehetk ei ole otseselt oluline.
-
sequential injection-i puhul pritsivad pihustid kordamööda, igaüks ühe korra takti kohta, oma silindri jaoks sobivaimal ajal.
Kuna täisgaasil, nagu eespool mainitud, on pihustid enamiku osa ajast nagunii lahti, siis tippvõimsuses neil skeemidel erilist vahet pole, ehk nad muutuvad üksteise sarnaseks. Väikestel koormustel on sequential parem, kuna kütus ja õhk segunevad paremini, samuti on sequentiali puhul kasutatav pööretevahemik laiem. Reaalselt omab see viimane argument küll rohkem akadeemilist tähtsust, umbes nii et jah, F1 kasutab tõepoolest ka sequentiali
Kodukootud performance-mootori puhul on viimasest vindist tähtsam süsteemi lihtsus ja odavus, selle poolest on batch sequentialist peajagu üle.
Seeriaautodel samas, kus säästetud kümnendikliiter sajale on parem müügiargument kui 30 tuhat krooni kallim hind, on sequential üldlevinud.