Tagasilla undamist peaks tekitama reduktor - järelikult on undamise tugevus tingitud ülekandearvust. Maa- ja linnaliini-Ikarustel kasutatakse originaalis erineva ülekandearvuga reduktoreid: 250. seeria omadel kiiremaid ja 260. seeria omadel aeglasemaid.
Samas - undama hakkab tagasild alles teatud kiiruse juures ja on võimalik, et tegelikult undavad nad kõik samamoodi, lihtsalt linnaliinibussid ei saavuta enamasti sellist kiirust, kus sild "laulma" hakkaks.
Seda undamist on tegelikult kahesugust: üks on vaiksem, mis tekib siis, kui buss tühikäigul veereb (umbes 30 km/h), ja teine hakkab siis kostma, kui maanteel kõvasti talda vajutada. Siis kostab salongi korraga nii mootorimüra kui tagasild. Suurel kiirusel undamine ei ole ühtlane, vaid pigem pulseeriv - kui seda saab nii kirjeldada
Tehniliste andmete osas, nii palju kui ma neid tean, nõustun. Siiski - raamatu "D-kategooria autod" järgi ei ole Ik-260 kiirus mitte 70, vaid 63 km/h. Muust kirjandusest olen lugenud, et Ik-280 mootor peaks olema tsuti võimsam - midagi 205 hj kanti. Viimases faktis ma eriti kindel ei ole.
Mind ennast huvitaks aga see, et millest on tingitud vanema põlvkonna 260 erinev mootorihääl võrreldes uuematega. Noil vanematel oli juba paigaltvõtul kuulda kerget ulumist, mis ei saa tulla tagasillast. Tallinna vanadel sinistel Ik-280-tel, mis Ida-Saksast 90ndatel toodi, oli samasugune hääl. Mälu järgi kiirendab samasuguse häälega Tartu tehnoabi 380 TAN. Kas võib olla võimalik, et aegade jooksul on ka mootori ehitust kuigivõrd muudetud?