Tänud! Sellest sai ikka palju targemaks! Copyn selle jutu ka igaksjuhuks siia, hea vaadata:
See, et plekk on enne töö kallale asumist vanast värvist, pahtlist ja roostest puhtaks tehtud, on väga hea. Selgituseks nendele, kes seda tööd liigseks peavad, toon mõned põhjused, miks nii hea on.
a. Hea tulemuse saavutamiseks peab olema selge ülevaade, kus on läbiroostetanud kohad (augud), kus on rooste tunginud värvikihi alla, kus varem tekkinud vigastused (mõlgid), mida ei ole korralikult remonditud. Kui värvikiht on peal, ei pruugi pealt nähagi olla, et plekk vajab remontimist.
b. Puhtaks tehtud plekiga on mõnus töötada, töökoht on puhas, seda on hea keevitada, hea rihtida. Versus: värv ja pahtel keevitamisel põleb ja ajab musta suitsu, rihtida ei saa, kuna värvikiht on suhteliselt pehme, sellele lisandub tihti ka allpool olev mastiks.
c. Ei ole riski, et tulevikus, kui autot värvima hakkad, tekivad mahtkahanemised (lohud), värvi ja kruntide läbikumendumised, nn. ämblikuvõrgu" tekkimine, kui auto päikese käes seisab jne.
KOKKUVÕTTES: ON MEELDIVAM TÖÖTADA JA SAAME PAREMA TULEMUSE. Mina isiklikult pean esimest väga oluliseks!
Kui töötad niiskes ruumis või koguni õues, siis kipub puhastatud plekk õige kiiresti rooste minema. Niiske võib olla ka selline ruum, mis esmapilgul tundub täiesti kuiv. Siiski võin enda kogemustest öelda, et rooste ei lähe plekk ainult pideva küttega ruumis. Kui näiteks suvekuudel kütet sees ei ole, läheb õhuniiskus nii suureks, et plekile tekivad mõne päevaga roostelaigud. Nende vältimiseks on mõned võimalused. Võiks kasutada fosfateerimist. Selleks vajad fosfateerimisvedelikku. Osta saab seda näiteks Benefitist. Kulu ei ole suur. Ise seda ei kasuta, kuna töötan kuivas ruumis ja probleemi ei ole. Konsulteerisin Peeter Sarevetiga Benefitist ja tema soovitab pleki pinnad fosfateerimisvedelikuga üle hõõruda. Selleks on sobiv vahend "karukeel". Saadaval samas. Pind jääb peale kuivamist kergelt sinaka läikega ja on rooste suhtes passiveeritud. Fosfateerimiskihi võib peale plekitöö lõppu värvikihtide alla jätta.
Teine võimalus oleks kogu "haljas" pind kergelt üle kruntida. Puuduseks on see, et töö koht tuleb iga kord jälle uuesti krundist puhastada ja peale keevitust jälle kruntida. Ka kipub krunt kuumuse tõttu siiski kõrbema ja ajab suitsu.
Mina eemaldaksin enne värvitöö alustamist sellise krundikihi täielikult. JÄLLE LISATÖÖ!
Kui plekitöö on valmis, siis tuleks kogu pleki pind mehhaanilise terasharjaga veelkord üle puhastada. See on vajalik uuretesse tekkinud rooste ja mustuse, samuti musta oksiidikihi eemaldamiseks. Kui see tehtud, siis pesu. Pesuks on hea kasutada pesukannu. Vedelikuks silikoonipesuaine. Piserdad pinna märjaks ja hõõrud "karukeelega" pinna puhtaks. Siis loputad ja kuivatad. See operatsioon on vajalik mustuse, rooste, rasva ja oksiidide eemaldamiseks. Pesuvedelik muutub hõõrumisel üsna mustaks.
Selline pestud pind tuleks võimalikult kohe katta roostereaktiivse krundiga (RR-krunt, happekrunt). Sellise krundiga on mõtet katta ainult puhast metallpinda. Värvi peale ei ole seda mõtet kanda, sellel ei ole toimet. Reaktsioon toimub metalliga. RR-krunt on kahekomponendiline, 1:1 vahekorras, poolläbipaistev. Paksult ei ole vaja katta, ainult üks kiht, nii et pind oleks kaetud. Selliselt ei ole kulu väga suur, kogu auto seest ja väljast vast 1 ... 1,5 liitrit.
RR-krunt muudab teraspleki rooste suhtes passiivsemaks (rooste ei teki nii kergesti kui töötlemata pinnal).
RR-krundil lase kuivada u. 40 minutit ja kata 2-komponendilise krundiga. See on vajalik parema nakkuvuse saavutamiseks! Võib kasutada kas punast, halli või mõnda muud 2-k krunti. Ka täitevkrunt sobib. Krundi kulu sõltub muidugi ka kruntijast kuid pakun vajalikuks koguseks u. 2 ... 3 liitrit töösegu (koos kõvendi ja lahustajaga).
Selliselt krunditud ja täielikult kuivanud pind on aluspinnaks kõikidele järgmistele maalritöö operatsioonidele: pahtel, täitevkrunt, värv.
See oleks nii, kui sa ei jätaks autokeret "talvituma". Asi on selles, et selliselt krunditud pind ei ole niiskuse eest kaitstud. Muide, ka pahtel imab endasse õhuniiskust ja see jõuab metallini, võib tekkida korrosioon (roostetamine). Selleks, et tekitada niiskust mitteläbilaskev kaitsekiht, oleks vaja krunditud pind värvida. Mina nimetan seda alusvärviks. Olen arvamusel, et alusvärv on igal juhul hea. Ka siis, kui ei järgne "talvitumine", vaid hakkad kohe pahteldama. Kasutada võiks mõnda vähe odavamat, kuid siiski kvaliteetset 2-K värvi. Meeles tasub pidada seda, et iga kord tuleb pind matistada, kui järgmist kihti peale kannad!
Põhjamastiks tuleks kanda ka põhja all ikka normaalselt värvitud pinnale. Põhja all peaks see värvikiht just eriti korralikult tehtud olema.
Tekst kirjutatud autorestauraator Märt Aarne poolt.
(14-07-2010, 20:10 PM)dad Kirjutas: Ärilises mõttes jah, ei tasu Eestis peale nakotsi müügi ja raha vahenduse miski ära, kuid siiski on palju asju, mis käivad just entusiasmist ja kestavad üle põlvkondade.
Parimat, Geoloogide parun, Tambets