[rollfix]

Ja MB W211-el on õlitaset vardaga väääääääga raske vaadata.See puudub.

[Jesper]

Aga mis puudutab seda õli teemat, siis ma ei saa küll aru vajadusest pidevalt seal midagi kontrollida ja lausa varuõli kaasas vedada. Ma saan aru, et autopededele meeldib koguaeg midagi torkida, pole hullu, aga normaalse mootori puhul ei kao see õli sealt kuhugi. Mina võtsin isegi oma võrdlemisi vanal sõidukil terve suve jooksul paar-kolm korda õlivarda välja ja see ei näidanud midagi huvitavat. Peale selle kui sealt peaks õli välja voolamagi, siis vaevalt et tee peal õnnestub see voolamine sellisel määral likvideerida, et saaks varuõli sisse panna ja edasi sõita.

Sama lugu on piduriõliga - kui seal midagi järgi annab, siis pole selle varuõliga suurt midagi teha, jookseb samamoodi välja. Ja kui ei anna, siis ei kao see õli kuhugi.

[oldmoped]

Miski kord-kaks nädalas oleks mõistlik õlivarras ikka välja tõmmata... pikkade otste sõitmisel veidi tiheminigi. Mis tähendab loomulikult, et sobiva mootoriõli potsu peaks igal juhil pagasiruumis jahutusvedeliku potsu, klaasipuhastusvedeliku potsu, piduriõli potsu, veepotsu (käte pesemiseks teel) jm asjade kõrval ikka olemas olema.

Igapäevaliikur peaks olema ikkagi tarbevahend ja võimalikult muretu, et sellele saab kindel olla ja ei pea koguaeg kõike kontrollima ja igat tekkivat potentsiaalset undamist ja kolksu koguaeg kõrv kikkis kuulama vaid on piisav korralised tehnohoolded. See kas nende välp on 5000 või 15000km sõltub juba konkreetsest masinast.
Pagasnik on kauba ja vajalike asjade kaasaveoks. Kui auto eeldab juba mootoriõli, jahutusvedeliku ja piduriõli igaksjuhuks kaasaskandmist on see igapäevaliikuriks kõlbmatu! Kui õlivarrast tunned igaksjuhuks vajadust vaadata tihedamini kui iga paari1000km tagant, on samad lood. Kui pead korraliste tehnohoolete vahepeal lisaks niisama vaatamisele ka õli juurde lisama (see õlijutt ei kehti suhteliselt kõrges forsseeringus mootorite kohta) on masin igapäevliikuriks kõlbmatu. Jahutusvedelik ei kao süsteemist kuhugi. Kui kaob, on masin igapäevliikuriks kõlbmatu. Lekkeid pidurisüsteemist ma parem ei kommenteeri üldse.
Ainus mõistlik kaasaveo vajadus on klaasipesuvedelik, kuna osad teeäärsed tanklad müüvad mingeid tõeliseid haisvaid solke.
Ja see kehtib olenemata masina margist, olgu tegu moskvitshi või mercedesega. Kui asi ikka hakkab otsast järjest lagunema ja pidevat renoveerimist vajada, tuleb ta lihtsalt kas korralikult ja põhjalikult korda teha (mitte vahetada vaid momendil katkine osa vaid käia üle kogu masin) või saata see teenitud vanaduspuhkusele ja võtta uus.

edit: niikaua, kui oma posti kirjutasin, oli siia tekkinud juba terve ports samasisulisi.

[rollfix]

Aga kaubikutel(nt.vw LT-l,millel passis lausa kirjas et võib koormustel 1000km peale liitri süüa)või ka nt.2,6 l Audi V-mootoril(millist mitteõlisöövat ma veel ei ole kohanud)võiks küll aeg-ajalt varrast vaadata.Et just ei tolmaks....

[oxygen]

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et Moduse sihtgrupp on sellised inimesed kes ise oma autot ei torgi. Pesemine käib pesulas. Muu hooldus/parandus/vahetus toimub esinduses/töökojas. Endal oleks vaja ainult kütusepaagi luugi asukohta teada. Oletades, et tegemist on üsna töökindla ja ökonoomse liiklusvahendiga, väike ka veel, siis mõnele naisterahvale. Miks mitte?

[valdo]

... pole plaan õlitaset vaadata tihemini kui korra-kaks kahe õlivahetuse vahel. Kui tegu on 50-60 aastate autoga siis loomulikult, kuid uute autode õlivarda kontroll on sama mõttetu tegevus kui iga kord manomeetriga ümber auto joosta et äkki mu silamad petavad (rehvirõhk). Arvan et auto mille vanus on alla 10 aasta ja läbisõit alla 300000 pole õlitaseme kontroll küll iganädalane tegevus.

Eks ta rohkem harjumuse ja maitse asi ole. Jäänud külge mulle aegadest/autodest, millel pidi õlitaset ikka jälgima ja vahel peale valama. Liitrine potsu pagasiruumi nurgas ei tee ka väga tüli.

Mul lihtsalt on selline narr komme, et kui kapoti juba lahti teen, siis teen kiirkorras umbes minutiga kogu vajaliku komplekskontrolli, et enda meelerahu säilitada:
- vaatan klaasipesuvedeliku taset ja vajadusel lisan;
- vaatan jahutusvedeliku taset ja vajadusel lisan;
- vaatan, et ega mootor kuskilt "moosine" pole (lekkiv tihend/simmer) või jahutusvedeliku lõdvikuühendus märg;
- vaatan mootoriõli taset varda pealt;
- vaatan käigukastiõli taset varda pealt (70 tuh km juures sai oma Lada 111 kastiga kivi otsa sõidetud ning selle korpuse alaosa on hiljem keevitatud; sealt ka tihe kontroll viimase 230 tuh km jooksul);
- vaatan piduriõli taset läbi poolläbipaistva anuma.

Talvel pole kapoti avamise põhjusega "muret" - klaasipesuanum vajab niiehknaa kaks korda nädalas täitmist (lögased teed + ülipalju autosid Tallinna ümbruses). Suviti, kui see vajadus nii tihti ei teki, püüan end sundida siiski ca iga 500-1000 km järel kapotti rutiinseks kontrolliks avama. (Tunnistan, et vahel lähen küll laisaks ja on ka 2000 km sõidetud ilma sinna alla piilumata; tavaliselt siis parandan selle vea enne järjekordset pikemat sõitu.)

[Jesper]

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et Moduse sihtgrupp on sellised inimesed kes ise oma autot ei torgi. Pesemine käib pesulas. Muu hooldus/parandus/vahetus toimub esinduses/töökojas. Endal oleks vaja ainult kütusepaagi luugi asukohta teada. Oletades, et tegemist on üsna töökindla ja ökonoomse liiklusvahendiga, väike ka veel, siis mõnele naisterahvale. Miks mitte?

Miks ainult naisterahvale? Kui su põhitöö pole autoremont, siis miks peaksid sa neid asju ise teadma/tegema.

Ma olen ka juba mõnda aega mõelnud endale sellise auto ostmist, kus ainuke mure on bensupaagi täitmine, kaldusin küll pigem Renault Clio poole. Mingi hetk lõi muidugi autopede välja ja seejärel selgus et rahuldavalt motoriseeritud variant on minu kriteeriumite kohaselt veidi kallis , aga ma saan täiesti aru, miks inimesi ei huvita igapäevaauto näppimine. Isegi kui autod on hobi, siis hobiautot on kergem ehitada kui ei pea teda igapäevatoimetuste jaoks pidevalt sõidus hoidma või siis teist autot pidevalt hobiautole arvestatud aja arvelt putitama.

[stennadi]

To Valdo: 350 tuhat kilomeetrit (või ma ei tea palju sa selle Ladaga sõitnud oled) on sind ära nüristanud. No anna olla - mul on igapäevasõiduks 1986 aasta Volvo (kurat teab mis läbisõit sellel reaalselt on) ja ei pea mingeid vedelikuanumaid kaasa tassima. Kui vedelikud kuhugi autost kaovad siis tuleb auto remontida, mitte peale valamisega tegeleda. Vanemal autol võib ehk õlitaset kontrollida paar-kolm korda õlivahetuseks ette nähtud välba jooksul. Sama kehtib jahutusvedeliku tasemega. Piduriõli lekked on juba väga kurjast ja sellise autoga sõita oleks kahtlane.
Samuti pole nõus väitega, et roolivõimuga ei tunneta teed. See juba oleneb roolivõimust. Parematel täpsema rooliga autodel nt SAAB, VOLVO on asi vägagi hea ka roolivõimuga.
Samas pean nõustuma sinuga: Lähitulede ebaõige kasutamine peaks olema karistatav.
Ning mainin: Olen sõitnud mitmete autodega kus on päevatulede automaatika ning kõigil on võimalik lülitada ümber ka nii, et põlevad ainult pargid. See, et autod tee ääres seisavad lähituledega on autoomanike mitte autode lolli automaatika problee.

[XTA]

Jah, lihtne on Modust peksta, kui seda võrrelda maastiku-Volvode, Transitite ja muu sarnasega.

Väikeautos tõesti eriti ei anna laterna taha tühja ruumi projekteerida. Kuid kindlasti saab ka Moduse-suuruse auto laternad varustada selliste kinnitustega, mis võimaldavad välioludes mõne minutiga ja ilma tööriistadeta laternat auto küljest eraldada, pirnidega tegeleda, ja sama lihtsalt tagasi panna.
Pole küll ülalmainitud Autolehte käepärast, kuid mäletamist mööda sai seal nii mõnigi väikeauto kiita pirnivahetuse lihtsuse eest.

Kui su põhitöö pole autoremont, siis miks peaksid sa neid asju ise teadma/tegema.

Täiesti hooldevaba autot pole olemas, seega arvan siiski, et ka igapäevaliikuril peaks olema võimalik elementaarseid hooldustöid nagu vedelike (käigukasti ja veosilla õli ehk välja arvatud) tasemete kontroll ja lisamine, välisvalgustuse pirnide vahetus, rehvirõhu kontroll jms. juhil ise teostada. Samas jääb juhile muidugi ka võimalus/vabadus lasta seda kõike teeninduses teha.

[zazik]

Aga kui peatus on planeeritud (enamik juhte valib selleks hea nähtavusega sirge teelõigu), siis on ohutulede kasutamine minu arvates vale. Mina igatahes võtan kiirust alati kõvasti vähemaks, nähes enda ees ohutulesid (kui ma tuvastan, et tegu on seisvate tuledega). Nõme on iga kaasliikleja metsapeatuse pärast pidurdada ja pärast uuesti kiirendada.
Ise lülitan alati teeserval peatudes tuled parkideks ja jätan parempoolse suunatule sisse. Ja loomulikult keelan kaassõitjatel astuda teele, seista auto ees ja taga.

No mina panen ka pimedal ajal sõna otseses mõttes metsapeatuse ajaks sageli ohutuled põlema - on ju pimedal ajal igasugune mistahes põhjusel tee ääres seisev sõiduk oht, millele lähenedes kiiruse vähendamist ei saagi liiklusohutuse seisukohalt kuidagi valeks pidada.
Selle peale aga poleks ma kunagi tulnud, et kasutada suunatulesid sõidukil, millega pole lähisekunditel plaaniski mingiski suunas liikuma hakata

No oleneb kohast, ntx suurematel põhimaanteedel, kus peatunud auto asub tee äärejoonest (terminid pole täpsed, aga soovijad ehk saavad aru, mida mõtlen) väljaspool, on minu arvates kohatu, et sundida kõiki autojuhte sinu enda poolt fabritseeritud "ohu" tõttu kiirust vähendama. Väiksematel maanteedel, kus auto jääb osaliselt või täielikult sõiduteele, on muidugi teine lugu. Aga sellisel puhul tuleks otsida mõni lähim ristuv (metsa)tee ja peatuda selle otsal, et auto ei jääks (suurele)teele.

Suunamärguanne pole küll juriidiliselt korrektne, aga mitmete sõiduõpetajate arvamus on olnud, et parempoolse suunatule põlemine peatudes paremal teeserval on soovituslik. Eksitavat märku see kellelegi üldjuhul anda ei saa, kuid tagant lähenev juht saab arvestada juba varakult vasakult möödumise vajadusega.

[v6sa]

Pirnivahetusest on teema sujuvalt arenenud parkimiskultuurini Iseenesest hea, sest lähituledega parkijaid on meie teedel nutmajavalt palju.

Toetan Valdot, mõned potsikud levinud vedelikega pakiruumi nurgas või varurattasüvendis ei tee kellelegi kurja. Samuti mõni pirn kindalaekas. On minulgi mahlad-pirnid-tööriistakast kaasas. Tõsi, endal pole vaja läinud (peale pesuvedeliku, mis lõpeb alati "ootamatult", oma laiskuse tõttu muidugi...). Kuid aeg-ajalt on mõni hädaline välja ilmunud, kes minu potsiku endale lunastab või vajaliku võtme laenamise eest poolt kuningriiki lubab...

Uuemate autode hooldusvanulikkus on natuke kurvastav. Olles ise pigem vana raua austaja, kui plasti ja elektroonika sõber, ei tekita vahel kasutada olevad uued autod küll mitte mingisugust soovi neid omada. Kasutada, seda küll. Aga mitte omada, kasvõi hobi mõttes. Kusjuures näiteks toodud Modus oleks linnas minu jaoks täiesti arvestatav liikumisvahend. Väike, ökonoomne, turvaline. Maanteel on iseasi, aga ega seda autot sinna projeteeritudki. Praegugi on meie peres naise tööautoks pegoti kanakuut. Uus, sissesõitmata (hommikul keeras vist 8 kkm ette). Pirnivahetus sellel just peavalu pole, aga mitmed projekteerimse apsud teevad hooldamise üsna ebamugavaks... Kasvõi klaaspesivedeliku anuma täitmine. Täiteava on paigutatud nii, et kanistrist valada on väga tülikas (tuleb valada nii 30 cm kõrguselt). Kodus oleme täitnud pika lehtriga, siis ei pläga paagiümbrust ära. Aga kui selle autoga sõita päev otsa Tallinna liikluses, siis on kojusõiduks jälle vaja paak täis valada. Ja siis lödistadki paagiümbruse täis, üritades tuule käes täiteavale pihta saada... Seni on kastekannu ostmine jutuks jäänud, kuid ilmselt tuleb sihuke roosa ja tulpidega pikakaelaline potsik autosse muretseda.

Rooli- ja pidurivõimendist ka natuke. Kui keegi väidab, et võimendused ei mõjuta auto tunnetust, siis ta kas ei tea, mis see auto tunnetus on või ajab teadlikult pada. Igasugune võimendav süsteem vähendab läbi süsteemi kanduvaid jõudusid... Iseasi on see, et igapäevaliikuril polegi see "tunnetus" niivõrd oluline. Olulisem on jõuda elusalt-tervelt ning võimalikult vähese vaevaga sihtkohta. Kardiga sõites on tunnetus ju väga vahetu, kuid millegipärast ei taha keegi kardiga tööl käia. Eelistatakse ikka piduri- ja roolivõimendusega autot. Eelistan minagi...
Iseasi on see, et mõnel masinal jääb kogu info võimendi "taha" ja mõnel pääseb juhini, andes talle veidigi tagasidet toimuva kohta.

[korvimees]

Väikeautos tõesti eriti ei anna laterna taha tühja ruumi projekteerida. Kuid kindlasti saab ka Moduse-suuruse auto laternad varustada selliste kinnitustega, mis võimaldavad välioludes mõne minutiga ja ilma tööriistadeta laternat auto küljest eraldada, pirnidega tegeleda, ja sama lihtsalt tagasi panna.

Kindlasti annaks (väike)autot projekteerida niimoodi, et on võimalik ilma eritööriistadeta pirne vahetada. Aga võibolla on see keerukus hoopis taotluslik? Suures osas teenitakse autofirmade kasum ju varuosade müügi ning teeninduse pealt. Ja isegi kui tõesti pole ruumi, et teha tagantpoolt pirnile ligipääs, siis miks ei võiks olla ligipääsu eestpoolt. Näiteks Scanial tuleb esitulel paar polti lahti keerata ja tuli avaneb nagu uks 90kraadi, vaheta millist pirni soovid.
Aga see õlivarda teema... Andke mulle andeks, kuid minu meelest on see suhtumise küsimus, nn. vana kooli mehed ikka vaatavad aegajalt kapoti alla, isegi siis kui tead niigi, et auto õli ei võta. Lihtsalt on hea kui tead, et asjad on kontrolli all. Samas saan ka sellest aru, et nüüdsel ajal inimesi enam ei huvita, mis seal kapoti all toimub, remontimise jaoks on teenindus. Kui teeninduse eest maksab firma, poe ju hullu miskit, aga neid inimesi kes ise need "mütsid" kinni maksavad ma ei kadesta.

[valdo]

...lülitan alati teeserval peatudes tuled parkideks ja jätan parempoolse suunatule sisse.

[...]

... suurematel põhimaanteedel, kus peatunud auto asub tee äärejoonest (terminid pole täpsed, aga soovijad ehk saavad aru, mida mõtlen) väljaspool, on minu arvates kohatu, et sundida kõiki autojuhte sinu enda poolt fabritseeritud "ohu" tõttu kiirust vähendama. Väiksematel maanteedel, kus auto jääb osaliselt või täielikult sõiduteele, on muidugi teine lugu. Aga sellisel puhul tuleks otsida mõni lähim ristuv (metsa)tee ja peatuda selle otsal, et auto ei jääks (suurele)teele.

Suunamärguanne pole küll juriidiliselt korrektne, aga mitmete sõiduõpetajate arvamus on olnud, et parempoolse suunatule põlemine peatudes paremal teeserval on soovituslik. Eksitavat märku see kellelegi üldjuhul anda ei saa, kuid tagant lähenev juht saab arvestada juba varakult vasakult möödumise vajadusega.

Kui ma peatun rohkemaks kui üheks minutiks, siis tavaliselt panen ma mootori seisma - mida ta tühjalt seal joriseb. Kuna suunatuled on enamikel moodsatel autodel (erinevalt ohutuledest) toodud süüte alt, siis ei saa ma mootor-seismas olekus parima tahtmise juures parempoolset suunda sees hoida.

Mis aga puudutab tee äärejoont ja teepeenart, siis just äsja euroremonditud teedel kipub see puuduma või olema marginaalne - ju ei ole riigil raha selle ehitamiseks (sest see on igasuguse jaburduse peale ära kulutatud a la Rüütli ja Ilvese ületurvamine). Mina ei taha eriti säärastel teelõikudel üldse seisma jääda - hädapeatuse korral (klaasipesu-olluse otsalõppemine, kahtlane hääl kapoti alt, määrdunud esitulede kaltsuga pühkimise vajadus vms) pigem keeran kusagile kõrvalteele vms.

Võrdluseks - 1980ndatel nõukaajal ehitatud teedel on see tihti VÄGA lai, võtame näiteks Võru-Valga maantee lõigud Nursi kohal. Vaat sellistes kohtades ma küll eriti ohutulesid ei kasuta, vaid gabariittulesid sest ma olen seal ikka VÄGA sõidurajast eemal seal.

[stennadi]

Valdole täienudseks, et mis mulle pinda käib on see , et euroremonditud teede äärde kaevatakse mingid üüratud järsud kraavid. Miks see hea on. Tean mitut teed mis sellega ära rikutud. Kui nt muidu lõppeks teelt väljasõit (kasvõi nt ohu korral) pisema ehmatusega ja paari kriimuga siis sellised järsakud lõhuvad auto täielikult.
samuti puudub võimalus peatuse korral teepeenrale sõita.

[valdo]

Valdole täienudseks, et mis mulle pinda käib on see , et euroremonditud teede äärde kaevatakse mingid üüratud järsud kraavid. Miks see hea on. Tean mitut teed mis sellega ära rikutud. Kui nt muidu lõppeks teelt väljasõit (kasvõi nt ohu korral) pisema ehmatusega ja paari kriimuga siis sellised järsakud lõhuvad auto täielikult.

Kraavide eesmärk on teatavasti niiskusrežiimi muutmine liigniiskuse eemaldamise teel pinnasest, teetammist jm. Vesi/niiskus koosmõjus külmetamise/sulamisega ning eriti just äsja ülessulanud teetarindite koormamisega raskete sõidukite poolt lõhuvad tammi. Tulemuseks on asjaolu, et pinnakatteremondiga laudsiledaks tehtud tee vajub üsna mõnegi aastaga lohku, mühku, treppi jne. Nõukaaajal oli see nähtus meie tee-ehituses ülitüüpiline, eriti aga taastatud EV alguses, kui teedele ilmusid üli-raskekaalulised rekkad, mida nõukaajal polnud (Vrd nt Rakvere-Paide maantee Käravete-Aravete-Ahula lõik).

Mis puudutab kraavide sügavust, siis selle määrab sageli asjaolu, et vesi voolab siiski kõrgemalt madalamale.  Ja kõik teeäärsed kraavid peavad kindla pideva langusega kusagile peakraavidesse välja jõudma, olenemata maastiku lainelisusest, künklikkusest jm.

Jah, olukorda päästaks vahel ehk laiemad teepeenrad ehk siis kraavi viimine teest kaugemale. Aga nagu ma mainisin, on see raha taga ning maapiirkondades tihti ka eravalduste taga - paljud omanikud ei ole nõus tee rekonstrueerimise nimel loovutama sentimeetritki oma maast (nt kurikuulus Väike-Emajõe silla näide Tartu-Valga maanteel).

[Jesper]

See on kindlasti õige, et raskesti hooldatavad autod teenivad teenindusele rohkem kasumit, aga ma nii paranoiline veel ei oleks, et arvaks nagu käiks inseneride selja taga ringi mingi asjapulk kelle ülesandeks on jälgida, et "raskeid" lahendusi piisavalt palju saaks. Pigem on lihtsalt poliitikaks võetud, et kui ei anna teha igat moodi head asja, siis tehakse kompromiss hooldatavuse arvelt.

Näiteks need "imelikud" kruvid (Torx) kiirendavad oluliselt tootmisprotsessi, kuna neid on võimalik mingi spets-hüper-masinaga kiiremini keerata kui tavalisi kruvisid ning samas nad kannatavad suuremat jõudu kui sisekuuskandid. Vastavad võtmed on igal pool müügil ka, nii et probleem tegelikult puudub.

[usku]

pirniteema juurde ütleksin kommentaariks, et eesti inimestel on lihtsalt juurdunud selline harjumus, et pirni peaks saama laterna tagant vahetada ilma laternat ära võtmata (kas seda ei julgeta teha siis?). ja siis kirutakse, et ei pääse ligi, ei saa ja ei taha - tuleb teha esinduses. ok, erand on siin paljuräägitud Modus, kuid üldiselt tulebki eeskujuks võtta see, kuidas teeninduses asja tehakse. nad ei üritagi omi kämblaid laterna taha mahutada, vaid keeravad lahti kaks ristpeakruvi, kallutavad laterna kõige täiega ettepoole ja tõstavad ta üle "lukkude" eest ära. ja sealt edasi on lihtne. ise vahetasin ühel uuel fiestal pirni samamoodi; muuhulgas puhastasin veel tule vahelt, tagant, pealt ja aega kulus ca 5 min, sest ma polnud varem sellist asja teinud ja olin üliettevaatlik. tänapäeva mõtteviis ei ole mitte "urgitse" vaid "tee omale ruumi ja tööta vabalt"... see on uskumatu, kui kiiresti kaasaegse auto ninalt kõik "kleidielemendid" eemaldatud saab ja igasugu sõlmed valla pääsevad.

ahjaa, jutt, et pirnivahetuseks teenindusse aja panema peab on kergelt öeldes asjatundmatu. iga vähegi normaalsem koht (esindus) võtab mureliku selleks lihtsaks toiminguks lähema 5 minuti jooksul korraks garaazi uksest sisse. eriti sõbralik koht ei võta selle eest rahagi (kui oma pirniga tuled). tegelikult ilmselt suvaline Vasja Koplist võtab selle veelgi vabamalt ette. kui natukenegi olla mõistlik ja osata rääkida, siis vahetatakse isegi geneka rihm ootetööna kõige muu vahelt. been there done that!

aga see ei tähenda et ma teile vastu vaidleks siin. selles teemas on püstitatud palju valusaid probleeme ja nagu öeldakse - vaidluses sünnib tõde ja miski muutub paremaks ja poleks siin räägitud pirnidest, ei oleks paljud asjad päevavalgust näinud.

[oxygen]

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et Moduse sihtgrupp on sellised inimesed kes ise oma autot ei torgi. Pesemine käib pesulas. Muu hooldus/parandus/vahetus toimub esinduses/töökojas. Endal oleks vaja ainult kütusepaagi luugi asukohta teada. Oletades, et tegemist on üsna töökindla ja ökonoomse liiklusvahendiga, väike ka veel, siis mõnele naisterahvale. Miks mitte?

Miks ainult naisterahvale? Kui su põhitöö pole autoremont, siis miks peaksid sa neid asju ise teadma/tegema.

Ma olen ka juba mõnda aega mõelnud endale sellise auto ostmist, kus ainuke mure on bensupaagi täitmine, kaldusin küll pigem Renault Clio poole. Mingi hetk lõi muidugi autopede välja ja seejärel selgus et rahuldavalt motoriseeritud variant on minu kriteeriumite kohaselt veidi kallis , aga ma saan täiesti aru, miks inimesi ei huvita igapäevaauto näppimine. Isegi kui autod on hobi, siis hobiautot on kergem ehitada kui ei pea teda igapäevatoimetuste jaoks pidevalt sõidus hoidma või siis teist autot pidevalt hobiautole arvestatud aja arvelt putitama.

Ega's ma tõin ainult näite. Ega minagi ei arva, et kõik mehed ise oma autot remondivad.

[flanagan]

Jõudu kõigile!
Jään ikka selle juurde,et oma auto hingeelu,tema hetkeseisundit võiks teada,tunnetada.Kunagi 30 aastat tagasi ütles minu sõiduõpetaja,et masin on üks osa sinust,sinu teine naine.Eelõeldu ei tahenda ka igapäeva liikuri puhul seda,et peaksin olema alailma magupidi masina alla olema ja Tallinnast Tartu sõites peaksin juba määrdepritsiga veepumba laagreid määrima(sirguv noorsugu juba kisendab,mis kuradi määrdeprits,mis veepump,aeda tahad kasta või?)Aga oma autot,tema hinge peaks minu arvates siiski teadma.
Tervitades,Flanagan

[zazik]

...lülitan alati teeserval peatudes tuled parkideks ja jätan parempoolse suunatule sisse.

[...]
... suurematel põhimaanteedel, kus peatunud auto asub tee äärejoonest (terminid pole täpsed, aga soovijad ehk saavad aru, mida mõtlen) väljaspool, on minu arvates kohatu, et sundida kõiki autojuhte sinu enda poolt fabritseeritud "ohu" tõttu kiirust vähendama. Väiksematel maanteedel, kus auto jääb osaliselt või täielikult sõiduteele, on muidugi teine lugu. Aga sellisel puhul tuleks otsida mõni lähim ristuv (metsa)tee ja peatuda selle otsal, et auto ei jääks (suurele)teele.

Suunamärguanne pole küll juriidiliselt korrektne, aga mitmete sõiduõpetajate arvamus on olnud, et parempoolse suunatule põlemine peatudes paremal teeserval on soovituslik. Eksitavat märku see kellelegi üldjuhul anda ei saa, kuid tagant lähenev juht saab arvestada juba varakult vasakult möödumise vajadusega.

Kui ma peatun rohkemaks kui üheks minutiks, siis tavaliselt panen ma mootori seisma - mida ta tühjalt seal joriseb. Kuna suunatuled on enamikel moodsatel autodel (erinevalt ohutuledest) toodud süüte alt, siis ei saa ma mootor-seismas olekus parima tahtmise juures parempoolset suunda sees hoida.

Mis aga puudutab tee äärejoont ja teepeenart, siis just äsja euroremonditud teedel kipub see puuduma või olema marginaalne - ju ei ole riigil raha selle ehitamiseks

Võrdluseks - 1980ndatel nõukaajal ehitatud teedel on see tihti VÄGA lai, võtame näiteks Võru-Valga maantee lõigud Nursi kohal. Vaat sellistes kohtades ma küll eriti ohutulesid ei kasuta, vaid gabariittulesid sest ma olen seal ikka VÄGA sõidurajast eemal seal.

No mina pole küll ühelgi suuremal teel pidanud sõidurajale seisma jääma, alati on võimalik olnud ennast teelt kõrvale parkida.

Aga tegelikult on sul selle suunatule osas õigus, enamikul autodel on see tõesti süütega seotud. Minu omal ei ole, nn raadioasendis töötavad suunatuled ja kojamehed. Süüte väljalülitumisel lülituvad sõidutuled automaatselt parkideks ja udutuled kustuvad.