Niisiis olen viimaks jõudnud järjega selle aasta kevadesse. Esimene suurem töö, mis ilmade soojenes kohe käsile sai võetud, oli põrandakatte paigaldamine. Materjal seisis toanurgas juba sügisest saadik ning seega võis töö esimeste soojade ilmade saabudes alata.
Jah, kui päriselt aus olla, siis polnud põrandale paigaldatud materjali puhul tegemist just spetsiaalselt autode põrandaks mõeldud kattematerjaliga, vaid vaibaparadiisist ostetud alt kummeeritud vaipkattega. Leidsin, et tegemist pole eriti suure patustamisega, seda enam, et palju toda põrandat porimattide alt ikka näha jääb. Teiseks kergema vastupanu mineku põhjuseks oli tõsiasi, et paraku polnud mul aimugi, milline oli auto põrand originaalis välja näinud. Too tumesinine vaipkate, mis auto põhja minu omandusse jõudes kattis, polnud samuti kindlasti tehasetoodang. Seda järeldasin nii töö kvaliteedist kui ka sellest, et vaevalt oleks tehas kollastes-pruunides-kuldsetes toonides salongi paigaldatud tumesinine põrandakate.
Igal juhul polnud tulemus just kõige hullem. Mässamist oli muidugi omajagu ning koos uste ääres käivate plastide värvimise ja paigaldamise ning kõikvõimalike plekkide ja tihendite sobitamisega kulus ülesande täitmiseks peaaegu terve nädal.
Põrand paigas, jõudis järg istmete kätte. Ausalt öeldes, polnud ma kuni üleeelmise nädalavahetuseni (s.o 24. märtsini 2007) neid katvate istmekatete alla suurt piilunudki ning ainsana teadsin vaid seda, et juhiistme tagumikualune on väga räbal. Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui tagumise istme seljatugi täiesti terveks osutus. Tõsi, selle ülemises ääres olev nahk oli päikese käes veidikene oma elastsust kaotanud ja ka värvi muutnud, kuid võrreldes ülemaailmse revolutsiooniga osutus see pisiasjaks.
Ka tagaistme istmeosal polnud suuremat viga. All uste lähistel olid mõlemal pool küll pisikesed rebendid, kuid neid märkas vaid põrandale käpuli laskudes. Seega sai tagaiste nahapuhastusvahendiga ettevaatlikult mustusest puhastatud ja oma kohale asetatud. Jah, eks nood augud vaja tulevikus küll lappimist, kuid selleks on kusagilt tarvis leida sama värvi nahka.
Muidugi ei näe istmed just uued välja, kuid originaalsus maksab ka midagi. Ning taolist töötlust ja kvaliteeti ei suuda järele teha ükski n-ö põlveotsas tegutsev firma. Eriti selgeks sai see esiistmeid vaadates, sest juba ainuüksi nende seljatugedel paiknevad nahasse sissepressitud omaaegsed Toyota firmamärgid on omaette vaatamisväärsus.
Mis esiistmete seisukorda puutub, siis kõrvalistuja oma saab suhteliselt hästi restaureerida: tagaküljes on üks õmblus harunenud ning istmeosas on mõned praod, mida ilmselt saab sissepoole pandud paigaga suhteliselt hõlpsasti parandada. Tõsi, ühe külje on turvavöö veidikene puruks hõõrunud ja see vajab juba uut nahka. Juhiistme seljatugi on üleootuste peaaegu terve (vaid üks pisikene pragu), kuid selle istmeosa on täielikult räbaldunud.
Siin siis pilt kõrvalistuja istmest.
Käisin eelmisel neljapäeval (s.o 29. märtsil 2007) istmetega ka Viimsis asuvas „Tepingus”, kus sai asja meistrimeestega põhjalikult arutatud. Ka nemad leidsid, et originaalpolsterdust tuleb maksimaalselt säilitada ning täiesti uus oleks tarvis teha vaid juhiistme istmeosa. Samas ei teadnud nad, kust oleks võimalik leida ligilähedaseltki seda värvi nahka. Ning eriti keeruline on asi krobelise keskosa puhul: nimelt pole see mitte augustatud, nagu osadel nüüdisaegsetel autodel, vaid koosneb samast nahast kui ääredki ja on väikeste ruudukestena sisse pressitud. Maha tuli laita ka mõte naha värvimisest (seda sai uuritud mingist Kiilis asuvast firmast), sest nii saavutatud tulemus kannatab vaid vaatamist ja mitte istumist. Tõsi, „Tepingu” mehed lubasid asuda nahka otsima ja seda isegi Saksamaal teha, kuid erilist lootust nad vähemalt lähiajaks ei andnud.
Ning seetõttu olekski siinkohal palve kõikidele foorumlastele: kui kellelgi on ideid või sidemeid, kust taolist nahka saada (võib olla nii päris- kui ka kunstnahk), on iga pakkumine teretulnud. Hind pole eriti oluline, sest nahka läheb vaja suhteliselt vähe. Iseasi muidugi, kui nahatüki saamiseks peab ostma terve auto (näiteks Elvisele kuulunud roosa „Cadillaci”).
?
