Ilmeilus päeva algus, päike säras taevas. Läksin õue ja kuna plaanis õhtupoolikul merejääle tiirutama minna panin kenasti aku laadima. Sai aega parajaks tehtud ja enne õhtut ka autodega mere ääres käidud. Jõudis siis paras aeg kätte ja sai tsiklile aku peale pandud ja hääled sisse löödud. Esimesed 500m olid paljulubavad, olin parajasti jõudnud esimese lahesopini, kui mootorratas seisma jäi, bensiin karburaatorist oli otsa saanud ja benavoolikut maha võttes selgus, et sealt ei tahtnud midagi läbi voolata. Sai siis puhutud üht ja teist pidi, kuid ikka ei tahtnud sealt midagi tulla. Lõpuks siis sõber imes voolikust ja sai bensiini maitsta, aga mure oli mõneks ajaks sellega lahendatud. Suure tampimise peale läks jälle ratas tööle, kuid jääl selgus, et ratas hirmsasti rabistab. Kuna eelnevaid kogemusi krossikakummiga jääl ei olnud, siis arvasin, et ehk on see ragistamine normaalne. Sealt sai siis ühe hooga mereäärde ja seal kordus sama bensiinipuhumisprotsess, mida hiljem tuletas meelde habemelaadne ring suu ümber

(tekkis paaki õhu puhumisest). Õnneks sai sellelgi korral tööle ning mõned ringikesed veel roogude vahel sõidetud. Hakkas juba päris pimedaks muutuma, kuna päikeseloojangust oli möödunud vähemalt 45 minutit. Iži karburaatorist oli bensiin jällegi lõppenud ning mõtlesin, et lükkan metsateeni ära, kuid siis märkasin, et tagaratas ei käinud lükates ringi ja selgus, miks ratas oli niimoodi rabistanud. Parempoolne ketipinguti oli järgi andunud ja tagakahvel järas mõnuga vasakpoolseid krossikakummi nukke. Kuna väljas oli juba väga pime tuli hakata kodu poole lükkama. Õnneks oli sõber ka oma Planeta 5 tööle saanud, millega ka temal jääl probleeme oli

Metsateel surus ta tsikli esiotsaga vastu minu ratta korviraami ning nii saigi minu Iž põhimõtteliselt koju. Kardetud laadimismureni ei jõudnudki, sest kuigi aku ei laadinud polnud seda meeldivat töötamist eriti palju. Koju jõudes sai kraan lahti võetud ja selgus, et filter oli jääs, ju siis oli seal küllaltki palju kondentsi. Niisiis tuleb homme mõned vead parandada ja uuesti üritada.

Kuigi päev ei möödunud nii, kuidas lootsin sai tsikkel vähemasti koju, mis tundus juba üsana lootusetu.
Paremat teistele mootorratturitele.
Sander.
Et siis selline pildike birkast ka, mille abil dokkide taotlemine siin Saaremaa ARK-is vist võibki unistuseks jääda