Teema on suletud

naljanurk 2

Muinasjutulised pohmelli versioonid

Tuhkatriinu joove:
saabud koju ühe kingaga
Lumivalgukese pohmell:
ärkad hommikul seitsme mehe kõrval
Punamütsikese pohmell:
ärkad hommikul vanaema voodis
Okasroosikese joove:
oled mälukas järgmised 100 aastat
Pohmell "Keisri uued riided":
ärkad hommikul alasti tänaval
Väikese Merineitsi joove:
jalad ei irdu teineteisest ning lõhnad heeringaselt
Pohmell "Inetu Pardipoeg":
hommikul on voodis valed munad
Puhhi pohmell:
oled hommikul nii kange, et ei suuda sõrmedega varbaid puudutada ning hambaid katab paks veniv kiht, nagu oleksid neid meega pesnud
Piilupart Roberti pohmell:
oled suutnud ilma püksata hankida suure hunniku raha
Kurja Hundi pohmell:
hingeõhk haiseb nii pahasti, et välja hingates kukuks põrsakeste kivimaja pikali
Miki-Hiire pohmell:
kõrvad on paistes kui pallid ning käes on valged kindad, kuid frakist ei ole haisugi
Christoph Kolumbuse joove:
ei ole teada, kuhu oled teel ning kohale jõudes ei ole aimugi, kus oled, kuid kogu reis on riigi poolt finantseeritud
Muumitrolli pohmell:
hommikul oled valge ja paistes

loll on loll olla.

[Pilt: qqqpu8.jpg]

Midagi inglise keele oskajatele - mees püüab ämbliku joonistusega arvet maksta.

Link

Töötasin vene ajal lõpus TREV-1-s. Seal juhtus igasuguseid asju. Kord oli probleem ühe teerulliga. Ei lähe enam käima. Keerati ühe pihusti pealt toru maha ja prooviti. No ei tulnud midagi. Selge, kõrgsurvepump läbi. Hakkasid kaks vana lukkseppa vahetama. Baukema teerullil oli veel eriliselt s**t ligipääs sellele vidinale. Üks mees pidi kogu aja pea alaspidi rippuma, teine aitas kuskilt poolt. Mässasid terve päeva. Ka uue pumbaga ei läinud pill käima. Keegi läks mööda ja õrritas: "Kindlasti nafta paagist otsas!". Sai ropult sõimata ja mutrivõti vihises tema pea suunas. "Tarkpea" oli sunnitud jooksujalu pagema. Lõpuks, kui miski enam ei aidanud, hakkas ühel lukksepal siiski kõhus imelik tunne tekkima. Läks eneserahustuseks vaatama, et kui palju siis ikka paagis kütet on. Paak oli täiesti tühi. Big Grin Usun et mehed istusid tükk aega vaikselt ühe koha peal, lollid näod ees.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Ei tea kas see tõsilugu oli, aga räägiti, kuidas kunagi ühte eriti vastikut ülemust karistati. Ülemus tuli oma ametiautoga sõidust ja läks korraks kontorisse. Alluvad tõid kähku suure CO2 kustuti, avasid kapoti ja asusid radiaatorit jahutama. Kui balloon tühjaks sai, pandi kapott kinni ja mindi redusse tagasi. Ülemus tuli tagasi ja sõitis minema. Ega ta kaugele jõudnudki. Paari kilomeetri pärast vesi kees. Tol ajal oli antifriis defitsiit. Hea kui mõnel seda talvelgi radikasse panna oli, suvel käis kraanivesi küll. Ülemus avas kapoti ja hakkas kahtlema oma terves mõistuses - väljas oli südasuvi ja varjus 25 kraadi sooja, aga radiaator oli paksult härmas.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Ühe sovhoosi elektrik rääkis kunagi, kuidas neile oli tulnud tööle mõned äsja kooli lõpetanud laia profiiliga traktoristid. Tarkust täis mis hirmus. Üks saadeti töökotta. Murti pead, mida talle teha anda. Ega õlivahetusest lihtsamat enam välja ei mõeldud. Näidati jungele kanali peal olevat traktorit ja õlikanistrit. Vaheta ära!
Kutt sukeldus enesekindlalt kanalisse ja hakkas müttama. Jäeti ta siis omapead, et mis seal ikka valesti minna saab. Poiss nägi kurja vaeva, keeras Belarussil karteri põhja alt ära ja vinnas kanalist välja. Koos õliga loomulikult. Kallas siis vana õli välja ja uue ka juba sisse. Enne kui läks seda uuesti alla kruvima, haarati tal käisest kinni ja küsiti kõiki erutav küsimus: "Kas sa õlikorgist oled midagi kuulnud??!" Ei ta olnud ja ei arvanud ka midagi... No vähemalt teadis, kus mootoris õli asub. Ikkagi haritud inimene! Smile
Teist sama kooli meest ei julgetud enam töökotta lasta, saadeti heinamaale või põllule. Kontrolliti enne, kas sõita oskab. Mahtus põllule ära küll. Kõik olid rahul, et vähemalt üks poiss midagi oskab. Tegi usinalt tööd ühe päeva, teise ja pool kolmandastki. Siis äkki hädakutse tehnilisele abile. Traktor suri välja, ei lähe enam käima! Tehniline abi sõitis kohale, tehnik takseeris käed puusas traktorit ja piimahabemes õnnetut traktoristi. Midagi hakkas tehnikul kupli all koitma. Võttis poisil nööbist kinni, vaatas silma sisse ja küsis: "Millal sa viimati naftat võtsid?!" Vastuseks olid suured silmad nagu palitunööbid. Millegipärast ei olnud poiss kuulnudki et traktorile küte sisse käib. Eks koolis tankimise ligi ei lastud.
Mehel, kes mulle neid ja paljusid teisigi lugusid jutustas, oli oma versioon asjast. Tema pakkus, et õppepraktika veedeti hobusetallis. Smile

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Veel üks lugu TREV-i päevilt. Tee-ehitusobjektid olid tihti baasist väga kaugel. Rasketehnikat ei hakanud keegi iga päev tagasi vedama. Nii need masinad seisid poolelioleval teelõigul või läheduses. Kohalikud tatikad ronisid nendel, vahel varastasid ja lõhkusid ka. Küll löödi aknad puruks, küll pandi liiva paaki, kive traktorile korstnasse ja tehti palju muud. Akud pidid olema paksu terasplaadiga kaitstud ja mitu taba ees. Käivitusmootri bensiinipaak aga tehti alati tühjaks. Võrrimeestel oli ju tarvis sõita! Ühel traktoristil sai süda täis. Kogu aeg vea bensiini kanistriga kaasa, et traktorit käima saada. Tegi uue paagi ja peitis selle kuhugi kabiini alla. Originaalpaaki tegi õige mõnusa segu suhkru ja tont teab millega. Seda siirupipaaki tühjendati mõnda aega hoolega, siis enam miskipärast ei tahetud...Big Grin

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Talveks toodi rasketehnika töökotta hoolduseks. Seda tegi harilikult KRAZ kraana, millel oli treiler taga. Ühel niisugusel sõidul tuli see killavoor Audru poolt ja keeras Vana-Pärnu sillale. Kes seda kohta ei tea, siis seal on 90-kraadine kurv. Kas oli juht väheke uljam kui muidu või oli süüdi väike lumekirme, mis muutis treileri libedaks, ei tea. Igatahes kui auto pööras vasakule, otsustas teerull treileri pealt minna otse. Ette jäi kaks sillapiiret. Esimese, mis eraldas sõiduteed kõnniteest, keeras rull sõlme. Õnneks ei olnud seal hetkel ühtegi jalakäijat. Teise, s.o. välimisse ta õnneks takerdus. Muidu oleks käinud silla all võimas karsumm! või oleks hoobilt põhja läinud mõni väike kalalaev, mis seal alati seisid. Kisa oli palju. Tuli parandada nii silda kui kõveraks muutunud raamiga teerulli.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

TREV-i asfaldimehed olid karmid mehed. Päevad läbi küll paduvihmas, küll rahes või lõõskava päikese käes, all 100 kraadine asfalt ja teerulli juhil veel eht kasvuhoone ümber. Päeval lakuti, öösel n****i ja hommikul jälle tööle. Ega kõigil tervis sellistele valule vastu pidanud. Üks rullija sai infarkti. Kolleegid tõstsid ta kangide tagant kraavipervele arsti ootama ja sõitsid ise edasi. Talve hakul oodati neid bandiite töökojas hirmuga, kui nad oma kolaga terveks talveks remonti tulid. Siis joodi, kakeldi ja paar korda pandi peaaegu töökoda põlema.
Kord pandi Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa vahel asfalti. Meestel oli käes kõige uuem, kalli valuuta eest ostetud saksa teerull. Ega neid eriti hoitud niigi. Masinatel oli täiselektriline juhtimine. Ka "gaas" oli elektriline. Kojamehe mootor liigutas kõrgsurvepumba hooba. Kuna see alati kohe rikki läks, tõmmati hommikul käivitades gaas põhja ja seoti traadi või nööriga kinni. Nii need mootorid undasid täistuuridel õhtuni.
Juhil vajus aga seekord raske töö ja tormilise ööelu tõttu silm kinni. Nii ta siis teetammist täiskäiguga tagurpidi alla põrutas. Valis ta selleks ainsa koha sellel teelõigul, kus teetamm tõesti kõrge. Õnneks teerull vajus kraavipervel niiviisi ära, et keeras enda teetammiga peaaegu risti ja läks kolinal otse alla. Muidu oleks üle kajuti käinud ja teadagi, mida 12 tonni rauda selle hapra klaasitud kuudi ja mehega teinud oleks. Esimesest ehmatusest üle saanud, katsuti rulli ZIL töökojaga välja tõmmata, mis on juba iseenesest naljanumber. Pehmelt väljendudes võib öelda, et kõike kätte ei saadud, ainult osaliselt. Smile Kõik, mis eesmisest valtsist eespool asus, tõmmati küljest ära. Asuti jälle nõu pidama. Kuna keegi ei taibanud rullil mootorit välja lülitada, jooksis see äkki kokku. Masina nina oli nii püsti, et õlivõttur ei saanud enam karteri esiotsast õli kätte. Maad võttis matusemeeleolu. Kutsuti Pärnust KRAZ kraana kohale. See tuli, kraanajuht vandus, sest miskipärast ei saanud ta rulli niisama üles tõsta. Oletan et asus kõvast teepinnast liiga kaugel. Sellist raskust pidi aga tõstma võimalikult püstise noolega. Esimese valtsi servadesse lõigati suured augud, kuhu kinnitati kraana tropid. Hiljem tuli need kinni keevitada, aga armid jäid. Nii siis lõpuks saadigi lõplikult vrakistunud teerull kraavist kätte.

Külmade saabudes tekkisid teerullidel käivitusraskused. Põhjus oli lihtne - tehnoloogia ei näinud ette alla +10 kraadiga asfalti panna. Sakslased siis ei viitsinudki masinat disainides külmkäivituse pärast vaeva näha. Meie asfaldihunte aga ei hirmutanud ei käre pakane ega paks lumi. Lisaks kippus kütus etteandepumba kehvade klappide tõttu öösel tagasi vajuma. Oleks tulnud nafta käsitsi üles pumbata, aga kesse viitsis. Kuna ka masslülitit peal ei olnud, võeti ööseks akujuhe maha. Ega sedagi viitsitud võtmega kinni-lahti keerata. Suht tavaline hommikune käivitus nägi välja niimoodi:
Kõigepealt visati peoga akuots akule peale ja mindi kajutisse nuppu andma. Sealjuures ignoreeriti käivitusnupu peal asuvat kirja "MAX 10 SEC". Anti ikka nii kaua valu kui a) akuklemm kehva ühenduse tõttu maha põles b) aku sai tühjaks c) mootor läks käima. Kui aku läks tühjaks, tehti pahatihti järgmine seatemp. ZIL töökoda sõitis ligi ja käivitas oma elektrikeevituse agregaadi. Sealt siis võetigi 60 või kurat teab kui palju volte ja ilge pinu ampreid. Tulemuseks oli ka päevi hiljem kohutavat kärsahaisu levitav starter, millest avades jooksis välja suur hulk ilusaid säravaid vaskkuulikesi, mis olid kunagi moodustanud kommutaatori lamellid. Parandada ei olnud enam midagi. Asja korrati sellegipoolest kangekaelselt.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Konks ruulib

TREV-is oli tööl tore ja heasüdamlik mees hüüdnimega Konks.Üsna noor oli ta tollel ajal veel, maalt pärit ja ... noh, ütleme et veidi kohtlane. Töötas ta vene hüdrolaaduri ehk kopa peal. Masin oli vana ja logu ja ega ta Konksu käeski uuemaks läinud. Konks oli mingil põhjusel keevitusefänn. Kui miski hakkas kopal küljest ära pudenema, keevitas Konks selle kinni. Paar korda oleks ta selle käigus peaaegu töökoja põlema pannud. Käigukasti poldid, mida pidi aeg-ajalt kontrollima ja üle pingutama, hakkasid varsti loksuma. Ega siis Konks lasknud ennast sellest häirida. Poldid kukkusid lõpuks välja, olles enne pesad korralikult p****e keeranud. Konks sai asjast aru alles siis, kui tooli pealt enam kange ei ulatunud katsuma. Loomulikult keevitas ta käigukasti raami külge kinni! Selline lahe mees oli Konks.
Kord sadas öö jooksul hirmus palju lund maha. Oli vaja kõik sahaga traktorid ja kopad tööle panna, et territoorium puhtaks saada ja autod välja pääseksid. Kuna Konks oli maale lumevangi jäänud, ei tulnud teda kohale. Läks üks vana lukksepp siis tema kopa rooli ja lükkas lume ilusti ära. Töö lõpetanud, ajas ta kopa tagurpidi kuuma vee võtmise kaevu juurde ja lasi vee radikast välja. Autode seisuplatsil oli nimelt selline püstak, kuhu tuli otse katlamajast kuumaveetoru. Püstak oli kaitseks ümbritsetud betoonist kaevurõngaga ja kõvasti isoleeritud et torud ära ei külmuks. Lukksepp, hea mees, tahtis, et Konksul oleks järgmisel päeval hea otse püstakust kuuma vett võtta ja radikasse valada, ei pea vett ämbriga üle platsi kuhugi kaugele vedama. Konks tuligi järgmisel hommikul tööle, võttis püstakust vett, valas sealsamas radikasse, pani traktori käima ja ronis kabiini. Edasi läks asi huvitavaks. Kuigi Konks oli just äsja kopa tagant vett võtnud, lülitas ta mingis meeltesegaduses sisse just tagurpidikäigu. Kopp ei tahtnud kuidagi kohalt võtta ja hakkas välja surema. Konks andis gaasi. Tagarattad hakkasid kaapima. Konks ei saanud aru, milles asi ja lülitas ka esisilla sisse ning andis juba jõhkralt gaasi. Kopa suured rattad jahvatasid asfaldil ringi ja siis pääses masin äkki liikuma, päästes valla tõelise atraktsiooni kuuma veega purskkaevu näol.
Konksuga sai tihti nalja, kahjuks ei mäleta enam neid asju, ainult mõned säravamad ülesasted on meeles.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Hea uni
See lugu juhtus jällegi sellessamas TREV-is, paraku enne mind. Üks autojuht või lukksepp oli öösel hirmsasti pidu pannud. Hommikul ikka kuidagi tööle sai, aga hing oli niidiga kaelas. Hirmsasti oleks vaja olnud välja magada. Otsis endale küljealuse ja puges platsil seisva GAZ 52 romu alla. Teadis, et see auto ei lähe kuhugi. Laotas tööriistad enda ümber laiali, et kõik ikka näeks, kui raske remont siin käib, ja lasi mõnusalt nurru. Kallid kolleegid aga märkasid seda ja lükkasid nalja pärast auto tasakesi pealt ära. Nii ta siis lamas keset asfaldiplatsi, hambad laiali ja norskas. Kõik ootasid põnevil, et millal ta ärkab ja märkab. Õnnetuseks ei olnud tema äratajaks mitte hea kolleeg ega isegi otsene ülemus. Saatus tahtis nii, et just sel päeval oli ettevõttes väga kõrged külalised ministeeriumist või kurat teab kust. Ja just sel ajal pidid nad ringi patseerima. Nii pidulikku ja rahvarohket äratust ei olnud mehel vist elu sees olnud ega tulnud ka pärast.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Öövalve
Õndsal vene ajal ei olnud keegi undki näinud tänapäevastest turvafirmadest ja iga ettevõte, kes mehitatud valvet tarvilikuks pidas, palkas ise endale valvuri. Nii oli ka TREV-is. Õhtul tõi asutuse bussijuht valvuriseisusesse ülendatud vanadaami kohale ja hommikul viis koju. Kui alguses liikusid ainult jutud, et mainitud daam eelistab valvamisele ainult tukkumist, siis lõpuks läks see nii julgeks, et saabus õhtul tööle teki ja padjaga varustatult. Enamasti saabus platsil hoitav tehnika mõistlikul kellaajal kui mutt veel ärkvel oli ja probleeme ei tekkinud. Keegi pidi nimelt suured väravad avama, mis ööseks olid kinni pandud. Vahel läks mõni masin aga katki ja jäi hiljaks. Siis oli suur tegu valvuri äratamisega. Lasti signaali ja tehti koledat müra. Harilikult läks tükk aega, kuni unine mutt sajatades tuli, endal padjajälg näos.
Ükskord aga lagunes ZIL kraana teel üsna ära. Kraanajuht remontis seda põlve otsas nagu oskas ja jõudis kohale alles südaöö paiku. Ise surmani väsinud ning meeles ainult kodu ja voodi. Paraku ei aidanud ükski inimlik ega ebainimlik moodus valvurimutti üles ajada. Kraanajuht oli probleemi ees: kraanat koju akna alla viia ei saanud, ei tohtinud ka. Enda isiklik auto oli platsi peal. Seda ei saanud ka kätte. Ei jäänudki tal muud üle kui kraana kurjaks ajada ja suured väravad hingedelt maha tõsta. Tagasi ta neid enam ei pannud vaid tõstis vihaga teisele poole teed kraavi. Läks vahetas autod platsil ära ja sõitis rahulolevalt koju.
Hommikul ärgates pidi valvurimutt infarkti saama. Väravaid netu! Käis ahastades ringi ja jõudis ka peainsenerile koju helistada, meil on SOS, keegi varastas ettevõtte peaväravad! Päeva peale tuli asi välja, väravad leiti ka ilusti maanteekraavist üles. Kraanajuhti noomiti isalikult ja kästi tal väravad tagasi panna. Mida aga valvuriga tehti, ei mäleta.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Vahelduseks mõni lugu ka teisest ettevõttest (kui keegi seda jama üldse lugeda viitsib).
Ühes väga tuntud Eesti puidutöötlemisettevõttes harjutati, nagu igal pool suurel nõukogudemaal, tsiviilkaitset. Et kui ikka kurjad imperialistid kallale tulevad, siis oskaks igaüks midagi teha. Meeles peeti ka tulekahju, mis sellises ettevõttes kergesti juhtuda võib. Üks oluline osa evakueerimise harjutamisel oli vigastatu päästmine põlevast hoonest. Elusat inimest muidugi meiesugustele kurjamitele kätte ei antud, ammugi siis vigastatut, ja igati õigustatult. Tuli leppida topisega. Stoori oli selline, et kõik mööblitsehhi väljapääsud on tules ja vaja vigastatu katusele ning sealt alla õue toimetada. Mis see väike asi siis ära ei ole! Topisel rabati toorelt kätest-jalgadest kinni ja lohistati ta katusele. Seal tehti mõned vibutused nagu filmis "Viimne reliikvia" ja visati ta üle serva alla. All ootav meeskond, kes pidi vigastatu presendiga kinni püüdma, arvas aga et aega küll ja oli just läinud nurga taha suitsu tegema. Nii see õnnetu topis räntsatas asfaldile, nii et õmblused rebenesid ja soolikad väljas. Katusel hõõruti rahulolevalt käsi - ära tegime! Smile

Teinekord anti ühele töölisele käsk vabrikuõu puhtaks pühkida. Küllap oli ta miskit pahandust teinud. Noore inimese asi, ikka juhtub. Anti siis luud kätte ja sooviti jõudu tööle! Luuaga kraapimine aga ei istunud poisile sugugi. Vaja vaadata, kuidas kergemini saab. Siis lõi poisil pirn peas põlema. Läks tsehhi uksest sisse, rabas tuletõrjekapist vooliku ja keeras kraani lahti. Sellega oli igavesti uhke õue puhastada. Sodi lendas laias kaares. Mõne aja pärast õu lausa lainetas. Paraku tekkis pisike probleem. Nimelt ei õnnestunud vett miskipärast enam sulgeda ja vesi pahises edasi nagu kosest. Asja märgati nüüd ka juba kontorist ja karjuti, et mida see hull seal küll teeb! Keerati veetrass kinni, aga tuletõrjepump võttis vett otse jõest, temal oli pohh. Pealegi oli ta igati ära turvatud voolukatkestuste ja igasugu loodusjõudude vastu, et igal juhul töötaks. Tervet vabrikut ei saanud ka vooluta jätta. Ainus võimalus oli minna pumbamajja ja pump käsitsi välja lülitada. Pumpla loomulikult eeskujulikult lukus, võtit ei ole. Kelle %#¤@*! käes võti on?! läks paanikaks. Selgus et võti oli elektrikute pealiku käes, kes parasjagu mõnusalt puhkusel viibis. Kuidagi saadi lõpuks siiski sisse. Vesi oli õues piltlikult öeldes juba põlvini...

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Pudikeel riigikeeleks!
Sellessamas puidutöötlemisettevõttes oli mööblitsehhi mehhaanikute pealikuks üks veider mehike. Üsna närvilise olemisega ja pudikeelne. Pealekauba kogeles ka. Tema jutust oli tavalises konditsioonis arusaadav heal juhul 35%. Töökäsu andmine nägi harilikult välja nii, et pealik tuli meeste juurde, vuristas ülikiiresti ja pudinal midagi ja jooksis minema. Kunagi ei muretsenud ta selle üle, kas mehed tema jutust midagi aru ka said. Mehed klappisid siis omavahel jutu kokku. Üks oli saanud aru ühest sõnast, teine teisest jne. Said kuidagi hakkama.
Ükskord, kui mehed peale lõunat töökojas doominod tagusid, tuli pealik äkki sisse, ütles kiiresti "Pudi-pudi-vadi-vadi!" ja kadus minema. Mehed vahtisid üksteisele otsa. Keegi ei olnud mitte essugi aru saanud. "Ah, mingu ta #¤%&"@*!" arvati üksmeelselt ja taoti doominod edasi. Poole tunni pärast oli doominoturniir veel täies hoos, kui pealik jälle sisse tuli, näost ärritusest roosa. "Pudi-pada-vudi-dudi-pudi-da!!" karjus ta ja jooksis minema. Mehed vahtisid jälle üksteisele otsa: "Päris lolliks läinud!" arvati. "Paras hullarisse saata!". Ning doominoturniir läks üha lärmakamalt edasi. Asi kordus veerand tunni pärast. Pealik oli nüüd näost punane nagu jõhvikas ja pritsis pudistamise vahele ka tatti. Meestel hakkas juba õudne - äkki hakkab raip veel märatsema! Viie minuti pärast tuli näost juba siniseks tõmbunud pealik ja sai lõua värisedes teha ainult:"Ttt-tt-ttt-t!!!". Nüüd saadi aru, et midagi tõsist on ikka juhtunud ja oli ka. Mingi mega-avarii oli ja terve vabrik seisis juba tund aega, kuni mehed lällasid ja doominokive lärtsutasid.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Paugu-Paavo
Ettevõttes töötas elektrikuna üks imelik mehike. Kes teda esimest korda kohtas, oli veendunud, et mees on purjus. Käis veidi kõikudes ja kui suu lahti tegi, siis rääkis nii pehme keelega ja raskesti arusaadavalt, nagu oleks vähemal 3 promilli naha vahel. Seda tegelikult purukainena. Kõiki huvitas kangesti, mis juhtub siis, kui mees tegelikult täis joota. Et äkki hakkab siis paremini rääkima. Seda tuli aga kaua oodata, kuna tegemist ei olnud viinamehega. Ükskord siiski võttis mingil töö juures toimunud peol nosu korralikult täis. Edasi oli tal endaga väga lõbus. Seletas midagi, millest keegi aru ei saanud, ise naeris oma jutu peale jne.
Tööle olevat võetud selle peale, et oskas ülemusele arusaadavalt ära seletada, kuidas türistor töötab. Ülemus oli lausa põrmus ja kuulutas pühalikult kõigile alluvatele, et nüüd alles näete tõelist spetsialisti! Vaadake ja õppige! "Spetsialist" aga osutus parajaks lollpeaks, kes õieti midagi ei osanud. Selle pisukese puudujäägi korvas ta aga suure julgusega. Ta ei tundnud aukartust ühegi masina ees, olgu see nii keeruline kui tahes. Kõik kiskus molekulideks lahti. Ainult kokku ei osanud pärast panna... Kolleegid nuputasid pärast enda lolliks ja kirusid teda nagu jõudsid. Kui oli aga vaja elektriühendusi teha, oli Paugu-Paavo ületamatu. Kõik tema tehtud elektrisüsteemid allusid ühele vääramatule seaduspärasusele - kõik faasid ja null said mingis punktis kokku.Küll püüti talle anda kõige lihtsamaid ja lausa primitiivseid ülesandeid. Näiteks katlamajas oli tarvis vedada mõni meeter kaablit kilbist elektrimootorini ja ära ühendada. Abiks anti igaks juhuks teine samasugune poolkoomas sell. Et kahe peale ehk teevad midagi lõpuks ära. Terve päeva kestis kibe töö. Kui siis lõpuks uhkelt lülitit vajutati, põlesid kõik seinal olnud kaablid suurepäraste valgus- ja heliefektide saatel maha. Kui katlamaja ülem järgmine kord meistri käest elektrikku küsis ja see talle jälle Paavot pakkus, hakkasid esimesel käed värisema. "Paavo võid sa lasteaeda saata!" karjus ta. "Ma teen selle töö ISE ära, kui sul kedagi teist anda pole!" Lisaks lubati mainitud isik kohapeal ja ilma sissejuhatuseta ära tappa, kui peaks veel oma jalga katlamajja tõstma.
Nii antigi meie pürotehnikule lihtsaid juhutöid, mis lõppesid 95% juhtudest suurte paukude ja peategelase ropu vandumisega.
Üks talle usaldatud objektidest oli ettevõtte söökla. Köögis olid suured elektripliidid ja pudrusegajad, mis ikka vahel putitamist tahtsid. Paraku oli otse seina taga ka alajaam, kust tulid jämedad kaablid... Esimene asi, mida Paavo söökla kööki jõudes oli alati teinud, oli ukse juures pikali kukkumine. Mitte põlvele, vaid ikka maoli maha, käed-jalad laiali ja samuti tuli tööriistu tükk aega põrandalt kokku korjata. Kõik see käis "vabalt voolava kõne" saatel, kust ei puudunud inimkeha anatoomilised üksikasjad ja muu hea-parem. Pärast pikka remonti tuli proovimine ja seda momenti kartsid söökla naised nagu vanapagan välku. Olin kord juhuslikult ise ühe sellise momendi tunnistajaks. Köögis käisid äkki kohutavad kärgatused. Tuli lendas ja naised röökisid. Ka kõige uimasem neist, kes muidu liikus nagu unes, muutus väledaks kui orav. Kärgatuste vahepeal oli kuulda kellegi roppu sõimu. See oli Paugu-Paavo, kes ise millegipärast kunagi viga ei saanud.
Ükskord, peale järjekordset taolist intsidenti helistas söökla juhataja Paavo kahest ülemusest mööda minnes otse peaenergeetikule ja käskis Paavo käe kõrval ära viia, enne kui see enda või kellegi teise elektriga ära tapab. See otsustas lõpuks ka meie suurspetsialisti saatuse. Esimesel võimalusel saadeti ta ettevõttest minema. Kuuldavasti läks meie kangelane linna veehaardesse pumbamaja hooldama. Kui ülemus sellest kuulda sai, läks ta näost valgeks ja ostis kiiresti suuri veenõusid, et kodus vähemalt joogivesi oleks. Õnneks katastroofi ei toimunud, sest paugumees vahetas millegipärast väga kiiresti ametit. Hakkas kirste tegema. Kui teete kunagi matusebürooga tegemist, kontrollige, kas kirstul on ikka põhi all!

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.

Päris vahvad lood sul,tuleb nagu Vändrast saelauduBig Grin

seoses basilio heietustega meenus üks lugu mille rääkis mulle isa:
nimelt oli neil kohalikus KEK-is olnud üks lukksepp, kes juba aastaid alkoholiga hästi läbi sai, paraku oli seoses pideva lakkumisega tema meeled suht töntsiks muutunud ehk haistmis ja maitsmis meel oli ikka väga nõrk. Sel tüübil olid ka mõningad aastate pikkused tradisioonid, nimelt oli tal alati lõunaks kaasas leiva viilud ja kolmveerand liitrine purk kodust maksapasteeti, ja nii juba aastaid võttis ta lõunaajal oma leivad ja pasteedi purgi ning määris seda pasteeti leivale ja toitus nii.
Mingi hetk aga tekkis ta kollegidel plaan väike vimka mängid, nimelt oli purgis olev pasteet äravahetamiseni sarnae keskmise kõvadusega inimväljaheitega. Mõeldud tehtud, saigi siis muretsetud vastav kogus vastavat värvi väljaheidet ja ohvri ujedust ärakasutades vahetatud see purgis oleva pasteediga. Kui saabus lõuna jäid ustavad kollegid nurgatagant piiluma, kui hästi ohvri nüristunud meeled töötavad : ta avas rahulikult purgi, lõikas leivaviilu ja koukis purgist stoilise rahuga, noaotsa peale suht värsket fekaali ning määris selle ka leivale, alles siis kui ta oli "võileiva" avatud suuga nina alla suunanud, haistis ta pettust ....

Basilio Kirjutas:Vahelduseks mõni lugu ka teisest ettevõttest (kui keegi seda jama üldse lugeda viitsib) ...
Jõudu jätkamiseks, äratundmisrõõm on suur.

Kirjutaks ka mõne rea.

Ütlen ette ära, et seda juttu kuulsin hulk aega tagasi. Nii et väga detailselt ei pruugi sündmused enam meeles olla.

Seda lugu rääkis siis üks tuttava tuttav, kes töötab ühes tuntud ehitusfirmas. Neil oli üksvahe ehitusobjekti ööseks valvama palgatud üks pensionärist vanamees. Too aga kippus alatasa putkas magama jääma, kuigi oleks pidanud territooriumil ja ehitusmasinatel silma peal hoidma.
Küll talle tehti nii tööliste kui ka nonde pealike poolt noomitusi, et selline asi ei lõpe sul hästi jne. Vana seepeale, et jajah, ma tean, ega ma eriti ei magagi. Aga niikui öö oli käes, papi jälle norskas putkas, hambad taeva poole.
Töölised siis mõtlesid, et teevad tal natuke elu huvitavamaks.

Kuna papi oli üpris kõva unega ja seda teadsid selle aja peale juba kõik ehitusobjektil töötavad mehed, siis ei pruukinud ta oma soojas putkas suurt midagi kuulda, mis öösel väljas toimetati. Ehitustöölised tulid aga kusagilt tagavaraväljapääsu kaudu ehitusobjektile, laadisid lahtivõetud tornkraana pimeduse varjus treilerile ning viisid minema. Kuigi autode mürin peaks nii mõnegi erksama närviga vanainimese üles ajama, siis papi ei kuulnud sedagi.
Igatahes varahommikul, kui vana oma valvuriputkast unisena välja astus, pidi ta ehitusterritooriumi poole vaadates äärepealt infarkti saama: Mida kurat! Tornkraana on kadunud !
Siis oli mehel sõit sees Smile

Jupphaaval kohaleilmunud töölised ning töödejuhatajad jms. asjapulgad lasid vanal natuke aega hädaldada ning nö. "marineeruda omas rasvas". Alles veidi aja pärast öeldi talle, et me viisime nimelt kraana öösel ise ära, et vaadata, kas sa paned seda tähele või mitte.

Igatahes mõni aeg hiljem oli papi iga öö putkas ja territooriumil hoidnud teraselt, nagu kassikakk ehitusobjektil silma peal Smile

Meenub üks naljakas seik minu sõbraga.Nimelt sõber mul kõrgelt koolitatud autoremondilukksepp-diagnostik vms.Soetas endale oma esimese auto opel ascona,muidu tip-top mees üht teist jagas sellest autost,aga ükskord talvel kerge sulaga mees helistab mull ja kurdab,et auto kurivaim ei taha käima minna,ma siis uurin,et mida kõike ta ära proovinud on jne.Noh läksin siis kohale ja selgus,et küünlajuhtmed olid sellised viletsapoolsed ja sula ilmaga niiskeks tõmmanud ja loomulikult tagusid igalt poolt üle ja ei saagi ju käima minna.Selleasemel,et juhtmed kaltsuga kuivaks tõmmata ketras seltsimees südamerahuga niikaua kui aku tühi ja mootor oli ennast silmini "täis" tõmmanud.Käisin bensiinijaamas ära,ostsin seda juhtmete peale lastavat vussu,kuivatasin juhtmed ära,lahistasin seda ollust peale,käivitusjuhtmeid meil kumbagil polnud ja otsustasime auto käimatõmmata,haakisin auto oma autole sappa ja tuld!Vean ja vean,aga opel ei taha kohe kuidagi popsu teha,nuputan ja nuputan,et mis krt veel viga on ja siis tuleb sõber hiilgava küsimusega lagedale,et kas ma süüte pean ka sissekeerama?Selle küsimuse peale sai ta minult teada,mis ma tema autoharidusest arvan ja veel palju muudki ja ma kamandasin ta enda autosse tõmbama,sest seal ei pea ta leiutama,kas süüde on vaja sissekeerata või ei.Tõmbas veidi ja auto hakkaski paukude saatel käima,plödises ja müdises tükkaega enne kui ennast "tühjaks" köhis ja normaalselt käima hakkas.Peale seda seika tekkis mul mõte,et mida seal koolides üldse õpetatakse,et isegi sellist elementaarset asja ei suuda selgeks saada.Sõber muidu sõidumees on kõva,aga elementaarsetest asjadest teadmised on nullilähedased.Igakord kui seda meenutan,siis ajab ikka naerma küll.
Teema on suletud




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 7 külali(st)ne