Kaskadöörid 2
MAZ kalluri peal oli paks poiss, nime ei mäleta. Hüüdnimi oli Massimõrvar.
Tema paigaltvõtud, olgu siis MAZi või isikliku þiguli 01-ga, olid ikka nii et mustad jutid jäid maha. Mõlemal autol õnnestus tal üsna harukordne asi sooritada, nimelt väntvõll POOLEKS sõita! Muud põnevat temaga nagu eriti ei juhtunudki. Viinamees ei olnud, avariisid ka ei mäleta. Ainult autod ei pidanud tema käes vastu.
Üks värvikas tegelane oli hüüdnimega Sokk. Tema oli alguses lukksepp, hiljem läks autojuhiks. Sokk lihtsalt pidi igat töökotta remonti toodud autot katsetama. Territoorium oli TREVil suur ja kohti rallitamiseks mitu. Kord oli remondis varustajate ERAZ. Seda õudust nimetab üks mu hea tuttav siiani “armeenlaste kättemaks nõukogude rahvale”. Nooremale rahvale kiire iseloomustus: Mootor GAZ 24 ehk uus Volga, sillad GAZ 21 ehk vana Volga. Plekist armatuur, mitte kinni seisvad uksed, käiguvahetushoovastik, mis lubab vilumatul käsitsemisel mitu käiku korraga sisse panna, pärast mida ei liiguta masinat paigalt enam miski. Ühesõnaga – tõeline nõukogude autotööstuse ime ehk ratastel kirst[/u]! ERAZid olid kõik hirmsasti ära trööbatud. Kolisesid ja logisesid igalt poolt. Üks venelasest mootorimees pidi sellel kirstul klappe reguleerima. Mida Sokk seal tegi, ei mäleta, aga tema läks igal juhul katsetama. Mootorimees läks ka kaasa, et kuidas mootor jookseb ka. Äkki on vaja veel reguleerida. Võttis mõned riistadki kaasa ja istus kõrvalistmele. Sokk sõitis liivamägede juurde ja kukkus nagu alati metsikult rallitama. Kurvid peaaegu kahel rattal, kannakad kruusal ja muu stuff. Eriti ägedat vasakut kannakat tehes nägi Sokk silmanurgast, kuidas ERAZi parempoolne uks lahti kargas ja kaassõitja kirsatallad õhus kaare tegid. Väga stiilipuhas lend olevat olnud! Suusahüppekohtunikud oleksid kõvad stiilipunktid andnud! Siis oli mootorimees kadunud. Sokk rabas kähku rooli teisele poole, et mitte tagumiste ratastega äkki lahkunud kaasreisijast üle sõita, ning pidas kähku kinni, endal süda saapasääres. Mine tea, kas vanamees elabki enam! Vana turritanud peadpidi liivahunnikus nagu multifilmitegelane. Ajas aga ise enda püsti ja siis sadas #”%¤’&* matte mis hirmus! Iga mati vahele sülitati, sest suu oli maandumisel liiva täis läinud. Õnneks keegi viga ei saanud, ainult kõva ehmatus. Sokku see vahejuhtum rööpast välja ei viinud. Kui mõne ülemuse Volga kätte sai, mindi kõrvalisse kohta ja anti hagu. Hiljem läks ta teise osakonda autojuhiks. Sai kätte topeltkabiiniga GAZ 52-e ja kukkus õhinal kihutama. Ega mootorit kauaks olnud. GAZ 51 ja GAZ 52 mootorid ei talunud suuri pöördeid. Kui Sokk mootori maha ja laiali võttis, ei olnud väntvõll lihtsalt sinine, vaid säras kõigis vikerkaarevärvides! Kui Sokk järgmist mootorit peale pani, sigines tema selja taha TREV-i uus peainsener. Natuke aega tema tööd pealt vaadanud, ütles ta Sokule mõtlikult: ”Kas sa ikka tead, et nüüd tuleb tasemini sõita?” “Ja-jah! Alguses tuleb jah, natuke tasemini sõita!” vastas Sokk lihtsameelselt ja toimetas edasi. “Ei-ei, sa ei saanud aru!” seletas peainsener kannatlikult. “Üldse tuleb tasemini sõita!”
Ega ülemusedki papist poisid olnud. Ei mäleta enam, kes see oli, aga ühele jäi purjus peaga tänav kitsaks. Kas olid rohelised sarvikud tee peal vastas või arvas et sõidab jalgrattaga, aga igatahes üritas ta ameti-Volgaga mööda kõnniteed telefoniposti ja maja seina vahelt läbi sõita, kus oli ruumi umbes meetrijagu.
