[valdo]

Üliharuldaselt heas säilivuses ratas on toodetud Inglismaal Birminghamis asuvas Phillipsi kuulsas jalgrattatehases. Ratta raaminumber on F34484, "ehitinglaslikult" on sel numbrijada ees üks täht.

Tegemist on 1938. aastal Eesti turule jõudnud Inglise kuulsa jalgrattatoorja Phillips tüüpilise naisterahvarattaga Supreme. Ratta peamiseks eripäraks on asjaolu, et tal on mootorratta tüüpi trummelpidurid, millele kandub ülekanne leistangil olevatelt heeblitelt kangisüsteemi abil. Tagaratta vabajooks on lahendatud "tirriga". Inglise siseturul olid sellise pidurisüsteemiga rattad väga levinud, Eestis olid nad enne 1940.a. aga väga haruldased, sest siinne turg eelistas Torpedo jooksu.

Ehtinglaslikult on raami alumine toru sirge, ülemine aga kaarjas, samuti on esimärk vesipildi-laadne, nagu Inglise ratastele tinhi kombeks.

Rattal on Lycette's sadul ning rantäärisega veljed-rehvid. Tõenäoliselt olid rantveljed-rehvid ka ainus eripära, mille osas siia eksporditud Phillipsid erinesid Inglise siseturu omadest - 1930ndate lõpul sealmaal rantäärisega rehvid enam praktiliselt levinud ei olnud.

Ratas on toodetud arvatavasti 1938. Täpset aastaarvu ei ole mul senini õnnestunud tuvastada, sest oma kirjavahetuses Birminghami tehasemuuseumi ja Inglise vanarattahuvilistega sain teada, et tehas sai sõjas 1940. aastal tugevalt purustada, sh hävis kogu tehasearhiiv. Seega puudub dokumentaalne materjal dateerimiseks ja seda saab teha vaid kaudsete meetodite abil.

Ratas on oma aktiivse elu elanud Tartus, kus ta on Teise Ilmasõja rekvireerimiste eest kuiva kohta peidetud. Seetõttu on ta säilinud praktiliselt perfektses algses seisus, st vähesed kriimud ja kulumisjäljed on talle tekitanud esimese kolme aasta (1938-41) kasutamine. Näiteks tehases talle monteeritud John Bull'i firma rantrehvid on ideaalses seisus, nagu nad oleks eile tehases valmistatud! Niisuguses säilvuses rattaid tuleb ette üliharva!

Siiski otsustasin ma väikese korrastamise käigus panna roostesurmaga kinni paar roostetäpet (et nad edasi ei areneks) ning teha minimaalsel hulgal värviparandusi. Peamiselt puudutasid need ketikaitset, mis oli (erinevalt ülejäänud rattast) tõesti juba veidi roosteplekiline.

Ka on üliheale säilivusele vaatamata mitmed vesipildid (ees, püsttorul, tagaporilaual jm) säilinud väikeste kriipimistega - neid ma ei puutunud.

Rattale sai külge monteeritud ka ajastuhõngulised kleidivõrgud (saadud Saksamaalt) ning Eestis välja antud 1939. aasta numbrimärk. Ratas oli esnmakordselt avalikkuse ees väljas mõned päevad tagasi Võhma vanarattanäitusel.

Nüüd ka pildid:

[Ostap Bender]

Müts maha !
Kas oli sõja ajal mõnes Tartu majas varjul ?

[valdo]

Kas oli sõja ajal mõnes Tartu majas varjul ?

Väidetavalt jah, niipalju, kui mina selle ratta käekäigust enne omandamist tean.

Fakt on igatahes see, et kõik on perfektselt säilinud - sellises seisus olen saanud 50 enam aastaid vanu jalgrattaid oma erakogusse üsna vähe, nii üldse kokku veidi üle viie

[marguss]

Valdo kuidas sa küll oskad neid pärleid leida?..see on küll üks väga vinge ratas sul
Edu ja jõudu sulle.

[valdo]

Valdo kuidas sa küll oskad neid pärleid leida?

Pärlid pistavad nina nurga tagant välja ja hõikavad "Uhuuu! Mina olen siin!" Ja vahel, kui hääl juba kähedaks karjutud, siis ajavad pärlid jalad kõhu alt välja ning tulevad tipa-tapa minu juurde. Ise.

Kõiki rattaid ma selliselt just saanud ei ole, aga käesoleva ratta näiteks aga sain just niimoodi.
[/quote]

Edu ja jõudu sulle.

Tänan.