Osteti mullegi rohelise raamiga "kaheksa",alguses ei osanud muidu seisma jääda kui hoo raugedes külili muru peale kukkudes

.Kõvemad algajad aga peatasid hoo vastu seina veeredes

Ratas oli aus ja kestis kõikvõimalikke loomkatseid,hüppeid,kannakaid ja põlvini lund.Juppe ja tarvikuid ma ei mäleta,et oleks poest ostnud eriti,(polnd vist saadagi?)hammasrattaid,kette,pedaale ja tagarummusid sai alati vanemate poiste käest,kel juba mitu ratast läbi peetud

Õhukummi paikasime kummiliimi ja vanast lohvist lõigatud paigaga,ööseks läks voodijala alla kuivama ja järgmine päev siva kokku.Rattad läksid kergesti "kaheksasse",a tal ju nimigi "kaheksa"

,sirgemaks sai jalgadega õige koha peale hüpates

.Keskjooks hakkas loksuma ja vänt vastu raami käima,ikka kolksat-kolksat sõidu ajal,kellegil oli peotäis laagrikuule,mis läksid ilma võruta sisse,paksu tavotiga ja stopperid-mutterid kohe takka,töötas mõnda aega.Hiljem juba eiteamitmendal,"meestekal" vist tegin keskjooksu võrri väntvõllilaagrite peale,lõtkuvaba ja väga mõnus sõita.Ratas võis ka edev olla:värviline traat kodarate ümber,pakiraam ees ja taga,helkurid,kellad ja rummude ümber plastrõngad või vildiribad,käsipidur,eriti kõva sõna oli tahavaatepeegel lenksu küljes! Über-Über Tuuning aga oli vanematel kuttidel,kes lenksu olid asendanud näiteks "Gazooni" roolirattaga!

Aga need jalgrattad andsid meile hommikust õhtuni tegevust,nuputamist ja ehitamist poisikesepõlves.Pluss veel pikad matkad,mis kodukandis tehtud said.Jalgrattata poleks poisikesepõli pooltki nii põnev olnud