(25-05-2006, 15:34 PM)miilits Kirjutas: Veel hea idee, milline on praktikas ennst "näidanud".
Üks "kaval" mees kasutas mootorsael keti määrimiseks praadimisõli, sest see oli parasjagu käepärast, mis arvate, kuidas töötas.
1. Kett oli pritsinud õli kõikjale, mille tõttu silinder oli praeõlist korralikult paagatanud, kolv silindris peaaegu kolmnurkne ja sael polnud enamjõudu.
Ma ei saanud hästi põhimõttest aru. Keti määrimiseks käiv õli ju mootorisse üldse ei satu, kuidas kolb sai selle tõttu ära kuluda?
Ei satugi mootorisse, vaid mootori peale. Kõrbes silindri jahutusribide külge ja jahutust ei toimunud enam.
Mööduval nädalavahetusel soovisin võrkaeda puhastada väänkasvudest ja nende kuivanud väätidest. Parimaks abiliseks sai leeklamp. Aga oh häda, selle survestamise silindrimansett väsinud. Puurisin pumpamise varda augu suuremaks, vedasin lohvita rehvi ventiili sisse ja asi toimis.
Sai muidugi proovitud ka vana PRIMUSe leeklampi töötama panna kuid selle nahkmansett ikka täitsa läbi. Ehk on keegi veel kokku puutunud seda tüüpi mansetiga ja oskab teavet jagada kust säherdust koonilise kujuga materjali leida?
TÄHELEPANU !
Toimumas ehk huvitav üritus, arvan, et seal võib nii mõndagi põnevat leida ja mitte ainult "Jaan Tatikatele": http://www.24tundi.ee/?id=151416
... ehk mis välja tuleb, kui võtta 1950ndate lõpu Riga naisterahvaratas, ülemine kaartoru maha lõigata ja keevitada teistpidi kõrgemale tagasi
Kui hind oleks vähegi soodsam, soetaksin sellise isetehtud käkerpussi endagi erakogusse ilmestamaks, mida mõned kodanikud kunagi valmis pusisid
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Nõukogude Inimese Opel ehk näide sellest, mis on saanud ühest trofeemasinast järgmiste aastakümnete jooksul.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Tegelikult polegi see nii väga Jaan Tatika idee, aga ei oska kuskile mujale postitada ja ei taha nagu kirjutamata kah jätta. Täna sai naabrimehega veidike võrridest räägitud ja tema siis jutustas sellise loo:
Läks tema nõukogude ajal kuskile metskonda tööle, enamus meestele anti võrrid ja niimoodi siis sõideti hommikuti tööle, et Druzba ka selga ja minek. Aga vot kui oli mõni suurem mees võrri otsa istunud ja veel sae ka seltsi võtnud ei olnud masinatel enam erilist jaksamist sõita. Seega tegid mehed, kel oli natuke rohkem viitsimist ja tahtimist kiiremini tööle jõuda igal tööpäeva hommikul niimoodi, et võtsid Druzbal saagimiseks vajalikud asjad ära, panid mootori võrrile peale ja kui metsa jõudsid ladusid sae jälle kokku ja hakkasid puid saagima. Õhtul kordus enam-vähem sama toiming...
Kroonus juhtus Uaz-452 rihm rebenema. Stepp ümberringi, prapor kõrval juua täis...
Olid siis autoapteegis þgutid, mitte lint, vaid voolikulaadsed punakast kummist. Ma ei tea, miks mul neid mitu tükki kaasas oli, ilmselt sai nendega bensu paagist välja imeda. Igatahes umbes 60km sai kolme þgutiga väeossa sõidetud. Laadimist muidugi polnud, ainult veepumba tarvis sai “rihm” tehtud. Taga oli ju suur tanki aku.
Teisel aastal toodi üks armeenia soost autojuht. Kroonus ikka. Olid poisil kõiksugused load. Traktori, kraana ja kõik auto templid lubades. Ainult sõita ei osanud. Ega load ei sõida, õige jutt!
Anti poisile siis üks vana porte-53. Teadsime, et see õli ei pea. Küsisime, kas ta õli ka juurde valas. Polnud muidugi valanud ja lubas kohe selle vea ära parandada... ...oli siis valanud niikaua, kui korgiavani täis sai ja juurde enam ei mahtunud.
Peale mõningaid suuremaid väiksemaid “äpardusi” võttis ka polkovnik poisi liistule. Tunnistas siis armeen üles, et papa oli kõigi nende lubade eest 40 lammast ära andnud.
Kroonust koju tulles, kaebas ema, et õmblusmasinaga midagi juhtunud – ei taha ringi käia...
Minu peres oli nii, et kadunud isa oli rätsep ja ema ei teadnud õmblemisest suurt midagi. Oli siis olnud vaja midagi õmmelda ja igaks juhuks määrinud masinat t o i d u õ l i g a ! Õli on ju õli...
Hiljem varustuses töötades, oli tarvis ühele Gaz-52-le plokikaanetihendit. Saatsime Saue EPT lattu siis ühe kaubatundja. Oli selline amet kohe olemas ja tehnikumis õpetati. Oli veidi alla 40 naisterahvas, see kaubatundja. Saanud siis nõutud tihendi kätte, ei osanud ta sellega midagi peale hakata – kole pikk ja ebamugav asi teine... ... ei mahtunud ridiküli ära. Murdis siis ilusti neljaks kokku, et kotti mahuks. Nii ta selle “uue tihendi” meile õhtuks siis tõigi...
(Seda postitust muudeti viimati: 27-05-2010, 11:09 AM ja muutjaks oli Killer666.)
(28-09-2009, 19:26 PM)reymo1995 Kirjutas: Tegelikult polegi see nii väga Jaan Tatika idee, aga ei oska kuskile mujale postitada ja ei taha nagu kirjutamata kah jätta. Täna sai naabrimehega veidike võrridest räägitud ja tema siis jutustas sellise loo:
Läks tema nõukogude ajal kuskile metskonda tööle, enamus meestele anti võrrid ja niimoodi siis sõideti hommikuti tööle, et Druzba ka selga ja minek. Aga vot kui oli mõni suurem mees võrri otsa istunud ja veel sae ka seltsi võtnud ei olnud masinatel enam erilist jaksamist sõita. Seega tegid mehed, kel oli natuke rohkem viitsimist ja tahtimist kiiremini tööle jõuda igal tööpäeva hommikul niimoodi, et võtsid Druzbal saagimiseks vajalikud asjad ära, panid mootori võrrile peale ja kui metsa jõudsid ladusid sae jälle kokku ja hakkasid puid saagima. Õhtul kordus enam-vähem sama toiming...
Ostsin nädal tagasi 100 eeguga sellise apastraadi mopeedi raami peal. Pole viitsinud asja käima panna. Huvitav , kuidas sel minek on. Tuttav pakkus urali mootorit , et siis peaks veel ägedamalt rebima.
(21-03-2008, 11:08 AM)smolin Kirjutas: Tatika-nimelist auraha väärivaid imekonstruktsioone on ju ka täiesti ametlikult ja raha eest müüdud. Enamasti oli tegu riistapuudega, mis väidetavalt auto kütusekulu vähendasid. Eestimaal ei tule küll rohkem meelde, kui kunagi müügil olnud Indias valmistatud sädemevõimendi, mis süütejuhtmete vahale ühendati. Mõned väitsid, et olevat isegi mingit kokkuhoidu andnud. Lääneriikides oli sarnast kola üsna ohtralt saada ja sealsed autoajakirjad on neist ka üksjagu kirjutanud. Lisaks sädemevõimenditele oli ka bensiinitoru ümber kinnitatavaid magneteid, sisselasketorustikku paigaldatavaid suunavaid labasid jne. Ajakirjad katsetasid neid riistu korduvalt ja jõudsid ikka samale järeldusele: kasutu. Sellest hoolimata võis mõni aasta hiljem jälle imevidinate reklaame lugeda. Mäletan, et ühe sellise testi võitis tavaline pesukäsn, mida müüdi "säästusvammi" nime all ja topelthinnaga. Gaasipedaali alla paigutatav käsn raskendas pedaali põhja vajutamist ja raske jalaga juhtidel vähendas see tõesti kütusekulu. Kõik ülejäänud testis osalenud riistad tunnistati kasututeks. Ühes 70-ndate Tekniikan Maailmas kirjeldati aga õlitussüsteemi lisatavat seadet, mis väidetavalt kaotas vajaduse õlivahetuseks. Nimelt oli tegu õlivoolikutega ühendatava potsikuga, n.ö. täiendava õlifiltriga, mis sisaldas tavalist WC-paberi rulli. Riista müüv firma väitis, et peldikupaber puhastab õli nii hästi, et kaob vajadus õlivahetuseks, tuleb vaid aeg-ajalt vahetada paberirulli ja õli lisada. Võib arvata, kui hästi WC-paberi pudi õlikanaleid ummistas
On sarnaseid "imerohtusid" ka tänapäeval. Nii näiteks on hulk mu tuttavaid haaratud võrkturundusse, mis äritseb mingite imelike tablettidega. Viskad paar tabletti paaki ja hakkavat sündima "tohutud imed". Auto suutvat pikka maad sõita ka ilma õlita - mingi Ladaga olla 800 km uhatud niimoodi, kuni mootor tuksi läks. Lisaks tekitavat need tabletid silindrite siseseintele mingi kulumiskindla kihi, mis olla sama tugev, kui Knight Rideri KITTi konstruktsioonimaterjal, ehk siis - mootor omandavat igavese eluea. Tõsi küll, seda vaid juhul, kui iga mõnesaja km järel uue laari paaki viskad.
Tuttavad ise on oma äriosaga miinuses ehk siis pumpavad sinna enda mujalt saadud pappi (huvilisi praktiliselt pole). Aga räägivad ikka mesikeelselt, et "mu auto mootori hääl on nüüd hoopis teine, masin on erksam" jne.
SEE http://vimeo.com/6625952 peaks teemasse sobima nagu rusikas silmaauku! Ehtne Jaan Tatika "Kallevipoeg"! Ainult ei lenda... Arenguruumi seega veel on.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Kellelgi on olnud "viitsimist" vanast D4 paagist selline käkerpuss-paak ringi keevitada - ei saa aru, miks? Igatahes, vanatüübiline randita ja näib et veel algse rahuldava värvkatte all olnud D4 paak (1957-58) rikuti selleks ära...
Selline ese on seda väärt, et maanduks muuseumis, näitena sellest, kuidas ei ole ilus asju ümber ehitada...
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Hr. Valdo
Omal ajal oli minu ühel manalasse kolinud naabril Eesti trikoloor, seal majas elas ka üürnikke ja neil oli kolm last, et need omavahel kaklema ei läheks lõigati lipp värvide järgi kolmeks ja põngerjad jooksid lipu jäänuseid lehvitades metsa all ringi, muidugi oli see halval NSVL-i ajal.
"Tule taevas appi!"
õhk kuulukse olevat täitsa pädev energiakandja.
miskine lav firma suisa paistis üksvahe sarnaseid autosid tootvat. vähemasti taksodena sõitis neid "must miljon" ringi.
avaldasin ka kirja teel soovi sarnast apastraati omale soetada.
vastati ilusti viisakalt, et tegelevad eu nõudmiste sisse mahtumisega ja et põhiline häda üle ilma pidi olema turvareeglite puudumisega.
no, et müüa ei tohi, kui reeglitele ei vasta ja samas reegleid pole olemas.
massina paagi sai kõrgsurve sisteemist hetkega täis lasta ja kodustes tingimustes sisseehitet kompressorile voolu andes tiksus ka suht mõistlikult paagi täis. sõita kannatas vast paarisaja versta juures ühe tankimisega. baloone oli terve auto põhjaalune täis.
vot seuke jutt. vabandan, et teemat risustan, samas nii õhumootor kui güroskoobiga üherattaline tsikkel on ju "teoorias" igati toimivad lahendused. et ehk niiväga tatika ideede alla ei käikski.
(Seda postitust muudeti viimati: 09-06-2011, 11:01 AM ja muutjaks oli Jesper.)
Suruõhuballooni energiatihedus on suhteliselt vilets, umbes tavalise pliiaku tasemel, ja pole teada mõistliku hinnaga perspektiivikat tehnoloogiat, millega seda lähitulevikus oluliselt tõsta võiks. Teine probleem on meie kliimas suruõhupaagi jahtumine tühjenemisel, kui sa tangid talveöösel oma kodukompressorist paagi täis ja päeval selle tühjaks sõidad, jääb kogu tankimisel paaki sisenenud õhuniiskus jääna sinna maha. LAV-is vist see probleem on vähem aktuaalne.
Eeliseks elektri ees muidugi on lihtsus ja suhteline odavus, samas elektriajamis on jälle vähem liikuvaid osi, seega ta on teoorias töökindlam.
Muidu üks koht, kus ma arvan et suruõhk täitsa omal kohal võib olla, on nn KERS ehk pidurdusenergia taaskasutuse süsteem tavalise sisepõlemismootori juures. Piisava võimsusega kompressor on ju iga auto kapoti all "standardis" olemas, kuna süsteemi "käive" on suur aga korraga laetava energia kogus väike, siis ei ole ballooni energiatihedus nii kriitiline, süsinikkiust balloon ei "väsi" laadimistsüklite peale nagu akud kipuvad tegema ning suruõhumootor on võrdlemisi lihtne ja odav vidin.
![[Pilt: 10dc8744247.jpg]](http://albums.rate.ee/1/0/d/10dc8744247.jpg)
