NL aegsed lood...
#21

Kunagi tuttav bussijuht rääkis.
Vene ajal toodeti ühesuguseid tööriistu miljonotes ja rohkemgi,
vôib olla, et aegajalt värviti natuke erinevalt, aga muidu olid
äravahetamiseni sarnased.
Sôitis mees iga päev sama ringi, 3 korda päevas. Ükskord näeb:
teel vedelevad näpitsad. Peatus, vôttis ära. Sôidab edasi : mutrivôtmed. Korjas ära. Nii leidis veel heebli, tungraua jmt.Kui lôpuks hakkas leitut pagasiruumi teisete tööriistade juurde
paigutama tuli suur avastus...
Vasta
#22

Sellest, et NL ajal juhilube küllaltki vabalt jagati, annab tunnistust ka järgmine seik.
Kunagi, umbes 80 keskel, toimus Juminda raketibaasis (kus pooled \"raketid\" olid niisama plekist jurakad vaenlase luure
petmiseks) vilgas katjusade liikumine. Naaber oli just uue Ziguli ostnud ja Tapurla risti sôitnud. Tollal ühendas Juminda raketibaasi
Tapurla vahitorniga ja Hara sadamaga raudtraatidest telefoniliin.
Kogemata sattus risti ka üks raketikandja, mis oli ära eksinud,
ning pidi seetôttu ringi pöörama. Aga ônnetuseks jäi masina
teele telefonipost, mis murdus ja tômbas traatepidi kaasa järgmise ja järgmise ja järgmise.... Justkui saatuse tahtel juhtus
postide kukkumise teele jääma ka naabrimehe uus auto.
Tagaklaas purunes ja katus vajus môlki. Kui metall kohe tagasi
painutada, siis deformatsioon kaob: mees ronis autosse, vôttis
polstri laest ära ja lükkas jalgadega (ise oli selili pôrandal)
môlgi välja.
Sellel raketikandjal juhtus olema kaks kütusepaaki, milledest
ühe sisu kahjutasuks vôeti.
Vasta
#23

Teatavasti koosneb punnvôrri küttesegu ôlist ja bensiinist.
Üks taat teadis rääkida, et kui ôiget ôli polnud, kôlbas ka toiduôli,
ainult jube kärss pidi ôhku hôljuma jääma.
Vasta
#24

Üks lugu purjus miilitsast.
Kunagi olnud kohalik konstaabel külamehe juures peol
ja üsnagi ebakaines olekus. Kui ôhtu kätte jôudis tuli alustada
rasket teekonda koju. Ei tea, kas mootorrattaks oli ametimasin
vôi isiklik, aga igatahes külgkorviga. Hakanud siis mees lahkuma,
pannud tsikli käima ja sôitnud. Teised jäid veel peole ja kuulsid,
et ôuest kostab mootorratta hääl, kuigi miilits juba kümmekond
minutit tagasi minema läks. Vaatasid : motikas seisab ilusasti
kôhuga teevallil, tagaratas keerleb vaikselt ja miilits on istmel
mônusasti tukkuma jäänud.
Vasta
#25

minule on räägitud selline lugu -
kui liidus raketitehastel töö otsa sai kästi neil labidaid valmistada, ikkagi ju töörahvale kasulik toode! vaatasid mehed ringi ja leidsid, et õige materjal mida kasutada on titaanium, seda neil seal vedeles aga rakette enam ju vaja ei olnud. niisiis valmistatigi titaaniumist labidaid, millest üks sattuski siis minu isa tuttava tuttava tuttava jne.(või midagi sarnast) kätte. labidas oli hea, kerge nagu sulg aga kaeva või kivist läbi.

I'm so broke I can't even pay attention [Jimi Hendrix - Taking Care Of No Business]
Vasta
#26

\"nõuka aja\" lõpul käidi TÜV-i asutuste autodele tegemas koha peal. Ikka kontoorasse kõiksepealt laud püsti kui äke ja siis...
Ammetiautoks oli mul Iz 2715, e tordikarp ja GAZ52. Ülevaataja oli just parasjagu konditsiooni saavutanud, vaatab mosu eest ja tagant, vaatab kanalist ja küsib : kus käsipiduritrossid on? vastus: pardatshokis, e. kindalaekas, oli piisav ja ülevaatus sai tehtud. 52-ga oli olukord natuke hullem, sel oli nimelt mootor puudu ja seisis juba pikemat aega aia ääres. selle esitasime kõige viimasena, läks läbi küll...

Äkki jagaks keegi veel mälestusi sovjetiaja TÜV-st just eraautodele, kuna endal sel ajal autodega suurt kokkupuutumist ei olnud.


Vasta
#27

Sattusi ühe otsinguga siinse säänatse toreda vana teema otsa. Ehk on aastate jooksul mõni foorumlane lisandunud, kes seda teemat täiendada tahaks?

...
Vasta
#28

TÜV pihta meenusid kadunud vanamehe "leivanumbrid" oma Moskiito 407 ja Tiguli 2101 putitamisel.
Kuna pidurimansette polnud saada, siis võeti vanad ja kulunud enne TÜV-i välja ja "restaureeriti" pisut. Mosse kauss-mansetid pandi nädalaks bensiini sisse likku ja muditi enne sissepanekut veitsa. 01 rõngasmansetid aeti puhevile nii, et keriti õmblusniiti kolvi soone sisse.
Mõlemal masinal oli värv vana, pleekinud ja matistunud, kole nagu öö. Vahetult enne TÜV-ile sõitu ostis vanamees poest pudelikese õmblusmasina õli, vedeldas bensiiniga ja võõpas auto sellega üle. Läikis nagu pühademuna! Diiselkütus andis sama tulemuse, aga seda ei saanud kasutada, sest jäi haisema. Kui aga pärast õlitamist ja edukat TÜV-i sai tolmusele kruusateele sõitma mindud, siis... ! Big Grin Aga vanal oli pohhui, TÜV oli läbitud ja sentimeetrise s***kihi sai pärast maha pesta.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#29

Minusugune noor poiss aastal 80.....kuulas siis kõrv kikkis,mida vanamehed lauataga viinapudeli taga jutustasid...
Oli kuulda sellist asja,et vanasti,kui veel Pobid ringi sõitsid taksodena, tehti siinkandis nalja. Üks meiekandi mees-Söödi Jaan (Söödi oli talu nimi) ,õige nimi oli Jaan Tukk. Elas Pirmastus. Asi juhtus kusagil 50 ndate lõpus. Jaan oli linnas napsitamas. Kõrtsist tulles oli mees väge täis. Läks taksopeatusse,võttis ühe takso,käskis aga üheksal vabal taksol tühjalt järgi sõita. Viimasesse kümnendasse oli visanud oma vana kaabu istme peale. Sõitsid siis kõik kümme taksot üksteise järel Pirmastusse 10 km. Maksis kõigi taksode arved kinni! Mees oli suurejooneline vend,kui viina võttis. Taksod seisid niisama tühjalt peatuses ja mehele turgatas pähe,et mis nad siin niisama seisavad. Külamehed muidugi nägid seda taksodejoru sõitmas ja imestasid.....mis lahti on. Hiljem siis külapeal oli kuulda. Mees oli tööl ehitusbrigaadis. Oli hea jutumees,kuid töötegemine oli sellele mehele liig. Kui palki või prussi tõsteti siis jäi käte ja prussi vahele vahe sisse!Big Grin Tööga ennast ei koormanud. Naljamees ja seltskonnahing oli kõva olnud. Nüüd on aastaid läinud ja..........pole enam meest.
Vasta
#30

Künnimehel õigus.Meie panime meelega Jawadele toiduõli või nagu venelased ütlevad posla-maslat juurde ja küla koerad olid selleks korraks vait.Terve küla oli praadimise lõhna täis.
Vasta
#31

Kaheksakümnendad eelmisel sajandil.30.aprilli õhtapoolikul kihutasin 03-ga Moskva-Leningrad trassil kodu poole.Ilm oli ilus ja tee masinatest tühi.Ilmselt oli enamik sohvreid juba järgmise päeva 1.mai töörahvapüha pidamisega tõsiselt ametis,miilitsaid polnud samuti kusagil näha ning seetõttu ei kergitanud jalga gaasipedaalilt isegi rohkete teeäärsete külade läbimisel,kuni ühe Novgorodilähedase küla vahel tormas teele mundris mees,triibuline sau pikalt ees.Mööda sõita polnud mõtet,sest Novgorodi GAI putka juures oleks mind niikuinii rajalt maha võetud.Kummide vilina saatel sain täpselt võmmi juures pidama."Nu jobannõi estonets,kuhu sinul nii kiire on,et asulas vähemalt sajaga kihutad" oli tervituse asemel."Vaja kiiresti koju jõuda,et homme töörahva paraadile mitte hilineda" proovisin mõjuva põhjuse leida.See oli viga,sest järgnes piisavalt pikk mattidega vürtsitatud loeng töörahva sandist elust ja paraadide mõttetusest.Seejärel kästi auto teelt kõrvale platsile sõita ning tema juurde putkasse tulla.Kui enamik Venemaa GAI poste on vähemalt kahekorruselised kiviehitised,siis see oli umbes 3x4 m. roheliseks värvitud laudadest putka,mille esiküljele oli vabakäe pintsliga maalitud kolm kurja tähte - GAI.Sisustus oli samamoodi spartalik - lonkava jalaga laud musta telefoniga,mõned taburetid,võidunud kattega kushett ja tagaseina ääres burzuika,millel vilistas teekann.
Lahke ment oli - pakkus kenasti logiseval taburetil istet,valas teed nii endale kui mulle ja muudkui seletas,kuidas kõik "dobrõje ljudi" peavad pühi,guljaitavad,peavad pikniku ja joovad viina.Ainult teda kamandati siia tühjale trassile korda pidama.Liigne on vist lisada,et kogu see jutt oli vürtsitatud mahlaka venepärase ropendamisega.
Mina muidugi kibelesin oma trahvi saama,et saaks ometi edasi sõita,kuid vihjed sellele ei andnud tulemusi(juhiload ja teh.pass olid tema käes).
Lõpuks kuulutati siis otsus - kuna rikkumine on väga tõsine,pean trahviks teda pisut külavahel sõidutama,sest tal on vaja kellegi Tatjana juures kontrollimas käia.Mis teha - tuli sõita,sest dokumendid olid tema taskus.Kohapel küsis viis rubla "laenuks" ja käskis kaks minutit oodata,et siis tagasi sõita.Kahest minutist sai loomulikult vähemalt pool tundi ja kui ta siis koos Tatjanaga autosse ronis,oli näol äraseletatud ilme ning põu kahtlaselt punnis.Sõitsime tagasi putka juurde ja avaldasin arvamust,et nüüd,kui olen karistuse kätte saanud,võiksin ka oma paberid tagasi saada,et teekonda jätkata.Seepeale hakkas ta mulle selgitama,kui ohtlik on öösel väsinuna sõita ja võiksin hoopistükis koos nendega hommikuni putkas "puhata",mispeale põuest ilmus lauale pirakas pudel.
Ei hakka kirjeldama,mismoodi ma paari tunni pärast dokumendid kätte sain,järgmises teeäärses parklas pisut magasin,kuid järgmise päeva keskhommikuks olin kenasti kodus.
No olid ajad.
Vasta
#32

Lugu siis nõuka-aja lõpust(1989) ja minu enda seiklused.
Sõitsime sõbraga (mõlematel Voshodid) mööda nn.Tartu-Valga maanteed.Kõik oli tore seni kui ühe eravärvis(valge) 05-e aknast lehvitati mingi saua vms.junniga peatumismärguannet.Kuna sõber oli minust tagapool siis sai ta varem asjale pihta ja keeras külavaheteele.
Mina samuti saua nähes tegin kannaka ja külavaheteele.Mõtlesin siis imekiiresti et 175-sega ikka 05-e vastu saa ja keerasin üldse põllu peale.
See oli aga vale arvestus ja mentide(ühiskondlike)05 võttis kõrvale ja surus mind vaikselt kraaviSad Kuna oli juba hämar siis jälitajad maandusid samuti ninapidi kraavis. Tegin putket ja üritasin end peita ühes vanas(Mosse401)keres mis seal kõrval ühes augus pooleldi vee sees.Krt.kätte saivad. Siis kukuti uurima et juhiload ja dokumendid,miks põgenesid jne.Kuna mul midagi esitada polnud siis jäi peamiseks mureks - kuda 05 kraavist kätte saada??? No mina kohalikuna näitasin et vot seal elab lähim traktorist - kes võiks aidata.Sammusime siis sinnapoole.Üks vend hoidis ikka kõvasti mul jope kraest kinni. Enne uksele koputamist lasti mind siiski lahti ja rääkisin mure lühidalt ära. Edasi arutasid nad juba omaette ja mina hiilisin samm-sammult eemale. Andsin siis päkkadele valu ja otse üle koduvalvuri(hundikoera) territooriumi. Koer vist ei jagand kohe matsu ära - et mis toimub !!! Mina sain minema aga ment kelle taskulambivalgustki tagant nägin- võeti lõrinal rajalt mahaBig Grin
No maandusin siis ühes kraavis ja peitsin end truupi ära.Kuulasin mis edasi saab? No mis ikka:traktor pandi käima ja 05 aidati kraavist välja - siis kuulsin viimast korda oma Voshodi häält.Kuigi oli küliti kraavis vedelend aga ikkagi paugupill. Maha jäi veel korralik kiiver. Käisin hiljem Tartus Mai tn.parklas oma "ratsut"vaatamas.Oli teine ketiga kokku tõmmatud teiste sama saatuse ja avariiliste tsiklitega.
Selgituseks ka et miks ära põgenesin: Lube polnud,tsikli dokumente samuti mitte(ostsingi ilma 200rbl.eest),tehniliselt mitte korras(esituligi ei põlenud),mittepeatumine,põgenemine jne. blä-blä-blä. Trahvi ja peavalu oleks saand rohkem kui see asi väärt.
Mõtetes lubasin siis"elupäästja"Pontule vorstipärja kaela riputadaBig Grin
Kahju veitse oli aga siis tuli muretseda uus tsikkel - Jawa.

Vasta
#33

See lugu juhtus siis,kui olin Tartus tudeng.Ühel meie kursuse poistest oli M-72 - tänapäeval tõeline uunikumtsikkel.Enamusaega tuli selle remondiga tegeleda,kuid kui liikuma sai,oli linnavahel mõnus kimada.
Korra tulime vastavatud Kaunase kõrtsist - kõik kolmekesi kenasti viinased ja tsikliomanik kõige rohkem.Tassisime tema siis külgkorvi ja lenksud võttis pihku sõber,kes kunagi varem polnud külgkorviga rattaga sõitnud.Tol ajal oli Tartus üksainus valgusfoor Riia-Turu ristmikul ja foori all keset ristmikku umbes meetrise läbimõõduga betoonist ringikujuline alus kõrgusega kuskil 20-30cm.Sellel seisis vahel liiklust reguleeriv miilits,sest foor oli alatihti rikkis.Eks siis see kogenematu tsiklijuht sattus kurvi võttes pisut paanikasse ja põrutas täiega selle postamendi otsa.Kuna kiirus polnud suur,siis midagi katastroofilist ei juhtunud.Punnisime ratta posti otsast alla,kuid mootor keeldus käivitumast.Korvis pisut tukkunud tsikliomanik roomas nüüd ise sadulasse ja meie kahekesi üritasime ratast käima lükata.Samal ajal sõitis mööda miilitsa kong(GAZ-51 furgooniga,millesse korjati linnapealt joodikuid kainerisse viimiseks),peatus meie juures ja juht küsis,et kas abi pole vaja.Ütlesime,et aitähh,aga saame ise hakkama.Vaatamata sellele tulid mõlemad mendid meile appi tsiklit käima lükkama,mis mõnekümne meetri läbides ka õnnestus.
Jääb arusaamatuks,kuidas nad ei märganud,et me kõik kolmekesi olime täis nagu templielevandid ning halvemal juhul oleks asi meile võinud lõppeda platepeale viimisega ja koolist väljaviskamisega.
Vasta
#34

tere,et siis lugusid ikka oleks siis üts lugu ka Kuusalu mailt,meil Kuusalu ja Kiiu vahel kuulus koolimaja-Rihumäe rist kus alatihti oli õhtati miilits passimas,no ja tuligi üks zili mees Kuusalu poolt õhtuhämaruses haltuura pealt,et autoga Kiiust läbi Valklasse jõuda,aga oh äda Rihumäe ristis sau ees,et aga zilli mees paraja auru all siis ka juttu oli ka kohe varuks,kui paluti tal load esitada tuli juhi suust päris soravalt,just praegu võttis Kraus(see oli siinkandis üks tuntumaid võmme)mult load ära ja käskis auto ettevaatlikult garaazi ära panna,et tol ajal veel moblasid polnud siis ei saand seda ka kontrollida ja võmmid uskusidki seda juttu ja laususid veel peale,et ära siis kusagile mujale sõida peale garaazi.
Vasta
#35

Sovhoosi,kus remonditöökoja juhatajana töötasin osteti geoloogidelt ZIL-131 -selline kolmesillaveoga krokodill,mis tuli töökojas ümber ehitada metsaveoautoks.Fiskars tõstuk pidi ka kohe,kohe saabuma.Kuigi üle 10.aasta vana,oli masina seisukord päris hea,sest enamus oma eluteest seisis see paigal ning puuris auke maakerasse.Mahakantud Kolhiida poolhaagis OdAZ sai rängalt tugevamaks keevitatud,sellele tugevamad LAZ-bussi kummid pandud ning sadulaga ZIL-le selga istutatud.
Nende tööde käigus haistsin head teenimise võimalust tulevikus ja kirjutasin avalduse,et palun vabastada töökojajuhataja ametist ja üle viia autojuhiks sellesamusele ZIL-le.Olgu mainitud,et töökojajuhataja palk oli 140 rubla,mille võis tõstukiga metsaveoautol haltuurat tehes teenida paari päevaga.
Tagasilöök saabus siis,kui selgus,et lubatud tõstukit ei tulegi.Metsa sai muidugi tasapisi veetud,kuid sel moel,et autokraana sõitis sabas.Niiviisi ähvardas nälg uksele koputada ning tuli midagi välja mõelda.Kombineerisin poolhaagisele täiendavalt kaheteljelise kutsika sappa,et piisavalt korralikke koormaid vedada.Tasapisi leidsin otsad,et näiteks paberipuu Tallinna ja silikaattellis tagasikoormaks.Kui tavaliselt ZIL-d tõid 4-5 alusetäit silikaate,siis minu krokudillirong oli võimeline 12 alust korraga ära tooma.Maksti tonnkilomeetrite eest ja kuigi oli võimalik vaid koorem või paremal juhul kaks nädalas teha kujunes teenistus paremaks töökojajuhataja omast.Vähetähtis polnud ka see,et kokkuhoitud bensiiniga sõitsid prekonna kaks autot ning seda jätkus sõpradele müügikski.Mäletamist mööda oli selle auto kütuse kulunorm üle 40 l/100km + 2l iga 100.tonnkilomeetri eest,aga tonnkilomeetreid tuli ühe Tallinnareisi kohta vähemalt 20 000.Tõsi,ega sellise 20.kuni 25.tonnise koormaga ZIL eriti kiiresti edasi ei liikunud,kuid välja aitasid käiguaeglusi ja kolmesillavedu.
Tallinnast tagasiteel sai tavaliselt Võhmasse sisse pööratud.Võhma oli tollel ajal nagu oaas kõrbes.Kui mujal ilutsesid toidupoodide riiulitel vaid merekapsa konservid,siis Võhma poes oli vähemalt keeduvorst pidevalt letis.Mõnikord õnnestus mõne lihakombinaadi töölise poolt virutatud suitsuvorstigi althõlma osta.
Kui ühe järjekordse varustusreisi ajal üle tee parklasse auto poole astusin,näpus latt vorsti ja kaks pudelit õlut "Kuldne oder",ootas mind ees kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tomson."Kuriteo" akt sai üsna karm - marshruudilt kõrvalekaldumine,tööajal poodlemine ja mis kõige hullem,õlle ehk alkohoolse joogi ostmine tööajal.Kusjuures "alkohoolne jook"oli akti kirjutatud suurte rasvaste tähtedega,sest äsja oli välja tulnud NSVL alkoholi vastu võitlemise seadus ning lõunapoolsetes liiduvabariikides käis hoogne viinamarjaistanduste maharaiumine.
Koduteel mõtlesin,kuidas sandist olukorrast enmvähem puhtalt välja tulla. Läksin siis majandi raamatupidamisse avaldusega lubada autot 3km ulatuses isiklikuks otstarbeks kasutada,maksin kassase selle eest paar rubla,ning järgmiste reiside käigus põikasin nagu õige mees alati Võhmasse sisse.Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.
Vasta
#36

(17-12-2011, 12:41 PM)Vana7 Kirjutas:  e viia autojuhiks

....Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.
Sul ju täitsa vedas, et Tomsoni otsa sattusid. Vot oleks Jõemaa Arno ise patrullis olnud ..... no õlled oleks ta küll kohe ära realiseerinud ja mine tea, mis siis veel saanud oleksBig Grin
Vasta
#37

Ilmselt on Sul SASS mõni mahlakas lugu selle Jõemaa Arno kohta.Põnev oleks lugeda.
Vasta
#38

Tervist!Kaheksakümnendate keskel eelmisel sajandil juhtus selline lugu.Kuna töötasin Tartus ehitusorganisatsioonis varustajana,oli pikendatud kabiiniga gaz-53 koos ühesillalise järelhaakega minu kasutada.Auto juhtimise eest sain 110 rubla palgale lisaks.Nädalas korra ikka olin Tallinnas kauba järel.Kaup koos asusin õhtu eel tagasiteele.Kuna kaupa korjasid üle linna mitmest laost siis iga ladu väljastas kauba kohta saatelehed kolmes eksemplaris.Päeva lõpus võis olla saatelehti üle paarikümne.Tavaliselt nii oligi.Oli aprilli algus ja ilm kuramus sula ning tee üsna lopane.Sommerlingi bensiinijaama juures võmm ees ja pidas kinni.Oli teine nooremleitnandi auastmes ja kroomikud läikisid kalifeede peal.Kena vaadata kohe.Nooruke teine,ilmselt äsja kooli lõpetanu.Jooksis kohe juurde ja nõudis peale esitlemist dokumendid enda kätte.Toon oli selline üleolev ja hakkas kohe vastu.Andsin siis kõik koorma saatelehed ja teekonna lehe ka tema kätte.Vaene mehike tuhlas saatelehtedes ja ilmselt ei saanud millesti aru. Oma silm on kuningas ja nii ta tahtiski kasti kiigata.Tõmbasin presendi ääre lahti ja mul oli tehtud vinklist kasti esiääre külge selline aste,et lihtsam kasti ronida.Vaesekesel libises kroomik selle lopaga ja ilmselt sai haiget ka.Aga jäi püsti.Kasti sisu jäigi nägemeta.Käratas siis hirmsa häälega,et miks nii palju saatelehti?Mina küsisin vastu, et kuda sa miilitsaks said et sedagi ei tea?Siis oli vist tal mõõt täis.Ta lausa röögatas estakaadi peale,kuna see oli seal olemas.Teadsin et masin on korras ja norida pole suurt midagi.Ta tahtis näha kas spido tross on plommitud.Ma veel õpetasin eest poolt et vasakult näeb paremini.Selle peale käratati,et tean ise ka.Aga loppa tilkus igalt poolt ja kui ta alt välja tuli,polnud välimus mitte kiita.Ilmselt oli süda nii täis, et ei osanud midagi öelda.Surus selle paberipaki mulle pihku ja sülitas.Nii ta vaikides eemale astus.Mina tossutasin vaikselt kodu poole ja pidasin peenikest naeru.Vot nii.
Vasta
#39

Seda lugu rääkis mulle üks ETKVL koondis "Auto" autojuht. Nimelt olla neil tööl olnud üks vana auto-elektrik, kes oli ka kõva napsumees. Temale meeldis uute tulejatega kasti viina peale kihla vedada, et tema annab tilli otsast sädet. Eks neid sõlmijaid olla omajagu olnud. Kui kihlvedu sõlmitud, siis pandi vanale molule (Gaz-51) hääled sisse, mees kruvis ühe küünla piibu lahti ja võttis selle kätte. Teise käega võttis püksist tilli välja ja andis tilli otsast vastu stanget sädet. Olla niimoodi päris palju kihlvedusid võitnud, sest ega noored tulijad ei uskunud, et selline asi võimalik on.
Vasta
#40

vene ajast ja miiilitsaonudest. üks tolleaegne töökaaslane sõitis oma null-kolmega ringi mingi kõrgema miilitsaohve furashka taga aknal vedelemas. kui kinni peeti siis sõitis inspektorist alati mööda, nii et too pidi tagantpoolt lähenema. kuuldavasti sooviti pooltel juhtudel esimese asjana head reisi.
teine meetod oli tal ka. kui mõni sauamehike vehkis oma pulgaga, siis kodanik lehvitas talle tormiliselt ja sõitis rahumeeli edasi. harva kui järgi tuldi ja siis piisas ka seletusest, et ai pagan, ajas naabrimehega sassi.

omal seuke kogemus, et moskva ja piiteri vahelisel trassil on küla küla otsa. enam-vähem pidev kuuekümne ala, vahel harva paarsada meetrit asulavälist ja jälle auulid reas. pea igas "asulas" patrull. koju tahaks kähku saada ja kiirus ikke nii umbes sada kogu aeg. üsna pea sai selgeks, et pole vaja iga peataja peale isegi hoogu maha võtta. kolmeste pakk käeulatuses ja iga vehkija juures tuli üks roheline aknast lendu lasta. hää oli peeglist vaadata kuis sinised mehikesed lendlevat lehte püüdsid.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 9 külali(st)ne