[Vana7]

Misrer X postitus tuletas mulle meelde poisikesepõlve loo puugaasil töötavast ZIS-5-st.
Selline sõjavõitja oli Tõrva teedevalitsusel.Mäletan,et mingi koormaga minu kodu juures olevast künkast ülesronides sai tal gaas vist otsa.Sohver ronis kasti,kruvis lahti gaasigeneraatori püti kaane ja toppis sinna puuklotse.Seejärel tuli meie kaevule külma vett jooma ja kui tagasi läks,siis keerutas üsna pikka aega vänta,enne kui mootor turtsudes ja plärtsudes tööle hakkas.
Selle auto maine teekond lõppes Penivitu talu oja teetruubil,kus ta ninapidi ojja sõitis.Kastis olev palgikoorem pühkis poolkõdunenud puukabiini koos mootorit ümbritsevate plekkidega minema.Hämmastaval kombel lendasid mõlemad kabiinis olnud mehed kahele poole välja ning pääsesid suuremate vigastusteta.Autovrakk vedeles hiljem mitu nädalat seal ojas ja meie,poisikesed,käisime seda mitmeid kordi uudistamas.
Puugaasil käisid peale sõda mitte ainult autod,vaid ka traktorid.Üks siberi veteran,kes saadeti külmale maale selle eest,et tahtis valimiste päeval Stalini kipspeast sülti keeta,oli taigas metsatöödel sellisel metsaveotraktoril töötanud.Kahjuks on ta juba ammu manalamees ja üksikasju pole kuidagi enam võimalik teada saada.

[Tegelane5]

Isa rääkis kunagi et mingi hetk oli maanteel kõige kiirem aparaat olnud Zil 130 hoopis Vana Volga sellele ei olevat järgi jõudnud.

[Aspelund]

Too gaasigeneraatoriga metsaveotraktor oli KT-12. Vot selline masin:

[zazik]

Isa rääkis kunagi et mingi hetk oli maanteel kõige kiirem aparaat olnud Zil 130 hoopis Vana Volga sellele ei olevat järgi jõudnud.

Jaah, 60-date lõpus kui 130-d tulema hakkasid, siis olla nad tõesti kõige kibedama minekuga masinad olnud. Eriti lühikese baasiga ZIL-MMZ-555 kallurid, neid Maanteehuntideks hüüti vist.

Sellest siin foorumis ka varem juttu olnud.

[Mister X]

Nagu Siberis käinud mehed rääkida teadsid, käivitusid esimesed metsaveotraktorid hoorattalt. Ratta õigeaegne käivitamine, et selle pöörlemisest saadav energia mootorile üle kanduks, oli paras täppisteadus. Kuna laagrites olid juhtideks vangid, sõitis traktoril kaasa konvoi - ehkki ümberringi laius kümnete või sadade kilomeetrite ulatuses taiga, suhtuti "poliitilistesse" suurema umbusuga kui "krimkadesse". Nõnda olnudki tüüpiline pilt hooratast käiav vang-mehhanisaator ja mahlakat vene sõimu valdav püssimees.

[pen.skar]

Vedasin mürgivett pritsile. Uus korraldus- "sohver Uuno laulab" s.o.peab palgapäeva- too surnu Tallinnast ära. Omaksed ootavad sind, võta nad peale. Bensiin on sees, aadress lipikul, võti ka anti. Viigipüksid jalga ja minek- 180km sinna ja tagasi- see ju nagu juunis lumme lasta. Kuskilt Balti jaama juurest allaminek. Lõpuks läks nii kitsaks, et üks mees hüppas maha ja hakkas ees majadel õhuaknaid kinni lükkama. Nii mahtus töölisteveo kongiga veel edasi minna. Korteris soputati riiulitäied kirjandust läbi, sest kadunuke-vanapoiss oli rahaülejäägid hoiuraamatu asemel raamatutesse laiali pannud. Ja kirstu kadunukesega saime ka kuskilt peale. Nojah, Sommerlingi putkas peeti kinni, lehed,load jne. Veerib lehelt- "veos vesi- sellise kongiga?, autonumber ka ei klapi". Ptüi kurat. "Tee uks lahti!" Näitasin siis ja vaatan et hakkab näost valgeks minema, kukub veel ümbergi. Nojah omakstele oli kirstukaas lauaks- paar meetrit sardelli sinna laiali jagatud(alt paistis nagu opp käiks), nuga kaanes püsti, pudelid ka ja paar mitte enam kurba meest istumas . Napsasin oma paberid mahapillamisest ja jätsin ta keset teed toibuma.

[diesel]

teemasse justkui veidi läheb, seega võtan ka sõna 53-e kiiruse kohta.
rammus veerand sajandit tagasi teenisin sohvrina kodumaad koola poolsaarel. mul oli portekastiga 53. mingil hetkel oli väeossa vaja suurem ports telliseid. a teadagi kuskilt ei saa, seega vaja varastada. kuna ma olin ka muude ametite kõrval natshalnik avtoparka, siis mõistagi majandasin putevoi listidega ise. olenegorski tellisetehasesse minekuks sai siis kuskilt svalkast leitud mingi suva numbriga tagaluuk ja massinale külge aetud. õige plekknummer sai üles väänatud, et näha poleks. paprid "vormistasin" tundmatu numbriga väeosa nimele. siis sai sõidetet olenegorski tellisetehasesse. sääl starshi käis ja "kõdistas" oma vahenditega veel valmistoodangu lao juhatajat, et see liigselt küsimusi ei esitaks ja siis tõstis kraana kaheksa alust kasti. ehk siis pikk kast oli tihkelt täis ja üle kõrgendustega külgede olid kivid veel näha. palju sääl massi oli, ei tea öelda, aga igatahes liiast. vedrud olivad ikke täitsa tagurpidi. liikuma hakkamine oli väga vaevaline. maastik säälkandis nagu lapis ikka, ehk siis sopkad üksteise järel. sõitmine nägi nii välja, et allamäge sai mindud niipalju kui tuli. ja tuli palju, väga palju. spido sai põhja juba siis kui pöörded alles inimlikud olid. ja edasi kiirendamine muudkui jätkus. kogu masin ulgus lõpuks kui tapale viidav siga. vibrad ja värinad olid samuti kohutavad. surmahirm oli tõsiselt külges. mul ei ole õrna aimugi palju kiirus olla võis, aga pöörete järgi võiks arvata pooleteise saja kanti küll. ja siis sai langus otsa ja algas tõus. kui hoog rauges siis sai ilma mingi vahegaasita raiutud järjest pisem käik sisse. viimne lõpp järgmise nuki otsa tuli esimese käiguga ja hing kinni roomates ja siis algas uus langus. väeosani oli mitukümmend versta ja vaene 53 sai ikke tõsist valu.
kohapääl oli kogu noorsõdurite isikkoosseis ootel ja kast tehti hetkega tühjaks ja kohe uuele ringile. kui õigesti mäletan, siis kolm reisu sai kindlalt kividega tuldud a võib-oola oli neljas ka. igatahes tuua oleks rohkemgi tahtnud, a mingil hetkel oli keegi tehases pihta saanud, et asi on vägagi mäda. mingi ohrana seltskond üritas meid rajalt maha võtta ja siis tuli väga jõhkralt tõkkepuid lõhkudes põgeneda. aeti meid taga ka mingi parsaga, aga kaua ei viitsitud. ju arvati, et küll numbri põhjal kindlaks teevad, kellega tegu oli. heh, tutkit brat, ega ilma asjata luugivahetust ette ei võtnud.
krt, mulle ei meeldi varastamine.
a tellised olid ausad. magnet püsis külges kinni. telliseid tehti kohaliku karjääri rikastusvabriku jääkidest. ju oli rikastuse tehnoloogia n liidus nõrk. kuuldavasti olivad mingid svenssonid tahtnud kogu rikastusjäägi ää osta ja sveamaale vedada, isegi oma kuludega raudtee plaanisivad ehitada, a loomulikult ei saand sellist asja ometigi sündida lasta. ehk teevad samast toormest kiva siiani.
"varustamisest" veel samast ajast. närusele kolkaväeosale loomulikult mingeid varuosi ei jägunud, a massinad pidivad sõitma. linnas suur autobaas. muuhulgas ka gazoonid ja zil-id täitsa olemas. palgapäevade ja suuremate pühade järgsetel öödel sai siis käidud "komandeeringus". starshi sättis ennast kas valvurite juure kostile või siis jäi kuskile niisama vahti pidama. ja mina varustaja ülesannetes ronisin üle aia ja demonteerisin kõike mida kiirelt kätte sai. sai võetud kõik vajalik ja varuks ka. mõne hilja peale jäänud sohvriga sai peitust mängitud ja mingi olukord oli koertega ka a üldiselt oli varuosabisnis seuke rahulik asi.
krt, mulle tõepoolest kohe sugugi ei meeldi varastamine.
a noh, eks sai tagasi ka antud. üks minu paljudest ametitest oli ka otvetstvennõi za gorjutshezmazotshnõje materjalõ. ehk siis võtsin väeosas vastu sissetuleva kütte ja andsin välja kõigile kel vaja. ega tarbijaid palju polnud. vodovoz ja kooliauto ja mina ise kõigi vedude masinaga ja siis ka ossobõi otdeli pervost pealiku isiklik 03. no ei saa ju tshekistile kuidagi ei öelda. kord suure lumega aga oli keik nõnna täis tuisanud, et benzovoz ei pääsenud ühegi valemiga zapravka ligi. sai siis pargis olevail masinail keik paagid kuhjaga täis pandud ja ikke oli mitu tonni hüva 76-te vaja kuskile panna. bensuvedajal oli kõigest sügavalt savi, aga punkt kell kuus õhta pidi tühja pütiga oma roodus tagasi olema. meie suured ülemad siis jätsivad asja minu lahendada. muud tarka välja ei mõeld kui sõitsime linna. sääl olivad linnaservas samasugused garaashide rivid kui siingi vene aegu ehitati. sai pütt kuskile rahvarohkemasse paika seisma jäetud ja läksin mehikesi ahistama, et kas kellelgi ehk benssu vaja põle. mehad keik ajasid mullikesi ja ei taht sugugi kütet saada. ju pelgasivad, et mingi vahele võtmise operatsioon käib. ehk oleks pidand mingi raha küsima, kasvõi kopik per liiter, a no mina seukse asja pääle ei tulnd. lõppeks oli sohvril ajalimiit lõplikult otsa saamas ja asus teine demonstratiivselt kraani lahti keerama. sel pütil oli taga seuke jäme vabajooksu kraan taga, kust siis ilma pumbata sai püti tühjaks lasta. kui pang või paar oli maha vooland siis järsku saivad kohalikud mehepojad aru, et meil mure tõsine. ja edasi käis nigu filmis. pütt tehti sama toru kaudu kiiremini tühjaks kui bens iseenese tarkusest oleks suutnud välja voolata. mehikesed tassisivad kütet teekannude ja kilekottide ja piimapudelite ja pesukaussidega, kõikvõimalikest kankudest rääkimata.
lõpp hää, keik hää. mehepojad saivad kütet, pütt jõudis õigeks ajaks "koju" tagasi ja minul ka mure kaelast läind.
mõne aja pärast muidugi tuli väga benssu kokku hoidma hakata, sest selle tarnitud kogusega pidime kogu väeosaga mitu kuud sõidetud saama.
a no siis selgus, et vähemasti zil sõitis naftaga ka väga edukalt.
a neid jutte teavad juba keik niigi.

[Mister X]

Laibavedamise koha pealt meenub see, kuidas endises Kalevipoja kolhoosis kasutati veel 90. algul surnuveoks KAvZ bussi. Kirst koos kadunukesega tõsteti tagumise ukseava kaudu salongi ja see mahtus hästi kahe istmerea vahelisse käiku. Matuselisi küll sama bussiga ei sõidutatud. Tänapäeval oleks niisugune surnuveok paljudele vist häbi tipp, ent tollal näis beežika küljejoonega valge KAvZ isegi päris soliidsena, must lint veel peegli küljes.

Umbes samal perioodil viidi Viljandimaal Halliste vallas metskonna lahkunud autojuht kodust kabelisse oma tööautoga, milleks oli Nuias valmistatud MPC-1-52. Seega sohvrile igati väärikas viimane sõit. Tartu kandist olen kuulnud legendi vanas anatoomikumis praktikal olnud tudengist, kes hommikuvalve ajal kuulis laibakambrist mütsu. Asja kontrollima minnes nägi ta põrandal istuvat mehelaipa. Hiljem selgusid ka tagamaad. Nimelt visatud surnukeha lihtsalt autokasti ning paaritunnise sõit talvepakases muutis selle jääkamakaks. Kuna saadetis jõudis pärale südaööl, pandi koolnu seina äärde seisma - hilisem müts tähistas lihtsalt sulamisprotsessi lõppu.

Muide, selle sajandi algul opereeris Tartu linnas üks tavandibüroo GAZ 2402-l. Oli teine üsna pidune, ent "klemmid" sangas tegijad - päikeseprillid ees ja suitsud tossamas. Vähemalt Eesti oludes oli see universaal-Volga ainus, mida olen selles otstarbes kohanud. Informeeritumad teavad kindlasti rohkem.

[Vana7]

Jutte tuleb nagu Vändrast saelaudu.Proovin siis oma Saranski loo järje ka siia vahele ära mahutada.
Mordva ANSV pealinn Saransk on umbes Tartu suurune ja vähemalt tol ajal oli seal üksainus gostilnitsa,kus vabu kohti loomulikult ei olnud.Ei aidanud kümnerublase liputamine ega lubadus hea kingitus tuua - tädi jäi endale kindlaks ja leebus alles siis,kui meil õnnestus kõrvalistele pilkudele nähtamatult vana tallinn üle leti sokutada.Lubas midagi välja mõelda ja käskis õhtul 10 min.enne kaheksat tagasi tulla.Seniks suundusime restorani,et üle mitme päeva korralikult süüa ja tuvusime seal neljaliikmelise grusiinide seltskonnaga,kes samamoodi olid autode järele tulnud.Saime teada,et mägede pojad olid eile saabunud,igamees 500 rubla maksnud ja juba homme pidid oma kallurid kätte saama.Siis aga tuli sanitaartund ja meid kupatati välja.Broneerisime õhtuks 6-se laua ja lubasime peale kaheksat uuesti kokku saada.
Kokkulepitud ajal tassisime adminnitädile pool seaperset ja veel ühe vanalinna.Saimegi toa LUX,mis tähendas seda,et selles oli pott ja vann,samal ajal kui tavanumbrite kliendid pidid kusemas,pesemas käima koridori lõpus paiknevas peldikus.Hinnavahe oli suur,sest kui öö tavanumbris maksis 1.80,siis LUX oli 3.50.
Õhtu restoranis möödus tormiliselt.Olime kaasa võtnud paar vanalinna,mida siis laudlina varjus ka grusiinidele kohvitassidesse valasime.Saime teada,kuidas kohtuda Niina Petrovnaga,kelle abil saab auto kättesaamist kiirendada.Orkester mängis pidevalt suliko tüüpi lugusid,sest mägede pojad lippasid iga loo järel viiekas näpus poodiumi juurde.Üritasime meiegi koos nendega gruusiapäraseid meestetantse tantsida,kuid väsimus võttis peagi võimust ja vajusime toas raskesse unne,millest ärkasime alles järgmise päeva lõunaks.
Niina Petrovna oli kena jutukas naisterahvas ja peale seda,kui olime talle koju toimetanud kolm vanalinna ning järelejäänud osa seapoolikust,oli meil väravaluba näpus.Tehases ajasid grusiinid prasjagu omi autosid käima ja pärisid,et palju meie maksime,et nii kähku sisse saime.Valetasime,et 1000,mispeale nad porisesid,et olete kuradi kapitalistid.Auto oli kätte saanud ka Kolja Kohtla -Järve komunaalettevõtete kombinaadist,kuid tema olla pidanud selleks kolm päeva värvitsehhis töötama.Kolla oli varem sõitnud sibipüti peal ja talle lubatud uus kallur tingimusel,et selle ise tehasest ära toob.Kuna päev kaldus õhtusse,meile enam autot ei jätkunud,kuid see-eest saime targemaks,kuidas järgmisel päeval toimida.
Järgneb...

[Vana7]

Järgmise päeva hommikul olime varakult tehaseväravas.Seal ootas meid ees kurva olemisega Kolja.Tema sai küll autoga eelmisel õhtul väravast välja,kuid kojusõidudokumendid jäid vormistamata,sest kontor oli juba tööpäeva lõpetanud.Sõitnud ta siis raudteejaama parkimisplatsile ja keeranud kabiinis magama.Hommikul ei liikunud aga auto enam paigalt,sest keegi oli öösel,kui tema õiglase und magas vaikselt kardaani ära virutanud.Kauples,et tooksime talle ükskõik mis hinna eest uue välja.
Eelmise päeva kogemustele toetudes võtsime kaasa kolmveerand ämbrit bensiini ja vanalinna.Vanalinn läks käiku selleks,et leida auto,mis oli teise turjal Gorkist siia toodud.Kuna gonsikud olid kaskadöörid võis vedav masin olla selle 400 km-ga tublisti ära hooratud.Tehasemehed oskasid paagi nii parasjagu tühjaks lüpsta,et omal jõul sõitis auto ilusasti laoplatsilt välja,kuid siis kustus.Kohe tekkisid abimehed,kes pakkusid bensiini hinnaga 3 rubla liiter või siis trossijuppi hinnaga 10 rubla.Meie valasime rõõmsalt kaasavõetud bensu paaki ja vabanenud ämbriga tassisime ka vee radikasse.Vastasel korral oleks pidanud riskima kuivalt pool kilti veevõtukohani sõita.Jäi veel Koljale kardaan sebida.
Mõningase otsimise peale leidsime tegelase,kes oli nõus 25-se eest kardaani tooma,selle juppideks võtma ja raami vahele oskuslikult ära peitma.Nagu selgus,kruvis ta selle laoplatsil rongile laadimist ootava auto alt.Põhjalikule kontrollimisele vaatamata saime väravast välja probleemideta,sest see kardaanipeitja oli ilmselt oma ala spets,kiiresti ja tõrgeteta vormistati kontoris paberid ning kojusõit võis alata.Kolja,kes meid oodates raudteejaamas autot valvas,et sellelt veel midagi pihta ei pandaks,oli meie saabudes ülimalt õnnelik,sest vahepeal oli mingi tüüp talle 100 rubla eest kardaani käinud pakkumas.
Huvitaval kombel oli Saranskis bensiini piiranguteta saada.Tankisime paagid,potsikud pilgeni täis ja Eestimaa poole ajama.Sõidurõõm ei kestnud kaua,sest mõni kilomeeter peale linnast väljajõudmist võttis see kurikuulus veoautode koormamise post meid rajalt.Kui sellega jäädi rahule,et meie 66 on tehnilise abi masin siis uus kallur saadeti linna tagasi koormat peale võtma.Linna piiril pöörasime uuesti otsad kodu poole,võtsime kallaja kolmnurgaga 66-le sappa,ja posti juures selgitasime,et mootor hakkas hirmsasti kolisema.Mattide saatel anti dokumendid tagasi ning jõululaupäeva õhtuks olime õnnelikult kodus.Ei ole teada,kuidas Koljal nende tegelastega asjaajamine läks ja millal tema koju jõudis.
Selle seikluste läbi toodud kalluri saatus ei olnud eriti roosiline.Järgmisel suvel,kui sellega märga silomassi veeti,lendas ta kallutamise ajal üle serva paari meetri sügavusse silotranzeesse,mille tulemusena raam väändus kaheksaks ning kabiin sai ka tugevasti kannatada.

[Vana7]

Sovhoosi peazootehniku GAZ-69 oli täielik sara,mida pea iga päev töökojas putitada tuli.Kui muude asjadega saime veel hakkama,siis raam oli nagu Pliuhkami kapsapea,lipp lipi ja lapp lapi peal.Eraldati küll uus UAZ-469,kuid direktorihärra andis selle "pooljuhile"(loe dir.asetäitja loomakasvatuse alal),kes oli äsja tööle võetud ning oli dire kursavend.
EPT kaubabaasist saime teada,et kusagil Venemaa sügavustes tehakse veel vanatüübiliste villiste raame,sealt selle kättesaamine on aga samahästi kui võimatu.Saime umbkaudsed kordinaadid,EPT volituse,mingi narjaadi ja otsustasime ühel kuumal juulikuu päeval teele asuda.Haakisime GAZ-66-le sappa üheteljelise kutsika ja teele.
Teekond viis läbi selliste linnade,nagu Vitepsk-Smolensk-Brjansk-Orjol-Kursk-Voronezh.Kurskis plaanisime kuulsat tankilahingupaika külastada,kuid keegi kohalikest ei teadnud sellest midagi,mis on ka mõistetav,sest tänapäevaseks on selgunud,et neid lahinguid oli mitu ja need toimusid hoopis Smolenski,Orjoli kandis.
Voronezhis nägime kohutavat liiklusõnnetust,kus Ziguli oli URAL-le eest lausa keskele kõhu alla sõitnud.Terve tee oli inimliha tükke täis.Edasi viis teekond mingi aja Rostovi suunas,kuni pöörsime paremale väikesele,kui ikkagi asfaltteele.Üle kiikuva pontoonsilla ületasime Doni jõe ja edasi oli 80 km sisuliselt teedeta steppi,kus olid ainult sõidujäljed päevalillepõldude vahel,kuni jõudsime raudteeäärsesse külasse nimega Mitrofanovka.Kaasa oli meil võetud koorem kombaini podprstsikuid,mida Eestis ei kasutatud,kuid stepipõldudel küll.Kohaliku kolhoosi esimehel oli nende saamise üle kohutavalt heameel nig ta lubas aidata meil raamid tehasest kätte saada.Tehas aga oli kollektiivpuhkusel ning oht tühjalt tagasi sõita.Vana Tallinn ja esimehe tutvused tegid oma töö,ning meile tõsteti juba valmislaaditud vagunist kaks kimpu ehk 10 raami peale.
Suur oli EPT meeste üllatus,kui sellise koormaga tagasi jõudsime ning aasta pärast tegime ühe samasuguse reisi veel.Reis ise kestis rohkem kui nädala,sest iga päev oli üle 30 kraadi kuuma,sõita sai õhtu ,öö ja hommikutundidel,keskpäeval peesitasime mõne teeäärse veekogu kaldal.Kes 66-ga on sõitnud,võib ette kujutada,mis tunne on kahe mehega selle kitsukeses kabiinis üle nädala pidevalt elada.Aga noored ja tugevad sel ajal olime.

[Mossemees]

Mul on kusagilt meelde jäänud lugu, kuidas kanged Maarjamaa mehed sõitsid Venemaale elektrikarjuse poste tooma. Jõudsid siis mingisse metallitehasesse kohale, aga jutt seal juba klassikaline "täna ei saa, õiget inimest pole kohal" jne. Aga laomehel, nagu näha, paras pohmakas. Sellisteks juhtudeks oli meestel juba ettenägelikult vedelat valuutat kaasa varutud ja nii tegi pudel imet seegi kord. Laomees näidanud käega mingi suvalise postivirna suunas ja öelnud, et ah, laadige sealt hunnikust koorem peale ja asi tahe. Mehed vaadanud küll, et postid jube pikad, aga no eks vajadusel saab ju alati kodus parajaks lõigata. Mingi kraana või tõstuk tõstis autokasti poste täis ja oligi kojusõit. Hiljem töökojas hakanud poste lühemaks lõikama. Ja oh üllatust! Propaanilõikur ei tee postidele midagi! Rauasaag kah peale ei hakka. Ketaslõikur kuidagi suure häda ja tohutu ketaste kuluga lõikas. Tuli välja, et harilike raudpostide asemel oli koju veetud terve koorem titaanposte. Mis edasi sai, kes seda enam täpselt teab. Ära need postid igatahes kadunud ja majandi direktorist saanud teadmata asjaoludel üleöö miljonär.

[kalju1]

GAZ-53 käis 120 edasi küll. Esimeseks asjaks tuli elimineerida pöörete piiraja, siis sai kõik käigud ilusti "tühjaks" sõita.
Ka TA-6-ga sai 90 sõidetud-vaba käiguga mäest alla.

[Mossemees]

Tuli veel üks omalaadne lugu meelde. Noh, nagu "kollase Žiguli põlvkonna" ja vanemad inimesed teavad, käis vanasti nädalavahetustel maalelavate sugulaste juures vahel pool suguvõsa koos. Abis heina tegemas, saunas, grillimas, kellegi sünnipäeva pidamas, niisama joo... ee... khm, no pole tähtis. Päris kena autopark oli vahepeal õues: paar Žigulli, Mosse, Niva, kõige krooniks Volga kah. Viimase omanik oli meil kaunis sage külaline ja mulle meeldis loomulikult kangesti ennast Volgaga sõitma sokutada. Külapoe ees oli ikka uhke tunne küll Volgast välja astuda. Ja noh, siis ühel ilusal suvisel õhtupoolikul lendas seesama Volga korraga hirmsa hooga hoovi, omanik hüppas autost välja ja teatas ähmi täis näoga, et ta kusagil alevis just näinud, kuidas kaks poissi jalgratastega sõitnud ja üks maininud teisele, et kas tead, et Gorba on surnud. Ruttu-ruttu sai majapidamisest Радиоприёмник "Рига-104" välja otsitud ja Ameerika Häält püüdma hakatud. Praegu tundub see seik jube naljakas, aga tol hetkel oli ikka paras ootusärevus ja paanika ühekorraga, sest eks esimesed laulva revolutsiooni märgid olid juba aimatavad...

[Vana7]

EPT Võru kaubabaasi varustaja teadis rääkida,et aasta lõpul saab Venemaa tehastest osta kaupa,millele eraldustega kliendid polnud järele tulnud.Kuna oli suur puudus kiilrihmadest,mootoripatjadest ja muudest kummitoodetest,otsutasime teha ühe treti Saranski kummitoodete tehasesse.Et meie poolt transport ja tema poolt kogemuslik asjaajamine.Seekord otsustasime minna PAZ bussiga,mille oli sovhoos autobaasist ostnud ja millele olime korraliku kapitaalremondi teinud.Seekordne sõit oli superlux,sest soe ja kolinavaba PAZ lendas maanteel sajaga nagu pääsukene ning meie neljaliikmeline seltskond selles oli ülimalt heas tujus.Kus palju toredaid inimesi koos tekib alati ka mitmeid häid mõtteid.Seepärast nööpisime esimese kaasavõetud vanalinna lahti juba enne Venemaa pinnale jõudmist.
Seekord pole vajadust kirjeldada,kuidas sõiduaeg möödus,kuid tehasesse jõudsime ajal,mil kontorirahvas uksed lõunapausiks oli sulgenud.Eks meiegi hakkasime kaasavõetud proviandiga einestama ja sinna kõrvale avasime järjekordse pudeli kaasavõetud piisavalt suurest varudest.Nagu lõhna peale ilmus bussi silmnähtavalt raskes pohmellis tegelane,kes pakkus pudeli viina eest kimpu Volga ventilaatoririhmasid.Ütlesime,et nii väikeste kogustega meie ei kauple,mispeale tema arvas,et võib organiseerida ka suuremaid koguseid.Jutu käigus ulatasime talle termose kaane,mille olime just täis valanud ja mille tema vene kombe kohaselt aeglaste sõõmudega tühjaks jõi.Algul läkastas küll,kuid pisut aja pärast kiitis jooki,küsis terve pudeli kaasa ning suundus kaupa organiseerima.
Seekord äri eriti hästi ei läinud.Mingid kogused meile küll välja kirjutati,kuid see oli tühine sellest,millele lootsime."Ärimees",kelle pohmelli sai ravitud oli samuti kadunud,nagu oleks maa ta neelanud.Õhtu oli käes ja hakkasme välja sõitma,kuid siis märkasime,et tuttav tegelane jookseb kätega vehkides bussile järele.Käskis tagasi pöörata ja mingi abihoone nurga taga ootama jääda.Peagi sõitis meie juurde elektrikäru,millel suur koorem rihmasid,2 kartulikotitäit GAZ-53 mootoripatju ning palju muud kummikaupa.Kogu selle varanduse hinnaks kujunes 300 rubla ja veel 2 vanalinna.Viimase pudeli andsime väravababuljale,et probleemideta sealt ruttu minema saada.

[Aspelund]

Allolevad mälestuskillud on seotud ühe mu isa töökoha autojuhiga. Nimed jäägu nimetama, mees ise on praegu veoautojuhiks Saksamaal.

Aga lugu ise selline: anti talle sõita sadulaga Kamaz. Teine seda marki sadulveok, mis üldse asutusse tuli. Iga kaugvedude autojuhi unistus. Kes siis ZIL'ga enam tahtis mööda Venemaad kolistada, kui Kamza roolis tiir tehtud oli.

Igatahes esimese asjana organiseeris ta oma mootorile turbo. Tehasest Kamaz ametlikult turboga ei tulnud, küll aga paigaldati neid Maz'dele ja Kamaz'dele iseseisvalt. Kuidas sellised hübriidid küll ülevaatuselt läbi said, teab vaid jumal taevas. Aga peale neid pandi. Doonoriks oli vist Kirovets, mille jõuallikal turbo peal vilistas.

Läks ka kõneks olevale Kamzale peale. Kaua ta aga sõita ei saanud, plokk läks lõhki. Hädaldamist ja kisa kui palju. Oli see tehase praak või paigaldaja uljus, igatahes mootori sisu tõsteti teise ploki peale ümber.

Aga mööda Venemaad ta tiirutas. Ükskord tuleb teistpoolt Moskvat kõne: auto katki, käigud ei lähe sisse. Tulge järele. Mis seal ikka: pandi päästeekspeditsioon kokku ja sikutati Kamaz kaugelt kodu. Aeti kanalile, valmistuti käigukasti mahavõtmiseks... Siis selgus, et käigukasti hoovastikust oli üks väike metallist telg ära kadunud... selline kopikaline tükk, mida saanuks paksemast traadist või poldist teha... See sai tagasi pandud ja auto sõitis jälle...

Üks teine juht sõitis Kolhiidaga. Too Zil'i mootoriga Armeenia Volvo. Kusagil kaugel Venemaal jookseb järsku jahutusvedelik silindrisse. Tööriistad välja, plokikaan maha. Viga: pragu plokikaanes. Mis teha? Kodugaraaž tuhandeid kilomeetreid eemal, lootus kusagilt uus kaan välja võluda nullilähedane. Ei midagi, aku pealt võttis tina ja hakkas seda prakku sisse sepistama. Niikaua sepistas, kuni arvas, et aitab. Mootor sai taas kokku ja käimagi, ning edukalt ka kodutee sõidetud. Ja mootorit ei võetudki enam lahti, sõitis nii kuni vanarauda minekuni...

Ja mis Venemaal peale läinud kaupadesse puutub, siis sealkandis oli väga hinnatud ka see plekist kuivainekarpide komplekt. Seegi avas uksi seal, kuhu muidu asja polnuks.

[Talupoeg taluja]

Nüüd üks vana lugu,mis kuuldud kunagi tundmatult bussijuhilt.
Nimelt siis oli kellegil tulnud pähe virutada sealaudast põrsaid ja sigu..... Aga millega vedada? Appi kutsuti siis kohalik bussijuht. Too aga ei teadnud vargusest midagi....... Teda kutsuti lihtsalt appi,et sead koju transportida....
Kuna buss oli ka inimeste veoks mõeldud,siis võite isegi arvata,millega asi lõppes... Meeletu hais bussis..... Pläga kõik istmevahed täis ja mis kõige hullem, bussijuht vaene mees sai alles järgmine päev teada,et sead raisad olid virutatud......
Nimelt oli kohalik miilits tulnud niiöelda juhuslikult õuest läbi ja küsinud,et ega ei tea selle varguse kohta midagi,mis hiljuti toimunud oli....?
Oli olnud näha mingi suure veoauto jälgi,mis viinud siis bussijuhi kodust mööda...... No mis sa oskad selle peale kosta.... Kõige hullem oli see,et bussijuht parasjagu pesemas oma haisvat bussi,ise ka üleni sita ja haisuga koos........ ja miilits seismas bussi kõrval. Juht oli siis hinge kinni hoidnud,et mitte naeru ja hirmu pärast turtsatada.......sest kohalik miilits olla vaikselt ära hakanud minema....... No oli see alles vedamine. Oleks miilits taibanud bussi vaadata........ oleks asi kohe selge olnud. Õnneks polnud seadusemees taibanud sitahaisu ja sigade varguse vahel seoseid luua.......ju siis seda miilitsakoolis ei õpetatud,et siga ja sitahais käivad kokku.....
Mis puutub edasist käiku,ei ole teada,kuid ise arvan,et sõidu tellija võis ikka hiljem paraja sõimu osaliseks saada......

[Vana7]

Proovin mälusoppidest välja õngitseda mõne loo kolhoosi algusaastatest,mil olin väike,kuid juba siis tehnikahuviline poisike.
Viljapeks oli tore aeg.Siiani on kõrvus rehepeksumasina mõnus undamine.Minu isa ajas Universaal U-2-ga Munktells masinat ringi,kuid peale selle oli seal ametis veel 10-15 töölist:paar,kolm meest vedasid hobuvankritega põllult rukkihakke peksuplatsile,eriti tähtis tegelane oli allalaskja,kes pidi vihkusid sedasi trumlisse toppima,et trumlit mitte kinni lasta.Siis oli veel põhulohistaja,kes hobuse järgi haagitud lati abil põhu mööda maad kuhja juurde lohistas.Kuhja juures ZID mootoriga töötav väike kraana,mida kutsuti "põhulõug" ja mille trossi otsas rippuva haaratsiga põhk kuhja otsa tõsteti.Kuhja otsas oli paar kolhoositari,kes viklade abil sellele ilusa kuju andsid.Siis oli veel "aganik",kes aganad kokku korjas ja kanala juurde vedas.Kotipoiss vahetas masina sorteeri juures täis viljakotid tühjade vastu.Vähemalt selle Munktellsi sorteer eraldas umbrohuseemned teradest ja terad kolme erineva fraktsiooni järgi.Kotid veeti kuivatisse kolhoosi ainukese puuustega Molotoviga,mille sohver kokutas naljakalt peale seda,kui oli välgust pihta saanud.Kotte laadisid peale-maha kunagine kuulus kõrtsikakleja Ott ja setumaalt migreerunud Paul.Siis oli veel rehepapp ja aidamees Känd.Petrooli ja tavotti vedas püti Jaan oma lonkaval trofeehobusel ning öösel valvas peksuplatsi üheraudse jahipüssiga ja ühe jalaga endine punaarmeelane Eevald.
Nii et palju toredaid tegelasi koos ja tööpuudust ei tuntud.

[Basilio]

Väike täiendus:
Olen täheldanud, et siin, Läänemaal ja ilmselt ka kilulinna kandis ei teata murdesõna "vigel" tähendust.
vigel = hang
Kui panna veel kihnlane ja võrukas omavahel rääkima, ei saaks vist kumbki kottigi aru!
Aga jõudu Vanale! Pajata aga edasi.

[90Deville]

Läänemaast rääkides, siis olen kuulnud redelit kartsaseks nimetatavat, kust see pärit on ei möista öelda.