[ennww]

Läänemaast rääkides, siis olen kuulnud redelit kartsaseks nimetatavat, kust see pärit on ei möista öelda.

Eks see saartelt pärit on. Hiiumaal küll tuttav.

Vana7, aitäh sulle värvikate lugude eest. Ootame lisa!

[Basilio]

Läänemaast rääkides, siis olen kuulnud redelit kartsaseks nimetatavat, kust see pärit on ei möista öelda.

Jajaa, kartsas ja mõrts on levinud nii saartel kui läänerannikul.

[eno1]

Käisin ka 1989 a. detsembris Saranskist GAZ-SAZ-i toomas. Natuke varem, kui vana7. Kuu alguse poole. Kahekesi, noored maapoisid nagu me olime. Ilmaelust põhimõtteliselt midagi ei teadnud, käed püksitaskus. Ainult bensiinitalongid ja pisut raha kaasas. Esmaspäeval rongiga Tallinnasse, edasi Moskvasse ja sealt paari tunni pärast väljuvale rongile, mis viis Saranskisse. Kolmapäeva hommikuks ilusti kohal. Ilma erilise vaevata leidsime tehase kontori üles. Võtsime järjekorra sisse ja hakkasime oma autot ootama. Üllatuseks oli palju eestlasi seal. Vene keel oli teisejärguline. Eredamalt meeles Saaremaa mehed. Nende kindel soov oli saada endale kandilise kabiiniga auto. Jutust selgus, et mitu õhtut asjapulkadega joodud ja surnud seakere ära jagatud, kuid ikka veel ei tea missugune kallutaja olema saab. Meie saime enda masina lõunapaiku kätte. Nemad jäid ootama. Meie ei teagi missugusega nad ära tulid.
Uut autot vastu võttes hea tunne sees.Ikkagi uus. Hakkame ust lukust lahti keerama-võti ei keera. Andsime auto üleandjale teada, et probleem. Tehti selgeks, et need on kindlalt selle massina võtmed ja kõik. Teisi pole ette nähtud. Muukisime ukse lahti. Õnneks süütelukku sobis võti paremini. Heameel oli, et auto Saranskisse ise sõitnud polnud vaid "kukil" toodud. Tanklasse sõidul hirmus bensiini hais kabiinis. Uurime- paak katki. Sõitsime reklamatsiooni, et laseme paagi ära vahetada. Kuri natsalnik ütles: "Kui tahate uut paaki ja täna veel ära sõita siis teete ise töö ära. Ja õues, sest töökoda autosid täis". Külma 20 kraadi ja hirmus tuul, vesi radikas. Tunked selga ja tegutsema. Mis viga uuel autol paaki vahetada. Kõik poldid mutrid keeratavad. Paak vahetatud ja teele. Enne bensiinijaama tunneme, et kabiinis puhub tuul. Parempoolsed uksetihendid kerest üsna kaugel. Toppisime uksevahe tunkedega kinni. Välja käisime vasakust uksest ja nii terve tee. Esimeses suuremas asulas otsisime üles telefoni keskjaama, et kodustele märku anda meie olemasolust. Kõne tellitud, ootame vastust. Mingil hetkel astuvad keskjaama sisse kaks vene miilitsat kurjad kui kuradid. Olime tuisus ja tormis auto parkla asemel parkinud keset muruplatsi. Peale meiepoolseid seletusi saime viiekaga hakkama. Kodustega räägitud sõidame edasi Venemaa avarustes. Igas bensiinijaamas, kus bensiini oli tankisime niipalju, kui limiit lubas. Mõnes lubati ka paak täis panna. Kunagi ei teadnud kas järgmises on bensiini või ei ole. Õnneks terve tee vältel bensiin meil otsa ei saanud. Mure tekkis õliga. Õli jaoks talonge ei olnud. Otsisime majandite töökodasid. Kus aga suuremat rauahunnikut nägid, seal oli töökoda. Mingisuguste rublade eest sai alati. Kõik jagasid väidetavalt autooli. Ei tea kas õli või lihtsalt uue ja sissetöötamata mootori pärast hakkasid küünlad streikima. Jällegi aitasid mõned rublad hädast välja. Autosid koormav organ tülitas meid ühe korra ja seda hetkel, kui küünalde probleem kõige suurem oli. Paar tükki olid töölepingu lõpetanud. Kurtsime neile kurba saatust. Mõistsid meid. Miilitsatega kohtusime neljal viiel korral. Viimane oli Pihkva kandis poole nelja paiku hommikul. Keset paksu udu nägin,et keegi vehkis tee ääres. Pidasime kinni. Purupurjus miilitsaonu sooviks oli teda pisut aidata. Nimelt oli ta oma M-412 paarimeetrisest kaldast alla katuse peale ajanud. Vaja välja tõmmata. Seletasime, et tee libe, auto tühi, trossi pole ja paks udu. Kuidas seda teeme? Aru ta ei saanud. Pärast pikki vaidlusi tuli ta saata lihtsalt p......e ja sõitsime edasi. Koju jõudsime laupäeva lõunaks. Peaaegu 1900 km seljataga. Terve tee kabiinis istutud. Puhkepausid ka istudes. Tagumik taburetil istumist igatahes ei kannatanud.
Auto ise praegugi veel alles. Läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Peal originaalmootor. All vabriku rehvid. Kabiinil ainult ninaosa värvitud.

[krossifänn]

Ksf.Apselund mainis ühes postituses Armeenia/Kutaissi Volvot
Vot selle pilli kohta olen ka kuulnud igasugu(enamuses halvustavaid)lugusi.Kuna täpselt meeles pole siis ei hakka ümber jutustama/valetama. Aga minu arust oli masin vähemalt disainilt tolle aja kohta väga stiilne.Mõtlen siin 1963a.KA3-666-t saatananumber
Need hilisemad ja väga kandilised(608) ei meeldinud eriti - no see aga igaühe maitse asi.
Pildid skännisin sel sügisel kirbuturult ostetud kataloogist.Hinda küsiti 15€.Hiljem asja sirvides avastasin et osa lehti vahelt välja rebitud ja raamatu tagakaanelt paistis hind: БЕСПЛАТНО !!! No tegu siis tolle aja nn.reklaamkataloogiga mida asutustele tasuta jagati.
Kutaissi/Armeenia Volvo siis aastast 1963.

[Aspelund]

Huvitav, et see masin tähise "666" all on. Minu mäletamist mööda oli ta ikka reasmootoriga versiooni 606 ja hiljem juba V8-ga 608.

Aga kunagi jõudsid mu isa töökohta kaks uhiuut Armeenia Volvot. Selliste tumesiniste kabiinidega. Üks aeti siis õuel käima. No see plärtsus ja paukus ja käigud ei läinud sisse. Käigukang oli ta mäletamist mööda mingis eriti ebatavalises kohas, nii et juhi käsi pidi põhimõtteliselt käike sisse ajama selja taga.

Midagi nad vedasid, aga jah, eluloomi neist ei tulnud.

A.

[Vana7]

Veel pisut juttu rehepeksumasinatest.
Too Munktells oli vähemalt minu,poisikese,pilgu läbi tõeline kolakas võrreldes teda vedava Universaaliga.Kuna U-2-l pidureid polnud,siis ühelt peksuplatsilt teisele sõidu ajal kõndis keegi,kiilukujulised puuklotsid kaenlas,kõrval ja vajadusel pistis need piduriks ratta ette või taha.
Peksuplatsil tuli masin kõigepealt loodi sättida ning selle hõlbustamiseks olid tal küljes sellised mulliga klaasid nagu vaaderpassil.Seejärel fikseeriti rattad.Tagarataste ette ja taha käisid omavahel ühendatud kiilud,esirattad aga tõmmitsate abil kere külge kinni.Järgnes rihma alla sõit.See oli täpne töö,et pikk lame veorihm otse jookseks,ja isegi kogenud traktoristil õnnestus see esimesel katsel harva.Nüüd lasti alla masina peal olevad ported,millest moodustus platvorm ja töö võis alata.
Kui talumees hoidis kallist rehepeksugarnituuri rehe all,siis kolhoosis seisis masin kogu aja väljas ja puitosa mädanes.Vaatamata sellele oli eelpoolnimetatud Munktells töös veel kuuekümnendatel kolhoosnikute viljarõukude masindamiseks,seejärel aga lammutati,sest nägin tema metallosi töökoja juures vedelemas.
Meenub ka üks Tshehhi päritolu täismetallist rehepeksumasin.Sellel olid juba kiilrihmülekanded ja suur elektrimootor,mida kehva elektrivõrgu tõttu vist kordagi ei kasutatud ning isa ajas seda ringi DT-24-ga.Too masin veeres kummiratastel ning vilja trumlisse söötmiseks oli kettkonveier,mis ühel hetkel purunedes trumlisse jooksis ning peale seda vist see riistapuu kas lammutati või müüdi,sest põldudel töötasid juba CK kombainid,mis tulid toime ka rukkikoristusega.Tõsi küll,juba varem olid C-4 kombainid,kuid need vist ei saanud rukkipõllust jagu,sest veel kuuekümnendate keskpaigas võis augustis rukkihakkide all tüdrukuid kabistamas käia.
Ühte huvitavat rehepeksumasinat nägin kaheksakümnendatel mingi EPT kaubabaasi laoplatsil.Meenutas see ilma heedri ja teradepunkrita kombaini CK.Kahjuks ei taibanud tookord seda lähemalt uurida.Ehk on kellelgi olnud sellega lähemaid kokkupuuteid.

---

Üks lugu sellest,kuidas kolhoosi algaastatel silo tehti.
Endise karjamõisa laut pakkus varjualust 20-25 lehmale.Otsustati siis nende tarbeks ka silo teha.Selleks kaevati käsitsi maase kuskil 6m läbimõõduga vast 2m sügavune auk ja vooderdati see laudadega nii,et tekkis midagi suure tünni taolist.Ma ei näinud kuidas,aga mingil moel lasti sinna alla hobune,kelle abil silo kinni tallati.Augu äärde paigaldati selline kaares toruga hekseldamise masin.Seda aeti ringi GAZ-51-ga nii,et üks tagaratas tõsteti üles ja sellelt lamerihm silomasinale.Mingil hetkel aga kiilus vist difri kinni,sest auto pani järsku omapead minema,pilbastas eesoleva puukuuri ning peatus lömmis ninaga viljakuivati kivimüüri vastas.

[Mossemees]

Seda aeti ringi GAZ-51-ga nii,et üks tagaratas tõsteti üles ja sellelt lamerihm silomasinale.Mingil hetkel aga kiilus vist difri kinni,sest auto pani järsku omapead minema,pilbastas eesoleva puukuuri ning peatus lömmis ninaga viljakuivati kivimüüri vastas.

Teine variant on, et hoopis hekslimasin kiilus kinni. Lendas mõni laager laiali või sattus koos hekseldatava kraamiga mõni kivi või suurem puuroigas tera vahele. Või anti lihtsalt haljasmassi korraga liiga palju peale. Ohtlik trikk igatahes autoratta pealt sedasi midagi ringi ajada. Oleks siis veel difrilukuga, nii, et tõstaks terve vedava silla üles.
Aga head lood on igatahes. Jätka samas vaimus!

[Vana7]

Seekord tuleb lugu sellest,kuidas Kasahstanis viljakoristusel käisin.Aasta oli 1969 või 1970(kahjuks paljusid tollaseid asju ei mäleta enam) ja meie kursuse poistel suvine traktoristipraktika.Kuna 3.liigi traktoristi ja autojuhi paberid olid taskus,sai antud puhkust mitmetele põlistraktoristidele ning autojuhtidele.Eelseisvaks viljalõikuseks kaubeldi ka kombaineriks.Sain just päevinäinud CK-4 remonditud,kui kutsuti dekanaati,kus selgus,et praktika jätkub Kasahstanis.Osa poisse lippas kähku vabastavaid arstitõendeid sebima,kuid mina ja veel 10-15 kaasvõitlejat võtsime pakkumise vastu,sest see tundus olema uus ja huvitav kogemus.Ja tagantjärgi mõeldes oli ikka ka.
Juba mõne päeva pärast kogunesime reisikottidega Põlluministeeriumi saali.Lisaks EPA tudengitele olid kohal veel Järva-Jaani kutsekooli õpilased,nende hulgas ka mõned tüdrukud.Funksionärid pidasid meile mitmeid "sütitavaid kõnesid" ning põlluminister saatis meid teele.Jalgsi vantsisime Balti jaama,kus meid ootas Moskva rongi sappa haagitud erivagun ning sõit siberi poole algas.See oli puupinkidega platskaarttüüpi vagun,kuid ilma vagunisaatjata,aga madrats ja voodipesu oli kõikide jaoks olemas.Kogu seda vagunitäit noort ja vallatut seltskonda püüdis enmvähem ohjes hoida ministeeriumist kaasa antud "reisisaatja".
Kuni Moskvani läks kõik kiiresti,kuid edasi hakati meie vagunit haakima mitmete reisirongide ja vahel ka kaubarongi sappa.Mõnikord seisime pikki tunde mõnes jaamas,enne kui mõni rong meid jälle edasi viis.Sel moel kestis reis põhja-kasahstani pea nädala.Mingit organiseeritud toidlustamist ei olnud ning igaüks ise vaatas kuidas midagi sai.Paljudel oli kaasas kodunt võetud moonakott,sest seda meile vist enne väljasõitu soovitati.Igavuse peletamiseks tagusime mitu pakki kaarte räbalateks ja eks seda kärakat sai ka omajagu manustatud.Vähemalt minul oli see esimene reis väljapoole Eestit ning seepärast eriti huvitav vaadata vaguniaknast Kesk-Venemaa ääretuid viljaväljasid,suuri jõgesid,aga ka raudteeäärseid külasid.Üle Uraali mäestiku vedamiseks haagiti rongi ette 2 auruvedurit.Parasjagu otsustasid mõned sel ajal vaguni katusel sõita.Kui nad järgmises peatuses vagunisse tagasi ronisid,olid mustad kui moora kuradid.
Lõpuks ühel varahommikul kupatati meid Bulajevo raudteejaamas maha,kus ootasid meie tulevased "leivaisad".Meie punti kuulusid 3 EPA poissi,5 Järva-Jaani poissi ja 2 Järva-Jaani tüdrukut.Vastu oli meile tuldud logiseva GAZ-51-ga,millel käigud sees ei püsinud.1-se ja 3-da käigu jaoks oli armatuurlaua küljes traadist konks,2-se ja 4-da jaoks aga puupulk,mis armatuuri ja käigukangi vahele käis.Teekond viis 40-50 km kaugusele sovhoosi nimega "Uzungulski",kus 36 000 ha oli nisupõlde + rohumaad,sest sellel majandil olid ka karjalaudad.
Autosõit kestis päris mitu tundi,kuna eelmisel ööl oli tublisti vihma sadanud,mistõttu ilma katteta põllumullast kokkulükatud teetamm oli niivõrd libe,et palju kordi libises auto sellelt alla ning seda tuli tagant lükata nagu mõnes vene sõjafilmis.Aga elusalt me kohale jõudsime ning meid majutati sellistesse barakkelamutesse,nagu Tartu hiinalinnas kunagi olid.
Uzungulski sovhoosi kolmas osakond,mis kaheks kuuks meie asupaigaks sai,kujutas endast kahelt poolt ühesuguseid barakkmaju täis pikitud pikka porist külatänavat,kus paterdasid suured hanede ja partide karjad.Külgsuunas veidi eemal oli söökla,kauplus,saun ja väike masinate remonditöökoda.Umbes kilomeetri kaugusele oli ehitatud farmikompleks ning lagedal tühermaal kõrgus punastest tellistest suur eramaja,kus elas volgasakslasest osakonnajuhataja Hass.Esimene käik viis sööklasse,kus meid lobile võeti.Tõele au andes peab tunnistama,et kogu selle aja saime süüa piisavalt kolm korda päevas ning toidud olid maitsvad.Harva juhtus,et toit põllule toodi - enamasti viidi sellesama GAZ-51-ga meid lõunaks sööklasse sööma.
Järgmiseks korraldas Hass koosoleku,kus meie isikuandmed kirja pandi ja juhilubasid kontrolliti.Selgus,et kombainidele saavad EPA poisid ja üks Järva-Jaani oma,sest teistel olid ainult margiload või puudusid need üldse.Vandumist oli muidugi palju,et miks sellised üldse siia saadeti,meile aga lubati järgmisel päeval kombainid anda.
järgneb...

[CORRADOg60]

Lugu kuuldud kolhoosiaegsetelt autojuhtidelt. Ja päris mitmelt erineval ajal samal kujul, seega rahvaluuleks ei peaks.
Gaz-53 piimapütiga. Roolis mees, kes nõukaaja lõpupoole veoautokrossi vms(osad allikad räägivad ka veobagist) sõitis.
Võistlusauto mootori katsetamiseks/sissesõiduks kasutatud sedasama piimapütti. Ja kui hea mootor oli, pandi võistlusautole. Kes neid mootoreid ja kui palju ehitas ja timmis, täpselt ei tea, aga edasi käisid küll uhkelt.
Olevat siis piimapütt miskisuguse miilitsaonu poolt kinni peetud, küsitud juhilt, et mis sa kihutad, ja tahetud karistama hakata.
Pütijuht vastanud, et ei see pole mingi kihutamine. Kui kihutama hakkan, siis sina mind ei püüa!
Leppisid siis miskitpidi kokku, et panevad 53 ja miilitsa kopika "joonele". Ja kui järgi ei jõua, siis asi nii jääb. Aga kui kätte saab, siis teeb seaduse täie rangusega.
Igal juhul oli tulemus selline, et miilitsal jäänud sel korral pütimees karistamatta.

[Mossemees]

Mul tuleb meelde lugu, kus masinal käigud liigagi hästi sees püsisid... Ammukuuldud lugu, toimunud arvatavasti millalgi '70. aastatel. Tol ajal teadupärast asus Tartu linnaliinide bussijaam seal, kus on praegune uus ja kole kaubamaja. Ja nagu ikka, bussid jäeti töötava mootoriga peatusse seisma, uksed lahti ja juht käis 5-10 minutiks ära. Seisnud siis üks vanemat tüüpi Ikarus sedasi seal peatuses. See, kes selle jutu mulle rääkis, olevat ise seisnud juhikabiini juures ja näinud, kuidas käigukang tühikäigul tiksuva mootoriga samas taktis loksunud. Kuni ühel hetkel käis kr-krr-krrromps! Käik läks ise sisse, buss sõitis juhita minema ja ei peatunud enne kui vana turuhoone sein ette jäi. Viga vist küll õnneks keegi ei saanud.

[Vana7]

Mäletan neid 70-te Tartu linnaliini Ikarus busse,mida kutsuti traktoriks.Olid sellised kingakarbi kujuga koledalt värisevad ja Riia mäest ülessõidul musta tossu väljaajavad jäiga vedrustusega elukad.Mingi tasakaalustamata traktorimootor paiknes otse juhi kõrval ja eriti tühikäigul vibreeris terve buss.Pole siis ime,et kulunud hoovastiku ja vibratsiooni tagajärjel käik iseenesest sisse läks.
Ehk keegi,kes nende bussidega lähemalt kokku puutunud,kirjutaks sellest täpsemalt.

[ennww]

Nõuka aja lõpp, aasta 1989.

Olin kevadel lõpetanud TTÜ ja samasse asutusse ka tööle jäänud. Olin Moskvitš 2140 rahulolev kasutaja, kui algas esimene tõsisem bensukriis. Benssu käis jaamades kaootiliselt, peagi hakati tehnilisse passi (!) sisse kirjutama, kui palju on autole kütust väljastatud ja "normiks" oli Tallinnas vist 20 liitrit kuus...
Aga ega sedagi kätte saanud. Millegipärast veeti kütust jaamadesse laiali pealelõunal, aga selleks, et pumba alla nii jõuda, et pütist veel midagi tuli, pidi aegsalt järjekorras olema. Bensujaamu oli tollal oluliselt vähem, TTÜ-st mõistlikul kaugusel oli Kadaka tee tankla (bussipargi kõrval), praegu vist Lukoil ja teine Paldiski maanteel Loomaaia vastas, praegune Neste.
Kadaka teele sai mitmel korral auto järjekorda pandud, enamasti ulatus see järjekord piki Ehitajate teed peaaegu Õismäeni, siis tulin aga ise tööle tagasi ja peale nelja läksin autosse istuma. Ühe korra vist oli järjekord ka varem liikuma hakanud ja minu auto uhkes üksinduses maha jäänud.
Paldiski maanteel ulatus pikim järjekord, mida mäletan, kuhugi Mustjõe trollipeatuse kanti. Ega's midagi, nõukogude inimene oli kannatlik ja istus järjekorras. Et mitte ülearu järekorras seistes kütust raisata, lükkasid paljud sabatajad käterammuga autot edasi. Ja päris mitmel korral juhtus, et peale 2-3 tunnilist järjekorras seismist kütus lihtsalt lõppes ja pidi koju tagasi minema.

Ühel laupäeva varahommikul helistas mulle sõber ja küsis, kui palju mul kanistreid on. Et kraabi kõik kokku ja kähku Kohilasse, seal pidavat olema liikuvatankla, mees mingitele normidele ei vaata, annab nii palju kui tahad. No ajasime kanistreid nii palju kokku kui võimalik ja kähku Kohila tee äärde. Oligi tankla seal, autosid murdu, paljudel käru peal 200-liitriline vaat bensu jaoks kaasas. Ega ilma ei jäänud isegi

Samal sõbral oli Koplis garaažiboks. Kanal oli tihedalt plastvaate täis, kõigis bensiin. Kui seal oleks mõni säde tekkinud, oleks pauk ilmselt kaugele kostnud. Aga sealsamas bensuvaatide kohal sai autot remonditud.

[Mossemees]

Omalgi peaks maal garaažinurgas kola all üks 200l vaat tolleaegse bensiiniga olema. Tarvitatud sai sealt ka usinasti, aga arvatavasti on põhjapeal siiani veel midagi alles. Aga üldiselt meie peres erilist bensiinikriisi ei tuntud: kuna isa sõitis RAF-iga pidevalt pikki otsi, siis tuli lihtsalt korra nädalas soojenduse mootor selle spidomeetri taha panna ja jätkus benssu oma Mossele ja kui väga vaja, siis ka tasumiseks teistele. Eriliste teenete eest muidugi.

[mossepower]

Mul isa on rääkinud sellist asja, et kes kolhoosis oli v. kuidagi seotud sellega, siis oli bensiini kõriauguni kõigil. Näiteks mul isa ei mäleta et ta oleks kunagi pidanud tanklast bensiini ostma. Alati oli olemas garaažis varu v. sai kuskilt vajalikul hetkel tasuta. Kui mindi kuhugi (nt. Leetu) rallit vaatama, siis oli iga inimene ikka üksi oma autoga, sest bensiini oli ülearu palju. Veokamehed valasid A 76-te kraavi, et läbisõit ja küttekogus paika saada, kuna autod enamus 76 peal ei sõida(412, siksid) siis polnd seda mõtet omale ka varuda.

Miilitsa eest aeti ära vastavalt sellele, mis mootoriga ment oli. Üldjuhul miilitsa siks 1,2-1,3 konega, kui enda siksid 1,5-1,6 siis olevat saand väga edukalt eest minema.

Veel tuli meelde, kuidas veneajal tosooli müüdi. Seda ei olevat olnud vabamüügis saada, aga isal v. ta tuttavatel õnnestus seda ikka piruka-mosse kongitäite kaupa saada aeg-ajalt. Olevat siis käidud seda Viljandi turul müümas, aga üks laupäev kui läksid tuli kohapeal välja, et see päev turgu polnudki. Vaatasid, et mis seal ikka sama palju kui juba sõitnud on edasi Tartusse, et lähevad siis sinna juba. Hakkasid siis Tartu turul müüma oma tosooli ja üheltmaalt ilmusid mingid tsurkad välja ja teatasid, et ega neil hästi ei lähe kui siin turgu solgivad oma poole odavama hinnaga. Kokkuvõttes ostsid antud ambaalid sama müügihinnaga neilt kogu mossetäie tosooli ära ja oligi päev korda läinud.

Ja siis autoteenindustes, kui kellegile oli ettenähtud remondi käigus vahetada mingi jupp uue vastu, siis väljakirjutatud uus jupp rändas üldjuhul oma auto v. mõne tuttava oma peale ning viimaselt saadud "poolpidune" remonditava auto külge. Eks sellist asja on tegelikkuses tänapäevalgi, et mõnes töökojas kirjutatakse autotundmatu kliendi arvele ja näidatakse ära ka juppe, mis tegelikult mehaaniku edna auto külge lähevad. On olnud mitu korda selliseid kogemusi, kus mehaanikud olematuid vigu tuvastavad.

[metsakohin]

Lugu salalukkudest ehk tänapäevase nimetusega ärandamise vastane süsteem.
Lugu juhtus ühe teeäärse kaupluse juures. Veokajuhid ei hakanud treppi sõitma, jätsid masinad tee servale ja sealt otsejoones poodi. Ootas teiste seas sohvrit üks MAZ-kallaja, mootor tühikäigul podisemas. Täpsustuseks noorematele lugejatele: aku oli omadega õhtal ja uus aku võrdus seitsmenda maailma imega.
Ilmselt oli poes rahvast rohkem ja masinad seisid päris pikalt. Õige varsti ilmus kohale mosse ja sellest ronis välja kulunud nahkjopega tegelane, kes hakkas järjest parkivate autode uksi katsuma. Eriti vaimustuses oli ta podisevast MAZ-kallajast. Tuleb siis viimaks sohver ka poest auto juurde ja küsib, et milles mure. Kulunud jopega tegelane oli eriti agar ja piirkonnas vihatud ühiskondlik miilitsa sõber, kes hakkas kohe vigisema teemal, et kui lihtne on suvalisel tatikal ärandada töötava mootoriga autot ja mis karistuse ta selle eest võib väänata. Kuulanud rahulikult ära miilitsa sõbra lubadused, tegi sohver ukse lahti ja ütles, et kui suudad, proovi sõita, pärast räägime karistustest. Millegi pärast ei suutnud see tegelane MAZ-iga mitte sentimeetritki liikuda. Selle peale võttis sohver kirsa (kirsa = olematu looma nahast töösaabas) säärest käigukangi ja soovitas miilitsa sõbral kiirelt hästi kaugele kaduda, istus rooli taha, pani käigukangi kohale ja aidaa

[Vana7]

Kasahstani jutu järg.
Järgmisel päeval sõidutati meid sovhoosi keskuse masinaplatsile kombainide järele.See oli üüratu,vast 10-l hektaril laiuv pinnaskattega ja aiaga ümbritsetud ala,kus hoiti kogu selle 36 000ha harimiseks vajalik tehnika.Kombaine oli vast 50 ringis,enamus CK-4-d,kuid leidus ka vanu CK-3.Töökoja juures monteeriti kokku äsjasaabunud Sibirjakke,milliseid nägime esmakorselt.
Päris pikk oli ka traktorite rivi - enamus DT-54-d,kuid ka sinist värvi altai mootoriga DT-75 "Kasahstan".T-74 ei hakanud ühtegi silma.Veel kümmekond K-700 ja umbes pool sellest platsist täis erinevat põllutehnikat.
Kulus terve pikk päev selleks,et kombainid pukkide otsast maha saada,käima ajada ja rihmad,ketid peale panna.Heedri asemele monteerisime ette 6m laiused lõikusmasinad.Sealmail käib asi nii,et kõigepealt niidetakse vili põllule vaaludesse,kus see siis kuivas kliimas paar nädalat kuivab.Seejärel sõidetakse põld uuesti üle kombainidega,millel ees kogurid(vene keeles podpostshik) ja masindatakse vili.Mingeid viljakuivateid ei ole.Terad veetakse lageda taeva all olevale laoplatsile,mida nimetati dokiks.Just viljadokis pidid hakkama tööle need meie delegatsiooni liikmed,kellele kombaine ei antud.Aga sinnamaani oli veel aega,sest viljapõllud olid alles täitsa rohelised.Olime saabunud liiga vara."Käsitöölised"jalutasid niisama ilma töö ja teenistuseta külavahel ringi,meid kombainidega saadeti heina niitma.Heinatöö oli oma olemuselt lihtne - kõigepealt niideti vaaludesse,seejärel nädal kuivamist ja vaalust korjati vanadest kombainidest ümberehitatud koguritega 45m3 traktorikärudesse.Täidetud kärud sõitsid Jumz traktorite haakes farmikompleksi juurde.
Sassi kombain andis saba juba esimesel tööpäeval - vesi karteris,Jussi omaga juhtus midagi tõsist(ei mäleta mida)teisel päeval,nii et Järva-Jaani Valeriga niitsime 500 ha põllu vaaludesse praktiliselt kahekesi.Minul masinaga vedas.Kuigi üle 10 aasta vana,oli see heas korras,sest kõik need aastad töötas sellel kohalik,kes nüüd uut Sibirjakki töökorda sättis.Need kombainid,millel iga aasta uus shefkombainer,olid seevastu üsna ära hooratud.
Uskumatult kiiresti muutusid rohelised viljaväljad kollaseks ja hakkasime nisu vaaludesse niitma.Töötasime Valeriga ikka paaris.Põllud olid 500 - 700 ha suurused,ühest servast teise mitu kilomeetrit.Kõigepealt tuli mõned ringid ümber põllu niita,seejärel aga põld 250 m laiusteks ribadeks ehk eeteks jutid sisse ajada.Vaalud pidid saama võimalikult sirged,seepärast tegime nii,et üks kombain sõitis teise põlluäärde,mõõtis sammudega selle 250 m ja jäi seisma.Teine sihtis seejärel võimalikult sirgjooneliselt esimese suunas niita.Ega niidumasina ette vaadata aega polnud,sest tuli kogu tähelepanu silmapiiril punkri otsas seisvale Valerile keskenduda.Järsku käis tugev mürtsatus,nii et pidin peaaegu üle rooli lõikusmasinasse lendama.Keset põldu oli väike surnuaed,millel kraav ümber kaevatud ja kus 5 puust püramiidi tähistasid hauakohti.Hiljem selgus,et sinna olid maetud mingitel segastel asjaoludel hukkunud uudismaa esmased üleskündjad.
Kui Eestimaal on kombaineri kõige suuremateks vaenlasteks kivid,siis Kasahstanis ühtegi kivi ei leia,seest aga olid põllud täis kõikvõimalikku rauda,kuna masinate remonditöid tehakse enamasti põllul ja vanad jupid jäetakse sinnasamasse maha.Näiteks õnnestus mul otsa sõita mingile käigukasti korpusele ja raudteerelsile,rääkimata trossijuppidest,adrasahkadest jne.
Võib olla,et järgneb...

[cesium]

konserveeritud kombainidega meenus... miks nõuka ajal vahest pm masinatel rehvid hõbedaseks värviti? vaevalt, et see mingi edevuse värk oli.

[Talupoeg taluja]

konserveeritud kombainidega meenus... miks nõuka ajal vahest pm masinatel rehvid hõbedaseks värviti? vaevalt, et see mingi edevuse värk oli.

Seda tehti selleks,et päikese eest kumme kaitsta. Palju sest abi,ei tea rääkida,kuid ju siis oli.

[CORRADOg60]

konserveeritud kombainidega meenus... miks nõuka ajal vahest pm masinatel rehvid hõbedaseks värviti? vaevalt, et see mingi edevuse värk oli.

Kiiremad jõudsid ette.
Asja mõte oli loodusjõudude(eeskätt päikese) hävitava mõju vähendamine väljas seisvate masinate kummidetailidele.
Eks ikka vast kasu oli. Ise saanud kunagi haagise, mis aastaid seisnud ja kummid võõbatud. Võõpamatta oli kõrvalseisva tutika haake rehvid, mille välimised küljed korralikult mõranenud olid. Võõbatud rehvidel oli märgata vaid üksikuid mõrasid...

[muska71]

Vanaisa pajatas,et kunagi Eesti ajal olid jalgratastel olnud ka salalukud.Läksid poodi ja ratas jäi poe ette lenks käis väikse jublaka abil küljest ja võeti kaasa-lenksuta rattaga ju sõita ei saa.