NL aegsed lood...

Jajahh. Sama lugu kui tsukts pommi saagind. Sõber kartnud, et ehk teeb pauku...sitta kah,mul teine veel!

loll on loll olla.
Vasta

(15-01-2012, 01:40 AM)IIIFFFAR Kirjutas:  Jajahh. Sama lugu kui tsukts pommi saagind. Sõber kartnud, et ehk teeb pauku...sitta kah,mul teine veel!
Kui töökojajuhataja olin,siis ükskord lõunalt tulles kuulen,et treiruumist kostab hirmus vilin.Asja uurimisel selgus,et treial Vello treib pingis pooleks vähemalt 200 mm jämedust kahurimürsku.Ise seletab,et lõhkeainet kalapüügiks vaja ja ta neid mürske varemgi pooleks lõikunud.Tol ajal mingeid päästeameteid ega pommirühmasid polnud seepärast transportis tegelane pooleldi läbitreitud mürsu jagratta pakiraamil jumal teab kuhu ja arvatavalt viis töö rauasaega edukalt lõpuni.
Nüüd aga sellest suurest paugust,mille tegemisel poisikesena osaline olin.
Meie külas oli sõjatules säilinud vaid üksainus suitsusaun,mida külarahvas kordamööda kütmas ja end saunatamas käis.Saun ise oli ka mingist mürsust pisut pihta saanud ja seetõttu suurtelt maakividelt,mis vundamendi ülesannet täitsid pisut kõrvale nihkunud.Toetamiseks oli eakas omanik ühe nurga alla paigaldanud munakujulise rauast juraka,mis lähemal vaatlemisel osutus vähemalt 50 kg lennukipommiks,millelt oli ära kruvitud sütik ja stabilisaator.
Samal ajal asus ühte mahajäetud tallu elama Setumaalt tulnud perekond,kelle perepoeg oli meist mitu aastat vanem,rääkis meile tundmatut naljakat murdekeelt ja oli kordades tugevam militarist,kui meie küla poisid kõik kokku.Ausalt öeldes oligi tema,kes sauna vundamendiks paigutatud rauakolaka lennukipommiks tuvastas.Ühine otsus oli,et see tuleb kahjutuks teha,aga kuskohas,sest pauk saab tõenäoliselt olema muljetavaldav.Pika otsimise peale arvasime sobiva olevat põlenud vesiveski maakividest müüridevahe,mis tõsi küll asus 5 km kaugusel.Spetsiaalselt selleks tarbeks kokkuklopsitud kanderaamiga kulus terve öö,et pomm lõhkamiskohta tassida ja müüride vahele korralikult ära peita.Mingil põhjusel lükkus aga paugutegemine mitu nädalat edasi ning sauna peremees vandus tulist kurja,et keegi pätt on vundamendi lõhkunud.
Ja siis ühel sumedal augustiööl läksime alustatut lõpule viima.Setupoiss oli vahepeal valmistanud sütiku,millel mitu meetrit süütenööri taga,toppis selle pommi sütikuaugust sisse,lõi kolme sõrmega kolm korda risti ette ja tõmbas tikku.Kui nöör mõnusalt sisisema hakkas,andsime jalgadele valu.
Ma ei tea,kas jooksime plahvatuskohast liiga kaugele või summutasid kivimüürid,aga muljetavaldavat pauku nagu polnudki,pigem selline kõva kõuekõmin.Kui mitme päeva pärast söandasime "kuriteopaika"vaatama minna selgus,et selle vesiveski restaureerimine vist enam kellelegi mõttesse ei tule.
Vasta

Heino R rääkis oma noorukipõlvest meenutades, kuidas sõjajärgsel ajal üks Järvamaa nagamann mürsule selga istus ja sütikut haamriga eemaldama asus.

Kui ta ükskord taevast alla pudenes, oli viimane soov: "Viige emale terviseid..."

Ja kõigile kaasaja noortele, kes nüüd koduseks demineerijaks kipuvad: elu võib selliseid trikke tehes väga lühikeseks jääda. Nii et parem piirduge lugemise, mitte ise järele proovimisega. On ohutum ja kuivem tunne...

A.


Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Pommijutu lõpetuseks paar "psalmi":
1. "Juku köögis haamriga
meremiini tagus.
Pärast ema imestas
kuhu Juku kadus!"

2. "Vasja na polje
nashjol ananas,
tolko ne dumal
shto eto fugas!
Võnul nozhik
shtob kusotshik porezht,
zhopu nashli
kilometrov za shest!"

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(15-01-2012, 10:46 AM)Aspelund Kirjutas:  Ja kõigile kaasaja noortele, kes nüüd koduseks demineerijaks kipuvad: elu võib selliseid trikke tehes väga lühikeseks jääda. Nii et parem piirduge lugemise, mitte ise järele proovimisega. On ohutum ja kuivem tunne...

A.

Olen näinud pilti noorest "demineeriast" kel "töö" käigus oli kahte kätt tarvis ja sütiku hambusse võttis. 1,2 grammi lõhkeainet tegi oma töö korralikult ja viskas poisi "kausi" ilusti tühjaks. Kööki tuli pärast ikka põhjalikult pesta. Sad
Vasta

Teema hakkab siin süngeks kiskuma. Pajataks midagi lõbusamat ühe ekskolleegi jutuvaramust.
Kolleeg töötas varem ühes Pärnu ettevõttes, mille nime igaks juhuks ei nimeta. Kontori trepikojas juhtus esmapilgul süütu intsident - paadunud joodikust töötaja põrkas oma siksak-kursil kokku sekretäriga. Sekretär oli tolle aja viimase moe järgi üles löödud tibi ja endast väga heal arvamisel. Vaatas põlastavalt jotat ja nähvas midagi solvavat.
"Aga sina jälle minule paha haigus andma!" jorises joodik vastu. Lihtsalt et mitte võlgu jääda. Sekretär tuiskas minema.
Mõni päev hiljem otsis sekretär joodiku üles ja kähvas talle vihaselt. "Mine lase ise enda riista kontrollida, mina olen PUHAS!!"
Ilmselt olid tal mõnestki firmapeost mäluaugud või polnud kindel, et kus ja kellega... Lühidalt - oli käinud Sääse tänaval kontrollil. Seal oli nimelt vene ajal ja on ka praegu üks teatud dispanser. Wink
Nagu ikka, ei seisnud see dispanseris käimine kuigi kaua vaka all. Järgmisel päeval võis kontori meespersonali meeleolu lühidalt kokku võtta kahe sõnaga: kasvav paanika!
Riburadapidi käisid Sääse tänaval ära kõik. Alles siis saadi aimu, kui laia haardega sekretäri-tibi oli olnud. Big Grin
Vaat kui palju pahandust võib teha üks joodiku loll nali!

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Räägiks kah siis ühe loo NL-i ajast. Enne kroonuminekut saadeti mind õppima Võru lähedale Meegomäele, eesmärgiga koolitada minust BTR-i juht. Positiivse küljena sai sealt ka C ja B kategooria juhiload.Kõvasti õpetati masinate tehnilist poolt ja eksamid tuli sooritada vene keeles. BTR-i sõiduinstruktor oli aga läbi ja lõhki eestlane, Kala nimeks. Esimesele õppesõidule korjati siis masin poisse täis ja hr. Kala otsustas, enne kui meid roolima lubas, teha ise ühe õpetliku tiiru mööda Võru linna.Jõudes Valga tee risti, pidas instruktor masina kinni, järgnes pikk loeng selle kohta, kui ettevaatlik peab ristmikel olema, nähtavus külgedele ju piludest piiludes na kehvavõitu.
Loeng peetud, ragistas instruktor käigu sisse, võttis uljalt paigast ning sõitis hooga peateel liikunud ZIL kallurile külje pealt sisse. Kast läks mõlki, meie sõidukil oli värv pisut maas aga kuna koormaks oli kuum asfalt, siis seda pudenes teele omajagu. Veel aastaid hiljem oli selle koha peal teel muhk.
Aga sõjamasina juhti minust ei saanudki, kuna Kaliningradi jaotuspunkti jõudes soovitas üks kauem teeninud eestlane meil load ``ära kaotada``Nii tegimegi ja seetõttu õnnestus kroonu läbida tavalise autojuhina.
Vasta

Jätkame siis pisut lõbusamalt,kuigi ka selles loos oli mõne tegelase jaoks piisavalt traagikat.Tripper on teatavasti rohkem linnavurlede hulgas leviv tõbi,kuid korra puhkes ka meie külas selle paha haiguse pärast skandaal.
Virge oli korralik jumalakartlik naisterahvas,kelle lätlasest abikaasa Valdis pidas kunstpulli ametit.Indlevaid lehmi rahuldas ta pikavrrelise kummikinda ja klaastoruga aga tiiraseid karjanaisi ühe teise voolikusarnase elundiga.Mingil ajal hakkas Virge jalgevahe kahtlaselt sügelema ja ta tõttas kohaliku haigla p...ipaikaja juurde,et teha kindlaks,milles asi.Mõningase uurimise tulemusena oli asi selge - tripper.
See oli ajajärk,mil ebasoodsate ilmastikutingimuste ilmnedes saadeti pealinna tehaste töölisi maale rikkalikku põllusaaki koristama.Tol korral olid Dvigateli tehase treialid lehmaluda küünis heinapalle virnastamas ja et mitte oma põhitööd unustada treisid nad kahele karjanaisele tite ja kolmandale tripperi,kes omakorda kinkis selle Valdisele.Kuna Valdisel oli igas laudas oma lemmiklüpsja,läks haigus üpris suurele ringile,sest Valdise pruudid tassisid selle veel omakorda laiali.Igal juhul nutunäolisi naisi ja siniseks löödud silmaga mehi liikus külavahel oma paar tosinat ning Tartu bussi reisijate arv kasvas mõneks ajaks päris tublisti.
Vasta

Муж трезвой идет домой,
хуй стоит отлично –
спасибо партии родной
и Горбачеву лично.

ehk viinad talongidega

mul kusagi isegi vedelesid viinatalongid


veel lugemist foorumlastele

http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/soviet1.htm
Vasta

Millegipärast meenub NL aegne teatud analüüside viimine polikliinikusse. Nüüd on selle jaoks kohapeal vastav ruum ja spets purgikesed. Siis ei olnud midagi, igaüks vaatas ise, mille sisse ja kuidas... Vedelam käis harilikult klaasist koorepurgi ja paksem tikutopsi sisse.
Selle viimase pihta oli ka anekdoot:
Mees läks tikutopsi sees proovi ära viima. Tagasi ei tulnud. Mures naine hakkas järgmisel päeval haiglaid pidi otsima. Leidiski. Mehel hulgi-luumurrud, üleni lahases ja lõuad paigast ära. Naine küsis muidugi vapustatult, et mis juhtus??! "Ei mäleta, " korises mees, "Mäletan ainult, et küsiti tikku!"
Üks tõestisündinud lugu ka:
Ühel laudanaisel käskis arst samuti selle va paksema proovi tuua. Naine parasjagu veel linnas, kus õnnestus lahtist võid osta. Tuli äkki häda peale ja õigel ajal veel proov ka meelde. Otsis ühe varjulise koha, kus sai oma häda ära õiendada ja pakkematerjaliks harutas oma võikäntsaka ümbert rasvaga läbiimbunud paberit. Analüüsi vastuse peale taheti mutti kohe haiglasse virutada. Sapp olevat haige! Oli päris palju seletamist, et mis ja kuidas.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

nende proovide viimist mäletan minagi, ühel mu koolivennal oli harjumus laborante kiusata sellega, et alati viis ta vedalama proovi 3l purgitäie, samas viis klassikaasalne kord tikutopsis suvalise koera väljaheite, mille tee äärest leidis, ta muidugi väitis, et järgmine päev olla vilkuritega kiirabiauto maja ette sõitnud aga seda väidet ei julge kinnitada
Vasta

Minu vanaisa otsustas kunagi hakata maja alla käike ajavaid rotte vingugaasiga jahtima. Jahil oli abivahendiks vene päritolu pisike statsmootor, mille taat siis käima vuristas ja väljalasketoru suunati voolikuga vundamendi alt paistvasse rotiauku.

Mootor läks müdisema ja.... Ja ei pistnud esimesena pead põranda alt välja rott, vaid hoopis vanaema tuli köögist ja arvas, et selline lollus peaks kohe lõppema, sest köök on vingu täis... Eks käigud ulatusid kaugele maja alla ja sealt see suits ka oma tee tuppa leidis...

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Jah,see tikutopsi pakitud proovide värk tuli nüüd mullegi meelde.Kui algkoolis käisin,siis pidid koolijütsid vähemalt paar korda aastas,junn topsis kooli tulema.Klassijuhataja oli siis vastutav selle eest,et kõikide topsid ikka ilusasti markeeritult kokku korjatud saaks,aga tähtajaks,kui SANEPID jaama tädi neile järgi tuli oli mõnikord ikka kellelgi toomata.Vaene õps oli kohustatud siis patustaja kodu külastama ning sealt vajaliku koguse mingil moel ära tooma.Pole siis ime,et vahel sattus topsi hoopis vanema kassi junn.
Vasta

lisaks miinidega mängimisega sai lapsepõlves sisustatud aega ka külmrelvadega, tavaline päev suvisel koolivaheajal nägi ette ööpimeduseni ja jauramist kohalikus nl piirvalvekordonis, teada oli et kell 21.00 algab vremja (päris vremja, mitte zorro oma) ning kui oli selle aeg siis kogu tegevkooseis pidi seda vaatama ja meil oli lõbu laialt. Tavaliselt läksime sõjaväe territoorijumile kell 21.05 ja algatuseks lõhkusime ära kõik silkaadist tehtud ehitised, milled ajateenijad olid päevajooksul püstitanud, ning seejärel hakkasime seal olevatel trenasööridel turnima ja kohlikust kaubandusvõrgus ostetud lauanugadega noaloopimis märklaudadele märki viskama. Erinevalt nõukogude sõduritest jäid meie lauanoad ka märklaudesse kinni, ühekorra aga juhtus see, et keegi noorsõdur oli vremja ajaks valvesse jäetud, see tuli kohe vaatma meie noa loopimisi, loomulikult olid meil kaasas ka kadaktest tehtud vibud, ning kui ühega nendest sai, sõduri juuresolekul, üks lendav kajakas alla tulistatud, siis sai vana eriti kurjaks. igaljuhul loopis ta oma täägi (selline millel on lopergune auk teras) märklauast mööda ja seda hiljem muru seest üles ei leidnud, mina muidugi järgmine päev peale kella 21.00 leidsin ja mul see siiani alles. Aga üldiselt oli kuressaare piirvalvekordonis suht mugav õhtuti laamendada 80nedate keskel, sest kedagi ei kottind
Vasta

(17-01-2012, 19:50 PM)supp Kirjutas:  ...samas viis klassikaasalne kord tikutopsis suvalise koera väljaheite, mille tee äärest leidis, ta muidugi väitis, et järgmine päev olla vilkuritega kiirabiauto maja ette sõitnud aga seda väidet ei julge kinnitada
Kui mitte muud, siis ussid võisid krantsil ikka olla! Ja kui krants oli enne hoolega mingeid raipeid õginud, siis võis proov tõesti kummaline tunduda.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

ahjja, meenus mulle, et sõbral oli sõrves väike suveelamine, kus mööda käis piirivalvurite patrullirada, väike poiss nagu ta oli, läks kuressare mänguasjade poodi ja ostis sealt sellise patareidega automaadi, kus tuluke otsas põleb kui päästikut vajutada. Sättis ta siis ennast sumedal suveööl sinna patrulli tee lähedale pöösastesse, ning kui patrull möödus vajutas päästikule, no siis läks lahti (väike madal summutatud heli ja punane pliknkiv tuluke pöösastest) , patrullija viskus pikali ja oleks peaaegu vastutule avanud, kui poleks kuulnud laste naeru
Vasta

Meie majast marssisid pidevalt mööda sõdurid. Laul kostis kaugele. Otsustasime ükskord okupantidele (seda nime ma siis vist ei teadnuki) sõja kuulutada. Kuna meil peale õunte muud lahingmoona polnud, siis nii ka läks. Laulev kolonn sattus äkki õunasaju alla. Meie õnneks said sõdurid aru, et me tahtsime neile õunu anda. Kolonn läks rivitult ja igaüks püüdis omale ka õuna saada.
...Oleks võinud ka palju hullemini minna.

hp
Vasta

(17-01-2012, 19:50 PM)supp Kirjutas:  ühel mu koolivennal oli harjumus laborante kiusata sellega, et alati viis ta vedalama proovi 3l purgitäie...
üks mu klassivend viis selle jämedama proovi tavalises kilekotis ja kvantitatiivses mõttes andis endast parima.

Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega /Iid-Tõstamaa/
Anna väikesele inimesele veel väiksem võim kätte ja ta arvab kohe et on Jumal taevas (või mode foorumis...)
Vasta

Andke andeks, aga kas need sitajutud otsa ei lõppegi? Teema on NL aegsed lood mitte memuaarid väljaheidetest...
Vasta

Erinevalt nõukogude sõduritest jäid meie lauanoad ka märklaudesse kinni, ühekorra aga juhtus see, et keegi noorsõdur oli vremja ajaks valvesse jäetud, see tuli kohe vaatma meie noa loopimisi, loomulikult olid meil kaasas ka kadaktest tehtud vibud, ning kui ühega nendest sai, sõduri juuresolekul, üks lendav kajakas alla tulistatud, siis sai vana eriti kurjaks. igaljuhul loopis ta oma täägi (selline millel on lopergune auk teras) märklauast mööda ja seda hiljem muru seest üles ei leidnud, mina muidugi järgmine päev peale kella 21.00 leidsin ja mul see siiani alles.
[/quote]


muidugi ma ei tea kuidas tääkidega piirivalves oli aga kui meil 1988 aasta sügisel narjaadis olev seersant murdis automaadi täägi ära siis järgnesid sellele hirmsad repressioonid

1)lätlasest seersandilt pressiti välja 700 rubla (pidi vanematele kirjutama ,ma ei tea saadi see raha temalt kätte või ei)
2) pagunid kisuti rivi ees maha , sai reameheks
3)oli igasugu narjaadides ülepäeva ja mitu kuud järjest
4)linnaluba ei antud

ühesõnaga paras jama
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 16 külali(st)ne