(23-02-2012, 17:36 PM)Basilio Kirjutas: Aurutehnoloogiaga sinapeal olijad võiks veel kommenteerida auru ülekuumutamist. Tean et kõvematel pillidel oli selline asi. Aururõhku tõsteti astmeliselt. Vähemalt nii on meelde jäänud kunagisest "Suure Tõllu" külastusest. Seal räägiti materiaalosast üsna põhjalikult, aga olen aastatega palju unustanud.
Et siis milleks see hea oli, kas andis rohkem võimsust masina kubatuuri kohta või parema kasuteguri? Või mõlemat korraga?
Jah, katlatorudesse (või kollektorisse enne korstent) paigutati seesama ülekuumuti. Auruveduritel olid U-kujulised sifoonid, need kinnitusid katlaga risti paiknevatesse kollektoritesse suitsukambris. Väiksema aurukasutusega masinatel piisas spiraali keeratud aurutorust, nt lokomobiilidel olid tihtipeale sellised ülekuumutid. Põhimõte oli selles, et kuumuti oli pidevalt tulipunane ning aur käis sealt läbi.
Ülekuumutid kuivatasid auru ehk aurustasid hulka sattunud vee. Auru temperatuur ja rõhk on suhtelises vahekorras - 100° kraadi kohta tõuseb ülekuumutatud auru rõhk keskmiselt 10 atm võrra. Ülekuumuti jahutas põlemisgaase, teisisõnu tõstis kasutegurit. Kui palju, ei julge ma väita, kuid Robinson-tüüpi ülekuumutid said standartseks juba vedurite algusaegadel (seda küll Inglismaal). Eestis paigaldati neid hiljem, 20. sajandil. Kui õigesti mäletan, siis sedagi vaid, nagu öeldud, kõvematele pillidele.
Andis võimsust, tõstis kasutegurit. Põhimõtteliselt nagu turbo aurumasinale.
Eelmist postitust kommenteerides - kuumaõhumootori kohta saab infot, kui guugeldada "Stirling engine" või "vacuum engine". Mõlemad kasutavad õhu paisumist-kokkutõmbumist.