[supp]

kui juba prügi peale jutt läks, siis meenub kuidas kingissepa (praegune kuressaare) linna piirivalve kordonis, sai vaadeldud nõukogude sõjaväelisi ühis peldiku tühjendamisel - tassisid gaasimaskid peas, liitriste kilepiima pakkidega terve päeva ollust välja kemmergust.
ps mandrimeesele teadmiseks, saaremaal oli kolmnurkne piimapakk tundmatu disain

[krossifänn]

Mnjah !!! nõuka-ajal jätkus tänu sellele tööd ja leiba mitmele inimesele ja masinale.Venelased ise on teinud võrdleva video mis siin foorumis juba olnud aga ikkagi-tasub vaadata
http://www.youtube.com/watch?v=XRzAb64nZk4
http://www.youtube.com/watch?v=e5TDn-2klz8&feature=related
Eriti meeldib video taustamuusika grupilt"Space".Kuigi tegu instrumantaalmuusikaga siis nõuka-aegu mäletavad inimesed peaks seda lugu/bändi teadma.Teemaks ikka miskit ulmelist/kosmilist.

[flanagan]

Loen siin aeg-ajalt neid N-Liidu aegeid lugusid.Ja väga kaksipidised tunded,emotsioonid on...Jah ma võiks ka siin jahvatada lugudest mida ISE pole kogenud.Ja neid on.Mu kadunud taat jõudis olla sohver kuni surmani aastal 90 ,45 aastat.Ja las ta siis oma lemmikut 150 malli Zis-i siis roolib seal taevastel teedel.Koos oma kamraadide ja sõparde,relvavendade,kolleegidega...Ja kuna vana oli selline tegelane kes võttis mind maast-madalast oma sõitudele kaasa,siis ta ka jutustas rääkis.
Loomulikult rääkimine,jutustamine -õieti selle sisu muutus minu kasvamisega.Au talle tema pedagoogiliselt õige lähenemise eest!
Vanal oli ka üks vanem sõber,kes temast täpselt 10 aastat hiljem suri.Ja selle mehega kadusid ka lood.Jah,mina ju neid asju ja lugusid kuulsin-täiesti uskumatuid lugusid -aga minul puudub õigus neid rääkida.Jah ,lastele küll,kes ka kõik sõidavad igapäevaelt autodega....Kahju muidugi,et omal ajal ei salvestanud taatide juttu.Kas või kassetmakile.Asi vähemalt audentne...Ja aus
Aga nüüd loen siin kellegi nooruki purset,et:" ma ise küll ei tea,aga isa vinti peaga rääkis,et pani ikka R6 mootoriga PAZ bussiga 130-ga"Võib ju katarsise sellest saada...Aga õõnsalt kõlab see jutt.
Äkki teek nii,et ei jutustaks ümber kellegi mälestusi.Muidugi mälestusi peab talletama,aga mitte nii,et mul keegi see,kes rääkis sellele,see jälle mäletas nii,,,Minu tagasihoidliku arvamuse järgi pole see õige...Nii me jõuame Wikipeeidani-ja see pole küll koht info leidmieks...
Nii,et räägime ikka enda mälu ulatuse piirides,piiridest.Oma mäletustest,kogemustest.Võib ju olla,et mu jutus väike vastuolu sees...
Aga taksondusest...
Sõitsin ise taksot.Jaanuarist 88 kuni juunini 88
Autoks oli M-412I,vl.a.1972.Ilma pidurivõimendita,käsipiduri käepide armatuuri all,plekist,kere värvi armatuuriga.Jah,et oe õita oleks,panin sellele autole VAZ-i tutika soojenduse.Aga panin nii,et see oleks sellies asendis nagu see Zigullil oli ja et aknale tuleks ikka soe õhk originaal kohtadest.Aga see omaette jutt.
Aga ei sõitnud ma mingi koperatiivi all.Kolm esimest päeva sõitsin üldse mustalt-tahtsin lihtsalt teada kas tasub.Tausvuse piiriks oli 10 rubla tund.Olin siis koolis õpetajaks,kodus naine ja kaks last,kolmas kohe tulemas.
Kriteeriumid ,elik nõuded autodele.Autol pidi olema kehtiv ülevaatus.Polnud probleemi.Noorsugu ehk ei tea,aga tavapraktika oli selline,et mitte auto ei käinud ülevaatusel,vaid seal käis auto pass.Külanõukogust sain ka ühe paberi,selleks oli vaja külanõukogu sekretäriga!!! kaks viina ära juua.Noor mees,polnud probleemi.Ja siis rajooni TSN TK ja maksta 40 rubla kuu eest.Ja sain litsensi.Siis nimetati seda küll loaks,mis kehtis kogu NL teritooriumil.Taksomeetri nõuet polnud,lihtsalt kirjutasid-kui viitsisid-spidomeetri algnäidu üles kirjutada.Plafooni tegin ka ise.See omaette teema.Kuradi hea plafoon sai!
Sõitsin taksot Tartus ja nädalavahetusel Tallinnas.Tartus oli taksodeks ka näiteks ka M-407,Pobeda ja ZAZ-968,GAZ-21 rääkimata.Ja kõik oli
seaduslik.Hiljem nõuded muutusid.
Mõnusat jätku Teile!
Flanagan

[Mister X]

Kasutaja flanaganilt õiged mõtted. Samas arvan, et mälestused-memuaarid kui ilukirjanduse eriliik ei peagi alati pretendeerima sajaprotsendilisele objektiivsusele. Rahvafolklooril (ehk suust suhu kanduvatel juttudel, mida reeglina genereerib vanem põlvkond nooremale) on täitsa oluline missioon rahva ajaloomälu hoidmisel. Võtame näiteks praegu 10-12aastase poisi. Muidugi ei saa tal olla isiklikke mälestusi möödunud aegadest. Ent kui ta kuulab isa või vanaisa pajatusi sellest, kuidas oma ajal GAZ 51-ga tööd tehti ja VAZ 2101-ga Leedus käidi, on tal õigus neid kirjasõnas jäädvustada. Ikka on see parem kui kusagil korteriläbul ennast täis juua või vanematelt võetud Mersu kraavi ajada. Tekib noorel inimesel austus ajaloo vastu, on tõenäoline, et ta ei vii esivanematelt päranduseks saadud "kopikat" mitte vanarauda, vaid ta teeb selle korda ning sellest jätkub veel tema lastele.

[Talupoeg taluja]

Kasutaja flanaganilt õiged mõtted. Samas arvan, et mälestused-memuaarid kui ilukirjanduse eriliik ei peagi alati pretendeerima sajaprotsendilisele objektiivsusele. Rahvafolklooril (ehk suust suhu kanduvatel juttudel, mida reeglina genereerib vanem põlvkond nooremale) on täitsa oluline missioon rahva ajaloomälu hoidmisel. Võtame näiteks praegu 10-12aastase poisi. Muidugi ei saa tal olla isiklikke mälestusi möödunud aegadest. Ent kui ta kuulab isa või vanaisa pajatusi sellest, kuidas oma ajal GAZ 51-ga tööd tehti ja VAZ 2101-ga Leedus käidi, on tal õigus neid kirjasõnas jäädvustada. Ikka on see parem kui kusagil korteriläbul ennast täis juua või vanematelt võetud Mersu kraavi ajada. Tekib noorel inimesel austus ajaloo vastu, on tõenäoline, et ta ei vii esivanematelt päranduseks saadud "kopikat" mitte vanarauda, vaid ta teeb selle korda ning sellest jätkub veel tema lastele.

Praegu on noorte hulgas juba sellised mängud,et kuulutustes ostetakse põllumajandustehnikat,kombaine,traktoreid....ja ikka selleks,et tagavaraosadeks ja põllumajanduse edendamiseks...... kuigi põllule ei jõua neist ükski.... Autode kokkuostmisest ja nende lammutamisest on noorte hulgas saanud päris suur ja arvastatav majandusharu. Sellisel ajal on aga tore kuulda,kui mõni noorem inimene hoiab oma vanaisa autot. Ja vanainimeste juttude kuulamine ja ülestäheldamine ajaloo tarbeks,need on asjad,millega võiks meist igaüks tegeleda.

[pen.skar]

Igal juhul üles tähendada kuuldud lood, ülespanemisega netti -noh kui haakub teemaga ja sõrmed sügelevad. Aga ksf Flanagani moodi ainult oma peas hoida- riskantne. Jääd homme auto alla ja puuks- kõik kadunud. Muidugi kriitika peab ka olema. Oli meil autoremondis lukksepp Olev. Üksaasta rääkis- olin sõjas tankil, küll andsime tina. Aasta hiljem- olin saksa allveelaeval, mitu ristlejat lasime põhja. Kui siis mainisin, et mullu olid alles tankist- üllatus- rääkisin või? (tegelikult varjas end sel ajal mobilisatsiooni eest pliidikummi kohale tehtud peidikus). Lihtsalt mõnel on ka tühja luuleandi liiga palju. Kui selliseid ülestähendusi on rohkem kogunenud, siis nad hakkavad haakuma ja ebareaalne sõelub välja. Mu kõige suurem õnnestumine oli tutvumine toreda taadiga Rein Olm, kahjuks küll aasta enne tema lahkumist. Aga tema päeviku, kommentaarid panin üles- rindeleht. ee "Koolipingist sõtta"- vaevalt ta oma laps seda oleks teinud.

[PETSS]

Aasta oli 86 /87.Sõitsin ETV AZLK 2138.Külm talw oli jube külm.Ma enam ei mäleta mis pärast walati klaasipesu pa[/font]aki segatuna weega tehnilist piiritust.Märjamaa RAI postis peti mind kinni,niisama miilitsal igaw wist.Enne oli aga just edeklaasile tõrts lastud.Ja see kõik muidugi haises.Küll see ment uuris mind ühest ja toisest otsast.Alkometreid ju siis polnud.Lõpuks pani klaasi puhuma.Küsis siis ,miks haiseb auto.Seletasin siis .Wastus oli Bogata zivjom towaris showjor.Sjebal nahhui otsjuda!

[Simmerling]

Pean tunnistama, et kõik Soome autojuhid kasutavad etanooli klaasipesupaagis tänase päevani. Kui taksojuht põdramaal klaasile pissb tahaks kangesti kurki peale hammustada. Nendel nimelt on kole hirm metanooli ees, mida meie "lõhnatu" loputusvedelik külmumisvastase ainena sisaldab. Pidavat nägemisele, seismisele ja veel millelegi hävitavalt mõjuma, kohe ja pöördumatult.
Eks see etanool kutsub kurja välja küll. Minul nii kergelt ei läinud kui ksf Petssil. Talvine aeg ja mingi järjekordse lagunemise tagajärjel lahkus enamus tosoolist mootorist. Järele jäänud osa veega tempimine oleks viinud ilmselgelt mootori lõhki külmumiseni. Kuna sõita oli hädasti vaja ja tosooli pidi kaubandusvõrku laekuma teadmata aja pärast, pidi leidma mingi lahenduse. Keegi tuttavatest soovitas glütseriini veega mingis proportsioonis lahjendada ja pidi jahutama vägevalt ilma, et ära külmuks. Jahutas küll vägevalt aga tuppa sooja andis ikka väga nadilt. Mosse toa soojaks saamine oli nii kui nii korralik katsumus aga minu oma meenutas peale glütseriinilahuse sisse valamaist Lumivalgukese peldikut, isegi nurgad olid sama moodi härmas. Igaljuhul kurtsin oma muret kõigile kuni sattusin mehe peale, kes ka Pätsu ajal oli rooli keeranud. Temale glütseriini segu tuttav aga Pätsu ajal olevat sinna ka piiritust lisatud, kas nüüd sooja saamiseks aga retsepti osa oli ta igatahes olnud. Soovitas nii 10 kuni 20% lisda, äkki aitab. Mõõtmise ja protsentide arvutamisega ei hakanud ennast vaevama, Kuna tehnilist oli võimalik saada lasin radikast korraliku sorina välja ja piiritus asemele. Pean ütlema, et aitas. Tuba palavaks ei läinud aga härmatis sulas nurkadest tükk maad vähemaks. Sain mõne aja sõita kui soendusradikas otsustas tilkuma hakata. Aga tilkus ta teadagi mida, otse tuppa. Muidugi otsustas miilits mind kinni pidada. Nii nagu ukse paotasin läks jamaks. Pjannyi, skolko vypil, alkogolik ja kõik. Seletasin küll, et asjal tehnilised põhjused aga või see siis hallivatimehele kohale jõudis. Löödi kamm turja ja Paldiski maanteele minek. Noorematele teadmiseks, siis oli hullar ainuke koht Tallinnas ja Harjumaal kus ekspertiisi tehti. Püüdsin teel ikka kodanikele seletada, et pole mõtet kihutada sinna hullarisse aga kui miilits oli midagi pähe võtnud siis sealt ühe ajukurru vahelt seda pea võimatu välja rääkida. Tirisid mind siis neljandasse osakonda kus tohter neile tõe teatavaks tegi, et kodanik autojuht on nii kaine nagu kaljamüüja ja võib igasuguse liiklusvahendiga sõita niipalju kui süda lustib. Eelnevalt lasi minul muidugi kükke ja kummardusi teha. Miilitsatel muidugi näod pikad aga kui doktor nii ütleb mis siis ikka teha. Viisid mind siis mahajäetud Mosse juurde tagasi. Lõpuks tahtsid veenduda, et tõesti auto piirituse lehka välja ajab. Ei olnud kade vedasin kapoti ülesse ja keerasin radika korgi maha. Nuusutasid siis korgialust vaheldumisi mitu korda. Iga korraga läksid näod pikemaks. Kokkuvõte kõlas siis nii: "Nihuja sebe dajot, v radiator Staryi Tallinn zalil" Millepeale ei osanud neile muud öelda kui et tosooli ju ei ole eks peab Vana Tallinnaga sõitma.
Igatahes pool tundi peale miilitsa käest pääsemist oli radikaremont juba alanud.

[pontu6]

Pean küll vabandama, et lugu juhtus peale NLi aega, kuid sobib teemasse.
Nimelt oli mul sõidukiks niivõrd lõpuni kasutatud Bedford buss, mis käivitus ainult puhta eetriga. Ka aerosoolist ei olnud enam abi. Ainult vedel. Seetõttu oligi mul sisselaskest veetud kabiini peenike voolik kuhu vajadusel eetrit kallata sai. Ja loomulikult lõhnas kogu buss sellest kõigest korralikult.
Niisiis kord ühel õhtul peataski mind politsei ja auto ukse avades oli näha, et kabiinist leviva aroomi peale hakati kiirelt alkomeetrit otsima. Kuna näitudega oli kõik korras ja rohkem "kahtlusaluseid" autos ei olnud, siis sooviti head teed ja sõit võis jätkuda.

[Janka]

...
"võssotski, aitähh, et oled elus". Kas tõesti VV ise mängib või on mingi arvutitrikiga tegu?

Ei, tegu siiski Võssotskiga sarnaneva näitlejaga Sergei Bezrukov, keda grimmi ja arvutiga natuke tuunitud. Filmil oli omapärane (turunduslik?) müstifitseerimisstrateegia, mis seisnes püüdes osatäitja nime mitte väga reklaamida. Peaosatäitja nimi peaks puuduma ka tiitritest. Filmist on veidi lugeda ka Postimehes

Vabandust, härrased, aga see artikkel Postimehes on veaga.
Ning viga on ka siia kavalasti sisse lipsanud. Vabandus sellepärast, et varem polnud mahti film korralikult läbi vaadata.
Võssotskit ei kehastanud Sergei Bezrukov!
Kes on näinud vene bojevikke või kasvõi eestimaises teles aastate eest lipanud seriaali "Brigada", need teavad, milline on Sergei Bezrukov .
"Võssotski-filmis" istub nimetet näitleja (filmis keegi Jura) trepil ja läheb Volodjaga lobisema peale seda, kui viimane oma iseloomustusega läbi maja kõnnib...

Aga kinu on hea. Mitte tipptase, aga hea .

[session]

Vabandust, härrased, aga see artikkel Postimehes on veaga.
Ning viga on ka siia kavalasti sisse lipsanud. Vabandus sellepärast, et varem polnud mahti film korralikult läbi vaadata.
Võssotskit ei kehastanud Sergei Bezrukov!
Kes on näinud vene bojevikke või kasvõi eestimaises teles aastate eest lipanud seriaali "Brigada", need teavad, milline on Sergei Bezrukov .
"Võssotski-filmis" istub nimetet näitleja (filmis keegi Jura) trepil ja läheb Volodjaga lobisema peale seda, kui viimane oma iseloomustusega läbi maja kõnnib...

Aga kinu on hea. Mitte tipptase, aga hea .

Tundub, et Postimees siiski ei eksi. Rohkem lugemist:

http://sergeybezrukov.ru/art/cinema/vysotsky/
ja
http://sergeybezrukov.ru/2011/02/vysocko...kompyuter/

[Janka]

Tänud, session!
Ei tulnud enesele pähegi vaadata, millega Bezrukov tegelenud on.
Siin tema filmograafia samuti olemas:
http://ru.wikipedia.org/wiki/Безруков,_С...Витальевич

[tiit]

Pean tunnistama, et kõik Soome autojuhid kasutavad etanooli klaasipesupaagis tänase päevani. Kui taksojuht põdramaal klaasile pissb tahaks kangesti kurki peale hammustada. Nendel nimelt on kole hirm metanooli ees, mida meie "lõhnatu" loputusvedelik külmumisvastase ainena sisaldab. Pidavat nägemisele, seismisele ja veel millelegi hävitavalt mõjuma, kohe ja pöördumatult.

Mitte ainult Soomes. Mina kasutan samuti etanooliga klaasipesuvahendit. Lisaks oma tervisele kahjustab metanool ka kõiki kummidetaile. Nii aknatihend kui ka kojamehed muutuvad kõvaks. Varsti lekib akna vahelt tuppa. Metanooli ainuke eelis on hind ja veidi vähem lõhna. Pealuu ja kondid ilutsevad isegi kanistril milles seda ollust müüakse.

[hillar2]

Siin oli juttu miilitsa põikpäisusest.
Oli vaja auto punktist A koju tuua. Kodus pereliikmetest kedagi ei olnud, kes autoga sõita oleksid osanud. Samal ajal oli meil kodus suure HURRAAA-ga ehitamine. Tol hetkel oli ehituse peal kaks töölist. Kuna pensionieelikut ei ole viisakas kuumal suvepäeval 3 kilomeetrit kõndima sundida palus mammi nooremat meest. Alguses ta puikles vastu, aga siis ütles välja, et ta ei oska autoga sõita. Mammil vajus suu pärani lahti, sest ta oli vene ajal kaks korda vangis istunud autoärandamise eest. Igatähes ei liikunud tema kuhugi ja mammi oli solvunud, et too valetab.

Mõni aasta hiljem oli sellel samal kangekaelsel vangist valevorstil peres juba niipalju rahvast, et otsustas auto osta. Ja tõesti. Ta ei osanud sõita. See kuidas ta teed tabas... Väljasuretamine liikuma hakkamisel - kümneid kordi...
Aga kuna inimvõimetel pole piire tegi ta autojuhiload ära ja nüüd sõidab vabalt autoga.
Selline oli siis nõukogude miilitsa töö - ärandamise eest vangi mees, kes ei oska autot juhtida.

[Armex]

Siin oli juttu miilitsa põikpäisusest.
Oli vaja auto punktist A koju tuua. Kodus pereliikmetest kedagi ei olnud, kes autoga sõita oleksid osanud. Samal ajal oli meil kodus suure HURRAAA-ga ehitamine. Tol hetkel oli ehituse peal kaks töölist. Kuna pensionieelikut ei ole viisakas kuumal suvepäeval 3 kilomeetrit kõndima sundida palus mammi nooremat meest. Alguses ta puikles vastu, aga siis ütles välja, et ta ei oska autoga sõita. Mammil vajus suu pärani lahti, sest ta oli vene ajal kaks korda vangis istunud autoärandamise eest. Igatähes ei liikunud tema kuhugi ja mammi oli solvunud, et too valetab.

Mõni aasta hiljem oli sellel samal kangekaelsel vangist valevorstil peres juba niipalju rahvast, et otsustas auto osta. Ja tõesti. Ta ei osanud sõita. See kuidas ta teed tabas... Väljasuretamine liikuma hakkamisel - kümneid kordi...
Aga kuna inimvõimetel pole piire tegi ta autojuhiload ära ja nüüd sõidab vabalt autoga.
Selline oli siis nõukogude miilitsa töö - ärandamise eest vangi mees, kes ei oska autot juhtida.

Ma ei usu et miilits vangi pani ehk ikka kohus.Teiseks niisugune ärandaja kes ei oska sõita on kümmneid korrdi ohtlikum teistele liiklejatele kui oskaja.Tavaliselt ärandati ikka jogases meeleolus siis gaas põhjas ei mingit väljasuremist.Tavaliselt need mitte oskajad ise ka imestavad kainepeaga et kuidas naad sõidetud said.On inimesi kes purjuspeaga võivad suure härja selga ronida aga kainepeaga paneb väikest oinast nähes jooksu.

[pen.skar]

Tulin Leedust jupijahilt, Häädemeestest pöörasin otse koju. Kuskil Kilngi -Nõmme metsade vahel põleb tee ääres ilus häärber. Tuulevaikus, ei hingelist kuskil, majast välja mittemidagi toodud. Mu autol radiojaam ka ei ulatunud veel majandisse. Katus lausleegiga, varsti jõuab tuli tubadesse. Midagi teha. Sõidan edasi nii kaks kilomeetrit kui näen ees jooksvat inimest. Võtan peale, teel sai juba rääkima- temal maja põleb ja lähima telefonini Massarus veel kaks kikomeetrit. Vaene mees, millas tuletõrjed jõuavad, ega tal rohkem alles jäänud kui seljas oli...Vähemalt suveaeg oli.

[kass]

On inimesi kes purjuspeaga võivad suure härja selga ronida aga kainepeaga paneb väikest oinast nähes jooksu.

No Arno, aitab küll! Mis me kogu aeg minust räägime? Niigi viimasel ajal olen liigse lobisemie eest kõvasti mölada saanud, see pole küll õige rokkapilli elustiil kus koos suure ameerika autoga käib ka suur EGO!
Kui suurest oinast jutt on?

[Vana7]

Värskendan pisut teemat,sest muidu jääb mulje,et kõik NL aegsed lood on juba kirja pandud.
Selle loo alapealkiri võiks olla"Miks mulle raud meeldib hobusest enam?".
Meie peres kasvatati aias õunapuude-marjapõõsate ridade vahel köögivilja ja kapsa-,kaalikataimi müügiks.Aiamaa harimiseks laenas isa Püti Jaanilt juba eelmistes lugudes mainit ühest silmast pimeda ja lonkava sõjatrofeehobuse.See oli muidu tore ja rahulik loom,kuid viletsa nägemise tõttu kaldus pidevalt vaolt kõrvale.Isal oli vaatamata kõledale aprillikuu ilmale harkadra hoidmisest särk läbimärg ja hääl pidevast"Vagu!" karjumisest kähe(võimalik,et see hobu oli sõja käigus ka kurdiks jäänud). Kutsus siis mind hobust suiseist(sellised raudpulgad,mis tööhobule suhu käivad ja mille külge ohjad kinnitatakse)vaol juhtima.Setukale aga see tegevus vist ei meeldinud - üsna varsti haaras ta mind hammastega turjast ja viskas karusmarjapõõsasse.Olin siis vast 8 aastane.
Järgmine ebameeldiv kogemus tuli mõned aastad hiljem.Suvevaheajal käisid pea kõik maal elavad koolilapsed kolhoosis tööl.Peamiseks tööks oli söödakapsa ja -peedipõldude kõplamine.No ei meeldinud see mulle mitte ja suure nurumise peale lubas brigadir mind hobuloorehaga heina riisuma.Kuna olin noor ja kognematu anti mulle tallist kõige vanem mära,kes olla hästi rahulik ja kellel oli mingi kõhuhaigus,sest ta peeretas pidevalt ja pikalt.Lisaks oli see mära niivõrd flegmaatiline,et mõnikord sikuda ohjadest kasvõi endal õlaliiges paigast - tema pöörab ikka sinna,kuhu talle meeldib.
Ja kujutage nüüd ette seda heinatööd:vähemalt 30 kraadine kuumus,päike lõõskab lagipähe,tuulehõngugi pole,parmupilv ümber hobuse ja minu ning pidevalt käib nina all peeretamise purts-purts -purts,millega kaasneb loomulikult vastavahaisuline gaasipilv.Muide need hobuseparmud on sellised väikese pääsukese mõõtu,hammustavad sinu küljest tüki liha ja lendavad siis seda puu otsa mäluma.Veelgi hullemad on väikesed hallid parmud,keda meie kandis lätlasteks kutsuti.Kui suure hobuparmu ründelend on nähtav ja saab tõrjet rakendada,siis "lätlased" tulevad karja kaupa selja tagant,maanduvad vaikselt paljale ihule ning hakkavad viivitamatult verd imema.
Vist kolm päeva pidasin loorehal vastu,siis nurusin jälle brigadiri,et ta mind kapsaid kõplama lubaks.
Vot traktor - see oli hoopis teine asi.Isa lubas mind juba üsna poisikesena(loomulikult siis,kui ülemused ei näinud)traktorirooli lihtsamaid põllutöid tegema.Kui hobune keeras mõnikord sinna,kuhu tema tahtis,siis traktor pööras alati sinna,kuhu mina tahtsin.Bensulõhn on olnud ja on minu jaoks nagu hugo bossi lõhn pangahärradele.Lisaks muudele jamadele on vaja hobust sööta-joota igapäev,vaatamata sellele,kas teda parasjagu töötegemiseks vajatakse,traktor aga vajab tankimist ja hooldust vaid siis,kui see liigub.

[pen.skar]

Oli meil brigadir Emmi, kelle nimega siiamaale pikaldasi talumehi tegutsema manitsetakse. Ta võis kevadel nelja aeg varahommkul ukse taga lõhkuda- poisid üles, maa külmand, ruttu väetist külima. Oigasid küll, et pea hirmus haige ja alles said magama. Kui saaks veel natuke viina...Lubas sedagi tuua ja ka tõi. Ja töö käis. Ja palgad tegi korralikud. Nüüd on ta juba vana. Kui perearst teda tulemas näeb, poeb laua alla peitu. Emma tulek on ikka nagu kõbusal vanainimesel. Kui arvab end arsti vaateväljas juba olevat, võtab kepi appi, enne majanijõudmist teisegi ja edasi veel vaevu-vaevu. Sees kurdab õele- mul nüüd see ja see haigus, vaja sinna ja sinna saatekirja. Tuuakse vaene arstki platsi. Emmiga on nii, et kui ta mesikeelsele jutule kohe vastu ei tulda, siis neab maapõhja. Pikalt ja valjult...Tohter ohkab ja kirjutab, olgugi et enamus uuringuterahast on niigi Emmile kulutatud. Majandis oli ta alul majandusjuhataja aga tüdis ahjukütjate, koristajate kamandamisest. Direktor punnis Emmi edutamisele vastu- pole sul ju vastavat haridust. Käis mingi riiklik koolituskampaania. Emmi kohe Olustverre kaugõppesse ja lõpetas kiitusega- noored, tehke järele!
Kunagi metsatööl leiti tühjas talus lakast noobel surnukirst. Kellegil idee- viime öösel Emmi ukse taha. Hommikuudus olla Emmi seda siis kirvega lammutanud ja põletanud. Klappis ka olukorraga- Emmi just vahetas nime, läks uuele, nooremale mehele... Võimu oli tal üle sovhoosi, ainult siberi pärast brigadirist kõrgemale ei saanud. Sai linaplaanid täidetud ja autotäite "turuvarblaste" kantseldamisega hakkama. Poegadele võttis tema naised, ei lubanud mingit isetegevust. Ühe pruudikandidaadi perest tuli välja, lausus- ainult külm laud ja see ka kesine- poiss, sõidame edasi!

[Vana7]

Oli meilgi üks koloriitne brigadir,kelle hüüdnimeks Mogri Märt.Kuulsakskirjutatud nimekaimuga oli tal ainult niipalju ühist,et enne sõda olla olnud suure talu sulane.Sõja ajal suutis mingi viguriga nii Vene kui Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoida ja peale sõda hakkas aktiivseks kommunistiks.Nii aktiivseks,et pandi kolhoosiesimeheks vaatamata tõsiasjale,et oli suure pingutuse tulemusena lõpetanud kolm klassi kohalikus külakoolis.Kui kolm väikest kolhoosi ühinesid sai temast traktoribrigaadi brigadir.Sõnnikuveo ajal pani oma loodrist poja põllu äärde põõsasse koormaid lugema,et traktorimehed juurdekirjutusi ei teeks ja osa koormaid "vasakule" ei läheks.Poisisinder aga jäi põõsas nii mõnusasti magama,et ei kuulnud,kui traktorimehed tema märkmikusse hulga koormaid tähistavaid kriipse juurde lisasid.Suur oli Märdi üllatus,kui õhtul traktorimehed mõne koorma vähem kirja andsid,kui poisil märkmikus kirjas oli.Kuna Mogri tehnikast tuhkagi ei jaganud,võis teda lollitada üsna primitiivsel moel.Näiteks kui Kostal oli raske pohmell,siis seletus,et"kuradi kompressioon keris ümber väntvõlli ja nüüd tuleb karter alt võtta" andis talle peaparanduseks tõrgeteta vaba päeva või kui natimees Arnold õhtupoolikul koju kartuleid võtma läks oli põhjendus,et"lindipoldi määre sai otsa".