[cesium]

minumeelest siin samas foorumis rääkis keegi kunagi kuidas poeuuel karburaatoril polnud düüse läbi puuritud.

[metsakohin]

Sai kunagi Riiast toodud Vaz 21051, mis oli mõeldud Belgia turule. Ilus pilt oli, platsid aotosid täis: 05-d ja 013-d, mõni masin alla saja, mille hulgast valida. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida, lihsalt nostalgiline meenutus, olid ajad.

Kooste kvaliteet oli ju suurepärane, mitte ükski polt polnud haamriga sisse löödud, kõik kruvide-poltide pead ning mutrid olid oma kandid ja sälgud säilitanud. Plastik salongis ei logisenud, vähemalt esimesel aastal. Üks rattapolt oli tehtud kokkuhoitud materjalist: teistest pool sentimeetrit lühem ja vildaka otsaga.

Kereplekkidest: vahetatud esimene poritiib tahtis ikka päris pikkalt vägistamist, enne kui enam vähem normaalse väljanägemise omandas ja kohale sobitus. Alla serva jäigi väike lohk, lihtsalt muidu ei venitanud paika.

[Mufff]

Kas koostekvaliteedi alla kvalifitseeruvad poes müüdavad varuosad ka? Eriti kereplekid. Kindlasti oskate öelda kuidas neid külge saadi ja kui hästi need üldse sobisid. Olen kuulnud et varuosedeks läks kõik mis tehases külge ei sobinud. Ei tea kas jutul võib tõepõhi all olla?

Kereplekkide teema pole ainult nõukogude autode teema. See on sama ka lääne autodel. Aja jooksul lihtsalt stantsid väsivad ja kandid ei tule enam nii teravad. Samuti ei olnud venelastel plekk alati vormi sisse õigesti paigaldatud. Plekud on näidanud, milline on vahe näiteks Golf-i kere küljes oleval originaaltiival ja aastaid hiljem tehtud tehase varuosal. Sama on ka Ziguli ja Moskvitsi kereplekkide puhul nähtud. Aga see, et varuosadena ostetud kereplekid venelastel paika ei läinud ega sobinud, oli pigem reegel kui erand.

[Veteran]

Zigullide täit plekiringi vahetades küll mingeid probleeme ei olnud ja tehtud sai neid hulgim. Ka uus põhi terves tükis läks paika . Mis puudutab 80- ndate keskpaigast edasi, seda ei oska kommenteerida.
Mossede stangealune põll oli aga nii teravate servadega ja hambuline. et tuli suurem viilimine ette võtta.

Seebikarbi-sapakate punktkeevituse kvaliteet oli selline, et olid suured vahed kohati ja lahtiraiumisel karp vetrus .roostetanud tagumise poritiiva vahetamiseks kirjutati laost terve küljeplekk välja...ja klient maksis loomulikult küljevahetuse kinni. Autoteeninduses oli sapakaga kergem plaan täis saada, kui zigulliga!

[Daff]

Koostekvaliteedist Koeru Autoremondi Tehases. Oli au kunagi näppida ühte Volgat, pisikese avarii tõttu, mis oli kunagi käinud Koerus kapitaal remondis. Sellele aparaadil olid külje karbid kuvaldaga sisse taotud ja uued peale keevitatud. Sama mulje jäi tagumiste tiibabe koha pealt.
Seda oleks lihtne ju kontrollida. Oli ju Eestis neid kapitali Volgasid päris hulga. Usun et selliseid asju on keegi veel märganud.

[miilits]

Pole seda teemat enne puudutanud, kui mõningaid kogemusi oman.
Olümpiaaastal 1980 õnnestus AZLk-s olla praktikal, omaette kogemus, selleaegsed TPI autokateedri tudengid käisid sealt kõik läbi, muide mina paigaldasin sealsele toodangule pagasniku lukke, tu oli hea töö, sest minu töövahendiks oli ainult kohver lukkude ja narest kruvikeerajaga, ei mingeid suruõhu tööriistu ega voolikuid, kuid esialgu jäi töökogemust vajaka ja kui keegi sai autoomnikuks, millisel mõni polt puudus, siis palun takkjärgi vabandust. hiljem sain tavaliselt 0,5 tundi varerem lõunale ja ka õhtale, sest võimalus oli liinil töö ette ära teha, muidugi tuli vaadata, et kollege ei segaks. Tegin seal ka 3.-rbl eest haltuurat ja müüsin ühe või mitu nendest lukkudest tehasesse pääsenud autoostjale, kes käis kaelal nagu uni, kes seal töötas võis ise võtta, sest need vedelesid liini kõrval riiulis vabalt nagu muudki auto külge minevad osad.
Koosteliinil olid põhitöötajateks just praktikandid, Moskvasse pärapõrgutest mehi otsima tulnud neiud (devottskad) igas erinevas vanuses, vahel oli näha ka sõdureid ja väike punt alalisi kogemustega töötajaid. Kuu alguses juhtus, et mõningaid detaile ei jagunud ja siis ka liin kippus tihti seisma, kuu lõpus aga läks rabamiseks, sest plaan oli vaja täita ja vahel kaubeldi ka tööle kolmandasse vahetusse st. ööseks just plaani täitmise eesmärgil ja kui õieti mäletan, siis maksti selle eest sulas 15.- rbl peo peale (kus siis oli maksuamet???).
Juttu oli siin VAZ-i mootorite nukkvõllidest, see on jumala õige, et see mootor tahab sõitmisel pööret saada ja siis seda nukkvõlli jama ka naljalt ei tekkinud, kes aga enda arust "ökosõitu" tegi sai nukkvõlli vahetust kindlasti tunda.
Siin oli juttu eksporditavatest autodest, enamus VAZ-e olenemata kerest läks selleks ju 2103 mootoriga, mossel oli ju päris eksport varjant, millisel oli nikkeltriipe rohkem küljes jne.
Viljanimaal Nuias elavatel foorumlastel peaks olema tuttvaid, kes tegelesid GAZ-51 kap. remondiga, st ka ju praktiliselt sõiduki uut koostamist liinil, enne tuli muidugi see aparaat laiali lammutada.

[AddressUnknown]

Ärge seda nukkvõlli kulumist mingi ökosõidu süüks ikka ajage, seda juttu räägiti juba paarkümmend aastat tagasi.
Ise tean mitut "kopikat" mille esimene mootoriremont oli ca 500 000 km pealt ja siis ka oli tegemist õlipumba koolemisega ja remont seisnes üksnes pumba võlli vahetuses;06-te millele tehti esimene kereremont 800 000 pealt(vedas aasta ringi käruga kaupa Peterburi turule)aga mootorit ei puutunud keegi; ise olen 06-ga saanud 350 000 ette, keegi ei puutunud midagi ja tegin ikka väga "ökosõitu", 08-l oli aga nn ökonomaiseri näidik ja sellega sai tehtud oi-oi mis ökosõitu, 150 000 pealt läks müüki ja müügieelsel kontrollil teeninduses olid kõik silindrirõhud täpselt tehase andmetega vastavuses.
Ainult- vene ajal teadsid ju ometi kõik, et vene õli ei määri ja seepärast vahetasid hoolsad autoomanikud mootoriõli ca 2500-3000 km-se intervalliga ning mingi nukkvõlli kulumine oli neile teada ainult kuulujutu tasemel. Ise kasutasin muidugi nn Kamaz-i õli, mark oli vist M10Gi või midagi sarnast, sobis zigullile vägagi hästi.

[Tegelane5]

Ladaklubis ladafanaatikud selgeks teinud, et nõukaaegse viletsa õli tõttu nukad kulusid. Mingi hetk lahendati see sellega, et nukkasi hakati kõvemast materjalist tegema. Tänapäevase õliga käivat ka nood "nõrgad" nukid. Väidetavalt olla alguses ka Ziguli õli palju parem olnud, ju siis tehti algul sellist nagu Fiat ette kirjutas.
Samas tundub et Ford ja VAG ka AutoVazis koolitusel käinud.
Esimene oma A1/B1 sodi õliga, teine oma legendaarse 2,5 se diisliga millele uued kõvemad nukad mõeldud.

[oltsberg]

Pole küll kogemust autoga, aga pajatan 1988 septembris ostetud Delta mopeedist. Esimese asjana hakkas silma, et paak on viltu peal. Sai asja uuritud, nii raamis kui paagis augud OK, aga proovi kuidas tahad, paaki otse istuma ei saa. Lõppude-lõpuks oli see siiski pseudoprobleem, mis sõitmist ei seganud. Enne kui käima-sõitma sai, selgus, et teine käik on sees ja välja tulla ei kavatse (teadsin, et see läheb sisse vedru jõul, I ja neutraal saadakse siis, kui vedru kokku surutakse.) Proovisin trossist reguleerida, ei aidanud. Sai käigukäepide lahti võetud. Sealt vaatas vastu ilus määritud tross, otsak oli ilusti olemas, aga... see polnud trossi külge joodetud! Esikummil oli ilusti õhk sees, kübar peal, aga igaks juhuks kontrollides selgus, et ventiili ei olegi! Alguses olin korralik omanik ja soovitatavat kiirust 40km/h ei ületanud. Ühel ilusal 1989nda aasta suvepäeval oli aga koledal kombel kiire ja keerasin gaasi põhja. Masin oli selleks ajaks sõitnud 1800 km. Ja siis käis suur PAUK! Täpselt ei mäleta, aga igatahes enamik käigukasti detailidest läksid vahetusse ja pooleks oli keps. Ei teagi, kust häda alguse sai, kas alguses juhtus midagi käigukastiga ja seetõttu lõi kepsu puruks või vastupidi.

Mis puutub algaastate VAZi Itaalia juppide müüti, siis võin seda paari näitega kinnitada. 1973 a. kopikal oli rooli signaalirõnga peale (õigemini küll alla) kirjutatud FAB ITALY. Tungil oli selle "tilu" peal, mis auto tõstekohta pistetakse, kiri 125/124. See viimane võib küll ka Poolale viidata. Muuseas, kui keegi arvab, et sellise kirjaga tunk on paras rariteet ja seda endale tahab, siis olen nõus selle Vene oma vastu vahetama.

VAZi nukkvõlliprobleemist aitas üle taastamine. Olen ise näinud, kuidas nukkvõllid läbi Võru Gaasianalüsaatorite Tehase aiavõrgu sisse-välja käisid. Väidetavalt oli töö väga hea. Isiklik kogemus sama tehasega seondub eelkirjeldatud Delta esimese ketihammasrattaga. Peale 5000 km läbisõitu oli see peaaegu "siledaks" kulunud. Peale Võru tehases taastamist nägi hammasratas peale järjekordse 5000 km läbimist välja nagu uus!

Tänapäeval tuleb ida poolt ka muidugi huvitavaid asju. Nimetamata marki, olen oma kõrvaga kuulnud, kuidas maaletooja tehasest varuosi tellides humoorikalt muigab: et kas nüüd läheb tõesti õnneks ja jupp sobibki ilma kohendamata/ümber tegemata masina külge, võib peab järeleaitamistunde andma. Enamasti peabki... Ise olen ostnud traktori jagaja, millel oli metallipuru sees, see jõudis klapi vahele ja pärast esimest kangiliigutust keeldus jagaja töötamast.

Aga praak ei küsi geograafiast. Aastaid tagasi vestlesin ühe metsaveo autojuhiga. Auto oli 4 kuud vana Scania, sõitnud 70000 km, kaks kuud garantiiremondis viibinud. Kõigepealt oli nukkvõll kolmeks jupiks läinud ja seejärel avastatud, et tagasilda oli tehasest rauapuru sisse jäänud.

EDIT. Läheb küll autodest ja nõukogudest väga kaugele, aga eelmise näitega seoses meenus veel midagi. 1989, kui Husqvarnal oli 300 a. juubel ja tooted vastava kleepsuga varustadud, läks mingi ports meie maile sattunud võsasaagidest tagurpidi käima...

[Basilio]

...enamik käigukasti detailidest läksid vahetusse ja pooleks oli keps. Ei teagi, kust häda alguse sai, kas alguses juhtus midagi käigukastiga ja seetõttu lõi kepsu puruks või vastupidi...

Kohvipaksu pealt raske öelda, aga olen ka ise Delta käigukastiga tee peale jäänud. Kett tuli maha võtta, et käe kõrval lükata saaks.
Süüdlane oli V50 mootoril kasutatav käigukasti võlli (ei mäleta enam kas vedava või veetava) laager 100L. See saadana laager oli ebastandardsete mõõtudega ja muidugi defitsiitne. Sain selle lõpuks sugulase kaudu mingist Läti laevaremonditehasest.
Vanemal mudelil Š62 oli selle koha peal minu mäletamist mööda pronkspuks ja ei mingeid muresid. Mootoreid võrreldes tekkis tookord mõte, et küllap ei tahetud karteripoolte jaoks uut vormi teha ja laager pidi samasse kohta ära mahtuma. Võll oli jälle suht jäme. Nii pandigi tillukeste kuulidega nõrguke laager, mis ei kippunud vastu pidama. Pole ka välistatud metallipuru käigukastis. Miks oli ü l d s e vaja sinna laagrit toppida, ei tea. Ehk loodeti võrr kergemini jooksma panna. Paraku jooksis Š62 mootoriga Riga mul paremini kui hilisem V50-ga Delta.

[miilits]

Olen ka selle jutuga päri, et NL aegsete õlide kvaliteet oli vilets, ega muidu teadjamad ei oleks lisanud mootoriõlile ca. 10% lennukites kasutatavat õli, kui oli võimalus seda kuskilt kätte saada.
Sama peab ütlema ka määrete kohta, ega muidu tavotti nimetataks vankrimäärdeks.

[Maanteemuuseum]

... NL aegsete õlide kvaliteet oli vilets, ega muidu teadjamad ei oleks lisanud mootoriõlile ca. 10% lennukites kasutatavat õli ...

suvel sai sõidetud puhta MS-20'ga, talvel ei jõudnud starter sellega mootorit ringi ajada, nii paks oli. Lennukeid hakati ju käivitamiseks välise eelsoojendiga ette soojendama alates +5 kraadist. Aga määrimisomadused olid sel head, bensiin kah ei pesnud kuidagi kätelt maha ...

Aga koostekvaliteet oli olematu, eriti viimase otsa ja siseturu autodel. Tõin isale 1985 Tallinnast uue Mosse, enne Tartut hakkas juba kolisema ja pärast selgus et mõningad osad olid mitte külge keeeratud vaid haamriga löödud ja nii need mutrid ehat' panid ning muidugi tekkisid kohe ka vigastused sellest logisemisest.
Ja värv, sel autol läksid küljed ühtlaselt rebaseks aastaga, värvi mahavõtmine oli lihtne, enamasti võis lahtisest kohast hakata küünega lükkama, vahel oli vaja pahtlilabidaga aidata. Eelmise ekspordist tagasitulnud Mosse värvi mahavõtmine pärast 15 a ekspluatatsiooni oli paras piin, no mitte ei tulnud pleki küljest lahti. Nii et vahe kvaliteedis ikka oli.

[h2rra]

Ladaklubis ladafanaatikud selgeks teinud, et nõukaaegse viletsa õli tõttu nukad kulusid. Mingi hetk lahendati see sellega, et nukkasi hakati kõvemast materjalist tegema. Tänapäevase õliga käivat ka nood "nõrgad" nukid. Väidetavalt olla alguses ka Ziguli õli palju parem olnud, ju siis tehti algul sellist nagu Fiat ette kirjutas.
Samas tundub et Ford ja VAG ka AutoVazis koolitusel käinud.
Esimene oma A1/B1 sodi õliga, teine oma legendaarse 2,5 se diisliga millele uued kõvemad nukad mõeldud.

Nüüd võib vast rääkida miks õlid kehvad olid... Kõige puhtam õli oli naftabaasis suurtes mahutites, kust veeti autodega mööda eestit laiali.Aga oh häda, kuna oli plaanimajandus siis ei olnud kellelgi mahti tsisterni filtreid ja torustikku tühjaks lasta kui uut marki õli tuli vedada. TAP-TEP- ja muid pakse õlisi vedanud mahuti läks kohe ziguli õli alla, ja see edasi siis vaz servicesse mustamäel või järvel. Olen oma silmaga näinud kui naftabaasist tulnud ziguli õliga tsistern sõitis TO-2 kanalile ja töökoja uksed kinni pandi. Siis pumbati 400 liitrit puhast õli endale vaatidesse ja tavalist puhastatud õl itsisterni tagasi, et kogus oleks sama.Selline õli läks ka garantii masinatesse Vot selline oli elu 70-80ndatel et ellu jääda.

[pen.skar]

Selline TAp`i vedanud masin tõi uudismaal meile järgmne päev bensiini. Terve stepp oli autosid täis- kes kuhumaale jõudis, kohe ei taibatud ka milles asi...

[oltsberg]

Kui jutt juba värvi peale läks, siis omaaegne ajakirjandus püüdis tugevalt summutada kuuldusi, et VAZi tehas kasutab palju importvärve. Sellised avaldused olid muidugi kõnekad: tõestama ja õigustama hakatakse ikka siis, kui ennast kindlalt ei tunta.

Minu poolt kirjeldatud 73 a kopikal oli peal kaks kihti krunti: valge ja roosakaslilla, midagi sirelilaadset. Auto sai muidugi igal aastal korralikku möksitamist kõikvõimalike mikstuuridega, aga samas sõitis ka talvel. Läbivat roostet oli ikka väga vähe, mingit tõsisemat kereremonti (plekivahetust) auto oma 26 a eluea jooksul ei näinudki. Kannataks isegi võrdlust samas vanuses Audiga

Kunagi Põlvas Vene autode lammutuses sai imetletud kahte VAZi keret: üks aastast 74, teine 82. Uuemal autol oli põhja asemel vaid suur auk, vanem kere oli alt kaetud ühtlase pinnaroostega. Teadaolevalt viibisid itaallased tehases kohal kuni 74nda aastani, eks tolle ajani püüti paremat kvaliteeti hoida ja ilmselt polnud ka värvid kodumaised.

Aga VAZi mootorite suhtes on mul küll mõningaid küsimusi. Palu/Aleksiuse raamat "Sõiduautod" annab kapitaalieelseks läbisõidunormiks 100000km, märkusega, et tegelikult sõidetakse poolteist korda kauem. Samas siit eespoolt loeb ikka müstilisi numbreid 300...500...jne tuhat. Minu kirjeldatud masinal hakkas odomeeter lõppu jõudma (kellaplokk praegugi riiulis alles). Kelleltki pole enam küsida, aga arvestades, et eelmine omanik sõitis autoga kodust maksimaalselt 50 km raadiuses, kasutas sageli hoopis võrri/mopeedi/mootorratast, hiljem ka ametiautot, tuleb arvata, et läbisõit jäi veidi alla 200 tuhande. Kui odomeetril oli 60000 (oletuslikult siis 160000) vahetati nukkvõll ja kett. Samal ajal oli mootor juba nii hõre, et auto üle 120 km/h välja ei võtnud. Vähehaaval jäi tippkiirus järjest väiksemaks: 115...110...100...90... Mootor oli nii hõre, et õlivalamise augu otsa sikutatud kondoomi oleks efektselt saanud täis puhuda.

Milles asi? Kas sõidustiilis? Neljas käik sisse 50., mõnikord isegi 40. pealt, maksimaalne kiirus 70, pidevad lühikesed otsad. Et kolvirõngad jäid sellise sõidustiili tõttu kinni? Või oli mootor juba sünnipäraselt õnnetu?

Samas sugulasel 79 a 2106 ("päris" 06, 1600 cm3 mootoriga). Mõni aasta tagasi sai 200 tuhat täis, mootor nurrub nagu midagi, minek on hea. Ust avades lööb ninna mõnus "lapsepõlvelõhn". Kerele on hakanud roostet tulema, aga muudest märkimist väärivatest asjadest on vahetatud nukkvõll, tagasilla reduktor (ilmselt võimsa mootori jaoks veidi aladimensioneeritud) ja klaasipühkija mootor...

[Talupoeg taluja]

VAZ-02 1985 a. auto. 40 tuh. km. pealt oli nokkvõll nii kulunud,et mootoril enam minekut polnud. 95 tuh. pealt hakkas mootor suitsema,kolb oli katki ja õlirõngad täiesti kulunud....rüüpas hoolega. Althõlma saadud India rõngad käisid seni,kuni mootor töötas sellise häälega,nagu oleks olnud diiselmootor.. 295 tuh. pealt oli siis mootor selline,et ajas juba auru välja ja ei saanud aru,et enam Zigulli hääled oleks olnud..... Kiirust ei võtnud ka rohkem kui 115 . Uuena jooksis 145 km. h. Tallinna mnt. välja. Mujal polnud sellist kiirust võimalik proovida,sest teed olid viletsad,sõidu ajal tundus nagu oleks paadiga lasnud.....
Mäletan,et mingeid ventika rihmu müüdi. Peale 100 km sõitu muutusid nööriks.....jäin teele. Kummid ka läksid väga kähku õhtale,mingid EX-id olid. Mustert oli küll,kuid traadid tulid välja....
Mis esisilda puutus,sellel kulusid kohe rooliotsad ja šarniirid ära,neid vahetasime pidevalt. Kogu aeg käis mingi vahetus. Vennas jäi isegi kuskile poriloiku ukerdama,ratas lapiti...... Praegu Moskvitšiga sõites lausa naudin olukorda.....esisillal asjad alati korras ja ainuke mida vahetan-on rooliotsa plastikpunnid......muud pole vaja teha.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda,et väga viga polnud,kuid esisild oli ikkagi nõrgim koht.

[Simmerling]

Kooste ja muu kvaliteet vene autodel muutus katastroofiliselt peale 1979. aastat. Kes teab, kes mäletab, mis 79. juhtus? Õigus, L.I. Breshnev ulatas abistava käe Afganistaani rahvale. Asi ei meeldinud mitte üks põrm onu Samile ja see keeras mõned kraanid koomale, mõned puhta kinni. Kinnikeeratud kraanide hulka käisid näiteks need mille kaudu tulid terase tootmiseks vajalikud lisandid, mitmed õlide komponendid ja hulk peenemat kraami millest NSVL tarkpeade mõistus üle ei käinud. Lisaks muidugi need mille tootmisega ei suudetud sõltumata teadmiste olemasolust toime tulla. Ja siis läks jama lahti. Lada nukkvõillid olid vaid osa katastroofist. Olen oma silmaga näinud Gorki tehases GAZ 69 karteri põhjasid. Mägi oli nii 3 korruselise maja kõrgune ja kõik nägid küljelt vaadates välja nagu pitskardinad. Sealt hunnikust siis valiti kabedamad välja ja üritatii kuidagigi õli pidama panna. Põhjus lihtne, ikka seesama Afganistan ja onu Sami poolt kinni keeratud kraan mingile terase lisandile, mis lasi lehte venitada nii 30 cm ja tera peale. Vene lisandiga lihtsalt üle 15 cm ei veninud vaid kärises. Pikapeale saadi küll asjad jälle enam vähem toimima, küll läbi musta Aafrika või muid sõpru kasutades aga ega lõpuni õiget nahka ei saanudki.
Mis õlidesse puutub, siis enamus komponente, millised puhtast mineraalõlist autole sobiva olluse teevad, nimetatud ollusest lihtsalt puudusid. Aeg oli siis huvitav. Pidid tundma kedagi, kes tundis kedagi kes oli kellegagi koos koolis käinud ja tundis kedagi kes oli õppinud naftakeemiat ja kelle kursakaaslane töötas õliinstituudis. Keeruline ja peale 80.a. väljalaskega kodanikele ka ilmselt mõistetamatu aga nii see oli. Tegelikult oli teatud põhjustel vaja laiatarbe õlist tunduvalt parema kvaliteediga kraami. Peale ülalkirjeldatud kontaktide kurja ärakasutamist ja nii umbes 3. kuud, oli 20 liitrit, kõikide Lada õlile ettenähtud lisanditega õli käes. Milline oli üllatus kui värskelt remonditud LADA mootoris oli õli peale tunnikest käimist nagu tökat. Remondi käigus kõik detailid korralikult pestud. Õli segajalt aru pärides oli vastus lihtne: izvini, me oleme harjunud tonnidega segama, ilmselt läks pesulisandit tiba palju. Tava Lada õlis, millega auto oli sinnamaani sõitnud seda pesulisandit ilmselt üldse ei olnu. Rääkimata juba muudest, peenematest lisanditest.
Aga koostekvaliteedist ka. Oli au omada 1977.a. Moskvits 2140. Tegelikul omas küll ema, kes selle ostuloa läbi ametiühingu sai aga see on üsna teisejärguline fakt. Uuel auto käisin üle nii alt kui pealt. Ja mitte ühtegi kinnikeeramata polti/mutrit! Ja kannatas aastas 11 kuud sõita küll. See 12. kuu tuli kulutada kulunud juppide väljavahetamisele ja hiljem ka roostetõrjele. Ühtegi tõsist viga või teelejäämist mis mõne agregaadi või sõlme purunemisest oleks tingitud ei mäleta. Kõik andsid enne pikalt märku, resursi lõppemisest. Kannatas sõita küll.

[Basilio]

Mäletan,et mingeid ventika rihmu müüdi. Peale 100 km sõitu muutusid nööriks.....jäin teele.

Sain ka ühe sellise oma esimesele autole(Datsun) peale. Pärnust sai sõita Tõrvasse(umbes 115 km), siis läks laadimise tuli põlema. Rihm lõtv nagu soolikas. Peale pingutamist sain Otepääle sugulaste juurde, kuhu oligi vaja.
Kojusõiduks andis tädipoeg vana, aga toimiva rihma, sest uut enam pingutada ei andnud, pinguti oli peale kahte pingutamist põhjas ja rihm "nööristunud".
Rihm läks minu mäletamist mööda sama mis Ladale. Räägiti et neid "nööre" vorbiti kuskil kooperatiivis. Polnud vist teisel õiget armatuuri sees. Tehaserihm oli korralik, aga defitsiitne.

[Talupoeg taluja]

Mäletan,et mingeid ventika rihmu müüdi. Peale 100 km sõitu muutusid nööriks.....jäin teele.

Sain ka ühe sellise oma esimesele autole(Datsun) peale. Pärnust sai sõita Tõrvasse(umbes 115 km), siis läks laadimise tuli põlema. Rihm lõtv nagu soolikas. Peale pingutamist sain Otepääle sugulaste juurde, kuhu oligi vaja.
Kojusõiduks andis tädipoeg vana, aga toimiva rihma, sest uut enam pingutada ei andnud, pinguti oli peale kahte pingutamist põhjas ja rihm "nööristunud".
Rihm läks minu mäletamist mööda sama mis Ladale. Räägiti et neid "nööre" vorbiti kuskil kooperatiivis. Polnud vist teisel õiget armatuuri sees. Tehaserihm oli korralik, aga defitsiitne.

No oligi kopertatiivi rihmaga tegu,jäi lihtsalt täpsustamata. Poest sai neid ikka ostetud ,muud polnud.... Lõpuks siis saime kuskilt tehase oma. Nüüd väike nali----ostsin Mosse aastal 2004 ja olen sõitnud 75 tuh. km. ja rihm on ikka sama peal,mis oli ostes. Tahaks nagu vahetada....aga ei ole veel otsi andnud..... tea kaua veel saab sõita. Sõidan juba aastaid,rihmahunnik istme all.....

[AddressUnknown]

Auto eluiga sõltus ikka kasutajast ka. Oli tööautoks VAZ-21013, endine mentide eskordimasin, spido jooksis ikka piirajani välja. Minu käest jäi ta maha ideaalses korras, mootor originaalis aga kerel muidugi sai iga kevad roostetäpid ära tehtud ja uuesti värvitud, läbisõit ca 200 000 alla. Järgmine mees oli paanikas, selline läbisõit ja mootor remontimata, tõmbas mootori maha ja lasi silindrid läbi puurida.Lihtsalt sellepärast et oli raudkindel et seda peab sellise läbisõidu juures kindlasti tegema. Kui puurimisest kätte sai selgus et kolvi mõõt oli olnud mingi imelik ja puurijamees puuris vist 06 mõõtu, kokkuladumisel selgus et 06 kolvid käivad vastu kaant, siis otsiti 06 kaan aga poldiaugud ei klappinud siis saadi aru et kolvikäik lühem ja taheti panna originaalkepsud aga need olid juba mineva visatud või rändama läinud ja nii leiti lõpuks vana 01 plokk ja tehti sellest läbi häda mootor mis ebaõnnestus ikka täiega,jõudu polnud ja küttekulu oli olnud ikka korralik. Lisaks mootoriremondile lasti siis samal ajal ka kerel plekiring vahetada, aasta pärast nägin seda autot juba aiaääres, roostest punane ja kõige kaduva teed ta läkski. Ilma sellise ajuvaba remondita oleks see auto ilmselt veel kaua sõitnud.