[Basilio]

Varustajatest ja varustamisest veel niipalju, et kui ettevõte midagi vajas, siis kehtis põhimõte - palju tahad, vähe saad! Vähe tahad, midagi ei saa!
Nii tellitigi minu kunagisse töökohta stoppereid. No oli tehnoloogidele mingi tööoperatsiooni ajaliseks mõõtmiseks vaja paar-kolm tükki. Aga et paari-kolme tellimisel ühtegi ei saa, oli enamvähem kindel. Mitu aastat juba igaks juhuks proovitud ka. No telliti siis lõpuks mingi 15-20tk ära, et siis mõni ehk ikka antakse. Mingi seletamatu anomaalia tõttu aga täideti tellimus mitmekordselt ja anti veel peoga peale ka! Kas oli kellelgi hea tuju või vastupidi, anti vihaga, et sähke, mis te vingute! Või leidis varustaja just selle tegelinski jaoks mingi eriti tõhusa määrde... Igatahes ei osatud meil selle stopperihunnikuga midagi peale hakata. Korralikud asjad olid, kellatehase töö. Mõned lausa kahe eraldi mehhanismiga ja lisaseieritega vaheaegade võtmiseks. Eks kusagil jäid vist mitmed sporditreenerid ilma...
Peataolek ei kestnud siiski liiga kaua. Nõukogude inimene oli harjunud "privatiseerima" kõike, mis ripakil või ülearu. Ainult et teha ei olnud nendega sellegipoolest midagi.

[Mossemees]

Tuleb meelde, kuidas kadunud isa omal ajal (vist oli '86. a.) Armeenias turismireisil käis. Tagasi tulles oli tal reisikohvris kaks uut Žiguli pidurisuportit koos töösilindrite ja ketastega. Eestis oli selline kraam... Ma ei teagi, mis sõna kasutada, defitsiitne ülivõrdes jääks lahjaks. Ühesõnaga, siit neid kusagilt saada polnud. Jerevanis siis sattus mingis autoosade poes neile peale. Ja sealgi oli ainult ühe poole omi. Mingi trikiga ja tutvuste abil sai siis ühe ära vahetatud teise poole oma vastu. Vot nii hangiti varuosi tol ajal.

[Indy]

Nagu nüüd ehk aru olete saanud, olen mina üks nendest, kellele /...lobisemise eest palka makstigi.../ ja ei ole see amet kadunud kuhugi, ainult sisu on hoopis teine. Viimati sai seda ametit peetud veel 2009 a-l. Siis sai lihtsalt firma otsa, muidu oleks ehk veel edasi.

Ega asjata öeldud - kes on aasta aega varustajana töötanud, selle võib ilma kohtuta "kinni" panna.

[Daff]

Kui jutt siin on juba varustajatele läinud, siis kiidulaul ühele selle ameti esindajale.
Kunagi ammu võttis üks mehanisaator nõuks ja põletas oma K-701 maani maha. Kui see utiil oli töökoja õuele taritud ja taastamisega alustati, selgus , et tagavaraosadega oli nii nagu oli, ühesõnaga, selliseid detaile, mida vaja , seda polnud lihtsalt kusagilt võtta. Mingi jaotuskava alusel midagi saadi, aga selle pidi ka ise Kirovi Tehastest ära tooma.
Polnud muud teha kui löödi ZIL-ile hääled sisse, koormaks paar kasti Vana Tallinnat, võid,suitsuvorsti ja veel üht-teist head ja paremat ning dessant kangelaslinna Leningradi võis alata. Tippvarustaja juhendamisel muidugi.
See mida seal Leningradis korda saadeti, ei tea täpselt keegi, aga kuluaarides räägiti päris põnevaid lugusid. Siin oleks ajaloolastel uurimist mitmeks põlveks.
Kui siis kaks kanget venemaalt tagasi jõudsid, oli kastis uus mootor,Dudajevi variant, uus toonitud klaasidega kabiin ja veel igasugust kila kola. Ainus asi mis jäi vana sellel masinal oli kapitaalselt remonditud käigukast.
Tsiteerides klassikuid: Seaduslikult ebaseadusliku tegevuse läbi taastati masin millega Nõukogude võim hakkama ei saanud.

[miilits]

Jutuke tootjast-ärimehest NL aegsest.
Harjumaal kolhoosis "Sotsialismi Tee" valmistati rohelist seepi, kõlbas hästi õliste käte kui ka mökuste riiete pesemiseks, müüdi teist purkides ja ka muidu pakituna. Tootja-ärimees ühes isikus käis seda suuremates tehastes ja ka muudes tootmisasutustes pakkumas, kuna aga oli na "tundmatu looma nahk" siis tuli ka kohpeal reklaami teha. Nii juhtuski ta pakkumist tegema Riia linnas mingis tehases, kuid asjale vaadati umbusklikult, siis püüdis mees ühe töömehe kinni, võttis selle roobad ja pesi puhtaks ning koorem seepi oli läinud, ei olnud seal kandis realiseerimisega enam mingeid probleeme.
Muide selle seebi lõplikku retsepti ei avaldanud ta kellelegi teisele peale oma poja.
Kes julgeb öelda, et sel ajal ka äri ei aetud.

[Daff]

Lugu sellest kuidas maaparandajad objektil tivoli organiseerisid.

Algas kõik muidugi sellest, et üks K-701 langes rivist välja, kuna astus omale rehvi sisse võõrkeha, tänu millele rõhud nii sees kui väljaspool rehvi seinu võrdsed olid. Ise teate, see rehv oli samast kaalukategooriast , mis väiksemat sorti sõiduauto.Sellepärast paisati lahingutandrile EPT sonderkomando oma kõikvõimalike abivahenditega, ning otse loomulikult uue rehviga. Erirühma väljasõidu tee äärde jäi aga puht juhuslikult üks pood, kus puht juhuslikult peale vorsti ja leiva oli müügil ka alkohol. No ja et lõuna ajal mitte nälga surra, võeti poest toidupoolist kaasa ja viimase alla loputamiseks mõned viinad. Nüüd, olles varustatud kõige vajaminevaga, jäi üle veel traktor üles leida.
Olles kohale jõudnud, oldi väga rahul avanenud pildiga. Wunderbar. Traktor oli veetud soopealt ära mäe otsa, kännuhunniku kõrvale, kust avanes maaliline vaade üle kalli Nõukogude Kodumaa.
Kääriti käised ülesse ja asuti tööle kallale. Alustuseks muidugi väike võileib ja paar lonksu tulivett ning töö läks käima nagu laevaköögis. Vahelduva eduga keerati mutreid ja manustati puht juhuslikult kaasavõetud alkoholi, kuni töö valmis sai.
Asjaga ühelepoole saanud, tekkis järsku probleem, et kuhu vana rehv panna.Aga leiti lahendus. Üks kloun hakkas rääkima, et selliseid rehve kasutatakse kosmonautide ettevalmistus keskuses güroskoobi asendajana.??? Tekkis kohe elav huvi asja vastu. Kloun vahutab edasi; et kosmonaut pannakse rehvi sisse ja lükatakse mäest alla. Efekt pidi sama olema, mis päris kosmoselaevas. Kaaluta olek ja puha. Otsustati läbi viia inimkatse, inspireerituna tähelinna tegemistest. Leiti ka vastav kandidaat, julge mees, kelle kanditatuur ühehäälselt kinnitati.
Eksperiment võis alata. Tulevane kosmonaut oma pehmetel jalgadel ronis katseseadmesse ja jäi starti ootama. Ühiste jõupingutuste saatel suudeti anda rehvile piisav algkiirus, nii et see suutis iseseisvalt veereda. Algus oli vähetõotav, kuid tasapisi võttis rehv tuure ja kiirus aina kasvas. Üllatusest jäid isehakanud kosmoseinseneridel suud ka lahti kui nad seda pilti nägid millega see rehv hakkama sai. Ärge unustage, et seal sees oli ka tulevane kosmonaut. Hüpped mida katseseade sooritas, olid pikkusesse oma 10-15 meetrit ja kõrgusesse oma 6-8 meetrit. Kogu teekonna pikkuseks olla olnud mingi 300 meetrit. Kuna hirmul on suured silmad, siis ma arvan , et neid katsetulemusi võib vähendada poolevõrra. Ja ka siis on väärtused aukartust äratavad. Kui lõpuks rehv peatus, ei olnud mingit liikumist seespool märgata. Esimene mõte oli kohe, nõrk, ei pidanud vastu katsele. Aga kui katsemeeskond lähemale jõudis hakkas güroskoobist kostma vandumist, mis kogus aina tuure ja mille detsibellid lõpuks ei andnud teps alla kosmoselaeva stardil tekkivale mürale. Hiljem, kui maapeale oli saabunud uuesti rahuaeg ei tohtinud selle katselenduri kuuldeulatuses poole sõnaga ka mainida sõnu, mis meenutasid kosmost või siis lendamist. Ta pidas millegipärast neid tema isiku vastu suunatud solvanguteks.

[hulgus]

Lugu sellest kuidas maaparandajad objektil tivoli organiseerisid....

Ma tean, et asjatute kommentaaride lisamine sellises teemas ei ole respekkitav, aga...

10p.

[Coger]

oh johhaidii...on lood ikka, naera nii et püksid märjad

[pen.skar]

Kuldres sõjakomissariaat nõudis mehelt pitsatiga iseloomustust. Mees siis kauples agronoomi- kirjuta ära, näe tahetakse. Agronoom- kirjuta ise, mina kinnitan. Ei, tema ikka ei saa jne. Agronoom siis tegigi, lõpulausega- ja kasvatab kommunismiehitaja vaimus oma kaht pisipoega. Mees küll küsis kaheldes- kas see viimane lause ikka peab olema, aga viis ära. Varsti mees tagasi, tahab agronoomi maha lüüa. Anti kohe nooremleitnandi pagunid peale ja peab nüüd üle aasta (või iga aasta) kaks kuud kordusõppustel käima...

[oltsberg]

Kuna siin mitu Kirovetsiga seonduvat lugu, siis väike OT. Soovitan lugeda Mihhail Velleri raamatut "Nevski prospekti legendid". Seal ka Kirovi tehasest üsna põnevad lood, aga ka muudki, mis omaaegses Leningradis juhtus. Kas nad nüüd päris tõsilood on, aga ilmselt pole nad ka pastakast välja imetud. Nagu pealkirigi ütleb - legendid, aga küllap seal ka tõepõhja on. Igal juhul lood põnevad (mõned tänases mõistes lausa uskumatud) ja mis peamine - hästi ja muhedalt kirja pandud.

Aga nüüd ka tõsilugu. Jäi kombain põllule kinni. Mehed siis arutavad, et kuidas seda kätte saada. Proovivad väiksemate masinatega, ei miskit. Siis kukub üks venelasest traktorist seletama: "S jullerom nado, s jullerom nado!" Kõik vahivad lolli näoga, et mis imeasi see "juller" on. Mõistus otsas, vaata või sõnaraamatust järele, aga tarka raamatut ju kellelgi põllul kaasas ei olnud. Vähehaaval hakkas siiski koitma, et venelane pidas silmas Üllari-nimelist kolleegi, kes töötas Kirovetsi peal.

[pen.skar]

Kombainer Pavel seletab- Vello vaja peksat teha! Kaastraktoristid- no miks nii hullusti? Selgus et vaja hoopis tema viljanatuke kombainiga ära võtta

[oltsberg]

Paar lugu bussisõidust.

Noormees siseneb bussi. Vaatab ringi ja näeb, et kõik istekohad peale ühe on hõivatud. Mõned inimesed juba seisavad, ainsale vabale kohale keegi istuda ei taha. Vaba koht aga oli ühe tukkuva ilmsete parmu- ja joobetunnustega meeskodaniku kõrval. Noormees mõtles, et ega tema noored jalad seismiseks ei ole ja kavatses parmu kõrvale istuda. Mis see parm ikka teeb, ega ta ju ei hammusta. Aga hetk enne seda, kui noormees oma plaani teoks sai teha, kraamis jota londi välja ja soristas kõrvalistmele... Tuleb veel mainida, et bussiks oli LAZ. See fakt on oluline nende seisukohast, kes bussi koristama pidid. Mõelda vaid, kui see olnuks uuem riidekattega istmetega Ikarus.

Teise loo kangelaseks üks teine noormees. Too oli õhtul/öösel hoolega punast veini kaaninud. Järgmisel päeval vaja bussiga sõita, bussiks PAZ. Halb olla oli niigi, olemist ei teinud sugugi kergemaks ka palav ilm ja igast küljest pressivad kaasreisijad. Kõigi nende tegurite koosmõjul tundis kutt, et vein tahab tuldud teed tagasi tulla. Ta nügis ennast akna juurde, kangutas lükandakna lahti ja lasi kraamil tulla, tulijat ei saa ju keelata. Kuna tegevus toimus bussi eesmises otsas, siis vedas sõidutuul kena punase riba ka tagapool paiknevatele akendele, mistõttu nii mõnigi reisija äärepealt samasuguse vägitüki oleks sooritanud.

[Basilio]

...Kõigi nende tegurite koosmõjul tundis kutt, et vein tahab tuldud teed tagasi tulla. Ta nügis ennast akna juurde, kangutas lükandakna lahti ja lasi kraamil tulla, tulijat ei saa ju keelata. Kuna tegevus toimus bussi eesmises otsas, siis vedas sõidutuul kena punase riba ka tagapool paiknevatele akendele, mistõttu nii mõnigi reisija äärepealt samasuguse vägitüki oleks sooritanud.

Samasuguse tükiga, ainult hullemate tagajärgedega, sai kunagi hakkama ka üks neiu. Küll mitte bussis, aga purjejahil. Jäi kõva ilmaga merehaigeks. Üritas üle parda oksendada, aga paraku pealttuule küljel... Kõik ülejäänud kallutajad olid kahjuks temast allatuule. Küllap sõideti tihttuules ja tibi oli lolli peaga pandud rivi ette "laineid murdma". Pikk ja roheline rops olla tuules pikaks veninud nagu kalmaari kombits ja siis kõigile piki poordi istunutele näkku lajatanud. Peale seda olevat tüdrukut merehaiguse vastu viinaga tohterdatud, kuna muidu lubanud kapten ta üle parda visata.
Tean sellest vaid kuulu järgi, kuna ise sellel reisil ei olnud.
Võiksin veelgi võikamaid merelugusid pajatada, aga ehk teine kord. Mõni sõi kindlasti veits aega tagasi ja ei taha ehk lugeda!

[Walter]

Aasta oli 80-ndate lõpp/90-ndate algus kui mälu ei peta. Pealinnas sõitsid ringi veel vanad ümmargused tšehhi päritolu trollid, aga hakkasid juba ilmuma ka uued kandilised - need mis peatusest ära minnes ilusasti laulsid. Salongis juhi juures seina peal ilutses neil silt: ''Piletite müük ainult seisu ajal!'' Istusin ühes esimestest ridadest ja olin järgneva tunnistajaks. Ühest peatusest tuleb peale umbes 30-ndates, välimuse ja olemuse järgi ka veidi tarbinud meeskodanik. Hakkab rahakotist sobrama, astub juhi juurde, põrnitseb veidi seda silti, mõtleb ja sügab natuke kukalt ning küsib siis juhi käest (kes oli nooremapoolne naisterahvas) kõva häälega:
''Vabandage, mul küll ei seisa, aga kas oleks võimalik siiski üks pilet saada!?''

[samodelkin]

Manustatud ainete organismist välja kippumisega seotud lugu tuli ka mulle meelde, kui neid jutukesi lugesin. Tõsi, see elamus on pärit noore areneva kapitalismi algusaastatest.
Töötasin mina ühes vastses ehitusmaterjalipoes. Laupäevane päev. Saabus klient, kes püstiseismisega suurt vaeva pidi nägema, kuid tema kindel soov oli kaks rulli ruberoidi osta... Peale maksmist ja enne lattu minemist, küsis too isand, et ka nende rullidega teda ikka kindlasti (liini)bussi peale ka lastakse... Edasi läks asi juba huvitavaks – too sell püüdis tõepoolest, kaks ruberoidirulli kaenlas bussipeatuse poole nihkuda... ...kord rullid peal ja mees all ja siis jälle vastupidi...
Umbes poole tunnise müdistamise järel maandus mees kontoris ja nõudis veotaksot. See oli siis minu rida. Kamaz, nimelt. Kaks rulli ruberoidi Kamaziga objktile viia. Esimene peatus oli teepealses viinapoes. Tegelane ostis sealt seljakotitäie liitrseid „Royali“ pudeleid. Ilmselt oli tollel tegelasel seal objektil veel abilisi. Kui objektile viivale teele pöörasin, palus too klient küll, et ma nii väga ei raputaks-loksutaks aga „tee“ seisukord oli ikka kirjeldamatu. No ja nii läkski selle loksutamise peale kliendi süda väga pahaks...
Esimese hooga sai ta oma rosolje-Royali segu lahtisest aknast välja. Õigemini siis aknaklaasi vahelt ukse sisse. Teine hoog tuli lahtisest juba uksest välja ja porilaua peale... kui mees enda arvates tühjaks sai, siis saime edasi sõita.
Objektile jõudes, ootas meid ees samasugeses konditsioonis veel kolm tegelast, kes ilmselt ei saanud aru, kas ruberoid tuleb katusele altpoolt, või ülevaltpoolt panna!
Ruberoid „Royali“kott ja klient maha tõstetud, saabus arve maksmise aeg. Kusagil 40eek kanti see arve oli. Mees andis siis kõigepelt 50eek – see oli sõidu eest ja siis veel 100eek, et see on ropsimise eest.!!!
Kui nüüd keegi noorematest ei mäleta seda aega, siis „Royal“ oli viinapoes müüdav puhas piiritus – üks liiter piiritust maksis sama palju, kui kaks pooleliitrist viinagi... Olid ajad.

[Maamees]

Royal ehk Punamütsike ja Mehukatti oli sel ajal tõeline rahvusjook, siiani hakkab süda läikima kui selle peale mõelda.

Kuid nihkume tagasi sügavale nõukaaega ja kurvemates toonides, nimelt need kurikuulsad ettenähtud kütusenormid. Kui bensiini ülejäägid said autojuhid mõne kopika eest ikka maha parseldatud, siis diisliga oli kurvem lugu. Sellel vedelikul töötavaid sõiduautosi venelane teadupärast ei tootnud ja traktorite olemasolek eraisikutel oli pehmelt öeldes kaduvväike number. Isa töötas kütuseveokil (GAZ 63) ja olin paraku mitmel korral tunnistaja kuidas nafta lasti lihtlabaselt Ruila sohu.....

[samodelkin]

Royal ehk Punamütsike ja Mehukatti oli sel ajal ...

Royaliga kaasnes see häda, et paljud tarbijad enam hommikul ei ärganudki, peale tõsisemat manustamist. Iseäranis need, kes polnud vene kroonus käinud ja ei osanud piiritusega teps mitte ümber käia... Ilmselt sai see ka vastavatele ametnikele selgeks ja selle joogi müük keelati ära.
Miks Mehukatti ära kadus pole mulle küll teada.

.. need kurikuulsad ettenähtud kütusenormid. Kui bensiini ülejäägid said autojuhid mõne kopika eest ikka maha parseldatud, siis diisliga oli kurvem lugu. Sellel vedelikul töötavaid sõiduautosi venelane teadupärast ei tootnud ja traktorite olemasolek eraisikutel oli pehmelt öeldes kaduvväike number. Isa töötas kütuseveokil (GAZ 63) ja olin paraku mitmel korral tunnistaja kuidas nafta lasti lihtlabaselt Ruila sohu....

Loomulikult on see huvitav teema, kuid siinkohal tuleks ilmselt hakata pikemalt lahkama sotsialistliku rahvamajanduse iseärasusi, mida ENSV Planikomitee targal juhtimisel ellu viidi. Tõenäolisellt ei mõistaks sellse kohustusliku raiskamise vajadust isegi need, kes vene aja lõpus keskkooli lõpetasid, kuid kellel jäi see sots.rahvamajanduse viljastav elu- ja töökorraldus omal nahal proovimata...
Ja kas mitte, täiesti juhuslikult, polnud selle ENSV Plaanikomitee üks juhtfiguure, keegi Savisaare nimeline...?

[vorrimen]

Miks Mehukatti ära kadus pole mulle küll teada.

Alles paar nädalat tagasi oli Võrus Kagumarketis mehukattit müügil

[Mossemees]

Kütuse kraavi valamisega on jah huvitavad lood. Nagu vanadest autojuhiõpikutestki võime lugeda, siis neljakümnendatel-viiekümnendatel aastatel olid kõikse kõvemad autojuhid-eesrindlased need, kes suutsid võimalikult palju kütust kokku hoida, kummide normiga ettenähtud läbisõitu mitmekordistada ja hariliku vene krusaga teinekord sadu tuhandeid kilomeetreid kap. remondita maha sõita. Neist kirjutati ajalehtedes ja raamatutes, neile jagati rindariputamiseks vahvaid läikivaid Lenini pildiga plekitükke ja anti aukirju sellisel hulgal, millega võinuks viisaastaku möödudes juba tuba tapetseerida. Ja siis mingil hetkel käis krõks ja süsteem pöörati peapeale: kui ettenähtud kütusekogust ära ei kuluta, kumme kindlaks kuupäevaks siledaks ja mootorit hõredaks ei sõida - järelikult, va rahvavaenlane, pole sa tööd teinud ja pühi aga igasugu preemiatest suu puhtaks.

[Basilio]

Kütuse kraavi valamisega on jah huvitavad lood. ... kui ettenähtud kütusekogust ära ei kuluta, kumme kindlaks kuupäevaks siledaks ja mootorit hõredaks ei sõida - järelikult, va rahvavaenlane, pole sa tööd teinud ja pühi aga igasugu preemiatest suu puhtaks.

Traktoristidel olla igatahes nii olnud. Mul oma vanem vend oli suvel MTZ peal, millega kuivatis vilja ette lükkas. No mis kütusekulust seal juttu sai olla, kui vaid mõne korra päevas käima tuli panna ja 5 minutit lükata. Ka terveks päevaks käima jätmine ei olla palju aidanud, pealegi ei saanud majandikeskuses ülemuste ja pealekaebajate nina all seda palju harrastada. Metsa alla kraavi lasta temal aga süda ei lubanud. Kuulsin ise, kuidas ta ühte köetavate kasvuhoonete omanikku lunis, et võta nüüd ometi diislit! Võta kohe palju! Loomulikult käis asi tasuta.
Oehh! Oleks nüüd niimoodi diislit saanud!!!