[Daff]

Sai siin pisut mälusopis soritud ja selle põlevkivituha kiituseks võib lisada, et kui teda õige retsepti järgi pannakse, siis vist ikka kõva asi saab. Eks see retsepti otsimine käis ka rohkem katse eksitus meetodil. Ja kui saigi hea asi, siis unustati üles märkimata komponentide osakaal antud tootes.
Mõni ehk teab Võru Viljandi maanteel Tõrva ja Kuigatsi vahelist lõiku. Selle tee alus on tehtud samast paljukirutud tuhast. Valati segamini jäme paekillustik ja põlevkivi tuhk. Siis lajatas veel pikalt vihma, nii et terve tee oli üks suur põlevkivituhast moodustunud jõgi. Suletigi see lõik kuni kevade saabumiseni. Selleks ajaks oli vesi objektilt lahkunud ja töö sai jätkuda. Kogu see kupatus siluti höövlitega siledaks, saputati üle peenema killuga ja hagati pigiga uputama. Sellel lõigul pole grammigi traditsioonilist asfalti. Kogu see teekate tehti pindamise taolise protsessiga.
Ja olgu öeldud , et üle 20 aasta juba kestab ja ei mõrane ja ei lagune.

[hulgus]

Selle sama va tuhaga stabiliseeriti mõned aastad tagasi tartu-viljandi lõigul parve soo vahelist ala, siiamaani ei saa kurta võrreldes sellega, mis enne seda kevadeti seal toimus

vaat seda minagi, olen ühe kõrvaga kuulnud et häda algpõhjus pole mitte tuhas kui sellises, vaid tehnoloogiast mittekinnipidamises õndsal vene ajal - nimel oli seda ollust vabalt käes ja pandi teda kordades rohkem kui eesrindlike nõukogude eesti teadlaste retsept ette nägi.

Aga selle läbustamise ehk tehnoloogiast mittekinnipidamise tulemusena said kuullaagrid küll head.

Pole küll enam NL aegne lugu, vaid pigem iseseisvuse algusaegne, kui rublad ei maksnud midagi ja ehitusmaterjalid olid tõsine defitsiit.

Ühe N linna K firma betoonitsehh vaevles kroonilses tsemendipuuduses ja mingil hetkel katsetati seda põlevkivituhka ka betooni sideaineks, mingis osas lisati mudiugi ka tsementi, aga marginaalses koguses. (mingis hallis ajurakukeses tuikab, et sama katsetati ka nõuka ajal, aga pole oma mälus kindel).
Esimesed katsetused vundamendiblokkidega olid paljutõotavad, olla isegi kannatanud kraanaga konksudest tõsta, ilma et oleks laiali pudenenud. See lisas julgust ja järgmised katsetused võeti ette juba kaevuraketega, mis oli selle konkreetse tsehhi leivanumber.
Vormist väljavõttes paistsid esiotsa peris kõbedad ja nii neid platsile valmis vorbiti.
Mingil hetkel aga saabusid signaalid, et traditsioonilisel viisl rakkeid objektile maha laadides (ikka veoauto kastist heal juhul mööda laudu maha veeretades liivahunnikusse, aga pahatihti otse kastist maha...) ei säilitanud rakked mitte teps enam seda kuju, mis neil projektis oli ette nähtud, saabusid ka signaalid rahulolematutelt tarbijatelt, et vihma kätte jäänud raketest suundusid hallid ojakesed lähima veekogu poole, mis jällegi teps mitte ei olnud hea signaal tulevastele kaevuomanikele.
Ühesõnaga mingil hetkel otsustati ikkagi traditsiooniliste materjalidega jätkata, sest betoontoodete müük oli arusaamatutel põhjustel järsult vähenenud.
Aga kui paljud majad seisavad nendel vundamendiblokkidel seda ei tea me keegi...

Sellest ajast jäi kohalikku kõnepruuki väljend: Kõva kui N KEK-i betoon, kümme aastat kivistub ja siis kukub laiali kui p--k...

[Basilio]

Mnjah, see betooni värk oli vene ajal üks kummaline ja heitliku kvaliteediga asi. Kui iseseisvusaja algul jõudis meie kišlakki kanalisatsioon, tuli muu torutöö hulgas teha settekaevudesse sajase toru jaoks augud. Üks oli maa sees juba paarkümmend aastat oma tundi oodanud, sel ajal kui nõudepesuvesi voolikuga trepi kõrvalt aeda nirises ja "kullapaak" regulaarselt kuivkäimlat tühjendamas käis.
Mina ei tea, kust kadunud isa selle kaevu rõngad sai, aga seal oleks võinud vabalt tuumakatsetusi teha! Graniitkillustikku täis ja tea kas tsementki tavaline oli. Igatahes oli seda südamest pandud. Relakat siis veel polnud. Kolme vene tööriista, zubila, kuvalda ja "matiga" töötades õnnestus seda materjali murendada väga pikkamööda ning raashaaval. Olin ühe hea tuttava appi palunud, kellel aegajalt autot parandada aitasin, et tänuvõlga tasa teeniks. Käisime kolmekesi vahetustega all raiumas. Augu saime sisse õhtupimeduses... Valgust näitasid vana laualamp kaeviku veerel ja meislilt lendavad oranžid sädemed. Igatahes see tuttav hakkas autot mujal remontima, kartis et jälle midagi seesugust teha antakse
Kogumiskaev oli juba uue Wabariigi aegne. Augu tegemine võttis aega umbes 5 minutit. OK, mul oli siis juba relakas ka. Lasin kahelt poolt sooned sisse, andsin kuvaldaga kolaka ja tehtud! Lõigates ja puurides tundus olevat saiast ja saepurust tehtud. Nii et ei ole siin midagi et NL aegsed asjad alati halvad olid. Kui töömehed kained(juhtus harva), hea materjal käes(juhtus ka harva) ja seda parasjagu miskipärast ära ei varastatud(juhtus veel harvem), osati teha küll!

[Daff]

Käisin just vaatamas veneaegseid rõngaid. Mul selline arusaam asjasat, et settekaevu rakked ja kaevurakked on erineva kvaliteediga tooted. Settekaevu rakked on jämedast killust ja betoonist, mis peaaegu sinine, kokku valatud. Lisaks veel armatuur sees. Tõesti, tee või tuumakatsetusi. Ühele sellisele oli 3 auku vaja sisse taguda. Oli tõeline väljakutse.
Kaevurakked aga on ilma armatuurita ja tunduvalt peenema koostisega segu kasutatud. Silma järgi hinnates pole seal peale liiva ja võibolla ka tsemendi, midagi. Ja värvuselt on nad ka liivakarva rohkem. Märk sellest, et tsemendiga eriti priisatud pole.

[agaa]

Kolme vene tööriista, zubila, kuvalda ja "matiga" töötades õnnestus seda materjali murendada väga pikkamööda ning raashaaval. Olin ühe hea tuttava appi palunud, kellel aegajalt autot parandada aitasin, et tänuvõlga tasa teeniks. Käisime kolmekesi vahetustega all raiumas. Ja meislilt lendavad oranžid sädemed.
*************************************************
Tuttav teema. Se ei jutunud küll Nõuka ajal aga 1997 aasta kanti küll. Samuti väikelinnas ja samuti nagu ülevalpool kirjeldatud. Ainult selle vahega ,et poole peal tuli külaline , ei tea täpselt kust pärit aga nimeks oli Zajebal. Ja ajas ära kogu tööisu. Siis loomulikult hakkas ka inseneri mõte jooksma. Jooksis ja jooksis kuni lõpplahenduseks parim lahendus sellel ketkel tundus üks äkiline ja tugev löök. Kuna külaline oli külas siis parimaks lahenduseks leidsime Nõuka aegse vint(keerme)püssi kasutamise .Selle kasutamine ei nõua kontimurdvat tööd. Kraav ca 1,6m sügav ,naabri maja 50 m kaugusel. Kõhuli kraavi ja soomustläbistavatega tuld. Kõigile teadmiseks,et pauk ei kostnud üldse eriti valjuna (naaber ei tulnud sõnelema ja varesed kõõlusid puu otsas edasi). Pärast seitset tugevat "lööki " oligi soovitud suurusega auk tünnis. Siis veel natuke kätetööd ja asi aetud.
Siiski veel emotsioonide jahutamiseks. Selle ajaga kui me otsisime seda "löögiriista" ja sellele sobivaid jublakaid oleks me teinud endiste tööriistadega valmis kaks auku NB ÄRGE SEDA JÄRGI TEHKE: ja ajake see külaline ( Zajebal) ka endast eemale. Muidu tulevad vaid lollid mõtted pähe.

[Vana7]

Kirjeldaksin,mismoodi 50 aastat tagasi meie kodumaja kaevule rakkeid käsitsi tehti.Kõigepealt sõeluti kruus kaks korda läbi - esimene kord jämeda sõelaga,mis eraldas kivid ja teist korda peene sõelaga,mis eraldas liiva.Betoonisegu tehti käsitsi künas vahekorras 1 osa tsementi ja 3 osa seda sõelutud kruusa nig segati väga hoolikalt.Vett lisati niipalju,et pihus pigistades segu kokku jäi,kuid ei olnud silmnähtavalt märg.Rakkemeister kontrollis pidevalt segu kvaliteeti.
Tasasele pinnale asetati puidust alusrõngas,mille ümber välimine ja sisemine kolmest osast kokkukäiv metallist vorm.Alusrõngas oli astmega ja kujundas ühtlasi rakke alumise valtsi.Vormid määriti eelnevalt diislikütusega kokku.Meister tõstis betoonisegu ühtlaselt ringiratast vormi ja abiline trampis selle raske raudnuiaga korralikult kinni.Ülemise valtsi kujundas meister vastava shablooni abil käsitsi.Segu trambiti nii kõvasti kinni,et kohe võis vormid eemaldada ja hakata järgmist raket tegema.20-ne rakke tegemine võttis aega 2 päeva,mille vahel oli nädalane paus,sest alusrõngaid oli ainult 10 tk.Värskeid rakkeid tuli iga paari tunni järel kasta,et betoon kivistuks,mitte ei kuivaks.
Nädala möödudes lükati rakked kolks ja kolks külili ning mitte üks kild ei pudenenud nende küljest.Endisesse salvkaevu asetamisel selgus,et ülemine rake on liiga kõrge ning isa mässas meislite ja haamriga terve pika päeva,misjärel 20 cm laiune rõngasriba täiesti tervelt eraldus.
Selline oli tolleaegne töö ja kvaliteetne tulemus.Need masstootmise rakked tõepoolest seisavad koos ainult tänu metallarmatuurile,on paksuseinalised ja rasked ning pudenevad aja jooksul loodusjõudude toimel.

[tcumen]

....Vormid määriti eelnevalt diislikütusega kokku.....

Hmm, kas see diislikütus sealt rakke küljest vett rikkuma ei pääsenud?

[Aspelund]

60ndate aastate alguses peeti Jõgeval sõjaveteranide kokkutulekut. Kohalik kultuurimaja oli piduehetes, Heli Lääts lõõritas laulda ja osalejad nautisid plekkkruusidest hundijalga. Lisaks kohustuslik välimärkide demonstratsioon.

Äkki saabus piilur hiiobisõnumiga: kohaliku jõe kaldal pidavat just samal ajal oma kokkutulekut Saksa armees võidelnud mehed. Sellise sõnumi peale läks väesalk jõe poole teele ja kohalik miilits värises kui haavaleht, mõeldes sellele, milliseks mäsuks kohe läheb.

Jõe kaldal avanes aga selline pilt: lõke põles, akordionil mängiti vanu rivilaule, joodi kohvi ja konjakit. Asja vaatama jäänud saabujaid märgates teatanud aga keegi "sakslastest": Mis te vahite, tulge lööge ka kampa!

Mõne aja pärast leiti aga, et mis seal jõe kaldal ikka passida, läheme parem kultuurimajja. Ja mindigi. Ning vaatepildis, kus kulturhausis jalutasid kõrvuti ringi ordenites katelokist viina võttev mees ja ilma välimärkideta ülikonnas tegelane, kes limpsas konjakit, ei olnud enam midagi üllatavat.

Ja suur mäsu, mida kohalik võmm kartis, jäänud olemata.
_____

Mustvees olnud kord üks üliogar liiklusmiilits, keda kõik enam-vähem vihanud. Kihutas oma emmilisega ringi ja käis rahvale närvidele.
Ükskkord leidnud aga viienda baasi Mustvee osakonna juhid tuttava mootorratta tee kõrvalt kraavist, pilootki sealsamas õiglase und magamas.
Ega midagi, esmalt anti ametimehele üks kõva keretäis, seejärel tõsteti sikkel talle selga ja keerati bensiinikraan niipalju lahti, et kütust talle kogu aeg selga tilkus... Hommikul, kui mees leiti ja ratta alt välja aidati, tuli seljanahk koos särgiga maha... Asja tegijad jäid loomulikult tabamatuteks.

______

Kohas XXXX remonditi omal ajal GAZ-51 mootoreid. Kuu lõpp käes, plaan täitmata, viis mootorit puudu. Mida teha? Võeti siis kapitali toodud mootorite seast üks kobedam, visati pinki. Õlisurve oli olemas, ringi käib, ei kolise ka väga. Sobib. Värviti hõbedase värviga üle ja saadeti tellijale.
Kui selline mootor mõne aja pärast tagasi tuli, polnud enam probleemi. Plaan selleks kuuks oli täidetud ja preemiad käes.

[Vana7]

[quote='tcumen' pid='288132' dateline='1345121345']
[quote='Vana7' pid='288129' dateline='1345114220']

Hmm, kas see diislikütus sealt rakke küljest vett rikkuma ei pääsenud?
Seda ollust oli niivõrd vähe,et selleks ajaks,kui rakked kaevu lasti oli see ammu vihma poolt maha pestud ja aurustunud.Tehti seda aga ilmselt selleks,et vormid kergemini eralduks.

[hulgus]

....Vormid määriti eelnevalt diislikütusega kokku.....

Hmm, kas see diislikütus sealt rakke küljest vett rikkuma ei pääsenud?

OT: jätkub
...siis peaks kõik mis betooniga kokku puutub õli maitse ja lõhnaga olema, sest enamus betoonivaluga tegelevaid ettevõtteid kasutavad raketiste ja saalungite puhtana hoidmiseks õli ja vee emulsiooni. Sama kasutasid ka nõuk. ajal betooni kalluritega transportinud autojuhid, et kasti pärast lihtsama vaevaga puhtaks saada.

[pen.skar]

Tsement on leeliseline, see tilk õli, dk`d seebistub ja pestakse esimese veega kokkupuutega minema.

[Aspelund]

Ühes Viljandimaa sovhoosis ehitasid kohaliku KEKi esindajad midagi ühes sigalas. Seal kasvatati noori põrsaid, kellede ülesse kasvatamisega oli aga üks suur häda: laut oli otsast otsani rotte täis, kes sigade söögikausist matti võtsid.

Kurtsid siis sigalas töötavad naised oma muret töömeestele. Üks lubas siis aidata. Tegi ühe korraliku traatpuuri ja püüdis sinna kaks rotti siis. Siis võttis gaasikeevituse pitsi ja hakkas puuri põhja soojendama....

Järjest punasemaks muutuvad traadid pani rotid hädakisa tegema ja mööda puuri ringi karglema. Kui karva- ja lihakõrbe lõhn juba piisavalt tugev oli, lasti rotid puurist välja.... need kadusid linnutiivul.

Paar päeva hiljem tulid mehed tööle, aga kohalikel naistel oli neile tehtud valmis pidulaud hea ja paremaga. Milles asi? Üks siis seletas, et oli hommikul vara tööle tulnud ja näinud, kuidas rotid reas laudast ära läksid. Ja läksidki... alles ei jäänud mitte ühtegi närilist.

Hiljem siis päevakangelane seletas, kust selline nipp. Ta nimelt oli EW päevil olnud laevamadrus ja seal peletati nii rotte minema...

[Daff]

Seoses sigalaga tuli meelde lugu meie majandi aegadest, kus sigala naised olid hädas luudadega. Tavaliste luudadega, kaseokstest tehtud. Luud oli hädavajalik töövahend, neid kulus seal betooni pühkides miljoneid. Ja varustasid majandit nende luudadega oma majandi kaks metsavahti. Kaks noort meest, ütleme et kaks tõelist klouni. Üks luud maksis 30 kopikat ja mingi palgalisa oli see luuabisnes tõesti.
Ükskord avastati sigalas , et talitajad keedavad luudasid. See uudis levis nagu kulutuli ja jõudis ka metsainsenerini, kes asjast samuti väga huvitatud oli. Asuti välja selgitama põhjust, miks peab tegema sellist trikki luudadega. Olles üle kuulanud paar talitajat, selgus , et luuad ei kannatanud varde löömist.Murdusid pooleks. Naised arvasid , et peale keetmist lähevad nad vintskemaks. Aga ei, jäid sama rabedaks. Uurimise lõppraportist selgus, et need kaks klouni olid kusagilt leidnud virna luudasid, mis olid aasta aega seisnud lageda taeva all. Ja siis kogu selle virna süüdimatult sovhoosi maha müünud.

[hulgus]

Kiire hommik ehitusfirma laopoolel.
Keevitaja, kellel vist eelmine õhtu veel lõppenud pole, tuleb lattu saab vajalikud asjad ja muuhulgas ka paari neid suurepäraseid presendist töölabakuid, mis pakikaupa riiulis vedelesid.
Natukese aja pärast tagasi ja tagastab labakud sõnadega: krt, mõlemad juhtusid vale käe omad olema, anna ikka paar...

[Talupoeg taluja]

Ühes Viljandimaa sovhoosis ehitasid kohaliku KEKi esindajad midagi ühes sigalas. Seal kasvatati noori põrsaid, kellede ülesse kasvatamisega oli aga üks suur häda: laut oli otsast otsani rotte täis, kes sigade söögikausist matti võtsid.

Kurtsid siis sigalas töötavad naised oma muret töömeestele. Üks lubas siis aidata. Tegi ühe korraliku traatpuuri ja püüdis sinna kaks rotti siis. Siis võttis gaasikeevituse pitsi ja hakkas puuri põhja soojendama....

Järjest punasemaks muutuvad traadid pani rotid hädakisa tegema ja mööda puuri ringi karglema. Kui karva- ja lihakõrbe lõhn juba piisavalt tugev oli, lasti rotid puurist välja.... need kadusid linnutiivul.

Paar päeva hiljem tulid mehed tööle, aga kohalikel naistel oli neile tehtud valmis pidulaud hea ja paremaga. Milles asi? Üks siis seletas, et oli hommikul vara tööle tulnud ja näinud, kuidas rotid reas laudast ära läksid. Ja läksidki... alles ei jäänud mitte ühtegi närilist.

Hiljem siis päevakangelane seletas, kust selline nipp. Ta nimelt oli EW päevil olnud laevamadrus ja seal peletati nii rotte minema...

Kuulsin ise ka seda juttu. Selle vahega,et rotid olid 200 l. tühja vaati visatud,tuli alla tehtud ja poisid olid siis jooksnud vaadis,nii et karvad kärsanud. Hiljem olla nad lõpuks vabadusse lastud ja raskel sammul olid poisid eemale kõndinud..... edasi läks kõik nii nagu kirjutajal kirjas.

[Vana7]

Eks sel roti kõrvetamise lool ole linnalegendi mekk man.
Kui meie talus veel loomi peeti,kaasnes sellega pidev rotinuhtlus.Mõnikord tekkis neid niivõrd palju,et peletasivad sea söögiküna juurest eemale.Ei aidanud ka mürgi panek,sest niivõrd tarkust nendel oli,et mürk kaeti saepuru ja muu sodiga kinni,et mõni suguvend seda juhuslikult sööma ei juhtuks.Isa püüdis neid traatpuuriga,kuhu tõsi küll harva mõni sattus.Eks ta siis katsetas ka seda kõrvetamise moodust - ei aidanud,pritsis närilise enne lahtilaskmist diislikütusega kokku - ikka ei aidanud,määris järgmisele ohvrile selga mingit jubedalt haisvat arstirohtu - ei mingit tulemust.
Aga mõnikord juhtus,et äkki olid rotid iseenesest kadunud ja jupp aega oli vaikus,enne kui jälle nad tasapisi tagasi ilmusid.
Ilmselt oli tegemist rändrottide orduga,kes leidsid kusagil paremad jahimaad.

[Mossemees]

Rotipõletamisest olen ma kuulnud lugu, kus mees sai roti kätte, pani põlema, laskis lahti, ja rott... jooksis joonelt heinaküüni, mis selle tagajärjel maani maha põles. Aga on veel üks huvitavam meetod rottidest lahtisaamiseks. Ise pole küll proovinud aga teoorias võiks asi isegi töötada. Nimelt tuleb omale kasvatada "rotihunt". Ja see käib nii: tuleb kastlõksuga püüda hulk rotte. Mida rohkem, seda parem. Ja siis kõik need rotid panna näiteks tühja raudvaati vm. suuremasse anumasse, kust nad välja ei saa. Varsti on rottidel nälg ja janu majas ja nad hakkavad üksteist murdma ja sööma. Lõpuks jääb alles vaid üks. See ongi kannibaliks muutunud n.ö. rotihunt. Ja kui nüüd see elukas lahti lasta, hakkab ta harjumusest teisi rotte ja hiiri murdma ja peagi on kõik hoones pesitsevad närilised kadunud.

[mlsluik]

Lugu juhtus küll natuke peale NL aega ja meie põhjanaabrite aladel kuid sobib eelnevate juhtumistega igati kokku. Seda rääkisid mulle tööjuures soomlastest lõhkajad.
Olla kord nende kaveri hakanud sügisel oma möki juures asju pakkima ning avastanud et suvejooksul siginenud kassiniru pole kuhugi panna. Mis seal siis ikka, eks amet palju mõtlemisruumi ei jätnud ning otseloomulikult tuli kiisu viisaka pauguga viimsele teele saata. Installeeris laengu ja pikemalt mõtlemata andis tuld, kass aga oli sellepeale nii ära ehmund et jooksis muidugi otsejoones oma lemmipeidukohta möki alla. Ei aidanud siin enam lõhkaja sajatused ega pergeled, käis kõva kärgatus ja onn vajus külili. Läks veel mitu päeva enne kui suvemajake jälle postide otsa tagasi sai, kiisu aga oli edukalt elimineeritud...

[Basilio]

Roti kärsatamist proovis kunagi minu kadunud isa. Lasi lahti ja jäi ootama. Lauda põranda all olla kohe hirmsaks madinaks läinud ja kärsanud rott sekundite jooksul maha murtud. Kogu lugu. Ei kavatsenud nad kuhugi kolida.

[miilits]

Ärge te loomakaitsjtele seda kirjatükki näidake, teid lüüakse "risti"!