NL aegsed lood...

ma usun et eks see tsellofaan oli
Vasta

Tsellofaan neh, olen näedsa nimegi juba unustanud! Smile
Võipaberit kasutati harva. Vähemalt siinkandis seda nii väga vabalt ei liikunud. Samas on vist kusagil kapi taga siiani üks narmendava servaga rull alles. Ema kunagi varus. Ega tol ajal küpsetuspaberit olnud. Ajas see kah kuidagi asja ära. Kui külla minnes omaküpsetatud tort kaasa võeti, siis pakiti ka sellesama võipaberi sisse. Oli lausa kõva sõna tol ajal. Smile

See tordivedu tuletas meelde veel ühe seiga kaugest lapsepõlvest. Käisime tihti Pärnumaalt Valgamaale ja vahel ka Lätti, Aluksnesse, sugulastele külla. Vahemaad siis 150 ja 250km. Sõiduvahendiks oli korviga IŽ Jupiter 3 ! Ema istus pära peal, 6-aastane mina istus loomulikult korvis ja sukeldus tukastamiseks ja vihmahoo korral korvi katte alla pikali. No ja korvi "pagasnikus" oli tort. Tavalist torti oleks pärast sellist vahemaad ja kaugust ning lipa-lopa teed tulnud labidaga kokku riibuda. Ema aretas spetsiaalselt põrutuskindla tordi, mida oleks ka traktoriga kartulipõldu pidi kannatanud vedada. Seda ei lõigatud vaid saeti! Big Grin Aga väga hea maitsega oli. Toungue Peab vist retsepti küsima, kuni veel võimalus on.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Veel üks omaegne toitlustusfenomen oli viinamarjaputkad. Meie kooli lähedal asuva toidupoe juurde ilmusid need igal sügisel, millalgi 80-ndate keskel.

Loomulikult tähendas see seda, et vaheajal käidi viinamarju ostmas ja söömas. Ja päris head olid need. Magusad.

Hind oli suhteliselt naeruväärne, nii et kilo sai loetud kopikate eest. Isegi nii odav oli see kraam, et mehed mu isa töökohast plaanisid osta paar kasti ja panna need veiniks käärima.

...............

Kooli sööklas pidid õpilased käima klassiti koristamas/sööki lauale panemas. Ei saa öelda, et sealne toit just esmaklassiline oleks olnud. Kartulid toodi juba koorituna, pärast keetmist oli neil aga mingi omapärane kõva kest ümber. Mingi keemia nähtavasti.

Ise ma ei näinud seda, aga kord oli suurest keedupajast lastud makaronide keeduvett välja. Osa makarone pani ka põrandale putku. Ei olnud hullu.. nurgast võeti labidas ja tõsteti makaronid patta tagasi.

Ise nägin ära morsikannu, kus ujusid miski kala selgroog ja muud detailid. Sellest jagati siis laudadele morssi.

Sellest, et kõik radiaatorivahed olid prussakaid täis, ma parem ei räägigi. Neid "kütiti" laudade puhastamiseks mõeldud kloorivee soristamisega radika ribide vahele. Hakkasid kiiresti sibama küll...

Sööklas oli veel nurgas suured alumiiniumist piimanõud, kuhu läks lastest üle jäänud söök. Keegi söökla sõber kasvatas selle abil oma lihaloomi. Eks siis sattusid meie panusena selle "lobi" sisse ka mõned kahvlid, noad ja lusikad...

.........
Üks omaaegne fenomen koperatiivide ajast oli meie kandis veel: videkino "Multi". Asus see viiekordse paneelmaja keldris, kahes ruumis. Igas ruumis oli telekas ja hulk toole.

Nime järgi oleks seal pidanud näidatama multifilme, aga tegelikult käisin mina seal reede õhtuti ninahäälse vene keelega dubleeritud videofilme vaatamas. Üks film oli 60 kopikat, õhtu seal läks maksma 1.20.

Vaadatud filmidest on meelde jäänud Rambo, Robocop, Best Defence jne. Aga siis jõudis meie linnaossa satelliitelevisioon koos FilmNetiga ja kinolised elamused vahetusid telekaliste elamustega.

Muide, kuna Multi publik oli selline nooremapoolne, siis "kuumade" stseenide korral pandi telekad korraks kinni või keriti filmi lihtsalt topeltkiirusega edasi...

Sellega seoses meenus, kuidas millalgi 80-ndate lõpus avaldas Horisont esimesed jutud ja skeemid satelliitelevisioonist... ja kuidas mõte hakkas siis omale sellise süsteemi hankimise ümber käima... See konkreetne number sai küll kapsaks loetud.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

prussakaid nägin esimest korda Doni kasakate juures Novotserkasski linnakeses sõjaväe santsastis olles , kasarmus neid ei täheldanud. ju polnud neil seal midagi süüa ja partjankahais oli nii tugev et nad ei kannatanud seda välja
Vasta

Prussakauputust mäletan Pärnu vana piimakombinaadi aegadest, kui seal tootmispraktikal käisin. Praeguseks on vastav hoone juba ammu maha lammutatud. Oli varisemisohtlik juba minu ajalgi. Üks lahmakas lage tuli alla vahetult pärast minu praktika lõppemist. Siiberdasin ka ise üsna tihti selle koha all... No vedas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna ...
Prussakaid oli seal üksjagu. Ei teagi, kuidas õnnestus vältida nende toodete sisse sattumine. Vastavasisulisi pahandusi igatahes ei mäleta. Aga riietusruumis oli neid terve armee. Tavaline pilt oli selline, et tööline tuli hommikul tööle, kallas oma tööjalanõud prussakatest tühjaks ja pani siis jalga. Nii riided kui jalanõud said ju pidevalt piimatoodetega kokku ja kes neid iga päev vahetas. See muutis riietusruumi prussakate lemmikpaigaks. Teine tööline tuli, virutas kõigest jõust saapaga vastu riietestange vineerseina, mille pragudest tuiskas välja terve prussakate armee. Siis keeras riided pahupidi, samuti taskud ja alles siis võis hakata riidesse panema.
Lõunapausi ajal lõbustasid operaatorid ennast vahel sellega, et avasid seadme automaatikakilbi ja ajasid seal kruvikeerajaga prussakaid taga. Vahel jäid need mõne suurema relee kontaktide vahele ja masin läks lolliks või jäi seisma.
Mõnikord tuli pearätiku ja kitliga klassikaline nõukogude koristajatädi ja loopis põrandale kloorlupja. Teinekord ei saanudki aru, keda ta tappa üritab, kas prussakaid, pisilasi või meid.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

üldiselt venelastel olid nad koduloomade staatuses ja võeti isegu uude elukohta tikutopsiga kaasa

[Pilt: blattella_germanica_adult_dorsal_m_01.jpg]

[Pilt: Blatella-germanica-2.jpg]

santsastis elutsesid peamiselt toas kus söödi ja vaadati telekat , mujal neid nagu polnud
Vasta

(24-10-2012, 00:23 AM)IIIFFFAR Kirjutas:  
(23-10-2012, 22:26 PM)Mister X Kirjutas:  Vist mitte asjata pole omandanud mõiste "töölissöökla" tugevalt negatiivset alatooni.

Tead, kulla Mees, nüüd solvun!
Ma käin nüüdki aegajalt "kolhoosisööklas!" Eks osati nostalgia muidugi, ent hääd toidud ja sõbralikud kodanikud.
Seekord bussipargi söökla..

Ühinen kiidukooriga! Odavad hinnad ja head toidud + toredad teenindajad. Ja ka mõnus endisagse söökla hõng ja lihtsus...
Vasta

Minu esmakohtumine nende toredate koduloomadega toimus kuskil Sommerlingi paneelikas, kus kutseka ajal sai elatud. Hommikul köögi tuld põlema pannes oli tore vaadata kuidas lendstardiga tuhat tegelast erinevas suunas pagesid. Muidugi see hakkas natuke häirima, kui mõni sarvik sul nahhaalselt söömise ajal mööda lauda jalutas. Aga tore oli neid ka püüda. Kraanikausi seinad sai toiduõliga kokku määritud ja hommikul olid poisid ikka hädas kui mööda seina enam üles ei saanud. Toungue
Vasta

Mina nägin neid reaalselt esimest korda Tartus, Narva maantee ühikas. Sibas üks mul üle laua. Püüdsin kinni, panin tikutoosi, viisin koju esivanemale vaadata. Too näitas kohe ust sellise eluka peale. St elukale, mitte mulle.

Hiljem sai neid ühikas juba õite sageli kohatud. Panid köögis tule põlema, nägid ikka kedagi pagemas.

Mingil hetkel pandi sinna mürgipüüniseid. Mõjusid küll, mõned vennad viskasid suisa selili. Aga meie aga koristaja pidas paremaks püünised minema pühkida ja laibad vedelema jätta. Ei tea, mis kiiks tal oli.

Lõpus käis tõrje survemeetodil. Ehk siis survestasid tarakani..olgu siis sõrme või mõne muu raskema esemega. Mõjus väga hästi.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

(24-10-2012, 18:48 PM)weix1 Kirjutas:  
(24-10-2012, 00:23 AM)IIIFFFAR Kirjutas:  
(23-10-2012, 22:26 PM)Mister X Kirjutas:  Vist mitte asjata pole omandanud mõiste "töölissöökla" tugevalt negatiivset alatooni.

Tead, kulla Mees, nüüd solvun!
Ma käin nüüdki aegajalt "kolhoosisööklas!" Eks osati nostalgia muidugi, ent hääd toidud ja sõbralikud kodanikud.
Seekord bussipargi söökla..

Ühinen kiidukooriga! Odavad hinnad ja head toidud + toredad teenindajad. Ja ka mõnus endisagse söökla hõng ja lihtsus...

Ja pool klaasi hapukoort...Toungue

Lugu kunagisest sarnasest sööklast:

Saanud köögis praemunad otsa, tulnud söögijagaja poolt kassaleti tädile üle saali hõige:
"Maimu! Löö Antsu munad omletiks ümber!"

loll on loll olla.
Vasta

Aastatel '82-'92 Tartus Kaunase Puiesteel paneelmajas elades oli ka neid soovimatuid koduloomi omajagu. Olid nii prussakad, lutikad kui ka hiired, viimased ronisid mingi vaevata kolmandale korrusele, oli neid nii köögis kui elutoas. Sai siis teisi lõksudega püütud. Lutikatega oli suurem häda, aga pehme mööbli õmbluskohtade järjepidev triikimine ja ohter "Priima" (jah, oli sellenimeline insektitsiid tol ajal) kasutamine aitas neist lõpuks siiski lahti saada. Kuid prussakad jäid, hoolimata tohutust hulgast dihlofossist, millega neid mürgitatud sai. Peale korralikku tõrjet oli neid mõne aja jooksul justkui vähem, aga varsti olid nad taas endistes kogustes tagasi.
Naaberhoovis, ühes teises viiekordses majas elasid tol ajal Poolast pärit Budimex-i restauraatorid. Sai poisikesena tihti nende autosid vaatamas käidud. Oli paar FSO Polonezi ja seda kõige väiksemat, poolakate sapakaks hüütud Polski Fiati. Üks Tarpan oli ka. Ja neil meestel oli ka Annelinna esimene SAT-TV. Kui see "pann" nende viienda korruse korteri rõdule ilmus, ei osanud keegi arvata, millega tegu. Vast alles 3-4 aastat hiljem hakkas neid ka mujale tekkima.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

Üks aeg tulid einelaudadesse mikrolaine ahjud - uudis ikkagi! Kui ostsid moosipiruka ja veidi kõrvale vaatasid, torgati see ahju ja siis enam hammustada ei julgenud, sest teist korda ühe reha otsa ei astu ju. Lõpuks olid müüjad väga imestunud kui tellisin just nimelt külma piruka, tahtsid ikka vähemalt "leigeks"lasta.
Reha otsa ma enam ei astunud, ka tädi köögiuksega mitte. See käis seest väljapoole ja uksel oli suur ümmargune nupp. Ainult ühe korra saingi oma lapsenäpu nupu ja uksepiida vahele jätta. Hiljem oli alati meeles kumba pidi nupp pihku võtta.
Ainult ühe korra olen halvaksläinud kotletti söönud. Peale Märjamaa sööklat sain 5 km Pärnu poole ja siis tuiskas välja. Vist 79.aasta oli.
Halvaksläinud hapukoort pakuti BMRT peal, algul pool klaasi, siis täis klaas ja lõpuks kui keegi enam seda äädikat ei tahtnud, pandi suure morsikannuga lauale, et võtke priipärast. See ei mõjunud küll seedimisele aga mõjus ämbritäis krevette, auruga keedetud ja soolasse kastetud. Esimesel korral seda maiust sai vist liiga ja võttis põhja alt. Samal laeval ka kaks korda odekolonni proovitud. Oli esimene või üheksas mai, pühad. Anti mehe peale pudel solntse dari. Mürk küll aga pärast sai veel russki les peale võetud. Teine kord sai keegi naiselt radiogrammi, et lahutus ja käis kõik kajutid läbi, et kellel veel midagi leidub. Sai siis 3kordset proovitud. Seda siis 70-71 aastatel.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Kotlettidest.
Sai kunagi sõbraga venest tulles läbi astutud Starõi Izborskis asuvast sööklast. Küsimuse peale, "Kotletõ jest", vastati, "Jest, no tolko hlebo bulocnõe". Lasime siis hea maitsta, enam vähem oli, ainult jooma ajas. Pärast mitu päeva jõime.
Vasta

pärast troinoide jm olmekeemia manustamist oli sortiiris selline eriline rõve hais, eks enamik neid duhhi lõhnaaineid tuli kusega välja , dez. po tsasti , vana parm käis korra nuusutas ja tegi kohe üldrivistuse et odeokolonnijoojad välja selgitada
Vasta

No selles Starõi Izborski sööklas sai ka koolipoisina käidud. Söökla välimus ja sisu olid ikka julmalt erinev meie oma sööklatest. Vähemalt niipalju on meeles. Sai seal mingit suppi lörbitud. Oli söödav küll. Kartsime alul,et järsku lööb põhja alt ära aga ei juhtunud meiega midagi. See oli 87 aastal. Kuna sai igasuguse äriga tegeletud,sõelusime ikka vene vahet. Ühel korral sai siis kodus roolitaha mindud ja juhtisin 15 aastasena kuni Pihkva GAI putkani.....enne seda vahetasime vennaga kohad. Olid seal aga teed. Sõidad rahulikult ja järsku tümaki---selline pommiauk asfaldis,et vaata et lööb ratta alt ära.Big Grin
Peale neid sõite,sõi miski tagasillas pooltelje nuudid maha. Hiljem selgus,et tagasilla sukk nii kõver,et järas nuudid maha. Eks need jubedad augud olid ikka põhjuseks. See tagasild sai üldse palju vatti,lõpuks hakkas undama. Proovisin siis hammasrattaid ligemale lasta,kuid juhtus veelgi hullem lugu-undamine suurenes veelgi. Panin siis hambumist lõdvemaks,kuid sellest hädast ei saanudki lahti. Kannatasime ära. Aga selle eest oli juba kaugelt kuulda,et omad kodu tulevad......
Eriti hull lugu oli uduga sõites. Ühel korral olin jälle ise roolis. Sõita ei saanud üle 60 kilomeetri tunnis. Praktiliselt midagi ei näinud. Sai siis üsna julgelt pandud. Kaugemal oli näha mingit heledat kuma aga ei saanud aru,mis see on. Järsku näen,et valgus kaob. Siis jälle paistab. Nimelt oli asi nii,et seal üsna pikad ja sirged teed ja ei saa aru,kui kaugelt auto tuleb. Mõtlesin,et peaks hoo maha võtma. Ja oligi viimane aeg. Sain vaevalt pidama. Kapoti ees oli mingi ratastel suur soojak,millel ratas ära murdunud ja kõik see krempel oli lääbakil keset teed. Ma ise ka sõitsin keset teed,et saaks siis kas ühele või teisele poole vajadusel keerata. Sellise juhtnööri sain siis teistelt autojuhtidelt,kes venes käisid. Ja pean ausalt tunnistama,et ka praegu leian ennast vahest keset teed....Big Grin Ja üks noorsand küsis minult ka,et miks ma keset teed kipun veerema......
Aga nendest Pihkva kandi lugudest võiks väheke veel kirjutada.
Järgneb...

Eks minusuguse noore koolipoisi jaoks olid need venes käimised ikka toredad sõidud. See oli veel aeg,kui Pribaltika asjad müüsid ja suhtumine oli meie rahvuskaaslastesse hea. Viimastel kordadel aga olid mustad sellid turgudel kahtlaselt tegutsemas. Lõpuks lõime käega. Aga sinnamaani oli kõik tore ja huvitav.
Eriti jäi mulle meelde see,et kui juba üle piiri saime,muutus ümbrus ja majad kuidagi silmale kättesaadavamaks. Kõikjal siis sinised aknaümbrused ja seda silmatorkavat sinist värvi kõikjal. Isegi tordi kreem oli Ostrovi turul sama värvi! Majad olid muidugi pisikesed võrreldes meie taludega. Aga kuidagi tore oli neid majakesi vaadata. Rikkust ei paistnud aga kusagilt. Lihtne elu.
Inimesed aga olid küllaltki heatahtlikud. Eriti toredad paistsid koolilapsed. Turg jäi ka paljudele õpilastele kooliteeks ja hommikuti oli neid tüdrukuid valgete tuttidega peas ikka näha. Mingi koolivorm oli ka neil hoopis erinev meie omast. Kuna olime juba hommikul vara platsis,oli kõike aega jälgida.
Turul käis ka päeva jooksul hulga soldateid läbi. Nende käitumine ja välimus oli üsna tüüpiline ja silmatorkav. Tulid ikka sedasi käed taskus lonkides ja suust lendas sihvkakoori laias kaares. Tulid mõne müüja juurde ja proovisid siis müüja kaupa. Lösutasid kaua aega leti ääres ja ajasid müüjatega juttu. Kasud olid ikka sees,sest midagi ikka põske pudenes.....
Turu ühes eestimaapoolses vasakus nurgas oli üks klaaspaviljon. Mitte eriti suur aga seal müüdi siis kondiitri kaupa. Käisin ka seal sees ja vaatasin suure vesise suuga pealt,et letil oli suur plaaditäis selle supersinist majavärvi tort! Assa! Ja kreemi oli peal lausa vähemalt kümme senti!Toungue
No mida sa hing veel ihkad........ sai ka üks tükk ostetud ja seda kreemi sisse söödud niipalju,et lausa paha hakkas koduteel. Aga sellist asja pole ma meil veel näinud,et niipalju võikreemi ühegi tordi peal oleks olnud. Ja muidugi müüjatädi andis ka silmad ette-kõrgetel kontsadel sirgelt seisev,peas valge torbik.....täitsa uhke tädi oli.
Ja vene memmed müüsid väga maitsvaid lihapirukaid. Kas see nüüd oli Pihkvas või Ostrovis,kahjuks enam ei mäleta. Sellel halli värvi pearätikut kandval memmel oli siis tänava ääres alumiiniumist pott lõhnavate pirukatega taburetil ja muudkui müütas neid. Kõige põnevam oli muidugi see,et millegi sisse neid rasvast tilkuvaid pirukaid polnud panna,kuid tädil oli bussipileti rulli,millest ta siis tõmbas paar riba mulle pihku ja sättis sinna peale minu pirukad.....üsna geniaalne....käed olid mul ikka rasvased,sest mida need kitsad ribad siis aitasid......aga pakend mis huvitav?
Kuna mu vene keele oskus oli päris heal tasemel,sai ka rahvaga pisut juttu aetud. Lihtsamad asjad sai lõbusalt aetud.
Meelde tuli,et turult välja minnes oli paremat kätt samuti mingid klaasputkad,kuhu sai siis ka oma nina sisse pistetud. Kaupa oli siis igasugust. Aga nüüd lugupeetud Jawa ja šZ mehed! Ärge järgmisi ridu lugege,muidu saate infarkti.....Big Grin
Terve riiul oli täis igasuguseid Jawa ja teiste samasuguste mootorrataste juppe. Silindreid oli terve riiul täis. Paraja tavotikihi all. Ma vaatasin seda asja päris huviga. Kõigil olid hinnasildid küljes. Märkasin ka,et need hinnad olid mitmeid kordi läbi kriipsutatud ja odavamaks hinnatud. Need numbrid olid üsna nullilähedased,alla rubla tk. kindlasti. Ma polnud aga veel selle Uunikumi asjaga kursis ja ei arvanud asjast midagi........jättis päris jahedaks. Ja ei tundnud ma ka ühtegi sõpra,kelle oleks selle maa ratast..... no mis teha. Minust need jupid sinna maha jäid....... Nii see asi oli.

Järgneb....
Vasta

No laseme siis lugudel edasi minna.... Üks eriti päevakohane,kuna ilm klapib....
Oli siis ka umbes samasugune aeg ja esimene lumi,kuid siis venemaal Pihkva linnas. Vend oli roolis ja sõitsime 02-ga kusagil linna piires. Tee sirge ja kiilasjääs. Järsku vaatan,et mingi Russ tuleb, kaheteljeline haagis järel. Järsku keerab meie ees paremale ehk siis tahtis enne meid pöörata vasakule kuhugile asutuse territooriumile. Vend rabas rooli ja keeras ka paremale. Saime kõmaki traktori käest lataka. Küljeklaas puru,uks mõlkis ja natuke siit-sealt kraabitud. Ise kõik terved. Kui ei oleks nii kiiresti reageerinud,kes teab,mis oleks võinud juhtuda,sest traktorist tegi vasakpööret meid märkamata. Ja see traktorist ei jäänudki seisma....põrutas kuskilt aiavahelt sisse... Vend sai numbri ka teada ja helistas siis kuskilt miilitsasse. Need tulid kohale,otsisid vennikese üles,too oli purjus....... Ega meil muud teha polnud,kui et õnneks oli üks vana mahlariie autos ja see läks kenasti ukse vahele. Ajas asja ära. Aega läks palju ja ema oli turul kartuleid müümas ja sai omajagu külma selle ootamisega, ei saanud ju selle avarii pärast isegi kuhugile minna. Koju saime ka õnnelikult,kuigi lund tuli jubedalt juurde ja tagasiteel Võru kandis olid juba vaalud nii suured,et vaata,et ei saa enam isegi koju. Ikka ühest vaalust läbi ja järgmine ees. Tuiskas päris usinasti. Mõned korrad olid ikka sellised,et oleks valli kinni jäänud. Seda kaevamist ja lükkamist oleks siis jubedasti olnud. Ja külm ka. Mis sa võõras kohas ja lumehanges teed. Bensiin saab ka pikapeale otsa,kui mootor töötab. Õnneks oli mõni suurem masin ka läbi sõitnud ja jäljed ette teinud. Selliseid olukordi on ka mõned aastad tagasi olnud,et lähed linna ja vaata kuidas koju saad....
Mis sellesse avariisse puutub,siis tuli kunagi ka mingi kiri venest,kuid auto tegime ikka oma rahaga korda,vend ka ei viitsinud jamada ja kas sealt olekski midagi raha saanud. Lõime lihtsalt käega,kuna kahjud polnud suured. Hea et terveks jäime ja see oligi kõige tähtsam. Tühja sest autost. Neid saab alati parandada....Wink

Järgneb.....ja järgmine kord tasuks lugu kaeda just tervisekaitsel,maksuametil ja kõigil teistel ametitel,kellel siis vaja käsi talupoja taskusse toppida......Big Grin
Vasta

Sai siin isaga vanu aegu meenutatud ja ta rääkis loo kuidas Sangaste raketibaasi lähedalt naftat leiti.

Aasta oli siis 65, nagu laulusalmis. Isa ja veel paar mehanisaatorit harisid kevadel põldu, kusagil raketibaasi lähedal. Tegemist oli sõjalises mõistes kõrgendikuga number x. Samal kõrgendikul tegid oma tööd ka nõukogude raketiväelased või mingid geoloogiaväed või kes iganes. Igatahes käis kõva puurimine, aeti mingit toru otseti maasisse. Massinistid, olles päevatööst väsinud, asusid jalga puhkama ja ühtlasi lasti ka üks viin, võib-olla ka kaks. Puurijad aga, minetanud valvsuse, hülgasid oma lahingposti ja kadusid kuhugile täies koosseisus, jättes oma kallihinnalise tehnika rahvavaenlase meelevalda. Rahvavaenlase rollis olid need traktoristid, olles saanud hundijalaveest julgustust, asusid nad oma püha kohust täitma, tekitades vaenlase ridades hetkelise segaduse.Nimelt valasid nad sellesse puuritavasse auku mõned ämbrid naftat, mis nõristati sealtsamast KRAZ tüüpi sõjamasina paagist.

Hommikul, jätkates harimist sealt kus õhtul pooleli jäi, oli neil kogu tegevusest kena ülevaade. Peale mõningast puurimist tekkis silmnähtav sagimine, puurimine peatati ja jäädi midagi või kedagi ootama. Umbes poole tunni möödudes hakkasid igasugused Willised ja muud kergemat tüüpi sõidukid sinna laekuma. Oli märgata isegi mingit musta sõiduautot, punaste lampassidega reisijaga.
Peale seda vaatepilti jätsid traktoristid põllu kus seda ja teist ning läksid teisele põllule. Igaks juhuks.
Tänaseni on aga teadmata, millega see pull armeeridades lõppes. Vähemalt sovhoosnike vastu huvi ei tuntud.
Vasta

No ega sõjaväelased rumalad ei olnud, sellist leidu tulebki tõsiselt võtta. Seda teavad ju kõik, et Eestis naftat leidub (EW aegsed lood).

Edit: viide ka - Nafta Vorumaal_Saaremaa Teataja nr 117_ 3 oktoober 1934 lk 3


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta

Kusjures ksf. Talupoeg - olen küll ilmselt tüki maad noorem kui sina, ja kaugetel turgudel pole kohe kindlasti käinud, aga ka ise kasutan sedasama varianti, et öösiti sõidan võimalusel keset teed. Siis on ühele ja teisele poole sama palju maad keerata kui mõni metsloom vms. ette hüppab...

Pärit olen aastast 1985

Ennem sõidan aeglaselt ja jään totaalselt hiljaks kui et enam kunagi kuskile ei jõua.
Vasta

No laseme siis lool tulla......
No see oli sellel ajal,kui meil siin väike ebaseaduslik sigala oli...Big Grin
Aga liha oli ka ju vaja müüa. Ma ise olin selle asja juures no abitöölise rollis,ehk siis andsin põssadele süüa ette ja heina sai ka loobitud.... Karvavõtmisel olin ka lõpuks spetsialist. Aga põhitöö tegi vend,isa ja kadunud ema.
Lihamüümisega oli siis plaan vennasvabariiki põrutada. Endal siis meil autot veel polnud,seega toimus kõik enne 85 aastat. See oli siis aeg,kunas venemaa vajas liha ja seda me siin üritasime ka kõigi seaduste "kiuste" teha...Big Grin Egas see kuskile välja ei paistnud,et selle asjaga tegelesime ja kui keegi nägigi,siis oli meil kõigil üks ja sama lauluke suus: Oma tarbeks........
Mis aga sellesse turustamisse puutus,siis venemaale Pihkvasse sai põrutatud. No ka mind võeti ühe Zigullimehe autosse. Too oli siis nõus meid viima koos lihaga Pihkvasse. Seal aga oli vist minu mäletamistmööda vaja turul liha müümiseks mingit Veterinaarameti tõendit. Selle järgi sai siis vist mindud kuhugile linna serva. Täpsemalt enam kahjuks ei mäleta. Aga lihakehadele oli siis vaja saada mingid templid peale. Ja kas mitte isegi kokkuostu müües polnud sama lugu.

Aga nüüd lugupeetud spetsialistid tervisekaitsest! Siin on maiuspala Teile!
Ühel sellisel retkel Pihkvasse sai mindud kuhugile liha viima ja see koht nägi siis välja järgmine: Kas te inimesed veel mäletate veneaegseid keldrites olevaid kuure,mille seinad on löödud tollistest laudadest ja suured vahed sees? Katkised põrandad ja kõik lauad lubjaga valgeks võõbatud.....
Aga nüüd kujutage ette loomalauta! Sulgu,kus loomad on elanud,s....nud ja ükskõik mida teinud. Ja kui te nüüd mõttes selle lauda seinad,mis paksult pahaga ,järsku lubjaga üle laseksite. Ma juba tunnen seda lubja lõhna ninas...... loodan et järsku keegi veel.
Nüüd aga manage endale veel silme ette pilt,et selle ruumi kuskil nurgas asub suur kaal,mida oleks nagu värvitud aastal 66..... ja roostes...... Ja nüüd kujutage ette,et laes ripuvad konksud,kuhu lihakehad rippu tõstetakse.... Ja siis sellele kaalule saidki meie notsud tõstetud. Mingi valges kitlis mees takseeris siis asja ja lõi igale kintsule tindise templi.....ja vist mingi ribakese liha lõikas ka.....katseteks. Vat see ruum tekitas isegi minul tol ajal väheke ihukarvadele kõdi....Big Grin Ja nüüd juba aastaid kuuldes tervisekaitsjate....nurinat igasuguste pisikeste asjade pärast,no teate,see ajab lihtsalt öökima...Big Grin Aetakse pill lõhki juba selle pärast,et ei tohi kodus moosi keeta ja mida iganes... peaasi,et saaks rahva oimetuks ja abituks teha...... Kusjuures see on ka juba osaliselt õnnestunud aga ma usun,et asi pole veel lootusetu Wink
Nojah aga praegu võrrelda seda elu,mis oli ja mis praegu,on vahe ikka tohutu. Aga no elus oleme ju ikka....


Järgneb....mõni teine õhta.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 21 külali(st)ne