NL aegsed lood...

Kord sõbrajuurest hommikul peolt tulles oli mul nagu tavaliselt seljas nahast jope , mida sõbrad raudrüüks hüüdsid ja riiulist rebisin pähe miilitsa kursandi fuura . Samas vedeles ka sau ning sõjaväepilet . Kuidas siis muidu Laitsest koju saada kui hääletades - ajasin käe sauaga püsti ning esimene Zigull viskas pikema jututa 5 rubla . Algul itsitasime nagu 18 aastased ikka , aga pulli pidi saama ning hääletamine ununes sootuks . Teenisime tunni ajaga vist oma 200 rutsi ilma , et keegi oleks midagi küsinud . Lõpuks sattusime mingi Rapla mendi peale , kes hakkas vormi ja dokumentide kohta küsima ning pidasime paremaks lähedal asuva loomla kaudu põgeneda , sest läbi selle ei viitsinud keegi isegi autoga jälitada ...
Aasta oli -87 sügis .
Vasta

(04-04-2013, 22:04 PM)KOLLA Kirjutas:  Kord sõbrajuurest hommikul peolt tulles oli mul nagu tavaliselt seljas nahast jope , mida sõbrad raudrüüks hüüdsid ja riiulist rebisin pähe miilitsa kursandi fuura . Samas vedeles ka sau ning sõjaväepilet . Kuidas siis muidu Laitsest koju saada kui hääletades - ajasin käe sauaga püsti ning esimene Zigull viskas pikema jututa 5 rubla . Algul itsitasime nagu 18 aastased ikka , aga pulli pidi saama ning hääletamine ununes sootuks . Teenisime tunni ajaga vist oma 200 rutsi ilma , et keegi oleks midagi küsinud . Lõpuks sattusime mingi Rapla mendi peale , kes hakkas vormi ja dokumentide kohta küsima ning pidasime paremaks lähedal asuva loomla kaudu põgeneda , sest läbi selle ei viitsinud keegi isegi autoga jälitada ...
Aasta oli -87 sügis .

Kuupalk koos nagu nipsti.
Vasta

Räägin ühe tuttava poolt pajatatud loo, kus tavaline puuriküülik jälgis Jeesuse eeskuju ja tõusis üles.

Tegemist oli kahe naabriga, üks kasvatas küülikuid ja teisel oli lihtsalt suur koer.
Algas tsirkus sellega, et küülikukasvatajal võttis üks jänes nõuks ära surra. Hommikuks oli ta surnumast surnum. Kahju muidugi jänkukesest oli aga matused korraldati ja jänes sai maamulda viidud. Sellest muidugi koerakasvatajast naabrimees ei teadnud midagi.
Paar päeva hiljem avastab koeraomanik, et tema muki on naabrimehe jänku maha murdnud ja aeda tassinud. Hirm oli meeletu, senini tore läbisaamine ja nüüd selline lops. Värises see naabrimees mis ta värises aga õhtul võttis kammis jänkul karva siledaks ja ööpimeduse varjus läks viis jänkukese naabrimehe poole salaja tagasi ja pistis puuri.
Järgmine hommik naabrimees kohal, nägu kohkunud ees ja uurib teine:
“Kas sa jumalat usud?”
“Ei usu”
“Mina ka senini ei uskunud aga täna hommikul hakkasin uskuma”
Asi tundus enam kui kahtlane ja uurib siis naabrimees naabrimehe käest, et mis sellise järsu uskuheitmise põhjus ka olla võiks?
Räägib usklik naabrimees:
“Tead, paar päeva tagasi suri jänes ära. Matsin maha. Aga täna hommikul puuris tagasi.”
“Kuidas sina seda seletad?”
Koeraomanik ei julgenud iitsatadagi oma vägitükist, itsitas vaikselt pihku, kui teine inimene müstilisest juhtumisest vaata et hulluks ei lähe.
Vasta

Hüperinflatsiooni aegu, viimane aasta enne krooni tulekut sai vahel Nõukogudemaal Leningradi autoruru vahet käidud. Sealt sai lepalehtede eest igasugu nassvärki, mida Eestis jälle saada polnud ja siin markade eest alati uue õnneliku omaniku leidis. Oli selline koolipoiste rahateenimisviis meil moes tol ajal...
Küll aga olid need Leningradis käigud alati üks peavalu Vene miilitsate tõttu, kes Eesti numbriga masinaid suurima heameelega peatasid. Ja ega asi polnud ju rikkumises vaid lihtsalt kiusus. Kui ikka tundide viisi mööda autot tuhniti ja iga asja pärast päriti ja peedistati, ise ainult seisid ja vaatasid pealt nagu loll, siis tundus igal juhul targem neile midagi visata, peaasi et ükskord tulema saaks. Miilitsate rahahimu pimestamiseks tuli mul aga pähe üks kaval nõks. Nimelt võtsime paraja koguse väiksemaid kupüüre, 1-st kuni 25-ni, valdavalt küll 3-seid kuni 10-seid, mida siis veidi kägardades ükshaaval oma püksitaskud täis toppisime. Juba esimene katse sellise nipiga kandis kenasti vilja Smile
Peeti siis meid tagasitulles enne kangelaslinn Kingisseppa miilitsaputka juures kinni, auto mingeid õlipaberisse mähitud autoosi-kamakaid täis ja kamandati putkasse. Dokumendid visati hooletult laua taga laiutanud kapteni nina ette ja meid sõbraga kutsuti sisse aru andma. Kapten oli muidugi selline suur, vastuvaidlemist mittesalliva näoga ja väga tähtis isik. Istusin teisele poole lauda ja hakkasin sõnagi lausumata lauale taskust rahanutsakaid välja koukima. Kapten vaatas seda samuti sõnagi lausumata ja mida suuremaks kasvas rubladekuhi, seda suuremaks läksid ka kapteni silmad. Tegevusega lõpetanud laiutasin lihtsalt käsi ja ütlesin: "Rohkem pole". Selle peale tõmbas seltsimees kapten sõnagi lausumata sahtli lahti, lohistas kahe käega kogu sülemitäie sahtlisse, kohendas kuhja madalamaks ning lükkas sahtli kinni. Viipas ainult käega a la "tõmmake uttu" ja nii see lugu lõppeski.
Tegelikkuses. Seal kuhjas oli maksimaalselt paarasada rutsi - võrdluseks maksis populaarne sigarett Bond või Magna putkas 30-35 rutsi ning Marlboro pakk 120 rutsi Smile

================================
Jawa 350-634, Suzuki RGV 250 Gamma, Vespa ET-4 125, MB 280SL (R107)
Vasta

RE: NL aegsed lood...
(Eile 22:04 PM)KOLLA Kirjutas:
Kord sõbrajuurest hommikul peolt tulles oli mul nagu tavaliselt seljas nahast jope , mida sõbrad raudrüüks hüüdsid ja riiulist rebisin pähe miilitsa kursandi fuura . Samas vedeles ka sau ning sõjaväepilet . Kuidas siis muidu Laitsest koju saada kui hääletades - ajasin käe sauaga püsti ning esimene Zigull viskas pikema jututa 5 rubla . Algul itsitasime nagu 18 aastased ikka , aga pulli pidi saama ning hääletamine ununes sootuks . Teenisime tunni ajaga vist oma 200 rutsi ilma , et keegi oleks midagi küsinud . Lõpuks sattusime mingi Rapla mendi peale , kes hakkas vormi ja dokumentide kohta küsima ning pidasime paremaks lähedal asuva loomla kaudu põgeneda , sest läbi selle ei viitsinud keegi isegi autoga jälitada ...
Aasta oli -87 sügis .

Kuupalk koos nagu nipsti.
see ta oli ja rohkemgi veel , sest ema sai 30 ja isa 155 rutsi palkka ! Ma olin ja olen kunstniku hingega ja olen alati saanud palka mitte nähtava nägemuse pealt ja isegi minu jaoks oli säärane reaktsioon üllatus . Tagantjärgi saab vaid kinnitada noormeeste soovi tegutseda liiklus järelvalve vallas !
Vasta

(05-04-2013, 21:06 PM)Maccaroni Kirjutas:  Hüperinflatsiooni aegu, viimane aasta enne krooni tulekut sai vahel Nõukogudemaal Leningradi autoruru vahet käidud...
Paar aastat hiljem, ehk siis 92-94 sai sõlmitud tihedaid sidemeid vennasvabariik Soomega, aga kuna laevandus oli alles lapsekingades, piletid, eriti autole, maksid hingehinda, siis oli odavam üle St.Peterburi ja Viiburi Soome käia. Ikka bussiga sinna ja autoga tagasi.
Kohe peale Viiburit oli miiltsatel oma sissessöödetud koht, kus siis kalõmmi maksime. Vene raha ei maksnud suurt miskit, 100 marka sai piiril (kümnete?)tuhandete rublade vastu vahetatud, selle eest sai nii kütuse, söögi, kingitused, kui kõik lisanduvad kulud.
Ise hoidsin madalat profiili, kulgesin veokite kiiluvees ja pääsesin enamus kordadel, aga igal oinal oma mihklipäev.
Peeti siis kinni, kiirust palju, vaidlema ei hakanud ja sirutasin rahapaberid aknast, ise suurusjärgustki halli aimu omamata.
Miilits küsis 350,- mis mäletamist mööda oli suht sümboolne summa, vormistas protokolii ja... asus tasumist tõendavaid kviitungeid väljastama. Need aga sügavast nõukaajast, mil rahatrahvi suurus 3 ja raskemal juhul 5 rubla oli...Cool
Sel päeval oli sel rajal palju õnnelikke juhte, sest 70 kviitungi vormistamiseks (ikka kuupäev, nimi allkiri) seda aega ikka kulus. Suurema jao neist viskasin minema, aga paar tükki peaks kuskil isegi alles olema.


Vasta

Meenus üks kunagi kuuldud lugu. Arvatavasti rääkis seda kunagine töökaaslane, maapoiss.
Nende alevikus(kohanime igaks juhuks ei nimeta), asus NL ajal maaliini bussi lõpp-peatus, kus buss teinekord päris kaua seisis.
Ükskord juhtus nii, et väljumisaeg juba pikalt üle ja inimesed peatuses kannatamatud, buss aga ei mõtlegi liikuma hakata. Kuna teati, et juht vahel tagapingil tukastab, siis otsustati et magama jäänud raip! Mindi ja hakati tagumise küljeakna pihta rusikaga taguma ning röökima. Seest kostis ehmunud röögatus, veidi rabelemist ... ja veidi hiljem küsiti hädise häälega arsti. Külamehed ehmusid ka esimese hooga ära, et mis värk on, mees sai südari või.
Selgusid järgmised asjaolud:
a) bussiga kaasasolnud konduktor, piletikontroll või kesiganes emane inimene ta oligi, otsustanud juhile "psühho-füüsilist rehabilitatsiooni" jagada.
b) tagapingil aeledes kadus ajataju
c) ehmatusega tekkis eidel kramp ja jäivadki kokku
Kui ma õigesti mäletan, siis kutsuti kohalik velsker neid pidulikult lahutama. Big Grin Võib vaid ette kujutada asjaosaliste enesetunnet. Bussitäis irvitavat rafast tuli ju ikkagi linna ära viia ning tund aega nendega koos olla!

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(16-04-2013, 21:54 PM)Basilio Kirjutas:  Nende alevikus(kohanime igaks juhuks ei nimeta), asus NL ajal maaliini bussi lõpp-peatus, kus buss teinekord päris kaua seisis.

See bussijuht palus ennast ilmselt vabatahtlikult kasvõi kõige nöögima liini ja romuma bussi peale ümber suunata, et aga sinna sihtkohta enam sõitma ei peaks Big Grin
Vasta

Olen sattunud lugema/kuulma vaidlusi, et selline "koeramoodi kinnijäämine" pole homo sapiensi puhul võimalik, kuid ammukadunud vanaisa oli nõus kõige pühama nimel vanduma, et temaga selline asi juhtunud on. No ju siis see minu suguvõsa vähe metsa poole ole Smile
Vasta

Sellest oli kuskil foorumis või miskit pikem jutt ja arutelu, kinni saavad jääda koerlased, inimeste puhul võimatu, nii meelde jäänud.

Kui mitte sellest me ei tahtnud siin teemas rääkida....

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

kirev gloobus

http://meeldib.ee/2012/08/pruut-isamees-ja-tupekramp/#_[/align]
Vasta

(17-04-2013, 09:11 AM)kalleb Kirjutas:  kirev gloobus

http://meeldib.ee/2012/08/pruut-isamees-ja-tupekramp/#_[/align]

Vot sellest jutust läkski minu mainitud jutt lahti Delfi kommentaariumis ja mitte vähe ei olnud kommentaare.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

Viime jutu suguelult vaikselt autode peale. Lõppeb see jutt küll kiiruseületamisega aga esiots rohkem NL aegse moodi , nii et las ta olla siis NL lugu.

Oli mul kunagi au sõita sellise samkombunniga nagu olid need omaehitatud kombainimootoriga väetisekülvikud ZIL auto baasil. Hellitusnimega “Dinasaurus”. Mitte segi ajada Dinosaurusega. Kõik hääldasid O asemel A. See masin oli arvel traktorina ja kiirusepiirang kehtis tema jaoks 30 km/h. Kui ma selle aparaadi enda valdusse sain siis oli see ütleme ausalt , ront mis ront. Mootor ilma londita käima ei läinud, mootor lühikeste pihustitega ja hõre ka lisaks. Tossas ja ajas auru välja kui liikus. Tegin vaikselt hambad ristis hooaja lõpuni ja sügisepoole hakkasin peamehaanikule peale käima nagu uni, et vaja oleks uut mootorit .. See sunnik ei tahtnud seda juttu kuuldagi, käivat nii ka, oli juhtkonna arvamus.
Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.
Oli käsil kaalisoola panek sügiskünni peale . Lasin oma Dinasaurusel põlluääres vee välja ja asusin aga usinasti külvama. Küntud maa peal esimese käiguga must jooksis. Ootasin vaikselt, millal pauk käib või mis iganes, sest ega ma ette ei kujutanud kuidas nii suur mootor töölepingu lõpetab. Esimene koorem sai edukalt lõpuni külvatud aga ei mingit märki , et mootoriga midagi teisiti oleks. Kerge kõrbelõhn oli ainult kabiinis ja külm hakkas. Väetiseküün oli umbes paari kildi kaugusel, tõin uue koorma ja laotasin pea poole sellest ka maha, kui andis kergelt tunda, et jõud kaob. Üritasin vett sisse kallata. Ühe ämbritäie võttis vastu ja siis virutas kõik pauguga välja tagasi. Tegin sellist termošokki paar korda aga mõttetu, midagi vastu mootor ei võtnud. Ega ma sellepärast meelt ei heitnud. Panin veel paar ringi põllule peale, ja hakkasin töökoja poole sõitma. Esimene tõsisem vihje oli õlirõhu anduri poolt esitatud. Viimane vajus vaikselt nulli poole. Selle sastaaviga sõitsin veel töökojani välja, teepeal hakkas meeletu kolin aga lõpuni vedas. Jala ei pidanud käima. Peale töökoja õuele maandumist oli üksmeelne otsus hommikuks valmis. Saad omale uue mootori ja uue alusvankri ka.

Talvel ehitasin uue Dinasauruse. Uus pikkade pihustitega mootor. Uued sillad. Tagasild oli õnneks või õnnetuseks sadulveoki oma. Kiireim, mida ZIL pakkus .Uhke komplekt liikus kevadeks töökojast välja. Taga kasti küljes ilutsemas traktori number ja pilkupüüdev kiirustpiirav märk 30.

Ei läinudki palju aega mööda kui oli esimene tõsisem tagasilöök. Autoriteks Valga ATK juhtivspetsialistid, kes musta Volgaga mul taga olid sõitnud ja 90 minust mööda ei saanud.Selline käitumine oli nende meelest aga ülim nahaalsus ja kogu see Volgatäis rahvast otsustas teha kiirvisiidi meie majandisse ja juhtida isiklikult peamehaaniku tähelepanu asjaolule, et kiirusepiirangut 30 ületati enam kui kolm korda. Ähvardati load käest ära võtta ja ehitusele saata . Lõppes pull aga korraliku peapesuga ja kästi viies käik kinni keevitada. Vanemate kolleegide eestvõtmisel jäi aga keevitustöö ära.Käigukasti kaanele puurisime augu ja lasime poldi ülevalt sisse, et fiksaatori võll ei liiguks sinna kuhu ATK ei taha , et ta liiguks. Pärast tehnilise kontrolli läbimist sai see polt sealt eemaldatud ja masin veeres rahulikult edasi.
Vasta

DDR-i autoparki iseloomustav pilt '80 aastate teisest poolest:
[Pilt: image-502750-galleryV9-cadb.jpg]
Lisaks "kohalikule" tehnikale on Mosse ja kaks Žigulli selgesti eristatavad. All paremas nurgas tundub olevat Škoda.
Tegelikult räägib artikkel küll sellest, mis Hitleri punkrist selleks ajaks järgi jäänud oli.
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/sa...d=66240442
http://www.spiegel.de/fotostrecke/photo-...97539.html

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

(27-12-2011, 14:31 PM)Mossemees Kirjutas:  
(27-12-2011, 10:20 AM)Vana7 Kirjutas:  Seda aeti ringi GAZ-51-ga nii,et üks tagaratas tõsteti üles ja sellelt lamerihm silomasinale.Mingil hetkel aga kiilus vist difri kinni,sest auto pani järsku omapead minema,pilbastas eesoleva puukuuri ning peatus lömmis ninaga viljakuivati kivimüüri vastas.
Teine variant on, et hoopis hekslimasin kiilus kinni. Lendas mõni laager laiali või sattus koos hekseldatava kraamiga mõni kivi või suurem puuroigas tera vahele. Või anti lihtsalt haljasmassi korraga liiga palju peale. Ohtlik trikk igatahes autoratta pealt sedasi midagi ringi ajada. Oleks siis veel difrilukuga, nii, et tõstaks terve vedava silla üles.
 Aga head lood on igatahes. Jätka samas vaimus!

Lugesin mina siin vanu lugusid.... Tuli meelde, kuis sidemehed vana telefoniliini sedaviisi kokku kerisivad. Aasta olnud siis miski     ca. 94-96 kui tel. kaabel teeperve sisse maeti. Vana õhuliin keriti liinimeeste 66 tagaratta külge kinnitet poolile...

loll on loll olla.
Vasta

Vaatasin etv2 jooksvat tsukotka seiklust ja Jakuutias, ehk siis kaugel, külmal maal oli linnapilt täidetud suuresti vanade PAZ bussidega( või noh siis uuem, see kandiline variant juba). 
Kui talve stabiilne on 20 ja 30 miinust, kohati aga 50 ja üle, siis kuidas kurat need ja ka teised sõidumasinad elu juures ja toimimas hoitakse? 
Ehk on kellegil meenutada eilsest ja tänasest.
Vasta

(28-01-2015, 00:08 AM)weix1 Kirjutas:  Kui talve stabiilne on 20 ja 30 miinust, kohati aga 50 ja üle, siis kuidas kurat need ja ka teised sõidumasinad elu juures ja toimimas hoitakse? 
Ehk on kellegil meenutada eilsest ja tänasest.

 Sellest on siin kuskil vist juba korduvalt enne kirjutatud aga no kordame siis korra veel. Smile
Keerulist ei ole seal midagi. Õhtul lased sapikal õli poti sisse ja viid tuppa pliita peale sooja, ühtlasi haarad ka aku kaenlasse ja paned samuti kuhugi pliita kõrvale ööbima.
 Hommikul teed tule pliita alla ja keedad kohvi, samal ajal soeneb teises potis ka õli paraja sissevalamise temperatuurini. Jood kohvi ära, ajad puhvaika selga, paned jalga vildid ning valad rõõmsalt, kuumaks aetud õli mootorisse. Lisad veel sooja aku ning sõit võib alata. Lihtne.

P.S. Selle jutuga seoses meenus veel üks pea kolmekümne aasta tagune lugu, kuidas -20 kraadiga kap. remonti teha. Vaja läheb metallist tööriistakasti koos metallist tööriistadega (tol ajal muidugi plastmassriistu ei olnudki) ja piisavas koguses hõõgveini.
Tööriistad pannakse jällegi puupliita peale sooja ning brigaad püüab ka ennast eelseisvaks raskeks katsumuseks üles soendada. Arutatakse läbi, kes millist protseduuri teostama hakkab ning siis haarab igaüks enda tööoperatsiooniks vajaliku võtme ja asub seda kiirelt auto kallal teostama. Kui võti kipub juba käe külge kinni jääma (töötati paljakäsi, kuna puldankindaga on peenemaid operatsioone suht võimatu teostada) tuuakse võtmed jälle pliita peale sooja ning püütakse ka enda külmand konte hõõgveiniga turgutada. Asja miinus on see, et pikapeale kipuvad soendamise protseduurid aina pikemaks venima ning juttu jätkub kauemaks Smile




`73 Hanomag-Henschel F46KA
Vasta

(28-01-2015, 00:08 AM)weix1 Kirjutas:  Ehk on kellegil meenutada eilsest ja tänasest.

Tänast ei tea, eilne tugevalt üle kolmekümne aasta tagasi. Asukoht Karaganda. Talv stabiilne -25 - 30, harv ei olnud ka -40.
Asi oli väga lihtne - kogu see masinapark tiksus kogu aeg, 24/7 - kevadeni välja. Suur auru ja tossupilv oli autobaasi, bussipargi jne kohal. Selle järgi võis üles leida. Kui miski ära lagunes, siis lasti vesi välja ja sinna tee äärde see masin kevadet ootama jäi...
Kevadeks oli muidugi tükkhaaval osatud asju küljest vähemaks viia.
Sotsialistlik rahvamajandus õitses ja oli väga rikas... Big Grin
Vasta

NL ajast suurt mõmmigi ei mäleta aga remonttöid on tulnud ette ikka igasuguste ilmadega. Talvel -25ga russil mootorit metsas vahetand ning peaks mainima et töö sai tehtud kiiremini kui muidu... Wink   
Mõned head 6-7a tagasi oli üks vana LT 28 "kohvi" edition mis tuksus samuti pidevalt 24h ööpäevas, kui kohe hommikul oli vaja sõitma minna siis õhtul jätsin raipe kuhugi põlluveerde tuksuma, hommikul hea soe võtta. Lihtsam oli õhtul 10liitrit naftat sisse kallata kui hommikul soojenduste ja täkudega möllama hakata. 

Külmaga on lihtne, alati saad soojalt end riide pannan ja tehnika üles soojendada, teine äärmus on meeletu palavus.  Hetkel toimetan paar nädalat tais ning eile vahetasin pattaya külje all hiluxi esimest pooltelge, päeval üle +30 ja öösel +28 ning kõik see niiskus.... ja sääsed jne. Unistasin sel hetkel külmast põhjamaa talvest...  

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta

Jakuutia kullakaevandustes kummitehnikuna töötanud naisterahvas rääkis, et suurte BELAZide rehvid olid küll erisegust aga viskasid tükke välja nagu oleksid klaasist tehtud. Töötas Ülemiste filiaalis sama ameti peal.
Veel meenus lugu Omski kandist. Noor naisõpetaja oli ühest külast teise läinud öösel, hundikari järel. Põletas kaks heinakuhja maha aga järgmisel päeval leiti ikka mahamurtuna. Kolmas kuhi vist liiga kaugel. See viimane siis 30-ndatest.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 4 külali(st)ne