Missugune võiks uus liikluskindlustuse seadus välja näha? Minu arvates võiks see olla midagi sarnast praegu Lääne-Austraalias kehtivaga. Kokkuvõtlikult: esiteks tuleks kaotada kohustuslik liikluskindlustus ja tehnoülevaatus. Tänapäeval on sunduslik tehnoülevaatus pigem nõukogude ajast pärit igand, kindlustus peaks samuti olema igaühe vaba valik: kas soovitakse saada õnnetusjuhtumi korral hüvitist (ja selle nimel kindlustusmakseid tasuda) või mitte. Täpselt nii, nagu on nt. kinnisvara kindlustamisega. Mootorsõidukitele võiks olla kehtestatud automaks, mille suurus oleneks juba sõiduki suurusest, keskmisele sõiduautole nt. 50-60€ aastas, sõiduki tehniline seisukord oleks omaniku või volitatud kasutaja vastutada ja seda kontrolliks liiklusjärelvalvet tegev politsei. Automaksuga kaasneks automaatselt ka kolmanda osapoole kindlustus, mis tähendaks seda, et kui näiteks kahe auto kokkupõrkes sai kannatada ka minu tee ääres asuvat maja ümbritsev tara, siis see kahju mulle hüvitatakse kas avarii põhjustaja enda, tema kindlustusseltsi, või kui tal kindlustust pole, siis liikluskindlustuse fondi poolt, mis omakorda süüdlaselt vajadusel kohtu kaudu kulud sisse nõuab (mina ju sel juhul poleks avariis otsene osaline, võibolla ma hoopis avarii toimumise hetkel magasin oma toas, aga kahju ikkagi sain, seega olengi nn. kolmas osapool). Kui nüüd süüdlasel kahju hüvitamiseks kindlustuskatet, piisavalt raha ega vara pole, läheks ta lõpuks eraisikuna pankrotti koos kõige sellest tulenevaga ja midagi meeldivat sellises olukorras (tema jaoks) poleks. Ükski normaalne inimene sellist jama omale kaela ei tahaks. Õnnetuse esimene ja teine osapool, ehk siis kannatanu ja süüdlane, klaariksid asja omavahel. Kui nt. kannatanul kindlustust pole või on olemas esimese osapoole- ja süüdlasel teise osapoole kindlustus, siis maksab süüdlase kindlustus kannatanule kahju kinni. Kui süüdlasel pole kindlustust, ent kannatanul on n.ö. esimese osapoole kindlustus (auto on kindlustatud avarii vastu, nii nagu kodu on kindlustatud tulekahju või uputuse vastu), maksab tema kindlustus talle kahjud kinni. Tema on ju kindlustusmakseid tasunud. Kui kummalgi pole kindlustust või on süüdlasel esimese osapoole- ja kannatanul teise osapoole kindlustus, siis jällegi, kuna süüdlasel puudub vastav kindlustuskate ja kui ka piisavalt vara ei ole, käib kahju väljanõudmine kohtu kaudu. Lihtne ja loogiline süsteem, igaüks hindab oma riske ise. Igaüks teab, palju tema sõiduk väärt on, teab, palju tema vara väärt on ja teab, kui kaugele ta on nõus oma vastutamisega minema ja kustmaalt tuleks riskid kindlustusega maandada. Lisaks selline süsteem distsiplineeriks juhte tublisti. Kui kindlustuse eest maksta ei soovi, pead eriti hoolikalt liikluseeskirju täitma. Ei ole enam nii, et süüdimatult suunda näitamata ridade vahel nõelud jne. Juhtub üks väike kõks, ja kui kindlustust pole, võid nii oma autost kui hullemal juhul ka kodust ilma jääda, kui ise selle "kõksu" põhjustaja oled.
Nüüd siis sõidukite tehnilisest korrasolekust ka.
Nagu ma juba eelpool mainisin, on sõiduki korrasolek roolisolija vastutada. Teedel varitseb "paha" politsei, kes mitte ainult ei mõõda kiirust ja ei pane puhuma, vaid ühtlasi võib mõõta ka rehvimustri sügavust, vaadata, kas turvavööd on korras ja toimivad, kas tuled põlevad, kas küljekarpidest ka veel midagi alles on, kui palju suitsu summutist tuleb jne. Kui esineb ilmseid puudusi, siis politsei fikseerib need. Siledaid kumme ja mittepõlevaid tulesid saab pildistada, tossavat mootorit ja lipa-lopa käivat rooliratast (kui rattad samas ei pööra) filmida. Seisupidurigi võib ju lasta peale tõmmata ja kui siis üks mees autot vabalt liigutada suudab, on kuri karjas. Selline masin saaks n.ö. kollase kaardi ehk roolisolijal või omanikul tuleb teatava aja, nt. kahe nädala jooksul, esitada politseisse ülevaatuspunkti tõend, et auto on nüüd korras. Või siis viia oma sõiduk vanarauda - pole masinat, pole probleemi. Või vastasel korral läheb sõiduk ajutiselt arvelt maha ja enne ülevaatuspunkti tõendi esitamist sellega avalikus liikluses osaleda ei tohi. Sel juhul ka auto registratsioon katkeb niisamuti kui automaksu maksmatajätmise korral ja kui seda nt. 3 kuu jooksul ei uuenda (nn. kollase või punase kaardi saanud sõidukite puhul on selleks vajalik ka ülevaatuspunkti kinnitus, et sõiduk on liikluskõlblik), tuleb numbrimärgid ARK-i hoiule viia. Kes seda ei tee, saab trahvi. Punasest kaardist veel niipalju, et see on juba kraad kangem kui nn. kollane kaart. Ehk siis, kui politsei võtab rajalt maha sõiduki, millel esineb juba tõsiselt ohtlikke rikkeid, need rikked fikseeritakse ja sealsamas korjab politsei auto küljest numbrid ära. Omal jõul edasi sõitmine on keelatud, juhti ootab karistus ja vaadaku ise, kuidas oma romu tee äärest ära veetud saab. Ja jällegi on juhi/omaniku enda teha, kas ta teeb sõiduki korda ja näitab ette, et on tõesti korras; viib utiili või võõrandab (sel juhul peab uus omanik masina üles putitama, vanarauda viima või kui tahab, võib ka lihtsalt lasta oma aianurgas vedeleda. Eraomand ju ikkagi).
Umbes nii lihtne see uus liikluskindlustusseadus peakski olema. Inimeste sissetulekutega mõistlikus proportsioonis olev automaks, mis sisaldab ka kolmanda osapoole kindlustust, ja kogu moos. Tahad, et avarii korral sinu auto hüvitatakse (kui oled kannatanu)? Sõlmi vastav kindlustus. Tahad, et sinu tekitatud kahju hüvitatakse? Jälle sõlmi vastav kindlustusleping. Mis seal siis lõppude lõpuks keerulist on?
Puruks ja pool pööret tagasi!