09-08-2013, 01:02 AM
Enamusel teist on vist oma koer. Mul ka. Aga mind huvitab asi nende juures. Kas koerad mõtlevad iseseisvalt, või nad juhinduvad ainult instinktidest. Iseseisva mõtlemise all, pean ma silmas arutletud mõttekäiku, niipalju kui seda on looma puhul võimalik ette kujutada.
Teemat ajendas mind tegema üks konkreetne tähelepanek, mu koera igapäeva elust.
Nimelt:
Mu kutsa on põline ketikoer. Ta ei ole ealeski kusagil mujal olnud, kui minu juures ketis ja alati õues. Teda toites, panin ma tähele üht ta huvitavat teguviisi. Kui ma talvel talle kuuma sööki ette juhtusin tooma, võttis ta ninaga lund ja rapsis seda toidule peale. Alguses kiht üle poti serva ja seejärel ümber/vastu poti välisserva. Kui lumi ära sulas, lükkas ta lund ninaga juurde senikaua, kui toit oli lõpuks paraja soojusega söömiseks.
Kust kuradi kohast ta teab, et selline tegutsemine viib alla toidu temperatuuri ja ta saab kiiremini sööma asuda? Mina talle seda õpetanud ei ole. Teisi eeskujusid ta silmapiiril ka pole. Koolis ta ei käinud. Telekat ei vaata.
Looduses sellist asja ei eksisteeri. Kui jahiloom maha võetakse, siis tema veri ei kõrveta. Puudub igasugune kaasasündinud vajadus jahutamisele.
Ja siit see teema. Et jahutada kuuma külmaga, peab olema selle taga mõistus, mis suudab juurelda asjade olemuse üle.
Kui lõke kõrvetab, jooksed eemale. See on instinkt.
Kui lõke kõrvetab ja ja sa pangega kustutamiseks vett tood, on tegemist reaalse mõtlemisega, mis baseerub millelgi.
Selline asi ei saa olla kaasa sündinud.
Kuda teil on lood oma koertega?
Teemat ajendas mind tegema üks konkreetne tähelepanek, mu koera igapäeva elust.
Nimelt:
Mu kutsa on põline ketikoer. Ta ei ole ealeski kusagil mujal olnud, kui minu juures ketis ja alati õues. Teda toites, panin ma tähele üht ta huvitavat teguviisi. Kui ma talvel talle kuuma sööki ette juhtusin tooma, võttis ta ninaga lund ja rapsis seda toidule peale. Alguses kiht üle poti serva ja seejärel ümber/vastu poti välisserva. Kui lumi ära sulas, lükkas ta lund ninaga juurde senikaua, kui toit oli lõpuks paraja soojusega söömiseks.
Kust kuradi kohast ta teab, et selline tegutsemine viib alla toidu temperatuuri ja ta saab kiiremini sööma asuda? Mina talle seda õpetanud ei ole. Teisi eeskujusid ta silmapiiril ka pole. Koolis ta ei käinud. Telekat ei vaata.
Looduses sellist asja ei eksisteeri. Kui jahiloom maha võetakse, siis tema veri ei kõrveta. Puudub igasugune kaasasündinud vajadus jahutamisele.
Ja siit see teema. Et jahutada kuuma külmaga, peab olema selle taga mõistus, mis suudab juurelda asjade olemuse üle.
Kui lõke kõrvetab, jooksed eemale. See on instinkt.
Kui lõke kõrvetab ja ja sa pangega kustutamiseks vett tood, on tegemist reaalse mõtlemisega, mis baseerub millelgi.
Selline asi ei saa olla kaasa sündinud.
Kuda teil on lood oma koertega?
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!