[motamees]

Volvol läks karbasse "sõrmkübara tüis" ATFi.
Segusiibril puudub mehhaaniline ühendus gaasipedaaliga. Kui vajutada pedaali, siis lastakse vaakumil membraani kaudu siibrit kergitada. Sel karbal puudub kiirenduspump. Kui nüüd ilma õlita karbal gaasi vajutada, siis lendab segusiiber laks lakke. Segu kohe liiga lahja ja mootor puterdab. Iga puterdamisega lendab siiber üles alla. 
Kui õli leevendab liikumist (amort), siis siiber kerkib sujuvalt ja tühja kohta mootori töös ei teki. Pole vist ka välistatud külma mootoriga õli viskkoosuse ärakasutamine. Siis vajab mootor rikkamat segu ja siiber kerkib aeglasemini.
Ennem, kui selle karbaga mootori korralikult käima saab, on tükk pusimist. Võta karba lahti ja uuri iga augu otstarvet. Nii saad lõpuks ka aru, kuipalju ja mida kruttida. 
Tühikäigu kättesaamiseks tuleb ennem pöördklapp tihedaks lihvida. Kontrollimiseks kasutasin paberitükki. Eemaldasin pöördsiibri ja lasin paberitükil vaakumiga avad sulgeda. Nii sain tühikäigu õigesti reguleeritud. Kui siibri paigaldamisel segu ei muutunud, oli asi õige. Kui muutus, siis tuli veel lihvida.
Palju aega on möödas sellest, mõni asi võib ka ära ununenud olla.

[AnatoliJermakov]

Vahepeal pole miskit kirjutanud aga tehtud on ikkagi samas tempos. Tööd hakkas ühel hetkel pidurdama see, et kompressor lakkas töötamast peale mitutkümmend aastat. Lõpuks selgus, et elektrikilbis oli üks faas läbi põlenud ja 220 voldi asemel lasi läbi 80 kanti. Seega kompressor käitus kui oleks tal üks faas puudu. Selle tuvastamiseks aga tuli ikkagi elektrihuviline sõbramees appi kutsuda ja päevad läksid. Sel nädalavahetusel sain siiski värvitöö ära tehtud. 

Minu esimene värvitöö tuli kohutav ja ma pikemalt sellel ei peatuks. Sest iga projekti lõppfaasis võib hakata nägema, mis juba algusest peale on valesti tehtud. Mina ütlen, et järgmise projektiga ma kõigepealt lasen kere liivapritsist kõigepealt läbi ja alles siis hakkan midagi tegema sellega. Mõttetu on värvida, kui kuskil on ikkagi kättesaamatut roostet. Lisaks värvitööd pole võimalik hästi teha, kui kogu suuremat pinda üle ei värvi. Kui värv on 30 a vana, siis seda kuidagi ära ei hajuta uue värviga. Minu töö jäi rõve aga funktsioneeriv. 
Sõber ütles õigesti selle kohta, et see pole mingi restaureerimine siin, see on lihtsalt kõvemat sorti remont. Ja nii ongi. Seega kivi südamel katsun selle remondi ära lõpetada ja masina teele saada, see on talle parim kingitus. Siiamaani tehtud töö eest ei tahaks muidugi kolme ka endale panna, kaks pluss on vist see õige hinne. 

Süütemoment sai õigeks sätitud vahepeal. Tühikäik on veidi kõrgetel pööretel aga siinkohal on vist Ksf. Motamehel õigus - karbussi tuleb sättida ja tühikäik paika saada. Ma pole sellisel määral seda teinudki, olen küll sarnaseid siklikarburaatoreid enne ka näppinud aga liblikat pole eemaldanud tühikäigu sättimiseks. Praegu töötab täitsa hästi mootor aga kindlasti võtan ka karbussi veel ette. 

Täna sain uued rehvid velgedele. Rehvid otsisin nii kitsad, kui leida üldse olid. Mul on nüüd nii talvekad kui suvekad R15 165 laiusega. Talvekad näevad aga lisaks kõrgele profiilile eriliselt peenikesed välja ja sobivad autole hästi. Veljed siis said liivapritsi+epokrundi+veoautovärvi selga. Päris tummine ja läigivad kah kummalisel kombel. Pildidl polegi nii ilusad, kui muidu välja näevad. Lisaks väikene aksessuaar telliti väljamaalt, ühel hetkel saab selle klaasi peale. Kes on pildil olev härra, on lihtne juba igalühel selgeks teha.

   
   

[AnatoliJermakov]

Natukene jälle nokitsetud ja projekti lõpupoole lükatud. 
   

Veljed on all, kapslid küljes. Kuna värvitud said kõik koopaääred ja ka roostekohad, saab hakata komplekti kokku lappima taas. Mõned asjad veel jäänud muret tekitama.
1. Spidokas. Millegipärast on mul kaks erinevat kaablit ja kaks erinevat kella valida. Aga mõlemiga on selline huvitav värk, et kui hoo üles saad, siis seier liigub kaasa. Aga enam alla ei lange. Eelmisel kellal oli 120 peale pidama jäänud. Nüüd panin uue spidomeetri kella ja sain 50 sisse ja sinna ta jäigi. Milles võib olla probleem? Kas kellelgi miskit sellist on juhtunud. 
   
2. Klaasipesu vedeliku mootor põletab kaitsmeid. Ennem kõik töötas ja ühel hetkel, kui korraks võtsin ära pistikupesast lüliti rooli küljest, on iga kord, kui vett peale tellin, kaitse põlenud. Pole veel selleni suutnud süübida. 

Vahetatud sai sel nädalavahetusel juhiukse klaas, juhipoolne tagumise istuja klaas. Esimese keevitasin katki, teine läks katki eemaldamisel. Seal oli mitu roostepesa tihendi all, mida oli vaja ravida. 
Vahetatud sai veepump ära mootorite vahel. Nimelt mootori töötades oli kuulda tugevat kahinat veepumbast. Ei miskit kriitilist veel aga häiriv kõrvale. Mulle ei meeldi teadmine, et miski on nigu viltu, see närib hinge. Veepumba laager oli veidi kehv. Sai pandud teiselt veepump ja heli kadus. Ehitus on neil natukene erinev. 84 aasta oma on lamedate hammastega ja 87 aasta oma saehammaste moodi hammastega. Ei tea, mis neil vahet on. Sobis hästi sinna teise korpusesse ja vett pumpab kah. 
   
Küljes on nüüd ka uksed. Ehk siis masin on praeguseks hetkeks hermeetiline. Kui spidoka ja klaasipesu vedeliku mured saan ära, siis jääbki järele peamiselt karpa häälestamine, kärukonksu juhtmete ühendamine, külgsuunatulede töölepanek ja võib ülevaatusele minna. Eks asjad venivad nagu ikka aga loodan mais saada ta ülevaatuselt läbi. 

[AnatoliJermakov]

Vahepealsed toimetused on ka olemas. Auto on praeguseks hetkeks kokku lapitud ja proovisõidud ka tehtud. Ülevaatusele siiski veel siirduda ei saa, väikesed gremlinid ikkagi kuskil vahel. 
Mootor töötab väga kaunilt ja pöördesse läheb mehiselt. Võttes vanust arvesse on tegemist päris tõsise minekuga autoga, auto ise on nii kerge, ju seetõttu see 2 liitrine mootor suudab teda korralikult vedada. 

Praegu aga vigadeks järgnevad asjad - käiguhoovastiku reguleerimine ei ole täpne, viiendat käiku viskab välja sõidu pealt. Sillad on nii reguleerimata, et sööb kummide välimist äärt ja kui rehvid olid soojad, siis juba vilisesid ka otsesõidu puhul. Suht ränk igaljuhul. Kisub nii vasakule kui paremale suht suvalistel hetkedel. 
Mingi kamm on tagapiduritega - miskit rämedalt klobiseb seal, peab uuesti peale vaatama. Kui vajutad pidurit, on vaikus majas. Aga niisama sõites on jõhker kolin. Said pandud uued pidurisilindrid, tihendid jne, miskit peab kapitaalselt lahti olema ja kolisema. Pidurid ise töötavad väga erksalt, mu 10 aastat noorem Ford Mondeo ei saa kuidagi vastu sellele. 

Mingi kamm on ka elektris, vahepeal ei tööta parema poole kabariitttuled. 

Vaja oleks ka auto läikima poleerida, uksepolstrid on räbalad, just eriti juhipoolne on väga inetu. Istmed on määrdunud, nende riideid peaks saama vist pesta. Lagi on vaja uue riide alla panna. Kütusenäidik ei tööta. 

Ühesõnaga on sellist nokkimist kõvasti aga praegu on vaja masinast kolinad kätte saada ja ülevaatusele / sildade regullimisse viia. Jaanipäev, mis projekti valmimise lõppdaatumiks oli, läheneb jõudsalt. 

[mrt36]

Mingi kamm on tagapiduritega - miskit rämedalt klobiseb seal, peab uuesti peale vaatama. Kui vajutad pidurit, on vaikus majas. Aga niisama sõites on jõhker kolin. Said pandud uued pidurisilindrid, tihendid jne, miskit peab kapitaalselt lahti olema ja kolisema.

Kogemus uuema Opeliga, kus piduriklotsid tagumises pidurisadulas olid omavahel vahetuses ja kolisesid.
Eelmine omanik rääkis, et auto käis ainult Opelaasis   ja klotsid olid mölemal pool valesti. Avastasin juhuslikult foorumipilte vaadates.

[cyber]

Odott? Mis pagana valepidi? Seal ei ole mitte midagi sellist võimalik. 
Mida sa sellise junnkäraka juures valepidi paneks? 



Ja ei ole mina näind veel, et keegi teeks "välimise" või "sisemise" klotsi... no kõike ma muidugi näinud ka pole, aga ikkagi.

Aga üldiselt... kas seal mingit vedru ei olnud, mis klotsi paigal hoiab? Vana pea ei hoia enam kinni, ei mäleta. Ees oli kindlasti plekist vedru klotside jaoks, taga ilmselt oli ka midagi...

[mrt36]

Ja ei ole mina näind veel, et keegi teeks "välimise" või "sisemise" klotsi... no kõike ma muidugi näinud ka pole, aga ikkagi.

No aga on ju vahe sees, üldiselt kui ei tea, siis pole mötet ka paugutada.
Selle töttu, et olid valetpidi, klotsi kuludes löhkus löpus ära kummikotid ja kulutas klotsi viltu.

[AnatoliJermakov]

Saabi piduriklotsid on identsed. Seal tõepoolest ei saa neid valesti panna. Kui just ei ole mõistust panna klotsi nii, et hõõrub terasest seljaga vastu ketast. 

Täna sai garaažis käidud ja minu puhul oli veaks see, et support ise oli lahti. See tulenes sellest, et tagasilla tala, kuhu sisse supporti poldid kinnituvad, oli kannatada saanud. Nimelt need poldid ei läinud nii sügavale, kui oli vaja, jäi selline peenikene vahe poldipea ja pinna vahel sisse, mida tol hetkel ei osanud märgata. Polte keerates olid justkui tugevasti kinni aga tegelt oli keerme lõpus mingi sodi ees. Käega raputades oli aru saada, et support logiseb. Tuli augud uuesti vindikeerajaga läbi puurida ja sodi eemaldada. Nüüd on kõik korras. 
Taga on ka plekist "vedru", aga minu meelest see on klotside vibreerimise vastu ning tagasi neid väga ei lükka. Muud vedru seal ei ole.

Korda sai ka kütusetaseme näidik. Nagu ikka on mul juba üle kümne korra juhtunud - ei tööta miski, tõmba doonorilt maha ja voilaa. Sildu sai käepäraste vahenditega regullitud. Nüüd on hoopis parem sõita, ei kisu niipalju, saan ülevaatuspunkti ja sillastendi ikkagi omal käel ära sõita. Päris õige see regull ikkagi ei ole ja see on vaid lahendus, et saaksin sõita ülevaatusele ning hoida siis autot linnas, et järgmine nädal sillastendi viia. 

Laupäeval on plaanis minna ülevaatusele. Selleks on vaja korda saada oma parema külje kabariittuled (kui põlevad, siis mõlemad ja kui tummad, siis mõlemad). Seal on mingi vahelduv viga sees, kord töötavad ja kord ei tööta. 
Viiendat käiku loobib ka välja veel, seda jõuan veel sättida ka peale ülevaatusel käimist. 

[AnatoliJermakov]

Täna on hea päev. 

Rõngassaba sai ülevaatusele viidud. Enne seda nagu ikka sõites, tuli ludinal pisivigu välja, näiteks see, et pidur jäi vahel peale. Eks vana asi tahab liikumist saada, ennem kui kõik jälle vabalt liigub ja vinnastub. Ülevaatusele sõites hakkas kas genekas või veepump häält tegema. Ülevaatuse ajal oli kogu aeg vilin üleval. 
Aga ülevaatuse läbis siiski puhtalt, ei ühtki viga. Co oli väga hea (0,3) ning pidurid erinesid 5% üksteisest. Kahju, et ei taibanud ka küsida aga mul pole lehte, kus need näidud kõik peal oleksid. Sai jooksvalt masinate pealt piilutud. 

Niiet rõngassaba nüüd osaleb liikluses. Sai juba esimesed tiirud ka tehtud. Täna õhtul siirdun siiski garaaži, kust loodan saada abi viienda käigu puudumisele, panen porilapakad külge ning mõni kummipunn, kustkaudu pääseb koobastesse ja karpidesse vaha laskma, tuleb tagasi toppida. Aga muidu väga viis, edasi läheb viisakalt ja ühtlase kiirusega kruisida on väga mõnus. 

Ülevaataja ka ütles, et tema ühtegi 90-t oma töö jooksul näinud ei ole, arvas alguses, et passis on kirjaviga. 
Pilt ka tänasest päevast, Kiltsi lennuväli, Rõngassaba ja omanik. 
   

[AnatoliJermakov]

Värvi taastaja + vahatamine. Taastaja oli mingi poleeraine Motip'lt, mis siis kihi värvi maha lihvis. Punase värvi latakaid oli kõik kohad täis. 

Kuna tegemist oli ilma lakita värviga vastupidiselt tänaseks päevaks levinud lakialustele värvidele, siis polnudki muud, kui värv üle poleerida ja ära vahatada. Tulemus tuli vana värvi kohta üllatavalt hea - sai matist läikivaks. Aga probleemiks võib lugeda seda, et kõik värvidefektid (kriimud, kivitäkked jne.) tulid välja ja üsna inetu on olukord kohati. Et siis ei teagi, kuidas parem oleks. Kaugelt on ilusam, lähedalt koledam. 

   

[AnatoliJermakov]

Nüüdseks on Saabiga sõidetud igapäevaselt juba pikemat aega. Üle 1000 kilomeetri tagumiku all ja tee äärde pole kordagi jätnud. Küll on kollitanud kõrge bensukulu. Maanteel 10 liitrit sajale. Ühel hetkel sain Haapsalus liikudes aru, et mootor teeb ka valjut häält, miski on mäda. Jõudsin siis koju ja tegin kapoti lahti, süüteküünal oli ära kukkumas. Ja usutavasti oli ta nii pikemalt olnud. Saab sõitis aga nagu poleks tal sest miskit. 3 püti jõudlus oli järelikult täiesti piisav. 

Sai ka ühe teise saabimehe käest uus karburaator + sisselaske kollektor koos nende kahe vahelise kummipadjaga ostetud. Probleemiks oligi minu puhul pragunenud karburaatori kummipadi, mille arvele võis panna teatava lisaõhu saamise. Panin eile külge ja mootor töötab küll ühtlasemalt. Samuti pretendeerib see karbuss maanteel kõvasti väiksemale kütusekulule. Hakkangi nüüd mõõtma seda, väidetavalt olla saadud isegi alla 6 liitri maanteel. Reaalsuses soovin, et see oleks 7L/100km, mis on täiesti reaalne juba ja laialdaselt saavutatav. 
   

Sai ka käidud Pruugitet Massinate väljasõidul. Liikus kenasti ja kiiruskatseltki tuli ok aeg. Tegi Saab 900 turbole igatahes ära, ju oli vähe sirgeid. Kui aga oli aeg saarelt lahkuda, siis enam ei läinud masin käima. Võti käis süütelukus tühja. Saarelt lahkumiseks käivitati Saab pudelikorgiga starteri klemme ühendades. Pudelikorke oli põrand täis. Üks perekond vahtis aga suurisilmi, kui praamilt mahasõidu aeg kätte jõudis ja Saabi kapoti alt käivitati. 

Eile sai süütelukk ära vahetatud. Süütelukku ennast ei saa ära, tuleb koos käigukangi hoovastikuga vahetada. Õnneks sai alumise plastkorpuse, kus käigukang sees liigub, paika jätta ja ei pidanud hoovastikku regullima uuesti hakkama. Nüüd läheb ka 5. käik veel paremini sisse. Ennem oli 3 ja 5 käigu puhul tunne, et lähevad suht samasse auku, nüüd on korralikult eristatav käigu asukoht kangiga. 
Huvitav on see, et Saabi võti, mis tuli teiselt autolt, keerab lisaks süütelukule ka auto ust lahti-kinni. Ehk - ühe Saabi võtmega tundub, et saab mitmeid klassikute uksi lahti. Küll aga ei keera selline võti mitut eri süütelukku. 
   
   

Sumbuti pütt ka täiesti sodi. Nüüd sõites tuleb välja, et seest täiesti ära roostetanud. Lappisin eile ära, keevitasin suured paigad peale aga eks ühel hetkel tuleb uue püti manu minna. 
Kätte on jõudnud puhkuse aeg, tuleb Tallinnasse kangajahile minna, et teha uus lagi, uued uksepolstrid ning tagaakna laud. Kui on häid kohti, võite soovitada. 

[ryan]

 Nevotex oü
Nahka/kunstnahka + kangast , poroloon-laminaati .

[AnatoliJermakov]

Foorumit lugedes jäi silma üleskutse, et vanatehnikapärandi hoidmine ja – kultuuri edendamine on meie kõigi teha, siis teeme aga järjepidevuse hoidmiseks postituse.
Viimasest postitusest möödas rohkem, kui 11 aastat!, miska tundub paslik hetk, et midagi kirja panna.

Saab on olnud peres kõikseeaeg edasi. Vahelduva eduga on talle tehtud ülevaatuseid, sõidetud aja jooksul korduvalt Uunikumide talverallil, vahetatud juppe uute ja vanade paremate vastu ja kõike nüüd kirja panna enam ei oskagi. Tasapisi on ta saanud ka paremaks ja töökindlamaks ja samal ajal roostesemaks. Nagu klassikalisele sõiduautole kohane.
Et vana asja ei oska keegi meenutada ja silm on ammu peast läinud, peab kirjeldama oleskelu ehk idülli. Mille tarvis on siiski vaja ajas natukene tagasi liikuda.
 
Saabi üheks põhihädaks viimase 11. aasta jooksul on olnud kõrge CO2 tase, mille tõttu tehniliste näitajate ülekaemise kontor ei ole tahtnud talle mitte läbipääsemise akti vormistada. Aastaid tagasi sai proovitud erinevaid karburaatoreid ja vahepeal sai doonorkarbutoriga niivõrd kõlbulikuks, et ülevaatuse akt siiski omistati. Küll aga piiripealseks. Ja nii ta tasapisi jälle halvenes kuniks paar aastat tagasi polnudki muud teha, kui terve doonorauto õue peale tuua. Võtsin sellelt karbussi, lõin pajale pähe ja voilaa – CO2 tase on normis. Ja mootor töötab kui siidi.

Aga esile kerkis sellega seoses järgnev probleem – toodud doonorauto oli õue peal. Ja juhtumisi veel vägeva Eesti ajalooga, paberimajandus tõendab, et Eestis arvel 01.01.1985 vormistatud ning ajalooliste Läänemaa numbrimärkidega. Küll ma mõtlesin ja vaagisin kuid taastamiseks liiga raibe – ise üle värvitud ja kogu põhjaalune läbivas roostes. Lihtsalt liiga suur taastamistöö enda jaoks otseselt emotsionaalselt mittesiduva sõiduki kohta. Paiskasin ta siis nö. varuosaturgu ehk pakkusin sõidukilt juppe ennem, kui ta vanarauda ära liigutan. Ja siis tuli sooviavaldus postkasti.

Nimelt Ugala teater otsis oma uue septembrisse esilinastuva lavatoese jaoks Saabi. Mitte üks muu mark ei sobivat. Ja minu varuosapill olevat sobiv kandidaat. Veeretasime mõtteid ja pakkusin teatrile, et annetan selle auto neile kui peale tüki maha tulekut teatrilavalt saan minna ja mõned jupid sealt ära kruvida. 1970te masinate teatud juppe siiski pole enam lademetes ja enda hobiauto tarvis juba läheb neid vaja. Nii siis teostustki aprilli lõpus prohvetlik ennustus – kuidas Ugala mehed „peaaegu“ Jurjevis käisid stiilis väljasõit, mille käigus minu endise doonorauto pooleks saagisime ja teatribussi lükkasime.
Mina jäin ootama kutset esietendusele. Nemad jäid masinat ehitama. Ja vahepealsel ajal sai enda Saabile üle kahe aasta jälle ülevaatus tehtud, paaril vanatehnikaüritusel osaletud kuniks Haapsalu nostalgiapäevadel (nüüdse uuendusliku nimevormina Vintage Weekendil) kadus Saabil täiesti ära sidur. Keset rongkäiku. Aga Saabietenduse esiettekanne toimus nädal hiljem, seega sai paar õhtut oldud 2ni öösel garaažis, et kindlasti just Saabiga sõita Viljandisse poolekslõigatud Saabi vaatama.
 
Ja siin ta siis on. Mees nimega Ove. (https://www.ugala.ee/lavastus/mees-nimega-ove/) Ugala teatri tükk, mis esietendus 19.09.26 ja mida näidatakse jupil ajal Ugala teatris ja mis väidetavalt ka mööda Eestit ringreisile läheb lavadele, kus pöördlava võimalus (nt. Pärnu Endla, Tartu Vanemuine, Tallinna Draamateater? jne.) . Tükki nüüdseks näinuna võib seda igati soovitada – väga südamlik lugu juba iseenesest. Lisanduva väärtusena võib välja tuua, et peaosaline lavastuses on vana kangekaelne ja väga põhimõttekindel mees (nagu me vanatehnikahuvilistena teatud määral kõik), kelle paljude põhimõtete hulgas on ka see, et ainuke õige auto on SAAB. Ja kuidas tema esialgu jäigana ja vanamoelistena tunduvad põhimõtted suudavad ka ümbritsevaid inimesi inspireerida ja toetada. Väärt tükk, minu isiklik soe soovitus on seda vaatama minna.

Ja lisaks esietendusele, kus SAAB sai suure rolli, oli ka teatrihooaja avamispidu, mille raames ka teatri enda 2025 parimate näitlejate ja lavastuste autasustamine. Ning selle tseremoonia käigus lükati „kuldõuntega“ ehitud SAAB lava keskele, tema kapoti alt anti välja auhindu parimatele ja auto sai endale väärilise rolli. Parim lahendus minu jaoks auto osas, millega ise ei näinud võimalust teda teele tagasi suunata. Aga millega saab anda panuse Eesti kultuuriellu ning võimaluse ka inimesi vanatehnikapisikuga kasvõi kaudselt ja kogemata nakatada.
Rääkides teatri enda töötajatega pärast etendust juttu, siis sai selgeks, et teatris endas oli see auto palju melu tekitanud ja inimestele hinge läinud. Meestöötajad olid töökojas selle ümber palju tiirelnud ja seda tõestati meile ka töötajate telefonidest näidatud piltide näol.

Oma Saabiga pühapäeval Viljandist hakates tagasi sõitma selgus, et parandatud sidur ei taha kohe üldse toimida ja sidur on absoluutne null. Auto käib aga ükski käik sisse ei lähe. Algas pikem seiklus, kus juhuslik möödakäija viis meid oma autoga ehituspoodi 13mm lehtvõtit ostma, sai paduvihmas sidurit õhutada ja kõiki nõkse proovitud, kuniks läbi mingi ime siduri lahutusvõime tagasi saime. Mingil huvitaval põhjusel ei taha vedelik hästi vabavooluga töösilindrist välja joosta. Siduripedaaliga pumbates lendab õhutusniplist musta sodist vedelikku välja – ometigi sai garaažis autole paigaldatud uhiuus siduri peasilinder, töösilinder ja nendevaheline toru sai tutika vasktoruga asendatud. Aga kuskilt tuleb musta sodi. Sidurivedelik ja pidurivedelik käivad läbi sama toitmisanuma, peab vist kõik maha võtma ja läbi pesema ning ka piduritest kõik vedeliku välja vahetama. Praegu on müstika, et miks sidur ära kadus kuid koju me saime elukaaslasega ja praegu sidur toimib.

Nüüd mõned pildid ja proovime siia mõne rea tihedamalt, kui 11 aasta pärast panna.
   
     
   
   
   

[Aspelund]

Repliigi korras: see arvel Eestis 1985 on mingi anomaalia. Mul on endal ka hoovis üks liikur, mis paberite kohaselt juba nõukaajast Eesti teid kulgemas, aga samas eelmine omanik kinnitas mulle, et ta ostis selle oluliselt hiljem, juba vabariigi ajal Tartu autoturult ja äsja väliselt maalt tooduna.

1. jaanuari teema on selgitatav sellega, et mõningate liikurite puhul pole võimalik nende esmase registreerimise päeva kindlaks teha ja siis lööb süsteem nähatavasti sinna automaatselt sobiliku jaanuari kuupäeva.

A

[spitfire]

Kui sel Saabil on peal Stromberg CD150 karburaator, siis on üks tutikas pakkuda.

[AnatoliJermakov]

Repliigi korras: see arvel Eestis 1985 on mingi anomaalia. Mul on endal ka hoovis üks liikur, mis paberite kohaselt juba nõukaajast Eesti teid kulgemas, aga samas eelmine omanik kinnitas mulle, et ta ostis selle oluliselt hiljem, juba vabariigi ajal Tartu autoturult ja äsja väliselt maalt tooduna.

1. jaanuari teema on selgitatav sellega, et mõningate liikurite puhul pole võimalik nende esmase registreerimise päeva kindlaks teha ja siis lööb süsteem nähatavasti sinna automaatselt sobiliku jaanuari kuupäeva.

Mina sain auto kodanikult, kes oli selle auto ostnud ja 2a hoidnud. Tema siis oligi selle väidetavalt ostnud ühelt Pärnumaa mehelt, kelle peresse see toodi ja kes sellega siis kõiksee aeg olevat sõitnud. Olevat töötanud diplomaadina Rootsis ja toomisaeg enne taasiseseisvumisaega. Ausalt öeldes eks ise ei oska seda rohkem kinnitada ega ümber lükata - sellise linnalegendiga see minu kätte jõudis. Kuidas tegelt oli, ma ei tea. Eks kuupäev 01.01 iseenesest juba annab aimdust, et suht suvaline kuupäev on passi löödud ja reaalsusega on sel vähe pistmist. 
Aga seda vähem kahju mul on selle auto poolekslõikamisest, kui legend vale on  Mina saan sellelt autolt 90te alguses väljastatud registreerimisnumbri, mille oma Saabile plaanin ümber tõsta. Ja see vb ongi lisaks teatritükile selle auto kõige suurem väärtus, mis selle ostmisest sain. 

Karbussiga on mul praegu hästi. Iseenesest on jah selline karburaator aga praegu enda oma töötab laitmatult ja riiulis neid veel paar tk osandamiseks.

[aatom]

Väga äge on kuulda Saabidest ja kasutamisest teatritükis.
Saab-i B201 (90, 99, 900) mootoril kasutati Stromberg CD175 karburaatorit, üksikud erandid 2 x  Stromberg CD150, mis andis 5Kw juurde (74 -> 79)