25-06-2015, 22:50 PM
Bmw 750 ILA Highline 1992
DKW esiveolised autod F-seeria
26-06-2015, 09:48 AM
(25-06-2015, 22:50 PM)k2rpman Kirjutas: http://www.okidoki.ee/item/4248731/
Kuulutuses märgitud sõiduk ei ole DKW F5, mida toodeti 1935 kuni 1938. aasta alguseni, vaid tegemist on alates 1939. aastast toodetud F8 mudeliga. Mis muidugi ei tähenda, et see kuidagi masina väärtust vähendaks. Shell ei ole minu teada kunagi tootnud autosid, vastav infosilt osundab, et Shell autoõli võiks selle auto kahetaktilises mootoris kasutada bensiiniga vahekorras 25:1. Tundub, et on olnud nn cabrio-limousine, millel katuse keskosa käib lahti. Kui keegi selle endale ostab, siis ühel kaasfoorumlasel on selle auto katusemehhanismi olulisemad osad. Selliste lihtsamate puukeredega masinate istmeid on võimalik veel leida. Mootorid-käigukastid on ka universaalsed. Piltidel ei paist ka uksi ning poritiibu (kuid neid on võimalik leida), isevalmistatud on armatuurlaud. Arvestades seda, et puukere on ilmselgelt amortiseerunud, siis müüakse sildadega raami ning enam-vähem komplektset kere näidist, mille järgi ehitad uus puitsõrestik.
Valmis auto on selline
29-06-2015, 18:03 PM
Õiendan ära ka emotsioonid DKW autode kokkutulekult, kus sai osaletud 5. kuni 7. juunil 2015. Kuna koht ja osalejad on tuttavad juba 2013. aastast, siis läksime sinna rahuliku südamega, et häbi endale ei tee. Vastuvõtt oli aga üllatav. Muidu rahulikud sakslased ümbritsesid karjana auto ning pärimised ja kiitmised ei tahtnud kuidagi lõppeda. Oli selgelt aru saada nii võrreldes teiste masinatega kui ka kommentaaridest, et sellise kvaliteediga taastatud DKW autot ei ole just sagedasti nähtud.
Pöörasime erilist tähelepanu ka teiste autode radiaatoritele ning selgus, et ligi 40-st enne 1945. aastat valmistatud autost oli kolmel vana originaalkärjega radiaator. Ülejäänutel oli juba uuemat tüüpi radiaator või oli kärg vahetatud tänapäevase vastu. Sakslased ei saanud üldse aru sellest kärje teemast, nende jaoks ei olnud see oluline või siis oli selgituseks, et päris õiget kärge ei ole üldse võimalik saada. Kusjuures see võib isegi tõsi olla, kuna päris ennesõjaaegse kärjega samasuguse kärje leidmine on osutunud parajaks pähkliks.
Nii mõnegi detaili osas saime hulga targemaks. Kui auto üldmulje ei luba viriseda ning ka detailides on väga vähe kõrvalekaldeid, siis paistavad ka väiksemad erinevused silma. Osa vajakajäämisi on nüüdseks parandatud, osa ootab veel oma aega. On loomulik, et erinevatel aastakäikudel (toodeti 1935 kuni 1938) ja erinevatel keretehastel (keresid valmistati Horchi ja Hornigi tehastes) oli detailides erinevusi. Selles mõttes oli reis edukas, et saime põhjalikult uurida kuut täpselt sama mudeli autot, mida me varem näinud ei olnud. Kui jätta kõrvale internetiavarustes leitud fotod, siis on nüüd oma autole lisaks oma käega katsutud ja detailideni vaadeldud vähemalt 9 täpselt sama mudeli autot. See on andnud piisavalt võrdlusvõimalust kuni väiksemate detailideni.
Ilus auto avas nii mõnegi auväärse Saksa harrastaja garaaziuksed ning viis meid ka Audi muuseumisse Ingolstadtis. Ingolstadtis on ka Audi Tradition peakorter, kus neljal korrusel ja mitmesajal ruutmeetril seisavad Audi (ja laiemalt Auto Unioni) ajaloolised masinad. Ligi kolm tundi kestnud ekskursiooni käigus nägime neis ruumides veel vaid üht kohalikku töötajat. Tegemist oli hoiukohaga, kuhu inimesed tänavalt ei pääse.
Ekskursioon lõppes arhiivis, kus sai üle vaadatud arhiivis olev kirjandus ning päeva naelaks oli 1935. aasta DKW edasimüüja värviraamatu võrdlemine meie auto värviga. Tegemist ei olnud mitte kunstniku joonistatud värviraamatuga, vaid bukletiga, kus olid naha, riide ja värvinäidised nende algupärasel materjalina. Autostja sai siis endale ette kujutada, millisest materjalist ning millises värvikombinatsioonis auto ta endale tellida saab. Meie auto kohta oli seal näidis katusematerjalist, sisepolstri nahast ning helerohelisest (resedaroheline) põhivärvist. Kasutatud värvitoonid, eriti heleroheline põhivärv klappisid täpselt. Sellega võib joone alla tõmmata kahtlustele, kas õnnestus ikka õige värvitoon tabada.
Tänaseks on tehniliste probleemideta läbitud ka Vanasõidukite Suursõit 2015 ligi 700 km pikkune teekond. Auto vajab veel seadistamist ja detailides täiustamist, kuid tükike Eesti vanatehnikaajalugu on taas elule äratatud.
Pöörasime erilist tähelepanu ka teiste autode radiaatoritele ning selgus, et ligi 40-st enne 1945. aastat valmistatud autost oli kolmel vana originaalkärjega radiaator. Ülejäänutel oli juba uuemat tüüpi radiaator või oli kärg vahetatud tänapäevase vastu. Sakslased ei saanud üldse aru sellest kärje teemast, nende jaoks ei olnud see oluline või siis oli selgituseks, et päris õiget kärge ei ole üldse võimalik saada. Kusjuures see võib isegi tõsi olla, kuna päris ennesõjaaegse kärjega samasuguse kärje leidmine on osutunud parajaks pähkliks.
Nii mõnegi detaili osas saime hulga targemaks. Kui auto üldmulje ei luba viriseda ning ka detailides on väga vähe kõrvalekaldeid, siis paistavad ka väiksemad erinevused silma. Osa vajakajäämisi on nüüdseks parandatud, osa ootab veel oma aega. On loomulik, et erinevatel aastakäikudel (toodeti 1935 kuni 1938) ja erinevatel keretehastel (keresid valmistati Horchi ja Hornigi tehastes) oli detailides erinevusi. Selles mõttes oli reis edukas, et saime põhjalikult uurida kuut täpselt sama mudeli autot, mida me varem näinud ei olnud. Kui jätta kõrvale internetiavarustes leitud fotod, siis on nüüd oma autole lisaks oma käega katsutud ja detailideni vaadeldud vähemalt 9 täpselt sama mudeli autot. See on andnud piisavalt võrdlusvõimalust kuni väiksemate detailideni.
Ilus auto avas nii mõnegi auväärse Saksa harrastaja garaaziuksed ning viis meid ka Audi muuseumisse Ingolstadtis. Ingolstadtis on ka Audi Tradition peakorter, kus neljal korrusel ja mitmesajal ruutmeetril seisavad Audi (ja laiemalt Auto Unioni) ajaloolised masinad. Ligi kolm tundi kestnud ekskursiooni käigus nägime neis ruumides veel vaid üht kohalikku töötajat. Tegemist oli hoiukohaga, kuhu inimesed tänavalt ei pääse.
Ekskursioon lõppes arhiivis, kus sai üle vaadatud arhiivis olev kirjandus ning päeva naelaks oli 1935. aasta DKW edasimüüja värviraamatu võrdlemine meie auto värviga. Tegemist ei olnud mitte kunstniku joonistatud värviraamatuga, vaid bukletiga, kus olid naha, riide ja värvinäidised nende algupärasel materjalina. Autostja sai siis endale ette kujutada, millisest materjalist ning millises värvikombinatsioonis auto ta endale tellida saab. Meie auto kohta oli seal näidis katusematerjalist, sisepolstri nahast ning helerohelisest (resedaroheline) põhivärvist. Kasutatud värvitoonid, eriti heleroheline põhivärv klappisid täpselt. Sellega võib joone alla tõmmata kahtlustele, kas õnnestus ikka õige värvitoon tabada.
Tänaseks on tehniliste probleemideta läbitud ka Vanasõidukite Suursõit 2015 ligi 700 km pikkune teekond. Auto vajab veel seadistamist ja detailides täiustamist, kuid tükike Eesti vanatehnikaajalugu on taas elule äratatud.
29-06-2015, 20:20 PM
Olen kuulnud, et ka kadunud hr.Spirkal oli taoline DKW värvi ja polstri jms kajastav soliidne raamat.Kuhu see sai?
Tervitab Veteran.
03-09-2015, 19:07 PM
Käisin täna vaatamas endist Konstantin Spirka autot, mis on müügis. Müügiteema on siin http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=52922
Auto on tegelikult väga hea algmaterjal, et sellest üks väga originaalne masin taastada. Kere puitosad on kenasti taastatud, tehnika on originaal. Originaaldetaile on muidugi puudu ja taastamise käekiri annab võimalust norimiseks, kuid sarnases komplektsuses ennesõjaaegset autot ei ole mina juba aastaid müügis näinud. Selle auto sõitmapanek on lihtne ja ei nõua suuri investeeringuid. Päris originaalseks taastamine on muidugi suurem töö.
Sellel autol on oma lugu, mis on teda peaaegu tema tootmisaega 1936. aastal. On isegi võimalus, et see auto on uuena Eestis müüdud, kuna Spirka töötas Auto Unioni esinduses Tallinnas.
Auto on tegelikult väga hea algmaterjal, et sellest üks väga originaalne masin taastada. Kere puitosad on kenasti taastatud, tehnika on originaal. Originaaldetaile on muidugi puudu ja taastamise käekiri annab võimalust norimiseks, kuid sarnases komplektsuses ennesõjaaegset autot ei ole mina juba aastaid müügis näinud. Selle auto sõitmapanek on lihtne ja ei nõua suuri investeeringuid. Päris originaalseks taastamine on muidugi suurem töö.
Sellel autol on oma lugu, mis on teda peaaegu tema tootmisaega 1936. aastal. On isegi võimalus, et see auto on uuena Eestis müüdud, kuna Spirka töötas Auto Unioni esinduses Tallinnas.
03-09-2015, 19:21 PM
Ma loodan, et ma selle kuulutuse üles panemisega teemat ei solgi, lihtsalt jäi silma lähisvälismaal pakutav mälestus autost.
Mul endal midagi ei auto ega müüjaga pistmist pole, ehk on kellelgi kas varuosi vaja vöi siis on väga tugevat tatejöudu taastada....
http://www.blocket.se/sodermanland/DKW_F...?ca=11&w=3
Mul endal midagi ei auto ega müüjaga pistmist pole, ehk on kellelgi kas varuosi vaja vöi siis on väga tugevat tatejöudu taastada....
http://www.blocket.se/sodermanland/DKW_F...?ca=11&w=3
Karateturbo-kolm purki ja tigu
16-11-2015, 17:33 PM
Üks projektike on jälle tegemises. Juttude kohaselt oli Konstantin Spirkal veel üks auto, mille ta oli tükkideks võtnud ja peitis hoolega. Mõned aastad tagasi ilmus see masin või õigemini osa masina tükke välja. Kui alguses sai ostetud see rauahunnik varuosadeks, siis juppe revideerides selgus, et olemas oli kriitiline mass üsna haruldasest 1938. aasta DKW F7 2-kohalisest masinast. Tüüpilised kaduvad osad nagu tuled, armatuurlaud, istmed, katusekonstruktsioon, kellad ja lülitid olid muidugi kaduma läinud, kuid üht-teist on ikkagi senise 20. aastaga DKW-d harrastades ka kokku kogutud. Kui saime ka Saksamaalt vajalikku oskusteabe kere puitsõrestiku taastamiseks, siis sai töö ette võetud. Tegemist on nimelt väga lühikest aega toodetud DKW F7 kahekohalise masinaga, mis asendas siingi teemas varem kajastatud DKW F5 kahekohalist masinat. Kuna aga Wachsmuthi keretehas ei suutnud keresid piisava kiirusega toota ning läks 1938. aasta juulis sootuks pankrotti, siis ongi sellise kerega masinaid valmistatud vaid 251. Edasi toodeti 2-kohalisi keresid juba Baur´i tehases, kuid sellega kaasnes ka nn väike kohendus kerekujus.
Selline on auto 1938. aasta reklaampiltidel. Jõuallikaks ikka sama 700 cm3 kahetaktiline 2-silindriline bensiinimootor.
Kuna pildid räägivad rohkem, siis paar pilti sellest, mis seisus oli masin ja kuhu tänaseks jõutud on.
Selline oli algus. Puitsõrestikust olid alles vaid üksikud tükid.
Alustasime ustest, kuna neil on kindel kuju ja vorm. Kuna puitsõrestik on nagunii käsitöö, siis kuni 1 cm piirides olid kered ka tehasest valmides erinevad. Ca 25 cm alumist äärt ning puitsõrestik on uus.
Järgmiseks valmistasime puitdetailid esitorpeedole, kuna vana puitsõrestik oli mõttelises osas olemas. Selle järgi sai valmistatud puitdetailid. Alumine 25cm on siingi hävinenud. Tagaosa on sarnane F5 mudeliga, mistõttu ootasime oskusteavet ja näidist Saksamaalt, kus parasjagu valmistati puitsõrestikku 1935. aasta F5 2-kohalisele masinale.
Järgmine samm oli põranda valmistamine, mis kõigil F7 mudelitel on samasugune.
Põranda külge ehitasime tagumised tiivakoopad. Siin on samasugune tehnoloogia nagu kinnistel autodel. Hiljem hakati porikoopaid ning ristvedruga tagasilla pealset osa valmistama metallist, kuid siin on kõik puust.
Käesolevaks ajaks oleme jõudnud enam-vähem valmis tagaosa puitsõrestikuga. Vaikselt sobitame juba katusesõrestikku.
Enne plekiga katmist tuleb porikoobastele ääred, kuna poritiib kinnitub keskelt kruvidega, aga ei ole kandiline. Seetõttu tuleb koopaäärtele liimida liistud, mis tasandavad tiivakoopa ja poritiiva vahele jääva 8-10 mm prao. Tegemisel on veel uste lävepakud, mis on samuti puust ja kaetud plekiga.
Vihjed Eestimaal vedelevatest DKW osadest on endiselt teretulnud. Ära häbene teada anda, just Sinu info võib olla abiks auto elluäratamisel. Kaks masinat on juba kõigile rõõmuks Eestimaal ringi popsumas.
Selline on auto 1938. aasta reklaampiltidel. Jõuallikaks ikka sama 700 cm3 kahetaktiline 2-silindriline bensiinimootor.
Kuna pildid räägivad rohkem, siis paar pilti sellest, mis seisus oli masin ja kuhu tänaseks jõutud on.
Selline oli algus. Puitsõrestikust olid alles vaid üksikud tükid.
Alustasime ustest, kuna neil on kindel kuju ja vorm. Kuna puitsõrestik on nagunii käsitöö, siis kuni 1 cm piirides olid kered ka tehasest valmides erinevad. Ca 25 cm alumist äärt ning puitsõrestik on uus.
Järgmiseks valmistasime puitdetailid esitorpeedole, kuna vana puitsõrestik oli mõttelises osas olemas. Selle järgi sai valmistatud puitdetailid. Alumine 25cm on siingi hävinenud. Tagaosa on sarnane F5 mudeliga, mistõttu ootasime oskusteavet ja näidist Saksamaalt, kus parasjagu valmistati puitsõrestikku 1935. aasta F5 2-kohalisele masinale.
Järgmine samm oli põranda valmistamine, mis kõigil F7 mudelitel on samasugune.
Põranda külge ehitasime tagumised tiivakoopad. Siin on samasugune tehnoloogia nagu kinnistel autodel. Hiljem hakati porikoopaid ning ristvedruga tagasilla pealset osa valmistama metallist, kuid siin on kõik puust.
Käesolevaks ajaks oleme jõudnud enam-vähem valmis tagaosa puitsõrestikuga. Vaikselt sobitame juba katusesõrestikku.
Enne plekiga katmist tuleb porikoobastele ääred, kuna poritiib kinnitub keskelt kruvidega, aga ei ole kandiline. Seetõttu tuleb koopaäärtele liimida liistud, mis tasandavad tiivakoopa ja poritiiva vahele jääva 8-10 mm prao. Tegemisel on veel uste lävepakud, mis on samuti puust ja kaetud plekiga.
Vihjed Eestimaal vedelevatest DKW osadest on endiselt teretulnud. Ära häbene teada anda, just Sinu info võib olla abiks auto elluäratamisel. Kaks masinat on juba kõigile rõõmuks Eestimaal ringi popsumas.
16-11-2015, 18:19 PM
Kunagi nägin ühte tumerohelist DKW-d Oiul Viljandimaal. Müüdi kuhugile edasi. Kas sellest autost on midagi kuulda olnud? Oli komplektis ja sõitis veel. Juttu oli ka tagavara mootorist. Võidi müüa Tallinna poole,kahjuks täpselt ei mäleta,sest aastad olid kuskil 94-97... Ehk on abiks.
16-11-2015, 21:23 PM
Üks tumeroheline Adler või DKW on Tallinnas Akadeemia kandis. Tollel on puit raamil ja presendist katuseluugi osa kinni keevitatud ning minu meelest oli ta arvel Mosse 401-na!
14-12-2015, 14:10 PM
Üks ennesõjaaegne DKW auto on Eestimaal vähem ja killuke meie vanatehnikaajalugu lahkunud oma sünnimaale. 09.12.2015 on tehtud Eestimaa pinnal viimane pilt kunagisest Konstantin Spirkale kuulunud ja Eestis vähemalt 1947. aastast olnud autost. Lubati, et auto ei jää seisma, vaid seda võib näha ka Saksamaa vanatehnikaüritustel.
29-03-2016, 20:35 PM
![[Pilt: 10258425_2.jpg]](http://img1.okidoker.com/c/5/1/5/415498/4898221/10258425_2.jpg)
_______________________
Koledate Kastikate Klubi
29-03-2016, 22:34 PM
Lugesin okidoki F5 müügikirjelduse läbi ja aju hakkas kergelt valutama. ![[Pilt: sad.gif]](http://forum.automoto.ee/images/smilies/sad.gif)
Müüa puust auto mille nimi onDKW F5 ja pärit shell autotehasest aastast 1936 ja on audieelkäija auto halvas seisukorras aga heapeale hakkamisega vöib autost asja saada huvilisi on olnud ja olen kindel et tekib veel sellepärast panengi ta netti nüüd ülesse. autol puudub mootor ja köik muu auto ongi ainult kere ja isegi üks auto nr on alles mille alusel sab arkis asju ajada. autol puuduvad ka dokumendid . hinnakohapealt jääb hetkel asi lahtiseks aga vöib teha oma poolse hinna pakkumise ja vöib ka pakkuda vahetust millegi huvitava vasta. usu auto on väärt asi ja eriti see puukerega. lähemalt saab informatsiooni helistades 55579279 vöi ss nagu öeldakse oma silm on kuningas. Tänu sellele et seda automarki siin lehel automargi nimekirjas ei ole otsustasin panna audi nime alla
Paistab ,et meie kanti on sattunud ka üks sõjajärgne F9.
Müüa puust auto mille nimi onDKW F5 ja pärit shell autotehasest aastast 1936 ja on audieelkäija auto halvas seisukorras aga heapeale hakkamisega vöib autost asja saada huvilisi on olnud ja olen kindel et tekib veel sellepärast panengi ta netti nüüd ülesse. autol puudub mootor ja köik muu auto ongi ainult kere ja isegi üks auto nr on alles mille alusel sab arkis asju ajada. autol puuduvad ka dokumendid . hinnakohapealt jääb hetkel asi lahtiseks aga vöib teha oma poolse hinna pakkumise ja vöib ka pakkuda vahetust millegi huvitava vasta. usu auto on väärt asi ja eriti see puukerega. lähemalt saab informatsiooni helistades 55579279 vöi ss nagu öeldakse oma silm on kuningas. Tänu sellele et seda automarki siin lehel automargi nimekirjas ei ole otsustasin panna audi nime alla
Paistab ,et meie kanti on sattunud ka üks sõjajärgne F9.
29-11-2016, 00:05 AM
Bmw 750 ILA Highline 1992
09-01-2017, 16:42 PM
Veidi tööd ja tunde on taas töökojas veedetud.
Raam ja sillad on korda tehtud. Mootor samuti taastatud väntvõlli ning uute kolbidega koos. Et sissesõitmine ladusamalt läheks, siis sai mootor tõstetud 2011. aastal valminud punase masina peale ning sellega sissesõit tehtud. Nii on kindlam, kui auto valmis saab.
Keretöödega on ka aastaga enam-vähem lõpusirgele jõutud. Kõigepealt katsime plekiga tagaosa.
Seejärel viisime auto proovivärvimisse ning testisime, milline toon paremini meeldiks. Ühelt poolt saphirblau ja teiselt poolt elfenbein. Mõlemad olid tehase valikus. Lõplik valik langes sinisele, kuna elfenbeini leiab tänapäeval rohkem.
Istmed tuli ka sisuliselt täiesti uued teha.
Tänaseks on ka esiosa plekitööd jõudmas lõpusirgele ning katusesõrestik on samuti valmis riide peale tõmbamiseks. Kui küljepinguteid mitte arvestada, siis on katusesõrestiku kogu puit ja metallosa täielikult uus. Osaliselt oli näidiseks vanema mudeli katusesõrestik ning teiselt samasuguselt autolt võetud mõõdud.
Auto sünniaasta on 1938, loodame 80. sünnipäevaks taas liiklusesse söösta.
Raam ja sillad on korda tehtud. Mootor samuti taastatud väntvõlli ning uute kolbidega koos. Et sissesõitmine ladusamalt läheks, siis sai mootor tõstetud 2011. aastal valminud punase masina peale ning sellega sissesõit tehtud. Nii on kindlam, kui auto valmis saab.
Keretöödega on ka aastaga enam-vähem lõpusirgele jõutud. Kõigepealt katsime plekiga tagaosa.
Seejärel viisime auto proovivärvimisse ning testisime, milline toon paremini meeldiks. Ühelt poolt saphirblau ja teiselt poolt elfenbein. Mõlemad olid tehase valikus. Lõplik valik langes sinisele, kuna elfenbeini leiab tänapäeval rohkem.
Istmed tuli ka sisuliselt täiesti uued teha.
Tänaseks on ka esiosa plekitööd jõudmas lõpusirgele ning katusesõrestik on samuti valmis riide peale tõmbamiseks. Kui küljepinguteid mitte arvestada, siis on katusesõrestiku kogu puit ja metallosa täielikult uus. Osaliselt oli näidiseks vanema mudeli katusesõrestik ning teiselt samasuguselt autolt võetud mõõdud.
Auto sünniaasta on 1938, loodame 80. sünnipäevaks taas liiklusesse söösta.
24-01-2017, 20:13 PM
Otsin 9 ja 2 kaitsmega enne II MS valmistatud kaitsmekarpi. Kasutati DKW F7 ja F8 autodel, kuid vähemalt 2 kaitsmega tagatulede kaitsmekarp oli ilmselt kasutusel ka teistel masinatel.
Suurema karbi mõõdud 135x45mm, väiksemal 30x45mm. Samas olen näinud ka +/- 5 mm erinevate mõõtudega karpe. Ka kõrgus ning karbi kaane kuju on olnud erinev, kuna tegemist ei olnud ainult DKW jaoks tehtud karpidega. Ka värv varieerus tumepruunist mustani. Eriti uhke oleks leida sellised karbid, kus ka sees on DKW kirjad ja pildid. Piltidel on nö Saksamaa siseuturu jaoks tehtud saksakeelsete kirjadega variandid, kuid ekspordi jaoks kasutatud karpide kaante siseküljel oli teksti asemel pilt.
Kui kellelgi juhtub sarnaseid korralikke karpe olema ka 5 kaitsmega (VW KdF 82) ja 4 või 8 kaitsmega (DKW F5), siis olen huvitatud ka nendest. Kuigi neil autodel on kaitsmekarbid olemas, siis kaaned on üsna närused ning alused ka vigastatud.
Endiselt on päevakorral ka varem otsitud jupid. Vanemale F5 mudelile õnnetus üks puuduv esitule klaas leida Saksamaalt. Täna ehitatavale masinale läheb just selline tammelehe logoga Riemanni esitule klaas. Ja kui varem otsisin ühte armatuurlauda, siis nüüd vajavad seda juba kaks masinat. Ka laetuli peidupaikasid ei ole veel leidnud.
Indrek
5136991
Suurema karbi mõõdud 135x45mm, väiksemal 30x45mm. Samas olen näinud ka +/- 5 mm erinevate mõõtudega karpe. Ka kõrgus ning karbi kaane kuju on olnud erinev, kuna tegemist ei olnud ainult DKW jaoks tehtud karpidega. Ka värv varieerus tumepruunist mustani. Eriti uhke oleks leida sellised karbid, kus ka sees on DKW kirjad ja pildid. Piltidel on nö Saksamaa siseuturu jaoks tehtud saksakeelsete kirjadega variandid, kuid ekspordi jaoks kasutatud karpide kaante siseküljel oli teksti asemel pilt.
Kui kellelgi juhtub sarnaseid korralikke karpe olema ka 5 kaitsmega (VW KdF 82) ja 4 või 8 kaitsmega (DKW F5), siis olen huvitatud ka nendest. Kuigi neil autodel on kaitsmekarbid olemas, siis kaaned on üsna närused ning alused ka vigastatud.
Endiselt on päevakorral ka varem otsitud jupid. Vanemale F5 mudelile õnnetus üks puuduv esitule klaas leida Saksamaalt. Täna ehitatavale masinale läheb just selline tammelehe logoga Riemanni esitule klaas. Ja kui varem otsisin ühte armatuurlauda, siis nüüd vajavad seda juba kaks masinat. Ka laetuli peidupaikasid ei ole veel leidnud.
Indrek
5136991
23-11-2017, 16:59 PM
Aeg vaikselt veereb ning osavad käed on ühtteist valmis meisterdanud. Istmetel uued katted peal, värvimistööd enam-vähem tehtud (esiosas on vaja veel detaile veidi sobitada ja siis lõplikult värvida), katus ka juba enam-vähem valmis. Tegeleme interjööriga. Selleks tuleb uurida luubiga vanu pilte ja mõistatada. Originaalsisustust ju ei olnud, konkreetne keretehas läks lõpuks pankrotti ning seetõttu selle töökoja käekiri väga hästi teada ei ole. Taastatud autod mujal maailmas on juba uute meistrite käe järgi kohandatud. Õnneks ei olnud tol ajal kuigi palju valikuid ja seetõttu tuleb ikka puuprusside, vineeri ning naha abil polsterdus valmis teha.
Istmetel tuli lisaks uutele puuraamidele täielikult taastada ka vedrustus ning osa detaile sootuks uued teha
Kabrioleti katust alustatakse seestpoolt - esmalt laeriie, siis polster vahele ja lõpuks katteriie
Tagumised käetoed (kuigi seal istmeid ei ole) tuli päris ise teha. Analoogautolt saime mõõdud ja kuju.
Nüüd paistab väljast juba auto moodi
Seest on veel lage, aga ettevalmistustööd nahatöödeks hakkavad lõpule jõudma.
Istmetel tuli lisaks uutele puuraamidele täielikult taastada ka vedrustus ning osa detaile sootuks uued teha
Kabrioleti katust alustatakse seestpoolt - esmalt laeriie, siis polster vahele ja lõpuks katteriie
Tagumised käetoed (kuigi seal istmeid ei ole) tuli päris ise teha. Analoogautolt saime mõõdud ja kuju.
Nüüd paistab väljast juba auto moodi
Seest on veel lage, aga ettevalmistustööd nahatöödeks hakkavad lõpule jõudma.
03-01-2018, 15:45 PM
Jagan veidi huvilistega ühe sõlme tegemise valusid. Selleks on tagaluuk. Säilinud oli mingi eeskuju mädanenud puiduga, kõver ning ohtrate mõlkide-kahjustustega. Kogu tagaosa puitosast oli säilinud ainult luugi ümbrus, kuid seegi sellises olukorras, et sobis vaid malli võtmiseks.
Kuigi alguses sai mõeldud ka olemasoleva luugi taastamise peale, siis lõpuks sai otsustatud see täiesti uus teha. Puit tuli nagunii asendada ning arvestades pleki seisukorda oleks selle kordategemine olnud suurem töö kui uue valmistamine. Esimese asjana tuli kere puitsõrestik valmistada ning selle sisse sobitasime veerennid. Luuk on nimelt otse vihmavee käes, tihendite vahelt läbi pääsev vesi kogutakse renniga kokku ning viiakse voolikuga läbi pagasiruumi põranda välja. Sellel autol on juba tihendid, eelmisel F5 mudelil sadas vesi lihtsalt luugi serva vahelt renni ning äravooluvoolikuid oli lausa kaks.
Samal ajal sai valmis tehtud tagaosa plekiosa, mis pani paika luugi täpsema asukoha ja mõõdud. Luugi valmistamine oleks näidise puudumisel väga raske olnud, kuna see erineb oluliselt eelmisest F5 mudelist ning Bauri keretehases valmistatud 2-kohalisel sõsarmudelil puudus selline luuk üldse. Arvestades luugi ja selle kinnituse konstruktsioone on arusaadav, miks sellest loobuti ning miks Wachsmuthi keretehas pankrotti läks.
Tagaosa plekkidest õnnestus säilitada vaid külgmised kaared - küljed, luuk, luugi alune ning luugist üleval pool olev plekk tuli teha uus. Need on mõlemat pidi kumerad - nagu kanamuna. Suuremate tükkide toorikud tegi valmis Vello Pross Benefitist. Oli küll tavamõistes kallis, kuid seejuures väga hea töö ning minu arvates hinda väärt. Järgmise sammuna sai asutud tagaluuki auku sobitama. Puust uue sõrestiku valmistamine (samuti kahte pidi kaares) oli kaarešabloonide järgi üks lihtsamaid tegevusi. Originaalis vaid tapitud ning plekiga kokku mittesobiv. Püüdsime saavutada suuremat täpsust ning tugevdasime nurgad metallvinklitega (jäävad polstri varju). Hinged olid varem tapitud luugi allosas luugi sisse, mis tähendas, et osa vett jooksis sealt otse luugi konstruktsioonidesse. Siin tegime muudatuse ning püüdsime otsese veega kokkupuutuvad kohad teha veekindlamaks.
Asendamatu abimees oli schenker, muul viisil selliste kaarte kokkuajamine oleks ikka väga raske olnud. Kui puitsõrestikule metallääred tehtud, siis tuli katteplekk peale sobitada. See oli juba tehases punktkeevitusega servade külge lastud ning ääred lõigatud lõpuks kere järgi sobivaks. Lõpuks tuli veel valmistada ja sobitada alumiiniumist liistud. Neist olid vaid profiili jaoks üksikud jupid. Tagaluugi käepide on samuti eriline, see tuli enamvähem sarnane valmistada järelturu kaubast. Lisaks veel käepideme kinnitus ning lukk koos lukuvastusega. Kõik käsitöö piltide järgi. Osaliselt sai samasugust autot pildistatud ka mõõdulinti kasutades, mistõttu on tulemus enda arvates siiski vähemalt proportsiooni ja kuju poolest nö tolerantsi piirides. Nagu musta numbri käsiraamat ütleb - originaaliga äravahetamiseni sarnane detail loetakse originaaliks. Kui 1975 aasta VAZ toodangul on midagi võrdluseks võtta, siis selle auto puhul tuleb ilmselgelt läheneda asjale veidi loomingulisemalt ning täpse võrdlusmaterjali puudumisel tuleb täna leppida sellega. Lõpetuseks siis värske pilt praeguse hetke seisust.
On küll palju pilte tehtud, kuid näiteks selle ülevaate tegemiseks oleks tahtnud paremaid vaateid ja kvaliteeti. Aega enam tagasi ei pööra ning loodan, et seegi pildimaterjal mingi ülevaate annab.
Kuigi alguses sai mõeldud ka olemasoleva luugi taastamise peale, siis lõpuks sai otsustatud see täiesti uus teha. Puit tuli nagunii asendada ning arvestades pleki seisukorda oleks selle kordategemine olnud suurem töö kui uue valmistamine. Esimese asjana tuli kere puitsõrestik valmistada ning selle sisse sobitasime veerennid. Luuk on nimelt otse vihmavee käes, tihendite vahelt läbi pääsev vesi kogutakse renniga kokku ning viiakse voolikuga läbi pagasiruumi põranda välja. Sellel autol on juba tihendid, eelmisel F5 mudelil sadas vesi lihtsalt luugi serva vahelt renni ning äravooluvoolikuid oli lausa kaks.
Samal ajal sai valmis tehtud tagaosa plekiosa, mis pani paika luugi täpsema asukoha ja mõõdud. Luugi valmistamine oleks näidise puudumisel väga raske olnud, kuna see erineb oluliselt eelmisest F5 mudelist ning Bauri keretehases valmistatud 2-kohalisel sõsarmudelil puudus selline luuk üldse. Arvestades luugi ja selle kinnituse konstruktsioone on arusaadav, miks sellest loobuti ning miks Wachsmuthi keretehas pankrotti läks.
Tagaosa plekkidest õnnestus säilitada vaid külgmised kaared - küljed, luuk, luugi alune ning luugist üleval pool olev plekk tuli teha uus. Need on mõlemat pidi kumerad - nagu kanamuna. Suuremate tükkide toorikud tegi valmis Vello Pross Benefitist. Oli küll tavamõistes kallis, kuid seejuures väga hea töö ning minu arvates hinda väärt. Järgmise sammuna sai asutud tagaluuki auku sobitama. Puust uue sõrestiku valmistamine (samuti kahte pidi kaares) oli kaarešabloonide järgi üks lihtsamaid tegevusi. Originaalis vaid tapitud ning plekiga kokku mittesobiv. Püüdsime saavutada suuremat täpsust ning tugevdasime nurgad metallvinklitega (jäävad polstri varju). Hinged olid varem tapitud luugi allosas luugi sisse, mis tähendas, et osa vett jooksis sealt otse luugi konstruktsioonidesse. Siin tegime muudatuse ning püüdsime otsese veega kokkupuutuvad kohad teha veekindlamaks.
Asendamatu abimees oli schenker, muul viisil selliste kaarte kokkuajamine oleks ikka väga raske olnud. Kui puitsõrestikule metallääred tehtud, siis tuli katteplekk peale sobitada. See oli juba tehases punktkeevitusega servade külge lastud ning ääred lõigatud lõpuks kere järgi sobivaks. Lõpuks tuli veel valmistada ja sobitada alumiiniumist liistud. Neist olid vaid profiili jaoks üksikud jupid. Tagaluugi käepide on samuti eriline, see tuli enamvähem sarnane valmistada järelturu kaubast. Lisaks veel käepideme kinnitus ning lukk koos lukuvastusega. Kõik käsitöö piltide järgi. Osaliselt sai samasugust autot pildistatud ka mõõdulinti kasutades, mistõttu on tulemus enda arvates siiski vähemalt proportsiooni ja kuju poolest nö tolerantsi piirides. Nagu musta numbri käsiraamat ütleb - originaaliga äravahetamiseni sarnane detail loetakse originaaliks. Kui 1975 aasta VAZ toodangul on midagi võrdluseks võtta, siis selle auto puhul tuleb ilmselgelt läheneda asjale veidi loomingulisemalt ning täpse võrdlusmaterjali puudumisel tuleb täna leppida sellega. Lõpetuseks siis värske pilt praeguse hetke seisust.
On küll palju pilte tehtud, kuid näiteks selle ülevaate tegemiseks oleks tahtnud paremaid vaateid ja kvaliteeti. Aega enam tagasi ei pööra ning loodan, et seegi pildimaterjal mingi ülevaate annab.
13-03-2018, 16:52 PM
Väliselt on auto peaaegu valmis, kuid pisiasju on veel hulgim teha. Õnneks on veel veidi aega.
Viimaste detailide külgekeeramine on kõige meeldivam, aga samas ka lõputa tegevus. Näiteks lävepaku alumiinimiumist katete tegemise etapid:
1. leida sobiv alumiiniumplekk
2. lõigata plekk lävepaku mõõtudega sobivaks
3. koolutada plekk lävepaku kujule vastavaks
4. leida sobivad läätspeaga kruvid
5. puurida kinnitusaugud pleki ja lävepaku sisse
6. uputada kruvipead pleki sisse (alumiiniumplekile saab eda edukalt teha sama kruvipeaga asetades pleki kruvi otsa ning lüües tagantpoolt sobiva läbimõõduga toruga pleki kruvi ümbert kruviga samasse kujusse). Oleme proovinud ka spets rakiseid teha, kuid kuni 1mm alumiinimiumi puhul töötab selline lihtne viis kõige paremini.
7. poleerida kruvipead
8. poleerida katteplekk
9. kruvida plekk kinni
Ühtekokku 2*11 kruvi + 2 lävepaku plekki, st 24 erinevat detaili tuli korduvalt nõppude vahelt läbi lasta. Sellel autol on 15000 +/- 1000 erinevat detaili.
Igatahes on nüüd kütus ka paagis ning kraan uuesti tihendatud.
Suurim mure on hetkel värviga, mis mingil põhjusel bensiiniga kokkupuutudes läheb matiks. Värv on Standox ning maaler väidab, et on kõik õigesti teinud. Loodame peagi selgust saada.
Armatuurlaua pidime lahendama selliselt, et paikasime vana laua epoga kokku ja sobitasime näidikud-nupud õigetesse kohtadesse külge. Maaler lubas küll aaderdamisele sarnase mustri peale saada, kuid rohkem kui aasta kestnud katsetuste järel andis alla ning nüüd on armatuurlaud lihtsalt värvitud. Otsime ikka originaali.
Viimaste detailide külgekeeramine on kõige meeldivam, aga samas ka lõputa tegevus. Näiteks lävepaku alumiinimiumist katete tegemise etapid:
1. leida sobiv alumiiniumplekk
2. lõigata plekk lävepaku mõõtudega sobivaks
3. koolutada plekk lävepaku kujule vastavaks
4. leida sobivad läätspeaga kruvid
5. puurida kinnitusaugud pleki ja lävepaku sisse
6. uputada kruvipead pleki sisse (alumiiniumplekile saab eda edukalt teha sama kruvipeaga asetades pleki kruvi otsa ning lüües tagantpoolt sobiva läbimõõduga toruga pleki kruvi ümbert kruviga samasse kujusse). Oleme proovinud ka spets rakiseid teha, kuid kuni 1mm alumiinimiumi puhul töötab selline lihtne viis kõige paremini.
7. poleerida kruvipead
8. poleerida katteplekk
9. kruvida plekk kinni
Ühtekokku 2*11 kruvi + 2 lävepaku plekki, st 24 erinevat detaili tuli korduvalt nõppude vahelt läbi lasta. Sellel autol on 15000 +/- 1000 erinevat detaili.
Igatahes on nüüd kütus ka paagis ning kraan uuesti tihendatud.
Suurim mure on hetkel värviga, mis mingil põhjusel bensiiniga kokkupuutudes läheb matiks. Värv on Standox ning maaler väidab, et on kõik õigesti teinud. Loodame peagi selgust saada.
Armatuurlaua pidime lahendama selliselt, et paikasime vana laua epoga kokku ja sobitasime näidikud-nupud õigetesse kohtadesse külge. Maaler lubas küll aaderdamisele sarnase mustri peale saada, kuid rohkem kui aasta kestnud katsetuste järel andis alla ning nüüd on armatuurlaud lihtsalt värvitud. Otsime ikka originaali.
« Järgmine vanem | Järgmine uuem »
Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne