Lugupeetud vanade busside huvilised!
Mina olen nüüd mõnda aega vait olnud, sest tunnen endal natuke süüd olevat. Nimelt sai asi alguse juba mõnda aega tagasi, kui suurem bussimaania lahti läks ja sellest isegi siinses foorumis juttu tehti. Siis tundus kusagil kellelegi, et minu puhul on tegu tohutu vanade busside taastamise autoriteediga, kes puhub koduses garaažis vanadele bussidele uusi elusid sisse nagu Piip ja Tuut lastehaigla kliendipäeval värvilistele õhupallidele. Muudkui väike zuzz, sõlm sisse ja liiklusesse. Mina küll täpselt ei suuda meenutada, kellega ma telefonitsi rääkisin, aga mitmeidki kordi oli juttu nimetatud muuseumile vana bussi valmistamisest. Eks minu trillerdav kõnepruuk bussiprojektide kajastamisel tõmmati halastamatult vahele. Kui pakuti, et tee siis meile ka, ei osanud ma miskit kosta kui, et tunnistada, et tegelikult ma ei tee neid busse päris üksi, ühe bussi taastamine võtab kiirendatud korras vähemalt kolm aastat ja eseme omakulu on umbes ühe tuletõrjuja kümne aasta palk. Ja seda kõike juhul kui mingigi mõistlik algmaterjal on olemas ja doonoreid või muid detaile vabalt saada. Mitte just päris vabalt, aga mingi perioodi jooksul leiab ju Tagadi laadalt mingigi 51 gabariiditule jäänuse, mida liivakaga nühkida. Ühesõnaga pidin tunnistama, et olen avalikkusele kergelt segast peksnud, vähemalt endal oli naljakas, tavatarbijad said, nagu alati düssata.
Algselt oli telefonitsi jutt TA bussi leidmisest või taastamisest. Selliseid ikka ju liigub ja neile on isegi raamatuid ja terve koduleht pühendatud. Minu selgituste alusel jõuti lõpuks sinnani välja, et kui puhast TA 6-te või TA 6-1-te keegi ei paku, siis mingi ajalooline taust on ka GZA 651 kujulisel bussikesel Eesti autoehituse ajaloos, kui täpseid replika valmistamise juhiseid järgida. Seda tõdesime kõik, et konkreetselt Kuban, PAZ ja muud sarnased derivaadid ei ole kunagi Eestis valmistatud. Ehk siis esimene ja oluline punkt riigihanke läbiviimisel sai tehtud, konsulteeritud erinevate spetsialistidega, niipalju kui neid Eestis on. Kas ma olin ainuke, või küsiti Regardmani käest ka, seda ma tegelikult ei tea.
Loomulikult on riigiasutuse ainus viis midagi soetada, korraldada avalik riigihange. Kui see omakorda välja kuulutati, siis minul olid täpselt sel ajal koeral päevad, muru niitmata, grill just põlema pandud, üks plätu kadunud, telefonil aku tühi ja tegelikult ei viitsinud ka. Ma lihtsalt ei viitsinud minna kusagile otsima mingit ronti, et siis sellest hakata valmistama midagi, mille kvaliteedis tuleb paratamatult järeleandmisi teha, mida tuleb ikkagi teha nii, et see igapäevaselt käivituks, et sellega saaks hakkama mingi juht, kes enamasti ei saa hakkama mitte millegagi ja et siis sellele kõigele veel anda garantii. Samas oli juba ette teada, et kui ma oleks seda teinud nii, nagu ma oleks ka ise rahule jäänud, siis oleks tulnud kõvasti peale maksta ja aega kulutada igasuguste peenistööde peale, et kogu maailma ees häbi ei oleks. Langetasin otsuse, et las teised inimesed teenivad riigihangetega raha, küll mina oma raha kulutamisega edukalt hakkama saan. Las noored saavad ka võimaluse huvitavate asjadega tegeleda.
Ühe võimalusena käis läbi ka idee, et juba olemasolevat TA 6-1 bussi võiks kasutada rendibussina vajalike ostukeskuste ja muuseumi vahelise liini sõitmiseks. Tegelikult oli see idee tagantjärele mõeldes isegi kõige mõistlikum idee, aga see takerdus jällegi minu viitsimatusesse või mingisse oportunismi, sest bussile on ju vaja juhti ja kui mina annan bussi, siis ega ikka igale karvajalale ei anna ja pealegi tahab ju inimene saada palka. Kust see va karvik oma palga teenib, kui ta on korralik ja usaldusväärne vanatehnikat tundev juht ja kuulub veel ka näiteks ametiühingu ridadesse, ta tahab ju sama palju saada kui normaalne juht pikamaa otsal või vähemalt sama palju kui linnaliini mees ja jamad ei piirdu tal ainult sellega, et triigib särgi ja istub puhta bussi rooli. Vanatehnika on ju vaja eelnevalt ette valmistada ja pärast kenasti kasida. Ühe keset päeva toimuva lühikese liini läbimiseks kulub reaalselt terve päev. Oleks läinud kalliks, kuigi kvaliteet oleks tegelikult olnud väga hea.
Seega tuleb minul kokkuvõtteks olla päris tasa ja mitte siin eputada, et mina oleks teinud paremini. Minul oli võimalus küll, aga ma ei kasutanud seda võimalust. Kui nüüd mõnel muul muuseumil või ettevõtmisel oleks vaja midagi sellist teha, siis ma sportlikust huvist isegi võiks pakkumisega esineda. Küll aga oleks see neli korda kallim, võtaks vähemalt kolm aastat aega ja kui keegi minust parema pakkumise teeks, siis ma oleks südames isegi õnnelik, et keegi viitsib veel millegagi tegeleda.
Konkreetne valminud roheline bussikene ei ole ilmselt siiski "vanatehnika eksponaat", mida siinsed foorumikasutajad on harjunud heaks ja väärtuslikuks asjaks pidama. Pigem on tegu kunstilise lähenemisega vanaaegse bussi teemal ja selliseid asju on meie mail ennegi nähtud nagu näiteks vanalinnas rong "Toomas" või Saku reklaamveokas. Me keegi ju ei pea neid vanatehnikaks ja ei hinda nende vastavust mingitele vanatehnika kriteeriumitele. Me ei viitsi kulutada ka oma aega, et neid riigihanke korras valmistada. Nendel asjadel on oma sihtrühm ja sellised klaasplastikust publikumagnetid sõidavad igal pool maailmas lunaparkide juures ringi ja meelitavad lastevanemaid oma kukrut kergitama, mõnel lausa viie meetrine penoplastist vorst katusel või vilkuv õllepurk nina otsas. Kui seda teed edasi mõelda, siis oleks võinud olla ka algsetes tingimustes just kirjas, et pealt näha peab olema tegu "Eestis valmistatud bussiga" (sest see oli Eesti taluarhitektuuri muuseumi algne idee), alusena võib kasutada mida iganes, peaasi, et on turvaline tarvitada ja võimalik igapäevaselt liini sõita. Siis olekski võinud teha klaasplastist TA 6 kere MB Düsseldorfer Transporteri alusele. Või mida iganes, kunstniku enda asi kavand välja pakkuda. Antud juhul pakkus kunstnik sellise plekist veereva massivse skulptuuri välja, vanatehnikahuvilised pole rahul, aga ega päris kunstihuvilised Kangro loomingut ka millekski ei pea.
Tõnu Piibur
5116265
5+
