[supp]

mind hakkas painama küsimus: kust tuli tolleagne levinud disani nipp, ehk v kujuliselt asetsevad esituled, kas see võiks pärit olla ikkagi itaaliast fiat otto vu disainist 50nendatel
vast jarmo oskab jutustada

[Jarmo]

mind hakkas painama küsimus: kust tuli tolleagne levinud disani nipp, ehk v kujuliselt asetsevad esituled

Selle artikli järgi on suurim mõjutaja olnud vast Lincoln:
http://www.customcarchronicle.com/custom...ad-lights/

Iseasi jälle, et kuskohast Lincolni kujundusse see võte tee leidis....

[Jarmo]

Kustomimaailma üks põnevaid osi mu meelest on autode nimed - kerge kalambuur ja sõnamäng jne.
Täna tutvustangi üht mõnusa nimega pilli - Steve Scott'i "Uncertain T".

See T-bucket oli omal ajal väga tuntud show rod, mis tuuritas mööda näituseid ja millest tehti näiteks ka mudel jne.
See tolleaegne rodi-kustomi näituste teema on tegelikult täiesti omaette peatükk, sest mida rohkem loen erinevaid raamatuid ja artikleid, saab selgemaks, et see oli peaaegu nagu bändiga tuuritamine. 
Reaalselt sõidetigi autoga näituselt näitusele, võideti auhindu, saadi raha, autod osalesid sarjades-filmides, omanikud olid mingil määral kuulsused jne. 

Igatahes, Uncertain-T oli üks tuntud autodest ja on inspireerinud paljusid ehitajaid.
Steve hakkas seda ehitama 1961, kui oli alles 17 ja käis veel keskkooli viimases klassis.
Lisaks näitustel käimisele andis taat sellega kuuma ka dragirajal.

"Steve also dragged his show car, and in 1965 he raced it at the Bakersfield Fuel & Gas Championships at the Famoso Raceway. He started out slowly in front of the stands after passing the starting line 
before he kicked it and really moved out. Steve remembers seeing the looks on people's faces, and the wild cheers as he speeded down to the finish line. 

The car was also driven on the street, and according to Steve it rode fine. Even with the big top being a super-sized wind catcher. Steve remembers that there wasn't any turbulence in the cab at all, 
even up to around 70 mph. The front of the car pushed the air around it so it didn't catch the cab at all, and the slant of the top helped push it down. Even so, and considering the weight of the engine, 
Steve was always concerned that when someone passed him, the change in wind direction might catch it wrong and flip it over, so he only drove it on a highway a couple of times."



Väidetavalt sai auto ehitamise idee alguse sellest karikatuurist. Kuigi - ühel saidil on Steve väitnud on see oli siiski hoopis vastupidi. Link selle saidi kohta ka allpool.












Kustomrama artikkel: http://www.kustomrama.com/index.php?titl...ncertain-T
Uncertain-T koduleht koos küsimuste-vastustega: http://www.stevescottsuncertaint.com/faq.html

[Jarmo]

Täna ühest kadunud kustomist - LeRoy Goulart'i custom shoebox Ford 1951.
Auto ehitasid vennad Goulart'id (LeRoy ja Ray) ning Gene Winfield.

Auto varajane versioon ca 1957. paiku







Keremodidest on näiteks flare'tud koopaservad '52 Fordilt; koopaservadega sobituv custom iluvõreavaus, kus sees 1956 Chrysleri iluvõrelt 2 centerbar'i, nö floating grille[/i; 
esistange asemele Pontiaci kaheosaline stange; kapott sheivitud, [i]peaked, kohandatud iluvõreavausega ning louversid sisse pressitud; tagatuled 1956 Oldsmobile 98 pealt ja 
nende ümber on ehitatud detailid 1946 Pontiaci stange küljest; taganumbri kohale fiibrist tehtud kuju; lingid sheivitud; originaalliistud eemaldati ja nende asemele pandi 1955 Dodge Lanceri liistud, 
kuid tunduvalt madalamale, et autole madalamat fiili anda.
Madalamaks väljanägemiseks oli lisatud ka sidepipe'd.
Gene Winfield värvis auto kuldse alusvärviga  laimiroheliseks, kulde alusvärviga ning Von Dutch tegi pinstripe'd.

Tolle ajastu stiilide kohta oli see auto väga radikaalselt madal, ühtlasi oli vedrustus ka staatiline.
The car was also heavily lowered by having the A arms reworked, reversed spindles, and C-d frame.


Pärast mõnda aega kasutamist ja mööda näituseid käimisi (ning paljusid auhindu) tuli isu autot jälle muuta ning seekord läks asi veel veidi radikaalsemaks.
Kuigi, tolleaegsete näitusereeglite ja muidu tunnetuse järgi oli auto veel siiski mild custom, kuigi siiski suhteliselt wild-mild custom. 
Full custom või wild custom määratluse täitis auto siis, kui oli ka chopatud ja/või sectioned (auto kere igalt poolt madalamaks tegemine,  horisontaalis vahelt tüki ära lõikamise näol).

Nüüd pandi originaalse kaheosalise esiklaasi asemele '52 mudelilt ümar ja ühes tükis klaas (koos enamvähem terve cowl'iga ning katuse esiosa ja A-piilaritega). 
Suurimaks kohe nähtavaks muutuseks on aga canted esituled 1957 Chrysler Imperialilt ning tugevalt moditud rattakoopad. Ja uus värv - pearl white roheliste feididega.







Siin näha kui madal see auto oli. Tollal (ja varem) suurem osa customeid olid tegelikult päris kõrged, kuigi originaalist siiski madalamad.



Millalgi sai auto avariis kannatada ja korde tehes värviti jälle roheliseks








1961 veebruaris sõitis LeRoy libeduse tõttu teelt välja ning käigukastipõhi sai augu.
"In February of 1961 LeRoy and fellow customizer Lanny Erickson decided to drive the Ford from Modesto‚ California to Lanny's hometown in Minnesota in the winter. 
LeRoy raised the car before they took off. They slid off an icy road in Rawlins, Wyoming on the way home, and punched a hole in the hydro's trans pan. They left the car at a Chrysler dealership
in town because it had an indoor garage. LeRoy planned to come back for the car and loaded his tools and boarded a Greyhound bus. By the time he got back 24 hours later, his mom had 10 calls 
from people in Rawlins that wanted to buy the car. In addition to the hole in the hydro trans pan, the freezing weather had started the lacquer paint to hairline crack in places, so he sold the car 
to the shop manager for $950. He painted it in a cheap green enamel and gave it to his son as a graduation gift."

Ning mingi mitmenda järgmise omaniku käes sattus auto uuesti õnnetusse ja pärast seda on kadunud.
"... lost it on a tight curve around 1965 or 1966, flipping it into a ravine. Supposedly the smashed roof was cut off, and the interior ended up in a 1955 Ford. 
The relatively undamaged customized front end was sold to someone with a 1949 - 1951 Ford in Las Cruces. No one has according to the book Lost Hot Rods ever reported seeing a shoebox 
with that front end in that area."


Rohkem juttu ja pilte:
Varajane versioon autost: http://www.customcarchronicle.com/custom...shoebox-1/
Hilisem versioon: http://www.customcarchronicle.com/custom...shoebox-2/
Kustomrama: http://www.kustomrama.com/index.php?titl..._1951_Ford

Erinevatel allikatel on kohati veidike erinev info. Eks ajaga on palju infot kaduma ja segaseks läinud.
[/i]

[Jarmo]

Stocksucksinosis (lad. custom custom) - haigus, mis tekitab tungiva vajaduse autosid modifitseerida.



Richard Zocchi 1962 Pontiac Grand Prix.
Tuntud ka kui Richard Zocchi's Second 1962 Pontiac, sest see on laias laastus kloon autost, mille ta lasi Gene Winfield'il neli aastakümmet varem endale ehitada.
Tahtis aga uut sarnast ning nii sündiski teine versioon.

Auto on madaldatud, uputatud ja eri suurusega esituled, 1962 Imperiali tuleklaase aluseks võttes custom tagatuled - keskel kroomtoru 
ja selle otstes Imperiali klaasid ning tipuks veel väiksed bullet-detailid; originaal tagatulede ümbruse plekki moditud, lingid-liistud sheivitud, 
custom iluvõre paljude bulletitega, chrome steelies veljed bulletitega keskel jne.
Lisaks on sellel versioonil ka kerge chop ja fadeaway paintjob. 











Rohkem pilte: http://www.kustomrama.com/index.php?titl...62_Pontiac

[Jarmo]

Pärast viimatist Jaapani kustomnäitusel käimist hakkas mul järjest enam küpsema mõte kustomajakirja tegemisest.

Eks sääraseid väljaandeid on maailmas palju, kuid kuna mu minu eriline huvi on suunatud veidike ebatavalisemast toorikust valmistatud pillide vastu, 
siis saabki selle ajakirja põhiline fookus olema just sellistel masinatel. Läbiv nimetaja on siiski traditional, elik üldjuhul peab 
auto olema ehitatud mingis osas traditional stiili silmas pidades. Küllaltki tunnetuslik küsimus muidugi ja päris rangeid reegleid endale 
paika ei pane, usaldan oma sisetunnet ja teen ajakirja enda maitse järgi.
Sekka kindlasti ka mõni populaarsem toorik nagu Model A või '50 Merc ning miks mitte ka mõni põnevam stancemaailma esindaja.


Igatahes, täna toimus Yokohamas esimene ametlik Diskustom Magazine fotosessioon. Mul on seal üks kohalik sõber fotograaf ja tema 
hoolitseb Jaapani autodest pildistamise eest.

Seega, siin väike teaser toredast kustom Ford Falconist - "Pantastic". 
See aparaat on mulle juba aastaid väga meeldinud ja detsembris lõpuks nägin Yokohama näituse nö backstage's selle ka oma silmaga ära. 
Foto autor on Hiroaki Kageyama (http://thekageblog.blogspot.com




Kui õige aeg käes, siis tuleb ka rohkem sellekohaseid uudiseid.
Kena päeva jätku ja head kevade algust!

[Jarmo]

Veel üks ilus Richard Zocchi kustom - 1960 Dodge Pioneer. 
Tänasel päeval pesitseb auto Austraalias.

Chopatud katus, sheivitud lingid ja embleemid, mootorikattel ja tagaluugil ümardatud nurgad, ees on Cadillaci stange, custom iluvõre, frenched (uputatud) esituled, 
1959 Buick'i tagatuled, numbrikohat viidud tagastangesse, stange sheivitud ja lisatud bulletid, tagasillal õhkvedrustus, pastelne kahetooniline värv jne.

Eriti meeldib mulle sisu. Eks see on muidugi maitseasi, kuid veluur on mõnus. Põnev üldse, et kuidas või miks just nahksisu on tänapäeval saanud niivõrd luksusliku staatuse. 
Vanasti olid just kangad hinnatuimad ja Jaapani luksusautode tööstuses on siiani veluursisu kõige tipus. 










Rohkem juttu ja pilte:
http://fueltank.cc/blog/dream-dodge

[Jarmo]

Huvitavaid masinaid ei pea loomulikult alati USA päritolu aparaatidest meisterdama ja siinkohal üks prantsuse toorikust valmistatud väga wild pill:
Andy Saunders'i 1976 Citroen CX 2200 "Indecision".

Valmis sai 1984, kõik keremodifikatsioonid on plekist väänatud. 
Kaks aastat oli see Andy igapäevasõidukiks, siis müüs mingile kollektsionäärile ja kuskil üheksakümnendate lõpus uppus auto jõe üleujutuste tõttu. 
2004. sai Andy selle tagasi ning taastas, kuid seekord veidike teistsuguse väljanägemisega. 
Praegu on kuskil Londonis erakollektsioonis koos mõne George Barrise autoga.












Pärast taastamist:



Andy Saunders'i koduleht:
http://www.andysaunders.net/car/indecision-1984/




EDIT:
väga veider, millegipärast on Andy Saunders'i koduleht järsku maas ja kõik pildid koos sellega. Eile veel kõik toimis. Panen siis ühe mujalt pärit foto samast autost siia lisaks, sest mine tea kas või millal originaalpildid tagasi ilmuvad.

[Jarmo]

Täiesti random lugu, aga kogemata avastasin mõned minutid tagasi ühe omapärase Eesti ja customimaailma seose.

Vaatasin nimelt videot ühest hiljutisest Jaapani customnäitusest, kui järsku tabas silm hetkeks sõna "Estonia".
Kerisin tagasi ja kassanäe - kaadris olid seinale kinnitatud värvinäidised, kus üheks värvi nimetuseks "Estonian Blue".
Polnud varem kuulnud, kuid tegu on DIVA Kandy värvidega.


Siin ka mingi müügisektsioon:
http://www.showup.jp/divaKandy.html

[Jarmo]

Viiekümnendate lõpul oli üsna populaarseks stiiliks mild kustom - mingite näitusekategooriate järgi autod, millel üldjuhul paar kergemat modifikatsiooni nagu näiteks sheivitud lingid või liistud vms.
Kuid kuskile sinna liigitusid ka autod , mis olid võibolla vaid kergelt madaldatud ja põnevamate velgedega, kuid kere oli täiesti või peaaegu stock aga värvkate see-eest wild.

Larry Watson on kustomimaailmas üks legendaarne automaaler, kes leiutas palju tänapäeval populaarseid võtteid, kaasaarvatud lace paint, elik läbi pitskardina värvitud paneelid. 
Ja tema töökodadest tuli palju selliseid mild aparaate, millel värvkatte märksõnadeks metalflake, candy, panelpaint, lace jne.


Üks hea näide on näiteks see, Jerry Cohn'i 1950 Chevrolet - autol on kodarveljed ning väidetavalt esisillas ka hüdraulika (saavutamaks tolleaegset ja piirkonnapõhist stance'i mida kutsuti nimetusega "California rake").
Lisatud on veel dummy spotlight'id, kuid muus osas on kere stock.






Dennis Morgani 1958 Chevy Impala, mis juba järgmisel aastal sõidutati töökotta ülevõõpamisele.
Samuti - kere on muutmata, kuid on kerge madaldus ning põnev värviteema. 





Kuuekümnendatel tehti sellest autost ka teine ja kolmaski variant. Neist saab lähemalt lugeda siit:
http://www.customcarchronicle.com/cc-bui...-58-chevy/



Vanasti oli suhteliselt tavaline, et müügisaalist ostetud uus auto viidi peaaegu otse mõnda kustom-töökotta ümberlõikusele.

Stance'i juttu veel lisaks - autosid on madaldatud (modifitseerimise) aegade algusest saati, kuid radikaalsed madaldused ei olnud algusaegadel üldse moes. 
Näiteks a la 49-51 kustomitel oli levinud speedboat stance - esiots veidi kõrgemal kui taga, hiljem tuli ülalpool mainitud California rake, muskelautode ajastul arenes rake päris karmiks jne. 
Elik, kui kellelgi on soov teha täiesti period correct auto, siis lisaks kõigele muudele ajastukohastele juppidele tuleks kindlasti jälgida ka ajastukohaseid trende.



Siin veel üks hea näide California rake'st. 1960 Ford, mis samuti Larry Watsoni värvitud.





Erinevaid Larry Watsoni fotokollektsioonist pärinevaid pilte saab vaadata näiteks siit:
http://www.customcarchronicle.com/catego...ollection/

[Jarmo]

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt üks coolimaid custom van'e läbi aegade - Arlen Nessi "Harley Hauler", 1977 Ford E-100

Kuuetolline katusechop, kaheksatolline raami step, kuuetolline kere sectioning, louversid kapotil ja tagaustel, pinstraibitud ja sildid maalitud, custom sisu, sidepiped jne.



Siin veidi lugemist lisaks:
https://irishrichcustomcycles.blogspot.c...auler.html





Buss pidada endiselt Nessi valduses olema ning aeg-ajalt vist isegi sõidab sellega. Praegune väljanägemine on vist selline:

[Jarmo]

Mul on meelel kibelenud veel mõned pillid showrodide kuldajastust - kuue- ja seitsmekümnendatest. Väga psühhedeelne värk.
Pistan nad siis ühte postitusse siin praegu.


Ed Roth'i "Road Agent"
Chevy Corvair'i mootoriga bubbletop showrod.
Taastati millalgi vahemikus 1996-2005 ja 2009. aastal müüdi oksjonil 187 000 USD eest.










ED Roth'i "Druid Princess"
Rohkem juttu siit:
http://www.kustomrama.com/index.php?titl...d_Princess










Jack Keef'i "Stagefright" - 1849 Concord Stagecoach. Fordi 289 mootor ja C-4 kast, custom raam jne.










Ray Fahrner'i "Boothill Express".
Põhimõtteliselt matusetõld, millel Hemi V8.
Rohkem juttu siit:
http://www.kustomrama.com/index.php?titl...ll_Express










Redd Foxx'i (näitleja, tuntud eelkõige sarjast "Sanford & Son") "Lil' Redd Wrecker".
George Barrise ehitatud. Supercharged 392cid Chrysleri V8.

[mlsluik]

Nädalavahetusel Helsinki American Car show'le minek ka plaanis? 

American Car Show Helsinki 2017

[Jarmo]

Nädalavahetusel Helsinki American Car show'le minek ka plaanis? 

Eip, paar viimast aastat oleme selle vahele jätnud ja oma fookuse suunanud Kustom Kulture Show'le veebruaris (Helsingi) ning Kustom Kulture Foreverile mais Saksamaal.

[Jarmo]

Läksin täna ühes foorumis veidi kirjutamisega hoogu, las tulla see tekst siis siiagi.


Tegelikult üldse kogu see rodi- ja kustomimaailm on niivõrd hoomamatu.
Mida rohkem süvenen erinevatesse materjalidesse, seda enam hakkan servast tasapisi taipama, et kui SUUR kogu see kultuur on olnud. On suur muidugi ka praegu ning õnneks tulevad tasapisi tagasi ka veidike unustusehõlma vajunud žanrid nagu custom vanid ja seventies streetmachine jne, kuid see mis toimus viie-, kuue- ja seitsmekümnendatel USAs....

Autod tuuritasid aastaid mööda näitusi, omanikud teenisid sellega raha, mänedžerid organiseerisid järjest suuri üritusi jne. Kusjuures väga suur osa publikut oli lapsed ja sealt on ka see teema, et paljudest toonastest showrodidest tehti mudeleid, mida müüdi sadade tuhandetega, kui mitte rohkem. Paljud siin teemaski olnud masinad on olemas ka mudelite näol. Ühest küljest tohutu bisneks, kuid samas kasvatas see kõik skenet järjest edasi ja edasi. Mitmed ehitajad on öelnud, et lapsena kuskil näitusel nähtud Orbitron või Road Agent või Uncertain T või X-Sonic võimisiganes pill jättis hinge nii suure jälje, et ei jõutud oodata kuniks suureks saadakse ja ise autosid ehitada saab.

Rodide telesarjades ning filmides osalemine oli kohati isegi peaaegu lausa reegel ja mitte erand. Barris ja muud gurud ehitasid spetsiaalselt tellimustöid.



Samas kuskil seitsme- ja kaheksakümnendatel oli customite osas suhteliselt kehv aeg, sest peale oli tunginud kogu muskliteema ja streetrodid. Vahepeal nüüd on ring täis saanud ning traditional on jälle väga tugevalt esindatud, samuti sixties kustom ja early lowrider jne. On päris suur vahe nö modernse ja varajase lowrideri kultuuri vahel, alustades veljevalikust (varajastel 13", 14" ja max 15" Supreme, Rockets, Keystone, Cragar S/S, Star Wire, Tru Spoke ja muud, modernsetel seevastu tavaliselt väikesed Daytonid ning suure diameetriga kodarveljed) ja lõpetades värviskeemidega. Selles mõttes on ikka väga põnev, et kui võtta omale mingi projekt ja mõelda välja, et mis suunda sellega üldse minna tahaks, siis saabki omale selgeks teha, et millised detailid või suunad defineerivad näiteks mingit žanri või ajastut jne.



Üks hea näide - eelmisel aastal toimus Rootsis esimest korda üritus "Customs & Kustoms", mille fookus on selline:
"A meet for you that have a traditional custom
No street rods - no lowrides - no factory stock cars - no MC 
Custom cars built in the traditional way on an American car made between 1935 to 1964".

Ürituse teemas siis paljud huvilised uurisid, et kas nad enda autoga sobituksid sellisele üritusele ja ühe näitena oli keegi pannud välja oma '57 Buicki. Korraldajad vastasid, et jah, muidu on kõik okei ja auto on ise ka enamvähem sobituva välimusega, kuid velgedeks olid 17" Cragar "S/S. Need veljed iseenesest oleks muidu väga sobiv, sest need tulidki välja just 1964. aastal ja leidsid toona kohe selles skenes ja tollastes trendides kasutust, kuid kohe kindlasti ei tulnud sel ajal neid velgi välja nii suure diameetriga.
Ehk siis - devil is in the details.

Võib ju küsida, et miks peab nii hullusti tähte närima - ei peagi, aga lihtsalt selle konkreetse ürituse fookus ongi see, et inimestele tutvustada just period correct autosid. Loomulikult võib igaüks ehitada omale sellise masina nagu tahab ja segada stiile ja see ongi lahe, aga kui kellelgi on konkreetne soov ehitada perioodikorrektne pill, siis peaks muidugi jälgima kõike, sest nii kasutatavad jupid kui kustomtrikid võiksid olla ajastukohased.



Sealt edasi omaette teema on veel vanade rodide ja kustomite leidmine ja taastamine. Põhimõtteliselt nagu auto restaureerimine ikka, ainult keerukuses on veel omajagu nüansse juures.



Üks veidike erinevusi seletav näide veel kahe kohaliku moditud auto näol - chopatud ja muidu modifitseeritud mattmust Mercury ning paar aastat tagasi valminud ja BMW põhjal olev punane Moskvitš 401. Mõlemad on customid, aga kumbki ei ole kustom. Mõlemad on lahedad autod, aga näiteks traditional näitusele nad ei sobiks.

Igaks juhuks mainin ka, et ma ei ürita nende näidetega tekitada mingit vastasseisu ega kuulutada mingit ühest tõde, vaid lihtsalt seletada erinevaid suundi ja lähenemisi ning et sõnad hotrod ja custom on ainult jäämäe tipp, kuid seal on veel omakorda palju alaharusid.
Leian, et igasugune modifitseerimine on eelkõige põnev, kuid edasi on juba igaühe individuaalne maitseküsimus, et kas endale pakub mingi konkreetne teema huvi või mitte. 
Ühel päeval on ilmselt ka streetrodid jälle moes ja kohati tunduvad nad juba praegugi kui tegelikult omapärane ja põnev žanr. Kas ise niipea midagi sellist hankida tahaks, see on juba iseküsimus.



Ma lihtsalt tahaks, et Eesti inimesteni jõuaks ka rohkem teavet kogu sellest maailmast.
Kustomkultuuri nii-öelda sisemine kasvamine on väga põnev areng. Tavaline programm on tihtipeale umbes selline, et mingil hetkel hakatakse enesele teadvustama, et on olemas näiteks ratrodid, mis oma radikaalsusega on muidugi väga põnevad ja tihtipeale see ongi selline entry level žanr, sest oma ägedusega nad tõmbavadki inimesi ligi teemasse sisenema. Mida rohkem huviline teemakohaseid autosid jälgib, siis hakkab silm aja jooksul eristama ka erinevaid detaile ja sealt edasi juba ka erinevaid stiile ning kuidas näiteks mõnel projektil on kasutatud koos mitmeid erinevaid suundi. Jube põnev on see kõik. Ühel hetkel tekibki arusaamine, et mis asi on näiteks 49-51 period correct kustom või early lowrider või taildragger või hi-boy või kõik see üleüldse kokku segatuna jne.

[mlsluik]

Nädalavahetusel Helsinki American Car show'le minek ka plaanis? 

Eip, paar viimast aastat oleme selle vahele jätnud ja oma fookuse suunanud Kustom Kulture Show'le veebruaris (Helsingi) ning Kustom Kulture Foreverile mais Saksamaal.

Ma siiski astusin läbi ja vaatamist oli küllaga, eks muidugi 6-7 mai toimuv lahti klassikaliste autode nätus on tiba suurem üritus ( http://classicmotorshow.fi ) siis pettuma ei pidanud. 

Mõned sajad pildid leiab minu  FB albumist

[Jarmo]

Mõned sajad pildid leiab minu  FB albumist

Lahe

[Jarmo]

Üks väga huvitav custom Inglismaalt.
Kas arvate ära millisest Euroopa autost see tehtud on? Ühel pildil on ka väike vihje.
Vastuse kirjutan postituse allosas.

Mõningate proportsioonide osas on see masin mu arvates nii ja naa, kuid sellest hoolimata on tegu põneva aparaadiga.
Tüüp ehitas selle auto linnatänaval oma maja garaaži ees.
Mattmust on IMHO küll veidike liiga igav valik sellele keretüübile, kuid eks seegi on maitseküsimus.







































Baasiks on 1989 Citroen BX. Tehnika on ka sama - 1.6 bensiinimootor ja sitika hüdrauliline vedrustus.
Hea näide sellest, et üsnagi ootamatust ja suhteliselt lihtsasti kättesaadavast materjalist saab valmistada midagi väga põnevat.

[AsTroSS]

See viimane peletis sobib ka rubriiki : Pime kujur....

[Marko]

BX-st on seal vast venitatud põhi ja laiendatud sillad. Mul on BX olnud.
Tegelikult olen juba ammu tahtnud küsida, kuidas lahendatakse madaldatud katuse puhul klaasid? Kõik eritellimusena? Vene ajal ehitati isetehtud auto klaaside külge, lihtsalt ei olnud võimalik mingeid erikujulisi klaase teha.