[alfredo]

Nii vist on jah, et hea ja sügav uni on õnneliku pereelu alus : )


Aga kuna mina olen juhuslikult kuskilt suhteliselt aegade algusest vello nelikendkaks-i talendi tuline austaja, siis ei saa järgnevat looduslugu jaotamata jätta mingil juhul.

[Qunts]

Nii vist on jah, et hea ja sügav uni on õnneliku pereelu alus : )


Aga kuna mina olen juhuslikult kuskilt suhteliselt aegade algusest vello nelikendkaks-i talendi tuline austaja, siis ei saa järgnevat looduslugu jaotamata jätta mingil juhul.

+1 Alfredo
Täielikult usutav loodusaade

[Roland]

Siin just Alfredo tutvustas oma mailboxi kirja.Ja näe mulle kah saabunud
kellegi

Anna Filipia

poolt saadetud sama saadetis.
Nii,et hakkame tellima

[alfredo]

Oleks jah kellegi peal seda imevahendit katsetada, siis võiks ju kahe peale ühe prooviks võtta.
Ise hästi ei julge, määrid seal midagi natuke valesti ja hakka suuremaid pükse otsima või mis veel.
Lubavad ju, et mõju kestab IGAVESTI. Isegi katoliiklik kirik ei julgeks sellist garantiid anda,
kuigi pakuvad igasugu indulgentse ja pühakute kehaosi müüa : )

[Arnol]

Ma olen kuulnud, et naiste jaoks polegi nii oluline, et suur oleks. Pidavat piisama kui on pikk ja jäme.

[linnuke]

Ma olen kuulnud, et naiste jaoks polegi nii oluline, et suur oleks. Pidavat piisama kui on pikk ja jäme.

Kas naised saunas rääkisid.
Minustki vanemad mehed mainivad ,et kui asi aktiivne ,siis mõõtudega annab ehk  järgi anda...

[Talupoeg taluja]

Viimase aja trend pidi olema musta värvi ja patareidega.

Nimelt mõned aastad tagasi oli sõber prügimäel ühte hunnikut jalaga seganud ja oli vaadanud,et miski liigutab.... Nägi musta ja rihmadega kere külge käivat "isendit". Jalaga lükates oli "poiss" uuesti hoo sisse saanud ja täitsa funkas. Nii et keegi oli oma musta poissõbra hüljanud....

T.

[Aspelund]

Nagu vanas anekdoodis: leiab isa tütre asjade seast sellise musta ja jämeda juraka. Uurib siis, et millega tegu. "See on mul mehe eest," selgitab tütar.

Mõni aeg hiljem koju naastes avastab ta isa köögist viina võtmast, must ja jäme laual. Küsib taadilt, et mis toimub. Taat vastu: "Võtan siin väimehega viina."

[Roland]

IDEE


Minu sõbranna võttis alati mehe kaasa, kui läks osturallile ühte suurde kaubamajja.
Aga mehele (nagu enamusele meestest) tundus šoppamine liiga igava tegevusena.
Eile sai sõbranna kirja kaubamaja juhatajalt:
„Lugupeetud K.H!
Viimase kuue kuu jooksul on Teie mees korraldanud täieliku segaduse meie majas. Rohkem me ei suuda seda taluda ning oleme sunnitud keelama tal edaspidi külastada meie kauplust.
Kaebustega tema suhtes võite tutvuda allpool (kõik nimetatud juhtumid on salvestanud valvekaamerad).:
15. juuni. Võttis 24 pakki preservatiive ja pani märkamatult teiste ostjate korvidesse.
2. juuli. Seadis kodukaupade sektsioonis kõik äratuskellad helisema viieminutiliste intervallidega.
7. juuli. Tegi tomatimahlast nire põrandale, mis viis naiste WC-ni.
19. juuli. Ligines ühele poe töötajale ja ütles: “Kood 3 kodukaupades!“ Töötaja lahkus oma kohalt ja sai hiljem selle eest käskkirja.
4. august. Palus administraatorit talle müüa paki dražeed järelmaksuga.
14. august. Pani vaibale sildi „Ettevaatust, märg põrand!“
15. august. Sättis matkaosakonnas üles telgi ja ütles teiste ostjate lastele, et nad võivad talle külla tulla, kui toovad voodipesu osakonnast padjad.
23. august. Kui konsultant küsis temalt, et kas saab kuidagi aidata, hakkas nutma ja karjus, et „Kas te ei võiks mind lihtsalt rahule jätta!!!“
4. september. Vahtis turvakaamerasse nagu peeglisse ja nokkis nina.
10. september. Küsis tulirelvade osakonna müüjalt, kus müüakse antidepressante.
3. oktoober. Tormas mööda poodi lauldes tunnusmeloodiat filmist „Mission: Impossible.“
18. oktoober. Peitis ennast rippuvate üleriiete taha ja ehmatas ostjaid hüüetega: “Vali mind! Vali mind!“
22. oktoober. Kuuldes teadet siseraadio kõlaritest, heitis ennast põrandale looteasendisse ja karjus: “Ei, EI!! Jälle need hääled!“
22. oktoober. Võttis paki preservatiive ja küsis müüjalt, et kus on proovikabiin.
23. oktoober. Sisenes riiete osakonnas proovikabiini, sulges ukse ja paari minuti pärast hõikas: “Hei, teil on siin tualettpaber otsas!“

[alfredo]

Kunagi sai ühes asutuses remonditöid tehtud ja algas see suurest lammutustööst peldikus. Kohalikus töökollektiivis olid enamuses naisterahvusest inimesed, põhiliselt veel venekeelsed, kuna ka tegevuspaik oli venemaal.
Ma ei mäleta enam täpselt kust sihuke asi küll välja ilmus(vist ripplae pealt), kuid ühel hetkel oli paarimehel käes umbes poolemeetrise pikkuse ja soliidse läbimõõduga isetehtud vemb, mis üsna ohtlikult võdises. Tehtud oli ta miskitest kättesaadavatest materjalidest aga ilmselt ajas oma asja ära. Lammutuskolinat oli kuulda kõvasti ja varsti sai näha koridoripeal edasi-tagasi jalutamas üht pisut ehmunud olekuga korpulentset daami, kes paar korda meie juurde ka sisse vaatas, endal põsed õhetamas, aga otse küsida ei julgenud. Peale lõunat, kui kõik ehitusmehed olid sellest jurakast oma isu täis vaadanud, pisikesed mõõgavõitlused ära pidanud ja nilbed naljad hakkasid vähehaaval juba ära tüütama, siis jätsime selle kuhugi sinna kontori lähedusse aknalauale, kust see tööpäeva lõpuks ära ka kadus.

[linnuke]

Kunagi sai ühes asutuses remonditöid tehtud ja algas see suurest lammutustööst peldikus  Täpsustaks ehk..... [/color]

[alfredo]

Täpsustuseks. linnukesele.
aasta 1995, kuskil oktoobri või novembri kuus. Surguti lähistel asuva naftaümbertöötlustehase kontoripoole remont, tegevus toimus teisel korrusel ja noore töödejuhataja Ivani(kuskilt leningradi alt pärit) brigaadis, kus prooviti selle firma jaoks uudset tükitöö süsteemi, mis ka toimis.

Ojah, olid ajad. Vot seal põles igavene tuli(kõrge korstna otsas). Meie pronksmehe juures oli mingi hale puss vaid, mida pioneerid vanasti valvamas käisid. Enamus aega käis asi tühikäigul, aga mõned korrad päevas lasti sealt vist kogutud jääkgaase taeva poole ja siis venis lont üpris kõrgele.

Tööle ja tagasi sõitsime nende veidi ümarate veneaegsete linnaliinibusidega, mida oli vist veidi tuunitud. Nii kui sõiduks läks, lükati pedal põrandast läbi ja seier peksis raevukalt piirajasse. Sihuke tunne oli, et natuke veel ja kohe tõuseb lendu see kupatus. Libedal ajal oli see 30 kilomeetri läbimine üsna ehmatav kogemus. Pikapeale harjus asjaga ära muidugi.

Teed olid muide meie endi kaasmaalaste poolt sinna ehitatud. Ümberringi sihuke hõre tundra, kuid oli ka paksu metsa, kus karu pidi sagedasem vastutulija olema, kui teine inimene. Ilma püssita kohalik seenele ei läinud.
Aga kui juba mindi, siis alla kartulikoti metsaandidega oli patt tagasi tulla. Marjad-seened hüppasid lausa ise korvi, nagu muinasjutus. Ja loomulikult seedripähklid, teine kohalik rahvuslik rikkus gaasi kõrval, siiamaani armastan neid, kuigi maksavad meil tublisti rohkem, kui sooviks.

Rahvas kes kust iganes sinna kokku sõitnud. Palju oli lõunamaa poegi. Paarkümmend aastat seal elanud inime oli juba "kohalik". Bussipeatuses võttis enamus meha kohe sisse sügava kükkasendi, olgu selgas viigipüks või kahevärvilised dressid ja hakati agaralt seemuskaid krõbistama. Edasijõudnumad ei viitsinud puru isegi kaugemale sülitada, vaid visati suu täis ja aeti jutuajamise vahele koorepuru suunurgast välja. Igal maal oma kombed.

Suved palavad, talved krõbeda külmaga. Alla kahekümne kraadi ei tehtud isegi läkiläki kõrvu alla või lasti suisa paljapäi ringi. Tore kogemus oli. Nalja sai ka muidugi kõvasti. Eestlaste huumor oli selline, millest naabrirahvas alati kohe aru ei saanud,aga ühine keel leiti ikka. Oli ka vastikuid tüüpe mõningaid ja paar ektsentrikut, ühega elasime koos samas korteriblokis.
Tegu oli endise sportlasega, võib-olla isegi olümpial osalenud tegelasega või suisa auhinnalise koha omanikuga, ei mäleta enam nii hästi. Aga igaljuhul sihuke kõva suusataja. Igal hommikul tegi päris pika jooksuringi ja mida kõike veel. Tööpäeva alguseks oli ta siis omadega juba üsna läbi ja viilis igati, kuis oskas. No ja tal oli mingi oma täiuslik elufilosoofia, mille saladusi ka meile, kui veel noortele poistele, proovis edastada. Põhialusteks, millel see kõik püsis, olid meditatsioon, tatratang ja oma uriini joomine. Sellest siis see tohutu energia ja elujõud, mida ta väitis endal olevat, kuigi väljanägemise järgi seda ei oleks osanud arvata. Uriiniprotseduurid on mul siiani silme ees, kuna hoidis ta oma vedelat kulda meie ühises külmkapis suure purgi sees.

Osadel juba pikemalt seal töötanud meestel oli kohapeal perekond tekkinud ja nemad enam ühikas ei elanud. Pered olid ka kodus ootamas, ehk elati sellist mõnusat topeltelu, et vahepeal sai lastele üleelusuuruseid karvaseid jänkusid viia ja öelda naisele, et tulin korraks koju, ma armastan sind jäägitult, mu arm või midagi taolist. Kaks kuud tööd, kaks nädalat puhkust, selline oli vist tavaline graafik. Või siis vastupidi, kuidas võtta : )
Enamus kaadrit oli pärit siit meie lähistelt, leningradi oblastist, kuigi oli ka grusiine, ukrainlasi, moldovast keegi ja meie, eestlased. Enamus nn.pikarublamehed, kuigi üsna toredad inimesed, oli isegi intelligente.
Vene mehed jõid ainult nädalavahetusel, osad meie kangelased aga suisa igal õhtul. Tekkisid probleemid ja päris mitu napsivenda aeti sealt minema, teised jõid lihtsalt oma vähese teenistuse maha ja koju viia polnud midagi.

Sellest ajast mäletan ka ühte eestlast, kes leidis sealt omale proua, andis ära eesti passi ja võttis vene kodakondsuse, ehk jäigi sinna elama. Üks teine vembumees oli veel, kes seal üsna pikalt elas, aga ühel hetkel ikkagi mandrieuroopasse naasis. Mis ülejäänud kamraadisest saanud on, pole õrna aimugi. Aga jah, see kõik läheb naljanurgast juba üsna kaugele, lõpetan.

[Basilio]

Pealetükkiv reklaam, milles olev soovitus muudab nõutuks ja sobib pigem näljanurka kui naljanurka.
   
Õnneks praegu liigesed ei valuta, saab kõhu täis süüa...

[linnuke]

Alfredo põrutas:Täpsustuseks. linnukesele.

aasta 1995, kuskil oktoobri või novembri kuus. Surguti lähistel asuva naftaümbertöötlustehase kontoripoole remont, tegevus toimus teisel korrusel ja noore töödejuhataja Ivani(kuskilt leningradi alt pärit) brigaadis, kus prooviti selle firma jaoks uudset tükitöö süsteemi, mis ka toimis

No näed ,pisikesest viheküssast sündis suur nostalgialugu

[Mossemees]

Viimase aja trend pidi olema musta värvi ja patareidega.

Nii et siis südamestimulaatoriga neeger???

[alfredo]

võimalik vaid Poolas

[linnuke]

"Miks te mulle traktori eest ikka veel tasunud pole?"

"Te ju ütlesite, et traktor tasub ennast ise kolme aasta jooksul ära."

[viplala]

Kopi pasta kusagilt

Huvitav, kas ma olen loll, et mulle meeldib ilusa ilmaga istuda välikohvikus ning oma kannuke heledat õlut rüübata ja võib-olla ka veel üks kannuke selle asemel, et nii, kui on esimene ilus ilm, siis JESSSSSSSS, vaja kohe aeda minna, mingeid kuradi rabarbereid harvendama hakata või muru niitma masinaga, mis seitse korda välja sureb ja jeeli-jeeli uuesti käima käheb?!
Pärast higi voolab lörinal igast august, süda peksab rinnus, aga no tähtis on see, et olen eestlane, kel häbiasi niisama kaunist ilma nautida ühes raamatu või just jah, sellesama õllega!
Kogu aeg vaja rassida ja rabeleda ja kopsida ja toksida.
Kas see mõnes mõttes mingi tugev lolluse näitaja ei ole???
Või on tegemist siis identiteediküsimusega, et eestlane peabki selline künnihärg olema, kes magades ka ringi rühib!? No ei jääks see faking muru niitmata.
Meil siin traalerivennad teevad ametlikku haltuurat, leht kuulutusi täis.
Pakkujaid on nii palju ja seetõttu hind pea olematu.
Ise võtaks õnge, läheks vaikselt fjordi äärde kalale, tuleks tagasi, aed korras, hundid söönd, lambad terved…
Vot tak kulturna.
Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu!
Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale!
Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil!
Või siis mingid talgud.
Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda!
“Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud?
No pole hullu, siis kangutame hammastega.
Kangutame kohe kõik oksad lahti ja punume patsi.
Patsi aga viime keldrisse. Igaks juhuks. Äkki läheb kunagi millekski vaja.”
Oksad süles, oksad kärus, oksarida järel … Kurat, vähe puudus, et okserida järel!!
Ning siis tuleb hakata sõstramahla tegema.
Mahla, mida mitte keegi mitte kunagi ei taha, sest nii paha maitse on sel nurjatul keelekastel!
Hapu hais paneb silmad kipitama ja samal ajal, kui siis kogu seda mahlategemisest järelejäänud löga kompostihunnikusse venitad, mõtledki, et näe, käisin eile keldris maasikamoosi varastamas (loomulikult varastamas, sest head moosid on ju Püha Tabu.
Neid süüakse ainult Jõuludel ja siis ka vanarahvas kõrval seismas, suutäisi lugemas ja rehnutti tegemas. Igapäevaselt süüakse ikkagi hea tava kohaselt a’ la kirbet mustasõstrakarusmarjakeedist.
Ei lööda risti ette ka kaalikakeedise ees.)
Nuvot, oot millest ma enne rää … aa, ühesõnaga seisan keldris ning näen riiulitel massiliselt sõstramahlu.
Neidsamu sõstramahlu, mida parasjagu üleval taeva all kortsus kulmudega torinal villitakse.
Näod peas sellised, et toimumas on miskit eluliselt ülivajalikku, millest minusugune mõttetu linnavurle ei peagi aru saama.
Ei saa jah aru.
Ja ei saa ka sellest aru, miks on osad riiulitel olevad sõstramahlad peaaegu sama vanad kui mina??! Pannakse ju pudelitele valged rombikujulised sildid, millel pastakaga aastaarv peale kritseldatud.
Osadel pudelitel miski söetükiga, välimuse järgi.
Ilmselt polnud siis sel ajal veel pastakat leiutatud.
No ja ei saagi ma va linnavurle aru, et milleks see idiootsus?
Milleks see massiline ületootmine?
Milleks see tüüpiline skeem, et torssis näoga korjame, torssis näoga topime mahlapressi, torssis näoga nõrutatakse, villitakse ja ladustatakse.
Ning siis hakatakse torssis näoga kogu seda toodangut oma lähedastele pähe määrima.
Ja siis mõtle aga jälle põhjuseid välja, miks sul veel tunamullusedki veneaegsed klaasist piimapudelid kogu selle värvitu lägaga puutumatuna seisavad.
Ning ongi lõpuks nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru!
Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda.
Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata.
Äkki saab lausa oma rubriigi “Laske elada!! Härdalt palun!”
Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel…

[mlsluik]

- Püha isa, kas paljaid naisi tohib vaadata?
- Ikka tohib.
- Aga pornot tohib vaadata?
- Ka tohib.
- Aga mida siis ei tohi vaadata?
- Keevitamist ei tohi vaadata.

[2715]

Komandör saadab tanke võitlusse.
"pervõi tank perjot!"hõikab ta raadiosaatjasse ja esimene tank paneb täistuuridel minema läbi metsa ning kaob silmist.
"Ftoroi tank perjot!"hõikab ta mikrofoni ja teine tank paneb täistuuridel minema raginaga läbi metsa ning kaob silmist.
"Tretõi tank perjot!"hõikab komandör raadiosaatjasse, kuid kolmas tank ei liiguta end.
"Tretõi tank perjot!"hõikab komandör uuesti raadiosaatjasse, kuid tank ei lähe liikuma vaid tanki luuk läheb lahti ja sealt ronib välja tšukts ja karjub
"Maja shljapa govorit samnoi!"