(24-03-2018, 22:50 PM)nootsii Kirjutas: ilma artiklit täielikult nägemata jäi juba mulje et "riigi rahadega" tahetakse see äri püsti panna.
Põrgusse need "riigi rahad". Kui sellest kohalike elu-olu paraneb, siis andku minna. Kasvõi "riigi rahade" eest, sest milleks me neid makse maksame?? 101 pekikõhu kasvatamiseks?
Ükskord nad mu kinni panevad tasuliste artiklite avalikuks lugemiseks tõstmise eest, aga olgu ikkagi...
Tsitaat:...Ettevõtja rõhutas, et seega on projekt poolsotsiaalne. Toetust oma ettevõtmisele loodab ta saada Võrtsjärve Leaderi meetmest, põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist ning torustike ühendamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt. Investeeringu kogusuurus on 700 000 eurot. Esialgse plaani kohaselt on selleks kavas võtta 500 000 eurot pangalaenu. Eelprojekt on valmis ja linnalt kesklinnas heas kohas maagi saadud. Krunt kuulub riigile.
Aavasalu nentis, et tootmisseadmed on väga lihtsad. «Tuleb ehitada suured pöördpingid, millega tõstame maja detaile. Lisaks on vaja järkamissaage ja korralikke trelle. Lakke tuleb viietonnine tali, mis asju liigutab,» kõneles ettevõtja.
Hoone tuleb 24 meetrit lai ja 54 meetrit pikk, lisanduvad olmeosa ja värvimisruumid. Toodangut on kavas müüa põhiliselt Skandinaaviasse, eelkokkulepped on Soome koostööpartneri kaudu juba sõlmitud. Aavasalu rõhutas, et töötajaid värvates ollakse uuenduslikud ning igaühele pakutakse ettevõttes osalust, et suurendada motivatsiooni. «Ilma osaluseta me kedagi tööle ei võtagi,» rõhutas ta. Töötajaid hakatakse meelitama lisaks normaalse palga ja heade töötingimustega.
Tootmishoone ehitusprojekti tegi Põhja-Sakala valla ehitusnõunik, endine Võhma linnapea Avo Põder.
«See on Võhmale väga teretulnud ettevõtmine. Suuri tööandjaid ju linnas polegi. Krunt on hea ja trassid lähedal,» lausus ta.
Ja nüüd siis see viimane lõik, mis siin teemas sulge haarama sundis. Nagu tõrv meepotis!
Tsitaat:Moodulmaju toodab Võhma endise lihakombinaadi hoones osaühing Scanhus. Ettevõtte juhatuse esimees Siim Rool sõnas, et seal on 34 töötajat ning tellimusi jagub.
«Ühtlast tootmist siiski kunagi ei ole – mahud käivad üles ja alla. Praegu on meil suurem projekt käsil, teeme korraga 51 ridaelamuboksi,» sõnas ta.
Uue konkurendi plaani nimetas ta julgeks. «Konkurents on suur ja hinnad all, press on kõva. Tööjõuga on ka raskusi, oskajaid mehi kergelt ei leia. Konkurente on ka Türil ja Viljandis ning väike elementmajade tegija on Kabalas,» sõnas Siim Rool.
Hea küll.
Lõpetuseks enese sulest kah värskeid muljeid...
Ma olen nüüd nädal aega töötanud käsikäes ja õlg-õla kõrval ühe noore poisiga.
Kutt on lausa verinoor, 20-aastane. Täpselt samasugune naga, nagu ise kunagi olin, kui oma metsamehe karjääri alustasin. Pisuke vahe ainult selles, et ala, millel mõlemad töötame, on minu käes hästi unustatud vana ehk siis tootmisseadmete paigaldamine (poldid-mutrid-raud-talid ja Rocla tõstuk), tema aga oma just omandatud automaatika paigaldaja koolipingielukutsega selles maailmas totaalselt vales suunas liikumas. Automaatikat näeb ainult niipalju, kui masinate küljes seda on. Juhtmete-lülitite paigaldamine pole siin hoones meie teema.
Mis siis ajab noore nii kaugele kodust, miks on see nii?!
Aga ainult ja ainult selle pärast, et tüüp tahab elule jalgu alla saada. Teenida normaalselt, elada normaalselt, osta või ehitada enesele viisakas eluase, luua pere jne... Eestis ta seda teha ei saanud. Proovis nii mõneski ettevõttes, aga üle 600.-€ sel erialal kunagi kuus taskusse ei pudenenud. Sest ta on ju noor, kogemusteta. Ja selliseid on hea lüpsta. Sest ta on NOOR!
Siin on teistmoodi. Siin makstakse temale ja teistele temasugustele algajatele täpselt samasugust tasu nagu neile, kel säärane tootmisobjektil töötamine juba kasvõi kümnes kord käsil. Siin on aega ja aeg on raha. Eestis nii pole. Eestis ei anta sulle aega. Ei sisse-, ümber- ega ka järelõppeks mitte. Eestis tahetakse, et kohe nagu koolipingist välja libisesid, nii peab olema sul ka vähemalt aastane töökogemus, et ülemuse silmis mees ja inimväärset palka väärt teenima oleksid. Naeruväärne, samas aga kuradima kurb. Mõlemad. Säärane mõtteviis ja palk, mida inimväärseks peetakse, aga seda miskise kandi pealt pole. Tra, mul pole ju silmaklappe peas, et ma ei näeks, mis on inimväärne, mis mitte!
Kutt on seega nulliringist pärit. Aga samas õpihimuline. Küsimusi sajab nagu varrukast ja ma pean suutma neile kõigile vastata. Suudan ka. Ja kui ei suuda, üritame kahepeale vastused välja mõelda, üheskoos. Püüan end tema olukorda panna. Õnneks pole mul lapsepõlv ununenud ja ma ei kärata teda oma lollide küsimustega eemale hoidma, mõnd teist paarimeest enesele otsima.
Nädalaga on Ats (tingliku nimega) õppinud poldikeerajat õigesti kasutama ja käes hoidma. Samuti olen talle selgeks teinud metalli sisse avade puurimise saladused, et millal ja kui suure jõuga drellile suruda ning milline peaks olema õige puurimise kiirus, et tööriistad kauem teravana säiliksid. Rocla “load” võib talle ka varsti välja kirjutada. Varsti sellepärast, et Ats ei vaevu veel nii tähelepanelikult, kui tarvis oleks, oma marsruute läbi mõtlema ja rada kivikestest puhastama, a no küll õpib, kui järjekordselt nende taha kinni takerdub. Elu õpetab.
Samuti on ta suureks abiks mööda objekti mõne tööriista või toestamise klotsikese otsimisel ja kohaletoomisel, sest mõningaid hädavajalikke vahendeid on suure kamba peale vaid paar tükki. Mis siis, et neid harva tarvis läheb, aga siiski. Hoonel on kuus korrust, mis annavad kümnekorruselise elamu kõrguse välja ja alati ei viitsi-ei jõua-ei taha olla mina just see, kes järgmisele rasvapõletamise treppideringile suundub
.
Nii on lood.
Ahjaa, tulles alguse juurde tagasi, siis oleme mõlemad üpriski õnnelikud.
Ats selle üle, et saab lõpuks ometi end meeste seas vajalikuna ja vääriliselt tasutuna (ca 800.-€ nädalas taskusse) tunda, mina selle üle, et olen leidnud hea sõbra, kellele omi töö- ja elukogemusi edasi anda. Niipalju kui oskan...
.
