Eile sai linna garaažis Ford Model 78 Phaeton, ehk tulevase GAZ 11-40-ne doonor käima aetud ja poiss oma naisega tahtsid hirmsasti sellega sõita. Panid kõvad talveriided selga ja hakkasid Rõuge poole ajama. Sõitsin teise autoga taga ja nägin kuidas paljudel kaasliiklejatel võttis suud muigele, kui neid nende arust enesetapjaid nägid. Kuigi 80 a. tagasi kõik meie esivanemad liikusid niimoodi, kes hobuse, kes autoga. Muidugi mitte 80 km/h, nagu minu noored ees kimasid. Igatahes kohale nad jõudsid ja pikad pühad tulemas, poisid ja väimees tuleb ju kõik tööle rakendada. Paari päevaga on see kere maas ja siis saab mõlemad raamid kõrvuti panna ja võrrelda, kas on veel vaja raami kallal mingeid ümberehitusi teha. Kruvisin küll kapoti ja mootori ruumi ääreplekid maha aga edasi on vaja vähemalt kahte meest, sest kruvid tükivad ringi käima ja teiselt poolt ei ulata vastu hoidma.
Auto on ka kunagi hall olnud, nagu ta tulevikus saab olema. Niisiis auto on üle värvitud ja muidugi ilgelt halvasti. Pole viitsitud korralikult lahtigi võtta. Hirmuga mõtlen juba mis üllitised sealt peale liivapritsi välja tulevad.
Kere numbriga tuleb tal küll hüvasti jätta.
Sisu tuleb täiesti teist sugune. Kahjuks pole aimugi, millist tooni kasutati. Avatud auto puhul kindlasti nahk, aga mis tooni. Pildid ju kõik must-valged. Armatuuri paneelid olid kõigil M1-l ja M11-l puit imitatsiooni. Rool ka teistsugune. GAZ 11-l oli tulede lülitus juba nupuga, mitte roolil nagu Fordil.
Peale selle, kui kellelgi on huvi siis saada on täis komplektne, töökorras Ford V 8 mootor koos käigukastiga. sellel nädalal saab veel tulla ja nupust käima panna. See on sama mootor, mida ma aasta aega tulutult otsisin oma M1V8 projektile. Nüüd on mul neid 2
.
Ehk põhimõtteliselt, kui oleks kannatanud paar aastat, oleks hulga raha kokku hoidnud. Aga siis ma veel ei teadnud, et mind tabab Gaz 11-40 hullus ja loll saab kirikus ka peksa.