[Janka]

Tänasel ajal on kõik väga lihtne. 

See tähendab seda, et kui sa ikka midagi väga tahad või arvad enese seda tahtvat ehk soovitut vajavat, siis ühel päeval lihtsalt lähed ja võtad. Kogu raha eest. Iseasi on see, kas sa seda alati ka saad.
Prantsusmaal sai. Lihtsalt. Kolm pluss kolm aastat sealse rahva seas viibimist andis äärmiselt hea kogemuse. Lesisid mõned õhtupoolikud mugavas tugitoolis, kaaslaseks põlvedel avatud arvuti, tegelesid GoogleEarth'i vahendusel veebireisimisega, märkisid ühe või teise avastatud paiga kohta miskit üles ning kui töösse saabus pikem ehk paaripäevane paus, haarasid tekkinud võimalusel reaalelus sarvist ning läksid. Juba päriselt, mitte enam unelevas virtuaalmaailmas.
Kolatud sai kõikjal lähinaabruses. Noh, peaaegu kõikjal. Akvitaanias, Baskimaa-Püreneedes, Andorras ja kogunisti Vahemere rannale suutsin omad jäljed jätta. Ja iialgi ei pidanud tehtut kahetsema.

               

Nõus - objektid-vaatamisväärsused jäid pesapaigast kaugele ja selleks, et üht või teist tekkinud unistust täide viia, pidi leidma suurema ajaaugu oma igapäevatoimetustes ja läbima meie mõistes ulmelisi kilomeetreid. Samas, kui oled harjunud kodutanumast kaugemale vaatama, siis taolised seiklused ei ole kilometraaži poolest sinu jaoks mitte mingisugune ületamatu takistus.



Jah, Šotimaa...
Keegi tark oli kunagi kirjutanud (lugesin), et kui mingi idee või mõte su pähe pesa punub ja sa seda mõtet ei unusta, siis ühel päeval see mõte sinu jaoks ka materjaliseerub. Kosmos, Universum ja Maatriks, kust me hinged kõik pärit olla, on just selliselt ehitatud. 
Veidralt sürr lugemine oli. Võiks ju loetut uskuda, aga koolist saadud tarkus keeldub seda vabatahtlikult vastu võtmast. Vähemalt mingit osa keeldub aju registreerimast, kui aktsepteeritavat ja jätab teatud killud kindlasti reaalsusetaju arvestades kahtluse alla. Samas tekib ka uusi küsimusi...
Et kas koolitarkus ikka on see kõik-see õigem elutarkus?
Kas on koolitarkus üleüldse vajalik ja kas on ta justnimelt vägisi pähe surutud tarkus?
Tegemist võib hoopis olla justkui sundseaduste kogumiga, mis välja mõeldud selleks, et inimese olemust, tema enese hinge tahete täideminekuid takistada?
Et muuta inimene hoopis kuulekaks robotiks, kel ei oleks muid mõtteid, kui et kuidas genereerida temas unistus saavutada sellist pillavat eluviisi, milline on valitsejatel? Suunata teda võtmaks toretsemise väljanäitamiseks üüratud laenud ja kohustused, et neid siis ümbritsevat tegelikku elu nägemata ja enese robotliku surnuks töötamise viisiga tagastada. Teisisõnu tänases moodsas keeles - hoolitsedaa riigi majanduskasvu eest.
Muide, sõna "robot" on tulnud slaavikeelsest "rabota'st", mida kasutatati ammu-ammu vaid taolise töö kohta, mis tegijale vaid masendust, kohustust ja rahaahnust pakkus. 
Tööd või tegevust, mis on hingele mokkamööda, kutsutakse meist idapool elutseva vanarahva seas teise sõnaga – "trud". 
Väga harvadel juhtudel küll uuel sajandil, aga kujutage ette, et mõningatel indiviididel on selline isiklik loov elu ja individuaalne tegevus- ning -eluviis vaatamata ümbritsevale kiirustamisele ja muule koledusele kuidagi säilinud.

Tagasi siis Šotimaa juurde...
Unistus tegi pähe pesa. 
Ja justkui imekombel saabus ka võimalus, millest kinni haarasin. Sest viimase kümnendi elu on sedaviisi õpetanud - "Käest lastud võimalus on mõttetu unistus ehk siis raisatud võimalus!".
Aasta jagu päevi olen seal ringi uitanud. Tõsi, põhiline tiirutamine on jäänud rohkem Põhja-poole, Skye nimelisele saarele ja tegelikult pole suurt s.ittagi näinud, aga midagi siiski. 
Saar, mis jääb suuruselt Hiiu- ja Saaremaa vahepeale. Umbes nii, et kui asetada Saaremaa peale Hiiumaa ja visata see Hiiumaaga kinnikaetud tükk Saaremaast maamunalt lihtsalt minema, saamegi Läänemerre oma isikliku eestimaise Isle of Skye. Ühendame ta kaarja silla teel reaalse pildi saavutamiseks veel mandriga kah. Sedaviisi, sunnimeetodil. "Oma Skye".

         

See tore unistus on saanud natuke pettumuseks. Eks suures osas on süü Šotimaa kohta laialipaisatud ilustaval infopropagandal ja teine pool sest süüst lasub iseendal, kes seda kõike liig' lihtsameelselt uskuma jäi.

järgneb...

[Raudpats]

Muide, sõna "robot" on tulnud slaavikeelsest "rabota'st", mida kasutatati ammu-ammu vaid taolise töö kohta, mis tegijale vaid masendust, kohustust ja rahaahnust pakkus. 
Tööd või tegevust, mis on hingele mokkamööda, kutsutakse meist idapool elutseva vanarahva seas teise sõnaga – "trud".

Sõna "rabota" on tulnud slaavikeelsest sõnast "rab" ehk ori, "rabota" on orjale kohane tegevus. Mingid inglise või ameerika psühholoogid või filosoofid tegid Venemaal uuringu, et mis sõna kasutatakse töö ja töötamise kohta tavaliselt. Selgus , et see sõna oli работа ja mitte труд . Mis nende teooria kohaselt pidi näitama, et Venemaal on valdavalt orja mentaliteet levinud. Ja eks lihtrahvas ongi seal tänaseni orjad. Muidugi selline sõnastus ei pruugi meeldida valitsevatele tegelastele. Ka inglise keeles on kaks erinevat sõna - job ja work, justkui sama asi aga ju neil ikka mingi sisuline erinevus on.

[Janka]

Nõnnamoodu siis mingil uuel unistusehetkel juhtuski, et kuskilt kosmosest või kurat-teab-kust paistis õrn valguskiireke, mis kogu edasise mõtte- ning tegevuskava St.Peterburgile fookustas.
- Kuidas?
– Ärge küsige. Ise kah ei tea.
Maailmas on 99% lihtsamaid küsimusi, millele olen suuteline vastama. Võib-olla tuli see pettumusest, võib-olla soovist näha midagi tõeliselt ilusat ja põrutavat või millestki muust, aga ühel hetkel lihtsalt lõi peas pirn särama. Et...
- "Vaata nüüd, mees. Kui sa seda juhust ära ei kasuta, siis vindudki sedamoodu edasi, et maksad oma eksursioonide eest siia Šotlandia lossidesse mingeid totakaid £8-10 suuruseid summasid ilma, et midagi vastu saaksid!". Lossid on tillukesed, väljapanekud nigelad ja oma pildialbumisse miskit talletada ei saagi, sest igasugune siseruumides fotografeerimine on rangelt keelatud.
Olgem ausad, tegelikult pole seal mitte muhvigi jäädvustada kah!

         
           
         
   

Prantsusmaal olid lossid ikka tõelised kindlused ja muuseumid justkui varakambrid. Kui mõnda üldsusele avatud väljapanekusse süvenesid, polnud kulutatud ajast ega rahast iialgi kahju. Pikast päevast siis. Ja kuuest kuni kaheksast eurost.
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.820913401286349&type=1&l=e850e85df5 
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.618966291481062&type=1&l=bb48af1f86
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.532064793504546&type=1&l=f2a5453448
https://www.facebook.com/jan.viljak/vide...000100892/

Šotimaal vaatad sama ajaga kolm lossi läbi ja tühjalt mage mekk jääb hinge kripeldama.
 
Hea küll, aitab vingumisest!
Tagasi sinna, kust seda lõiku alustasin ehk siis Sankt-Peterburg.

järgneb...

[Marko]

Kahjuks on face lingid ainult tõsiusklikele
Kusagil siin organisatoorsetes teemades on mäletamist mööda kirjas ka, et sotsmeedia lingid võivad olla, aga logimist mittenõudval kujul. See on võimalik, usu!
Ega ma paha pärast, võin ka vaatamata jätta, aga parema meelega vaataksin huvitavat materjali. Pealegi on lisaks minule siin veel palju mittenakatunuid

[motamees]

Sotimaa muuseumites oli pildi tegemine lubatud (vähemasti minu käidud), ainult välku ei tohtinud kasutada. Paljud lossid, tehased ja kirikud ei olnud üldsegi sihtotstarbeliselt kasutuses. Dandiis oli neisse ehitatud hoopis inimruume. Enamuses elamud aga ka sprdi- disko-saale ja ka pubisid. Imelik on vaadata kirikut, kus sees on hoopis teater või fitnessklubi. 
                           

[Janka]

Marko, kõik lingid peaksid nüüd töötama ka lihtsurelikele ja võõrusklikele.
Alguses sai jah see džombe sisse lastud, et kõik maamehed ja linnavurled, kes viirusest nakatumata, ei näinud. 
Kui on teistmoodi, anna heaga teada.
Point selles, et linkide taga on tegemist albumitega, mida katki lahterdada minu jaoks vägivaldne. Ei taha teha.
Teema tuleb pikk ja sisukas ja edaspidigi on plaanis sellest patuste pesast, millel FB nimeks, üht-teist siia ülekandmiseks näidata.

[aavu]

Tekkis küsimusi. Miks pole ratastool soositud? Keda kujutab see viimane - kesksoolist või kohalikus rahvariides meest (kilt või kelt, meie keeles seelik seljas)?

[motamees]

Pilt oli ühe tuliuue muuseumi peldiku uksel. See pidi olema kõva publikumagnet (mitte uks, vaid muuseum). Selle pärast tehti linna juurde mitu hotelli. Mina ei leidnud sealt seest midagi erilist, mats olen.
Naljaga öeldes, on nende ratastooli inimesed südametud. Ilmselt ei mahtunud süda külgvaates isendi peale. Külgvaade aga annab ratastoolist parema pildi. Parempoolne inimene on ilmselgelt transevstiit - lihtsalt poliitkorrektsus. Koolis räägitakse ka lastele, et meestelgi võib kuupuhastus olla. Laps võib ühel päeval olla poiss ja teisel tüdruk. Just nii, nagu ta parasjagu soovib olla ja riietub. Meil ei oleks suurt vahet, aga nemad ju peavad siis erinevatel päevadel erinevalt last kutsuma kaudses kõneviisis (he, she).
Kiriku ukse loosungit polegi keegi suurendanud. Ka seal on poliitkorrektsus sees.
   

[Janka]

Nii om jah sääl mujjel mail nende kaarevikerliste asjadega. A nu las na olla edesi. Igal pool omad veidrused, pole meie asi kohut mõista rohkem, kui et kaemi, kuis enese silmist palke välja kangutada ja kojaesise puhta suudame hoida.

Ehh ja ma usun, et motal oli too LochNessi külastuskeskusest väljumine samuti tilluke pettumine. Või vähemalt lootuste kuhtumine. Ma ise õnneks ei pidanud sinna minema oma kallist aega kulutama. Piisas teiste sellide tühjadest muljetest. Haip värk kokkuvõttes... Pikka juttu sel teemal ei tehtud. Polnud, millest rääkida
Mul kevadel säälne leping lõppemas ja omavahel kuttidega ikka õrritame üksteist, et "Noh, kas tuled siia turistina kunagi hiljem tagasi ka ve?"  
Et... - "Kas näitad naisele-lastele kah seda maad?"  
Ohh-jahh, hääküll. Õnneks pole kenamad kohad otsa saan'd 

[Janka]

A kus ma nüit pooleli siin jäingi...
Ahahh!

- "Lihtne see olema ei saa!"

Taoline mõte tõi mind unistustest tagasi maa pääle kohe, kui olin sõpradele meie järjekordset ühist eesmärki tutvustanud. On, teate, olemas selline sõpruskond mul, kes sama kergelt mõttest tuld võtab, nagu ma isegi.
Kõige keerulisemaks pähkliks osutus reisu logistiline osa. Et kuidas viia kokku kolm muutujat -


- *Transport sinna.
- *Öömaja Peterburgi kesklinnas.
- *Kogu seltskonna õigeks ajaks ühes tükis Eestimaale tagasitoimetus.


...nii päevaliselt kui kellaajaliselt ja veel lisaks see kõik miksida jõulude- ja aastavahetuse vastikusse sagimistesse. Uhh, õudne! Oma autoga sellesse suurlinna nügimisse polnud tahtmist sukelduda. Tuli orienteeruda ja sõeluda ühistranspordi graafikutes.
Aga hakkama sain. Jällegi tänu kogemusele, mida juba pikemat aega edukalt olen rakendanud.
Nimelt on viimastel aastatel saanud harjumuseks istuda mõni päev, nädal või kuu enne teele asumist oma infoallika taha (internet kingib reisuhimulistele piiramatuid võimalusi, te ei usu!), et alustada eeltööga...
- Liitsin-lahutasin-korrutasin-jagasin ja võrduseks valmiski algne kondikava.
Sel korral kulus terve päev, mille õhtusse veerenuna võisin kompanjonide postkaste täita rõõmustava sõnumiga, milles eluvajalik ülesse tähendatud ja tagatipus troonis meeliülendav lause

• "Head sõbrad! Sellega on kõik valmis ja meid oodatakse !".
  
  

Muuks sisuks sai Tallinnast lahkumise kuupäev koos kellaajaga. Minutilise täpsusega. Peterburgi saabumise aeg. Öömaja peremehega kokkusaamise-võtmete lunastamise tund ja lõpuks päev, mil jalg taas kalli Eestimaa pinda puudutada võiks.
Lisaks veel kõik ühised rahalised kulud, sest samal päeval ostsin ju välja kõik viis rongi- ja lennuki piletit. Lisaks lukustasin broneeringu ja maksin ette osakese üheteistkümne öö majutusest.
Koduks pidi saama korter Peterburgi kesklinnas otse Talvepalee väljakule viival Millionnaja/Moika uulitsal vanas, tsaaride valitsemisajal valminud majas.
Jajah, justnimelt sealsamas Moika tänavas, kus detsembri lõpus 1916. aastal tapeti elajalikul moel kuulus šarlatan ja vändagängster Grigori Rasputin.
Loomulikult vestlesin muude toimetuste käigus ka telefoni teel Aleksandriga saamaks temalt kinnituse suurema seltskonna vastuvõtmise kohta.
Plaani kohaselt pidime siis rongiga saabuma Peterburgi Moskva Vaksalisse keskööl ja sellisel kellaajal pole üldsegi võimalik just igasse hotelli end sisse kirjutada. Meil läks võõrustajaga õnneks.
Päikseke väljus pika nuputamise päeva lõpuks murepilvede tagant ning Une-Mati vajutas silmalaugudele oma tugeva pitsati.
Kolme inimese viisad sain nädalaga ühest Tartu turismifirma kontorist, teised kaks reisiselli lubasid oma asjad vormistada läbi Tallinna. Kõik kombes, tundus, et nüüd on suurimaks hooleks leida tegevus, millega täita reisu alguseni jäänud päevi, et ootamine liialt ei painaks ja aeg kiiremini lendaks.
Laps noor, jalg kerge, vile huulil – suundusin tagasi Šotimaale oma lepingulisi kohustusi täitma ehk siis selle aasta viit viimast töönädalat sisustama...

   
         

[Janka]

Vsjo po planam!

20. detsembril tagasi kodumail. Nüüd jäi veel neli "huvitavat" molutamise päeva ja siis – aidaa!
Juhhuu, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!
Autoosee ja tuld! Richtung nach Tallinn!!!
Sepise uulitsas lennujaama lähedal on nüüd palju uusi parkimiskohti avatud. Ühte majja saigi siis oma autoke €25.- eest majutatud. Edasi taksoga Balti Jaama ning reisi võis avatuks kuulutada.
Lint lõigatud - lihtne.

Eelnevalt ostetud piletiga laekud õigeks ajaks oma vaguni manu. Sääl tervitab sind miskine vene keelt kõnelev ülemus, kes su nime, näo ja talle ulatatud dokumendi ainult temale teadaoleva nimekirja alusel kokku viib ja kui kõik klapib, loivadki oma kupeesse.
Naril ootab sind puhas sängipesu ja abipakike juhuks, kui oled pesemisvahendid koju unustanud. Lisaks saad pikaks reisiks vabastada end tänavajalatsitest, sest kõigele on ju sinu eest ometigi mõeldud. Varba otsa võid tõmmata õhukesed reisusussid, millede vaipadel lohisedes siis edaspidi mugav hääletult ringi kooserdada ja vaguni eluga tutvuda.
Üldiselt – kõik laabus ja sujus suurepäraselt. Kl 16:00 läks sõit liikvele. 
Kupeekaaslasteks kaunis ema ja veel kaunim tütar, kes eesti keelest muhvigi aru ei saanud, aga see-eest tundsin mina end justkui pisikese spioonina, kes kõik nende omavahelisest vestlusest kuuldu lahti harutas ja vahepeal säält talletatud uudse ja vajaliku oma vene keelt mittevaldavale kaaslasele edasi andis.
Rongis annad kohe umbes pooltunniks passi ära. Vaguni ülem istub omas kupees, laksab sealsamas štampovkasid kaustikusse ja valmistab piirivalvele Venemaale suunduvate fašistide nimekirja ette. Liikuvas vagunis tuleb täita ka migratsiooni kaart, mis pole just ülesanne kergemate killast, sest kaasavõetud pastaka ots on liiga jäme nende etteantud ruudukeste jaoks ja hea kui oma varesejalgadest lõpuks ise kah aru saad.
Narvas kulub tunnike dokumentide kontrollimise peatuseks ja teine samapalju kohe järgmises, Ivangorodi jaamas. Mõlemad seismised kössitad kannatlikult oma kupees. 
Esimene suitsupaus saabub alles Kingissepas ja on täpselt kaks minutit pikk. Järgmine peatus Peterburgis.
Nii et kokkuvõttes veedad rongis €49,46 eest kaheksa tundi ja sellest kaks minutit sigareti seltsis. Kui tunned vajadust. Nälga kedagi ei jäeta ja süüa saavad kõik, kes kupees reisivad. Toit on hinna sees. Bliinid-värgid, limps ja miskit magusat lisaks. Õhtusöök serveeritakse otse kupeesse ja on üllatavalt tugev. See tõstab meeleolu.
Ülejäänuga on nagu on. Eeskirjad ja piirangud. Mõned vabadused kah. Näiteks võimalus vetsus käia, kui roheline tuli seda peldiku ukse taga lubab. Piiritsoonis ei luba. Umbes kaks ja veerand tundi sellist vanglaelu. Kuniks vene poole piiriametnikud vagunist lahkuvad ja koosseis uuesti liikvele tuksatab.
Venemaal sumbub ka raudtee-vibra. See osa on sääl maal paremas seisukorras, kui meil.

   

järgneb...

[motamees]

...Sepise uulitsas lennujaama lähedal on nüüd palju uusi parkimiskohti avatud. Ühte majja saigi siis oma autoke €25.- eest majutatud...

 Meie autod pidasid siis jõulu ja aastavahetuse peod koos sääl Sepise 8 hotellis ää. Minugi auto arve oli just sama "pikk". 
Peldiku ukse ja kiriku pildid panin niisama erisuste näitamiseks. Loomulikult on teistel teised kombed ja elamise erisused. See nende asi ja tehku kuda tahavad. Mina olin külaline ja käisin/sõitsin lahtiste silmadega ringi. Muide, sõitmine/käimine väsitab seal rohkem, kui meil - koguaeg peab mõtlema ja mäest üles-alla liikumine pole ka just kerge. Minejatel pole aga vaja karta, inimene harjub kõigega - ka tagurpidi maailmaga. 
Omaenese tarkusest pole ma sääl Nessi järve muuseumis käinudki. Nagu ütlesin, mats olen. Tuleb välja, et polegi ainuke.

[Janka]

Peterburg on vahepeal suuremaks kasvanud.
Nojahh, rohkem kui kolmkümmend aastat se'st linnast eemalolekut on jätnud mõistusesse rängad lüngad.
Nõukaajast pole siin suurt midagi järel ja ei tohigi olla. Uued tuuled on puhastanud linna tänavaid ja tugevalt harvendanud inimesi. Juurinud välja selle räpasema ja lärmakama massi, mida vanal ajal elus hoiti, kuid mis tänasel ajal tarbetuks kaasatolgendajaks muutunud. Halastamatu, aga selline see elukord juba ükskord on. Sotsialism on lahkunud.
Moskva vaksalis rongilt maha astudes tervitab umbes samasugune talveõhk nagu oli Tallinnaski. On öö kõige oma sära ja võludega. Kuupäevaks kirjutatakse siin maal mõned sekundid juba 26.detsember. Aeg on tunnikese võrra ette tormanud, mina eneselegi märkamatult sama palju vananenud. Muide, sellepärast meeldib mulle Läände rohkem reisida – seal muutud koheselt nooremaks . Astronoomiliselt.

   

Esimese asjana otsin üles veel avatud oleva rahaautomaadi ja hakkan sealt rublasid taskusse kühveldama. Kõigis rahamasinates päält keskööd  seda oppi teha ei saa. Ikka viis tuhat ja siis jälle viis tuhat jne...
- Kurat! See masin pole võimeline korraga rohkem väljutama!
Ja nii kakskümmend korda jutti, kuniks vajalik summa taskus. Öömaja eest peab ju kohe Aleksandrile ₽95000.- sulas peole laduma. Kord on säärane. Õnneks on rahatähed suurte numbritega ja sajatuhhine patakas mahub kenasti portemonnaie'sse ära.
Siin sai tehtud muidugi viga! Faking rootslased koorivad igalt väljavõtuoperatsioonilt ebaõiglased eurod maha ja targem oleks olnud leida teine masin, mis ka viiekümne tuhande kaupa seda paberipahna on valmis väljundama, aga no tead sa siis kõiki neid muu maailma nippe ja nõkse... Hea küll, elame üle – ega's raha põle rukis, mis talvel ei kasva, trükime juurde .

   

Hää plaan leida koheselt tõld, luhtub hoobilt, kui oleme Moskovskajast väljunud.
Oijopp, milline sagimine ja ummik siin aset on leidmas. Algul ei saa arugi, et tegemist on tänava ja sõiduteega, kuhu kõik neljarattalised takerdunud. Pidasin seda parklaks
Kuradi maakas!
Valin Яндекс'i operaatori telefoni numbri ja tellin meie jaoks suurema ree. Viis inimest ikkagi. Tavalisse kalessi ei mahu me ka parima tahtmise juures. Neiu lubab lahkesti kümne minuti jooksul miskise van'i treppi sõidutada... Noh, arusaadav - isiklik taksonduse firma mul siin ikkagi, nime poolest vähemalt .
Jõuan rahulikult kaks suitsu teha ja nats ümbruskonnaga, kuhu mind nüüd saatus heitnud on, tutvuda. Nats päält poolt ühte oli Aleksandriga Millionnajal kohtumine määratud, aga taksot ei paista veel ei ühe ega teise nurga tagant saabuvat. Või noh, mida muhvi sa seal niiväga ikka näed – kogu jaamaesine ja ümber mingi kangelastele püstitatud obeliski kulgev ringristmik on autosid hullumoodi täis ja ses tuututavas kaoses ei tee keegi kurat enam auto värvidelgi vahet, rääkimata reg.numbritest ja markidest.
Pöörane värk ühesõnaga.
Teistkordne kõnelus "kiisuga" ei tõsta samuti lootusi. Ikka sama stamp, et oodake veel kümme minutit..., aeg aga lendab.
Õnneks laheneb tasapisi see sagin jaamahoone ees ja lasen siis sõber Silveril Яндекс'i äpi käima vedada, et telligu sealtkaudu ja vaadaku reaalis, kus meie tõld siis ikkagi lõppude lõpuks eksleb.
Vaat see on juba õige tase ja teine teema . "Infosajand!", nagu ütles Pliuhkami Samuel. Viie minuti pärast veerebki kollane Galaxy letti, mispeale saame oma külmast kangeks muutunud koivad soojas salongis mõnusalt välja sirutada.
Ja sa perse, kui ilus on linn! Kõik need kaunistused, jõulu- ja nääritilinad, mis igalt tänavalt ja vaateaknalt vastu säravad! Just! Nagu muinasjutus! Ilumeelt neil siin on. Olen sattunud õigesse linna ses talves. Tekib vastupandamatu tahtmine haarata telefon ja hakata suu ammuli kõike seda ilu, tatt suunurgast tilkumas, jäädvustama, aga mõistus saab instinktist võitu ja poole tunni pärast oleme Millionnajal. Uhh, raisk! Ilus oli! 
- A eks jõuab veel.. Kindlasti teen ühe öise fotosessiooni Nevskil. Tänase reisupäeva eesmärgiks on siiski kätte saada uue kodu võtmed, end mugavalt lahti pakkida ja puhata, et homme selge peaga vaadata, kuhu me nüüd sattusime ja mida sel linnal hääd pakkuda on.

järgneb...

[Janka]

Hommikul ärgates, näpuga kaardile torgates märkan...


... et oleme majutatud keset väga vaikset paigakest. Samas on see tänav, kus enamus linna vaatamisväärsusi ja kõige kobedamaid muuseume on jäänud täpselt nii nagu soovisin. Maksimaalselt kahe kilomeetrise jalutuskäigu kaugusele. 
Sass on ses mõttes jummele lahe vend, et suudab oma korterite väljaüürimise hinnad hoida ka ristirahvale kättesaadaval tasemel. Ju siis mängib käibele, sest külalisi tal jätkub. Olgugi, et sisustus ja mugavused pole mingid ülim-luks, meie jääme rahule sellegipoolest. Tähtis on asukoht.
Esimese käigu teemegi Palee Väljakule (jääb mõnesaja meetri kaugusele kodulävest) ja sealt otsejoones Iisaku Katedraali. Kolmapäevase aja tõttu on kirik suletud. Küll aga pääseb tõusma torni.



Paremad pildid jäävad minu poolt tegemata. Pean piirduma telefoni kvaliteediga, sest peegelkaamera sensorile on seismisega totaalne prügikiht ladestunud ning pildistaja käsi samuti üpris rooste läinud. Ei suuda mina täna ses talvises päevavalguses tollest apastraadist peale udukogude miskit paremat välja võluda. Masin vajab puhastust ja silm ning käsi harju(ta)mist...

   

[Janka]

Päev alles poole pääl, otsustasime katedraali mant jalutuskäiku jätkata.
Täna on kõik ju maru lihtne. Mäletate? Pistad käe taskusse telefoni järele, krabad mapsi lahti ja terve maailm peopesal nigu nipstigi .
Sihiks sai Vassili saarel asuv Menšikovi palee. Vahetult enne Blagovešenski sillale astumist jääb teele pilkupüüdev äri. Tol hetkel me millegipärast sisse ei pääsenudki, küll aga tegime ühel teisel päeval sinna pikema ühiskülastuse.
Sissesaamisega oli muidugi tiba veider lugu. Mitu korda sai lukustatud ust kangutatud, kuigi näha oli, et sees mingisugune liikumine toimus.
Äkitselt ilmuski klaasukse taha kena neiu, kes minu küsimise peale, et
- "Kas tohib ka seespool ringi vaadata või jäetaksegi kauged külalised vaid akendel väljapandut imetlema?", küsis vastu, et "Kas olete grupiga?".
No mida sa oskad vastata...
- "Nu mingit erilist gruppi meil ju pole, nagu näete, lihtsalt oma pere ehk tilluke sõpruskond...", mispeale lubatigi edasi liikuda selgitades midagi segast teemal, et tavaliselt lepitakse aeg mingite müstiliste hordidega kokku ja tullakse seejärel ostlema...
Vahet pole ju tegelikult. Raha, mis nende kukrusse voolab, on üks ja mida rohkem, seda uhkem. Veelgi enam – lettidele-vitriinidesse väljapandu on vinge, hinna poolest sajast rublast mõnesajatuhandeni ja luksuslikumalt valmistatud meenete eest küsiti rohkemgi veel, nii et why not... Äge koht igatahes ja soovitan  .


Menšikovi palee siis. ₽300.- eest. Teile mõned klipid tasuta ja virtuaalselt.

[Janka]

Dvortsovaja jäi ka koduteel risti jalgu. Just õhtune aeg on see, mis loob tollel platsil viibides erilise meeleolu.
Oma panuse sinna meeldiva aura sisse laskudes annab kindlasti lumine talv ja aastavahetuslik kujundus. Mitmelgi õhtul peale sööki tuli tahtmine lihtsalt minna, jalutada ja lasta enesesse see imepärane, rahulik energiavoog, mis seal viibides inimestesse imbub, üksteisesse edasi kandub...
Et saaks ainult olla. Võimalikult kaua, kasvõi igavesti. Kui vaid külm näpistama ei kipuks...



оригінал тут

[v6sa]

Kiidan vahepeal austet ksf! häästeloetava teema eest.

Minule säärane kuld ja kard ei istu, aga kohalkäinute mahlakad muljed aitavad edaspidi enda aja kasutamist täpsemalt sihtida.

Palun jätkata

[Janka]

Paadunud natsistina arvan, et maailma rikkused ja varad peaksid asetsema seal, kus nad loodi. Peale Ermitaaži külastamist see veendumus süvenes veelgi.
See tähendab siis seda, et kui inimesel tekib tahtmine näha ja imetleda näiteks Egiptuse, Kreeka või Vana-Rooma taieseid, siis sõidabki ta sinna kohale ja sukeldub kõrvuni ajalukku just seal, päritolumaal. Mitte nii, et viibides Peterburis tabab teda äkitselt üllatus, et – ohhoo, vaata aga vaata, kui palju antiiki on siia võõrastest maadest kokku ostetud ...
....või sõdade käigus lihtlabasel moel röövitud-ahnitsetud.


                     

Muidugi, arvatakse, et nii on ju lihtsam hallata ja vallata seda maailma kultuuripärandit, aga no kurat, ta peaks minu arvates asuma ikkagi riigis, kuhu ta kunagi kuulus, mitte olema mööda planeeti laiali pillutatud. Olema uhkuseks ja auks rahvustele, kes tema loonud.
Teine päev kuluski suures osas siis Ermitaažile. Kunstimuuseumile, kus asub üle kolme miljoni eksemplari esemeid, mis enamjaolt siia mujalt kokku veetud.

Ermitaažiga ühes hoones asub ka Talvepalee, mis täies tõsiduses ja hiilguses oma eesmärki täidab ehk siis uhkuse ja säraga tervele Euroopale silmad ette teeb. Kui üldse, siis Versailles võib siin midagi kaasa rääkida. Eks saan kunagi teada, loodan.





Leidsime endis veel jaksu, et üle vaadata vana, Peetri Talvepalee. Omas ajas oli Peeter kindlasti uhke tegija, aga kui kõrvutada teda Katariina Teisega, siis ilmselgelt seljatab toreduse poolest siin katja naiselik ahnus ja kullajanu petsi ratsionaalsema mõtteviisi. Või oli maailm Peetri ajal lihtsam, teisem, tõsisem ja Venemaa vaesem.

[Janka]

Meil tegelikult vedas, et vanal aastal seal ühes maailma suuremas kullakoldes ära saime käidud.



Muidugi, kui tahta kõike nähtavat infot korralikult enesesse imeda, siis tuleks kasutada mõnes kohas ka kindlasti giidi teenust ja paljalt Ermitaažile kulutada juba paar pikka päeva. Aga me lihtsalt ei viitsinud kõiki kambreid läbi kolistada. Rabasime niisama, lennult, mis silma hakkas. Vaatamata jäid kogu Ida-,  Aafrika- ja Ameerika värk. Väljapanek on tohutu.
Ühe ₽700.- pileti eest saab tegelikult liigagi palju. Nõks seisneb aga selles, et siis peab seda kõike tegema kiirjooksja tempol, sest pääse kehtib vaid ühe päeva, aga avab korraga Ermitaaži, mõlema Talvepalee, Muuseumite Peastaabi, Menšikovi palee ja Imperaatorliku Marmoritehase uksed.
Marmori tehases jäigi käimata. Ja selle peastaabiga ei oskanud päält viisteist minutit seal ringivaatamist mitte kui midagi peale hakata. Pole nii suur kunstihaige lihtsalt..

Õhtul võtsime ette jalutuskäigu, mis otsaga uude päeva ulatus. Lisaks on seal veel mõned ülesvõtted Nevskilt.

[Janka]

Ja sa perse, kui ilus on linn! Kõik need kaunistused, jõulu- ja nääritilinad, mis igalt tänavalt ja vaateaknalt vastu säravad! Just! Nagu muinasjutus! Ilumeelt neil siin on. Olen sattunud õigesse linna ses talves.

Nii on. See linn ei maga iialgi. Isegi talvel mitte. 
Lausejupp, et St.Peterburg on valgete ööde linn kehtib ka talvel



.... kui on oskuslikult kasutatud tänapäevast tehnikat, mis õhtu saabudes pimeda aastaaja hoopis teiseks võlumaailmaks muudab.
Olen enesele juba ammu tunnistama pidanud, et õhtune loojang ja kõik see mis siis järgneb, köidab mind palju-palju enam, kui otse pähe langev päikesevalgus. Ja kui see toimub veel lumisel talvel, siis.... - oe-mai-või...