Granite Belt
Ehk siis kui siia graniidivööle sattunud oleme, tuleb loomulikult keskkonda oma silmadega näha ja -jalgadega kogeda. Seda enam, et ravile allumatu mägedes turnimise haigus, mida immuunpuudulikkuse tõttu juba aastaid eneses kannan, on lootusetult verre imbunud. Kogu sisikond on Püreneedest hangitud viirusest saastunud ja tõvest taandumise märke ükski patoloog siiani märganud pole. Räägitakse, et vanaduses pidavat järele andma... Kui annab.
Lähim paik, kus haigust pisut süvendada saab, asub meist umbes pooletunnise autosõidu kaugusel ja sinnapoole rooli keerangi - Girraweeni rahvusparki. Siin ootavad külastajaid mitme tasemega matkarajad.
Suur tükk ajab suu lõhki küll, aga kes siis sellest vanasõnast hoolib... Ikka, uhkust, jonni ja kärsitust täis, ei pea me neid kohalike poolt ülestähendatud manitsusi millekski – need on ju nõrkadele!, ja juba asumegi reipal sammul teele.
Esialgseks eesmärgiks on teha tiir punase lõpuga märgitud Castle Rockile. Ja eks siis edasi vaatab, et kuis ja mis... Et kas päält Castle Rocki kohe laagrisse tagasi või kõigepealt veel natuke edasi ja siis alles tagasi...
Maastik on algul nagu prognoosisimegi jah täielik titekas või siis ülerasvunud vurledest kontorirottidele mõeldud. Esimesed viisteist minutit ei valmista mingisuguseid raskusi ja eks võtame ise kah asja rahulikult. Tutvume võõramaa taimedega ja klõpsime piltisid justkui oleksime sattunud Käsmu poolsaarele ja juhheitame suurest õnnest iga silma jäänud kivikese üle.
Aga siis saab peen killustik otsa ja edasi algavad trepid. Trepid, astmed, trepid, astmed...