[Janka]

A et kuhu me siis jäimegi...

Käisime ära ses Kaljukindluses ja et ees olev poolik päev tundub mõttetult pikk niisama maha molutamiseks, siis keerame varbad kodumaja asemel hoopis Normani mäe poole...

Ehehh jah. Algul tundub tegevus jällegi lahja matkana.

         

Et luud-liikmed on juba loodusliku sooja ja elujõulisema fiilingu sisse saanud, liigume nüüd rajal juba palju reipamas tempos. Ega me ju tegelikult ka ei tea, mis seal ees ootab.. Kui raske või lihtne retke tipp olema saab? Kiirustama sunnib rohkem mõte, et kas üldse enne pimedat laagrisse tagasi jõuamegi, sest päikseke loojub siin maal sellisel aastaajal hiiglama vara. Juba kella viiest muutub õhk jahedamaks ja tunnikese pärast ongi viimast punetavat kuma jagav ketas silmapiirilt kadunud.

Metsasem ala saab peatselt otsa ja silmale avaneb võimas graniidist väli, mis horisondil kerge kalde all kõrgustesse kerkib. 

         

Teele jäävad arvukad kühmud ja lohud. Aeg on seda maad ühelt poolt graniidiga sillutanud ja teisalt hoolega lihvinud. Kevad-suvised tulvaveed on aastatuhandetega uuristanud kivile omad voolusängid ja pesad, kus vahva kulgeda või mõneks päevaks peatuda, et anda lsiin elavaile loomakestele hetkeks janu kustutamise võimalust või siis kasta mõnd võsatutikest, mis jonnakalt graniiti tekkinud mõrast välja turritades omas elujanus aplalt päikese poole sirutub.

Umbes poolel teel sel jäigal sillutisel kulgedes on toss väljas... 
Teeme tillukese pausi ja imetleme Aja ning Looduse ühistööd ses paigas.





Ja siis ikka edasi ja edasi, kuniks väsimus taas ohjad haarab... 
Aga selgi korral saab jonn võitu ja kasvõi veri ninast väljas, enam alla ei anna. Liiga kaugele on tuldud, liiga palju on kaalul, et eesmärgist loobuda.



Mäele jõudnuina tabab meid kerge hämming.
- Ah et tippu justkui polegi???





   

Aga asi seegi, mida kogesime ja nägime
Nüüd tuleb aga tuldud tee veelkord läbida, sest muud moodi siit pargist minema ei saagi...

[Janka]

Mt.Normanilt tagasi maale siis...
Sedakorda läbi Tiidu kaamera ja -silmade nähtu:





Hämaruse saabudes ärkab kogu park teisele elule.
Päeval on külalisteks inimesed, öösiti võtavad võimust peremehed:



         

[Janka]

Ees on neljas päev sel teisel mandril...

Peale säärast 12-kilomeetrist matka ja seejärel puhatud ööd võtsime kogu suurema perega ette väljasõidu teisele suunale. 

Sihiks on Killarney ja sealt tips maad edasi asuv kuninganna Mary järgi nimetatud neljakümne meetri kõrgune juga.

Tegelikult on ses ümbruses neid jugasid veel rohkemgi. Aga et tegemist on hetkel veevaese aja ja väga suure põuaga siin maal, siis eriline visuaalne väärtus neil jõgedel praegu puudub.

Mägedes sajab. Vahetevahel ja kergelt, aga sajuta ei möödu vist ükski päev. Ja ikkagi see kerge piisk ei korva maa tegelikke vajadusi.
See-eest pakuvad siinsed teed oma käänuliste tõusude ja langustega autoga matkajale piisavat sõidulusti. Lisaks avanevad mägede külgedel ja orgudes liigeldes maalilised vaated.
Nuumasime meiegi törts omi silmi ja talletasime nähtavat ilu kõvaketastele.

   

[aavu]

Kivist rusikas oli näha ja muid ilusaid kohti.
Kas sealmaal maa ei värise, et keegi need mürakad üksteise otsa tõstnud ja püsivad miljoneid aastaid paigal.

Alles nüüd märkasin õllepurki rusika kõrval.

[Janka]

Uus päev, uued mured...

Et tahaks nigu veel matkata. 
Koormust, koormust, koormust! Keha ja hing lausa kisendavad selle järele. 
Näed auto aknast mäge ja tuleb meeletu janu selle otsa ronida, aga igale poole ei saa. Teerajakesed lõpevad kellegi farmis ja mida sa võõras mees siin võõras hoovis ikka ringi kooserdad, eksole...
Kaabime hommikul omad üleeilsest kiviturneest toibunud kondid kokku, topime särgid pükstesse ja kimame sinna, kus Girraweeni avastamine pooleli jäi. 
Kui eelmisel korral käisime Lõuna-poolsel rajal, siis nüüd keerasime kinganinad Põhja. Sinna, kus asuvad püramiid ja graniidist võlvkaar.

               



Kõik kokkulaotu korrektselt välja looditud ja joondatud, saab edasi kõndida.
Peagi lõppeb tavaline rada ja nagu Normanile minneski, jätkub teekond vaid märkide järgi orienteerudes.
Justkui ette teades tänase matka raskustaset, sai õnnekombel kõik kaasaskantav pakitud seljakotti ja peab ütlema, et sellest otsusest oli ka natuke kasu. Äärmiselt tülikas oleks olnud tõusta püramiidi tippu kaameraga aeg-ajalt kivist pinda toksides. Teel kohtasime ekipaaže, kes kasutasid üpris palju neliveoskeemi ja mõnes kohas tuli sama nipp ka enesel kasutusele võtta. Harva, aga siiski. Vähemalt käed olid ronimisel vabad.









               

[Janka]

Koduteel kohtame selliseid hiidroti moodi elukaid, kes söövad heina nagu lambad ja käituvad justkui küülikud...



Veidrad elukad igatahes on need vallarood ja vallabid.
Üleüldse on kogu looduse poolel olemine senini tundmatu. Mitte ühtegi tuttavat looma, lindu, puud ega lille. Kõik on võõras. Justkui teisele planeedile oleksime sattunud.
Kole värk. Aga ilgelt põnev!

[v6sa]

Te ikka proovisite seda kivikest alla lükata?

[Janka]

Ee... jah 
Sellega on tegelikult nii, et hull võin ju olla, aga lolliks ei taha end kuidagi tunnistada.
Vaimusilmas kujutan ette, milline riigi (või riikide) tasemel kanetell lahti läheks (sõltub tegija päritolust), kui keegi tõepoolest viitsiks ilmatuma tõstejõuga tungraua sinna mäele vedida ja kasvõi väiksema, nii paarikümne tonnise  kivi sellega veerema kangutada. See on igatahes suurem kuritegu, kui tänasel ajal Eesti hiites toimuvad raietööd, milledele vastutajad ja vastutusele võtjad sajaga vilistavad.

Aga uus hommik algas umbes sedaviisi...




Ja edasi kimasimegi jälle Girraweeni. Esialgu. Tahtsime maalust jõge ja mingisuguse tüübi nimelisi tiigikesi näha, kus loomad vennalikult janu kustutamas käivad.
Teel sinna tekkis tilluke äratundmisrõõm...




Ja siis kohtusime tõeliste hiiglastega - 




Eespool oli vist juba põgusalt juttu kohutavast põuaperioodist, mida kohalik elanikkond ei mäletagi, et midagi niisugust varematel talvedel ette oleks tulnud.
Ma ise kipun arvama, et neil on lihtsalt lühike mälu, aga mine sa tea...
Igatahes jõgedest on saanud nired ja ojad sootuks kuivanud. Loodus januneb vee järele. Stanthorpe'i linna sissesõitudele on paigaldatud elektroonilised mobiilsed tahvlid, mis elanikke ja külastajaid säästvale vee kasutamisele manitsevad.
See kõik kajastub ka nähtavas pildis, kui oma tänase väljasõidu eesmärgile jõuame.

                                   

Põud, põud, põud...

[Janka]

Põud mõjub kõigele halvasti.
Tahtsime edasi minna BoonooBoonoo rahvusparki, aga ei lastud. Kõik sissepääsud on ülikõrge tuleohu tõttu suletud.
Siis arvasime heaks rünnata üht teist parki, aga kohale jõudes selgus karm tõde, et Rio Kiaga pole seal midagi teha. Olematu kliirensiga autokesega pole mõtet rünnata rada, mis mõeldud korralikele, difblokkide ja muu hiiglama ägeda varustusega 4WD masinatele.
No ega's midagi...
Meenus, et teel kohtasime määnekist veiniäri ja sinnapoole nüüd auto nina taas keerasimegi.

       

Macaroonide teema.
Jah, just itaallased on need, kes teistest eurooplastest hiljem siia piirkonda saabusid ja omad veinilaadad põldudele laotasid. 
Ega see lihtne polnudki. Kive ja graniiti tuli neil üksjagu väljadelt kokku rookida enne, kui adra saivad maasse lükata, et seejärel esimesed viinapuu istandused rajada.
Kulus palju elusid, verd, higi ja kannatusi, aga tulemus oli seda väärt.
Ja üldiselt tõik, et itaallasi teiste sisserännanute poolt isegi tänasel päeval mõnitatakse, justkui hilinejaid, on ühest küljest äärmiselt debiilne. Tegelikult on kõik valged inimesed siin anastajad, kes põlisrahvust kunagi julmal viisil tuima moega paremate maalappide kättesaamise nimel tapsid. Nagu Ameerikas indiaanlastega tehti. Sama käekiri Austraaliaski.

           

Maastikuvõimetu rendiauto, postamendilt leitud põllumasin ja klassikaline maapiirkonnas kasutusele võetud teise ringi postkast.

Mekkisime paar pitsikest veini, seejärel otsustasime ühe kindla kasuks ja oligi päev õhtal.
Kodus pöörasime kõik kapid pahempidi, aga mida ei leidnud, oli korgitser. Poodi kah ei viitsinud enam minna...
A nu, kus häda keiksee suuremp, sääl abi ikke käe ulatuses ehk siis mütsi all

[aavu]

Enne tuleb korki üks mm sisse lükata, et kleepumist poleks. siis pudeli ots veidi allapoole, et õhumull oleks taga otsas ja siis lahtise peopesaga lüüa tagumise otsa pihta. Nii avati pudeleid no ütleme enam kui 30 aastat tagasi. Olen kuulnud ka purunenud pudelist, mis kätt vigastas. Ise olen avanud väga paksu (nt. paar ENEt või šveik) raamatuga. Raamat vastu uksepiita ja pudeli põhjaga sinna pihta, ei põruta kätt ja ohutum. Korgi liigutamine enne avamist on kohustuslik.

[honkomees]

... Ise olen avanud väga paksu (nt. paar ENEt või šveik) raamatuga. Raamat vastu uksepiita ja pudeli põhjaga sinna pihta, ei põruta kätt ja ohutum. Korgi liigutamine enne avamist on kohustuslik.

 Tunnen ära vana hea nõukogude kooli inimese ... meil ühikas avati alati parteiajaloo õpikuga, hea paks raamat (hüüdnimega kirpitš elik tellis) vastu ühikaseina ja leidis sihtotstarbelist rakendust, eriti meie toas, kus üks poiss oli Moldaaviast ja teine Gruusia Adžaaria vabariigist, oli tihedalt vaja võrdlevalt degusteerida neid jooke.
Sai ka ilma korki liigutamata hakkama. See punane tellis pidi olema lihtsalt paljukordsete avamistega piisavalt kapsaks kulutatud et hästi vedrutaks.

[Janka]

Kui päevade sisustamisse tekib selline totter seisak, et tahaks hirmsasti midagi veel vaadata-näha, aga lähiümbrus seda enam ei paku, siis võtadki auto tagumiku alla ja lähed sõidad niisama ringi.
Linnast väljas, seal, kus laiuvad õuna- ja viinapõllud, elatakse ja kujundatakse oma kodu teistmoodi. Maa moodi.
                       
                       
               

[hulgus]

Isegi "vikerraadio" järjejutt saab nädalaga läbi, Siin pole veel asja tuumanigi jõutud.
Parem on, jätkub juttu kauemaks, palume lahkesti jätkata.

[Mossemees]

Ainus häda on neil olematu levi, sest teenust pakub Telstra. Seal, kus lõppeb linn, kustub ka signaal.

Mina kasutasin Aussis elades samuti Telstra teenuseid. Ja enam-vähem nii tõesti oligi - kus lõppes linn, seal lõppes ka levi (nii umbes kuni 5 km pärast). Keset Marble Bar Roadi ja mõnel pool mujalgi Pilbaras polnud FM raadiojaamugi kuulda (kesklaine omi see-eest siiski ja öösel tuli lühilainetel kogu Aasia). Kohalikud kasutavad palju satelliittelefone - küllap oled märganud neid sõrmejämedusi valgeid u. meetripikkuseid pulkasid autode küljes - need ongi sat. telefonide antennid. Mina ostsin omale 5m pikkuse USB pikenduskaabli (ikka korraliku ja jämeda, varjestusega) ja sellega sai kusagile linna lähedale autosse ööbima jäädes arvuti internetipulk vahel auto raadioantenni tippu kinnitatud, vahel mõne pikema ridva otsa või puuoksa külge (kui puid muidugi olema juhtus...). Teab mis imerohi see muidugi polnud, aga paljudel kordadel oli nii, et kui pulk vahetult läpaka küljes, siis null levi, aga kui juba kasvõi raadioantenni tipus pesunäpitsaga kinni, siis sai netti üsna normaalselt. Seda siis muidugi ikkagi linnade-asulate lähedal, mitte in the middle of nowhere. Väikelinnades tasub ka WiFi igaks juhuks üle vaadata - ikka juhtus, et oli mõni kõigile ligipääsetav võrk, eriti mõne kortermaja akende all. Neid juhuseid sai siis suuremateks üles- ja allalaadimisteks ära kasutatud (prepaid internetiga olnuks see võrdlemisi kallis).

[Janka]

Jah, ilma korralike sidevahenditeta on tollel mandril kohati päris keeruline ringi reisida.
Kuna minu aeg oli lennupiletite ja kodumaiste suviste toimetustega piiratud, siis pikemaks tripiks kahjuks aega ei jätkunud ja seetõttu puudus vajadus ka tõsisemate seadmete järele, aga need on seal täiesti olemas ja omal kohal tõepoolest.

Hea näide  elust enesest rännumeestele, kel suurema ajavaru olemasolul tahtmine sääl kaunil maal kaugemal ringi vaadata, kui kõvakattega teed seda võimaldavad - 
https://www.news.com.au/national/western...617d3101d6



Seesama päästetud perekond nüüd, oluliselt täienenuna ehk siis kaks aastat ja kolm kuud hiljem 

   

[Janka]

Millega võiks eestlane arvestada, kui esmakordselt siia maale soovib saabuda?

Kui just pole laevareisi plaanis, siis kindlasti lennupiletitega.

Nii nagu aastase viisa tegeminegi, nuputasin koheselt välja ka lennureisi ehk siis mõiste - mida varem seda parem.
Edasi-tagasi pilet seda põhimõtet silmas pidades kujunes täpselt 1053,88 €. Seda siis liinil Tallinn – Pariis - Hong Kong – Brisbane – Singapur – Pariis – Tallinn. Saab kindlasti mõnesaja euro võrra odavamaltki, aga see vajab veel pikemat ettemõtlemist ja aja planeerimist. Meie poolt vaadatuna suvel odavam, talvel kallim. Tegemist siis tavalise, turistiklassi piletiga. Kes soovib kahel pikemal, kaheksa- ja kahetestkümne tunnisel otsal end mugavamalt tunda, võib osta ka äriklassi pileti, mis maksab ca'1000-1500.- võrra rohkem, aga samas loob kaarega mõnusamad resitingimused, kui seda on pikk õhuvanglas istumine.

Teine asi – liiklusvahend.
Selge on see, et oma autot siia kindlasti kaasa keegi ei võta. Erandeid kindlasti on, aga see juba friikide teema ja sellesse ma mitte kuidagi ei kvalifitseeru.
Niisiis, kui pole just surmkindlat tahtmist piirduda omal tripil mingi kindla ja ilmselgelt igava suure linna piiridega, siis kindlasti tuleb arvestada ühistranspordi ülima ebamugavusega ja seda kindlamini ei pääse rännumees sel maal isiklikust või poolisiklikust liiklusvahendist.
- Pöidlaküüti?
- Jäägu seegi eriti friikidele..
Meie otsustasime poolisikliku ehk siis rendisõiduki kasuks, millest selles jutulõigus nüüd ka pisut pikemalt kirjutan.

Broneeringu tegin loomulikult kodus, arvuti taga istudes. Sest kohapeal, sealsamas lennujaamas võib juhtuda, et polegi midagi võtta või kui on, siis järele on jäänud vaid tarbetult suured, kalli hinnaga sõidukid. Ja samuti võib juhtuda, kui bronnida läbi mingi "eu" lehekülje. Seega soovitan jälgida, kust endale sõiduki ikkagi võtate. Hilisemate arusaamatuste vältimiseks. Sest ajavahe sealt mandrilt Euroopaga suhtlemiseks ja kohe-kohe lörri minevate tehingute-lepingute klaarimiseks on hiljem paras kimaroi, mida ei soovita kellelegi.

Kokku läks see lugu maksma eeltasuna 226.-€, millele lisandus peale kolmenädalast pruukimist autot tagastades 666.-€. Kütused (0,85€ liiter) ja Brisbane'i tasuliste tunnelite läbimised (paar korda 2-5€) maksime ka otse loomulikult omast taskust. Tasuliste lõikude lugeja-piiksutaja oli installitud tuuleklaasile ja see seotakse otse rendipunktis autojuhi krediitkaardiga.
Teistpidi mõeldes tekib nüüd kindlasti taibukamatel tahtmine targutada, et autoost oleks odavam tulnud.. Aga kas see nii lühikese reisu perioodiks ikkagi on kõige mõtekam temp, kui lisada juurde maksud, kindlustus, hilisem autost vabanemine ja üleüldse õhkhõrn võimalus leida sellist korralikku autot, mis sind alt ei veaks, ...???
Isegi sellelt vägagi uuelt, vaid 28000km-se läbisõiduga Riolt leidsime võimalikest ja lausa võimatutest kohtadest (katuselt!) kuhjaga kriime, mis loomulikult hilisemate pretensioonide korral oleks saanud ka letti laduda. Koos fotofailidelt leitavate kuupäeva ja kellaaegadega. Nii et muu maailma inimene on juba sellise loomusega, et sõidukitesse just väga säästvalt ei suhtu. Õnneks autot tagastades polnud tarvis midagi tõestada, vaid kohe, kui parklasse jõudsime, korjasime oma kola kokku, tagastasime sealsamas võtmed ja rendifirma esindaja lukustas juba ise uksed ja ulatas minu arvelt maha võetud vastava summaga kviitungi. Lihtne ja kiire.

               
               

[Janka]

Järgmine asi – eluase, majutus.

Reisu sihtpunkt ja staap, kuhu platseerusime asus Stanthorpe'is. Kogu Austraalia suurimal külmapoolusel. Ei teagi, mis seda kliimat ses punktis ja piirkonnas selliselt kujundab, võib-olla meeletu graniidilahmakas, millel ta asub, aga piirkond ja veinimaa Granite Belt on nähtavasti samuti saanud oma nimetuse just selle järgi.
Talved on siin teiste kohalike piirkondade kliimaolusid arvestades just eriti kõledad ja armutud. Seega majad peavad olema korralikud. Tuult pidavad, soojustatud.
Ja teine tõik veel – siin peetakse Eestimaa kesksuvel ehk siis Jaanipäeval hoopis Jõulusid. Linna on vallutanud turistide hordid kaugemalt ja lähemalt, käimas on SnowFlakes Festival, mida tohutu rahvamass uuudistama tuleb. Rajatakse liuväli ja lapsed mängivad kunstlumega.
Niisiis, kui ma veel oma viimaseid lennueelseid päevi kodus tolgendasin, saabus äkitselt teade, et majutusega läks nüüd täpselt nii nagu läks – majutust ei saagi. Kõikvõimalikud ringkaudsed hotellid ja motellid on festivali ajaks juba ammu ette ää bronnitud ja maga nüüd kasvõi kuskil põõsa all, sest tütrekese juures ikkagi kahele lisainimesele piisavalt ruumi pole ning kogu see olukord võib äärmiselt ebamugavaks kujuneda meile kõigile.
Õnneks, no tõesti õnneks oli sel aastal jäänud vabaks väimehe vennale kuuluv maja. Ja selle just hoobilt eneste jaoks ära hõivasimegi, sest pererahvas elab enamjaolt Brisbane'is või kui kodumaile saabubki, siis peatutakse mujal, isa juures näiteks.
Kuudik polnud muidugi teab-mis uus ja kindel kivine talvise elamise paigake, aga asja ajas ära ja küttepuude muret meil ka polnud. Sõbra hind kolme nädala eest jällegi omaette väljaminek – 480.-€
Nii et seegi on asi, mida tasub alati pikemalt ette planeerida, kui tuttavaid-sõpru ees ei oota. Hotelli arve oleks kindlasti suuremaks kujunenud.

Üldiselt ega nende majadega on siin täpselt nagu Prantsusmaalgi oli. Kohalik väga soojustusse panustada ei viitsi. Ja võib-olla ei oskagi. On sellise lihtsa minnalaskmisega tegemist. Püütakse võimalikult odavamalt hakkama saada, peaasi, et väline ilme enam-vähem vahva oleks ja seetõttu võib talvine soojasaamine ja suvine jahutusprotsess minna kulukamaks, kui ühekordne korralik elukarbi ehitamise investeering.

               
       

[sturmbannführer]

pealkirja järgi tundub,et reis ei kulgenud nii nagu oli eelnevalt planeeritud

[Marko]

Mingi huvitav mõõdupuu on püsti tee ääres, vajadus arvatav. Kas koolmekoht mingil aastaajal?

[motamees]

Kalkuleerivatele inimestele on ka võimalus tehtud. Ekstreemid tõmbavad paremalt "pimedat". Vabade võimaluste maa