(23-09-2019, 09:35 AM)v6sa. Kirjutas: ... Muus osas ütlen vaid seda, et kuniks keele loogikat ei taba, on kõik keeled nõmedad ja mõttetud. Igal keele on oma rütm ja loogika. Minu jaoks on mõistusevastane saksa keele viis öelda asju tagant ettepoole. Aga nad ise on rahul ja mis mul siis kobiseda. Ju siis on normaalne öelda üks sada kaks ja kakskümmend. Jummala lihtne mõista, eksole. ...
Saksa keele kohta on Mark Twain kenasti öelnud: "Kui saksa literaat kord juba sukeldub oma lause Atlandi ookeani, siis ei näe te teda enne, kui ta teisel kaldal jälle pinnale tõuseb, tegusõna hammaste vahel".
Aga arvan, et mul on vedanud, et mulle koolis õpetati saksa, mitte inglise keelt. (Vene keel oli tollal muidugi iseenesestmõistetav). Sest inglise keel on a) levinum kui saksa keel ja b) lihtsam. Noh, võib-olla mitte lihtsam, aga ... ütleme .. elastsem. Kannatab rohkem vigu välja, nii et mõte veel ära ei kao.
Keele õppimiseks soovitan ses keeles hakata raamatuid lugema. (Jah, ma üldse soovitan iga asja jaoks raamatuid lugeda, aga ega mind enam mingitele torudele ümber ei kasvata). Päris alustuseks võiks hankida mõne, mis on eesti keeles juba läbi loetud. (Mul oli selleks Asimovi "I, Robot", e.k. "Kadunud robot").
Hirmsasti oli kasu raamatusarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" -- mäletate, raamatu lõpus oli seal sageli rubriik "Nimede ligikaudne hääldamine"? Kogu mu prantsuspärase hääldamise teadmine pärineb praktiliselt sealt.
Kuivõrd ma praegu teenin saksa ja inglise keelest tõlkimisega leiba ja vahel isegi võid sinna peale (vene keelest miskipärast keegi ei taha
), siis tundub sihuke keeleõppimise meetod isegi töötavat.
Teemasse kah -- kunagi möödunud sajandi keskel tahtis Rolls ühele mudelile nimeks panna Silver Mist (hõbeudu vmt., tollal olid nad kõik ju Silver midagi). Pärast lühikest taustauuringut sellest loobuti, kuivõrd autot taheti ka Saksamaal müüma hakata.