[MeelisV]

Aastalõpp läheneb. Kalender? 
Ja oleks huvi ajakirja vastu küll.

[Jarmo]

Kalender?

Hmm, võib-olla tõesti.
Ajaga muidugi ka hirmus kitsas, aga no vaatame seda asja

[Heigok]

Pretendeerin ka, " juhuks kui" 
Siia ilmselt ei satu, aga msng võib märku anda

[Jarmo]

Ajakirja kohta nii palju uudist, et on trükitud ja hetkel käivad köitmistööd.
Ilmselt kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal peaks kätte saama ja müügivalmis olema.




Kuid mitte ajakiri polnud tänase postituse peategelane, vaid hoopis Uncertain-T.

Eile tõmmati saladuseloor autolt, mille kohta ehk Koit Raudsepp ütleks, et see oli kustomimaailma paremini hoitud saladus: uus-meremaalased 
Martin ja Marion Bennett ehitasid tribüütmasina ühest ajaloolisest show rod’ist “Uncertain-T”.
Ühtlasi tahaks siinkohal eraldi esile tuua selle masina ägedat nime. Kustomitel-rodidel-lowrideritel-gasseritel ja tegelikult üleüldse projktiautodel on 
ikka nimed ja tihtipeale on need kihvtid sõnamängud ja kalambuur ning Uncertain-T on mulle millegipärast alati kuidagi eriliselt meeldinud. 
Mõnusalt kavala nüansiga.

Igatahes, alustame algusest.

Uncertain-T ehitas algselt Steve Scott, kes 17-aastasena nägi oma klassikaaslase joonistatud karikatuuri ja otsustas oma vanematemaja väikeses 
garaažis omale selle järgi auto ehitada.

Autot esitleti esmakordselt 1965 Winternationals näitusel, kus Steve võitis sellega kohe Special Sweepstakes Award’i. Huvitava triavana on asjaolu, et 
sama näituse lõppedes olla tuntud kustomiehitaja George Barris andnud Stevele kõrvakiilu - põhjuseks oli Steve’i sõnutsi see, et näitusel oli väljas ka 
üks auto, mille George oli kliendile ehitanud ja lubanud, et see võidab näituse. Nii ei läinud ja Barrisel närvid läbi ning viuh laks kirjas.
Toon siinkohal jälle välja ka selle, et custominäitused USAs olid tol ajal ikka hoopis midagi muud, kui see, mida me tänapäeval autonäitustena mõistame. 
Autod tuuritasid aastate viisi mööda näitusi üle Ühendriikide, omanikele maksti reaalset raha oma auto näitusel näitamise eest ning ka auhinnad olid 
suhteliselt retsid. Ning väärtusi oli muidki, sest mida rohkem su auto näiteks lapsi ligi tõmbas, seda suurem oli võimalus, et mänguasjafirmad tahtsid sellest 
teha näiteks kokkupandava mudeli ja see oli ikka ränk bisneks. Neid müüdi sadades tuhandetes ja näiteks Ed Roth ja mitmed teised elasidki periooditi 
peamiselt sellistest autoritasudest.

Radikaalne Uncertain-T igatahes võitis järjest auhindu pea igal näitusel kus väljas oli. Autoga sõideti ka tänaval ja omaniku sõnutsi olid sõiduomadused 
täitsa talutavad isegi kuni ca 110 kilomeetrini tunnis, kuid üldiselt ta sellega maanteele siiski väga ei kippunud, sest kartis, et turbulentsi tõttu võib pill 
ümber minna.
“The car was also driven on the street, and according to Steve it rode fine. Even with the big top being a super-sized wind catcher. Steve remembers that 
there wasn't any turbulence in the cab at all, aven up to around 70 mph. The front of the car pushed the air around it so it didn't catch the cab at all, and 
the slant of the top helped push it down. Even so, and considering the weight of the engine, Steve was always concerned that when someone passed him, 
the change in wind direction might catch it wrong and flip it over, so he only drove it on a highway a couple of times.”

Kere on tehtud klaasplastist ja Steve oli paljakäsi vaiku peale mätsinud, sest “he didn't like the lack of sensitivity from real gloves. The thin throw away 
gloves were useless, as they kept sticking to the resin and pulling off. When he was done for the day, a lot of paper towels and a pan of acetone were 
waiting. He knew this wasn't good, but he didn't plan to do it as a living, and didn't care much.”
Tagastangeks tehti suur üleskeeratava mänguasja võti, numbrikoht ja tagatuled on keresse uputatud.
Roolisammas ja vertikaalse asetusega rool 1921 Ford Model T pealt, klaasplastist tehtud ja ajastukohaselt polsterdatud istmed ning asümmeetriline 
armatuurlaud, milles Stewart-Warneri kellad.

Lühike raam valmistati alumiiniumist. Ees olid 16” mottorratta veljed-rehvid ja pidurid olid ainult tagasillal, tagavelgedele tõmmati peale slickid.
Mootoriks Buick’i näpitud Nailhead.

Esimene versioon oli värvitud oranž-kuldse metalflakega (osadel andmetel ka deep candy red), 1970 aastaks oli auto aga värvitud kuldroheka metalflakega 
ning ka tagumised veljed on laiade magneesiumist viiekodaraliste asemel nüüd veel laiemad slotmag’id. Nood eelmised veljed tunduvad olevat Torq-Thrust “D” 
elik varajased Torq-Thrust’id ja D ilmselt seetõttu, et olid magneesiumist ning laiad (tavalised olid alumiiniumist ja ei tehtud nii laiasid).

Millalgi seitsmekümnendatel auto kadus ka avalikkusest. Steve hoidis seda mõnda aega küll alles, kuid kaheksakümnendate alguses müüs oma sõbrale, kelle 
käes see ka 2012 andmete kohaselt peaks olema. Kuigi päris täpselt ei teata ka, eks aeg näitab. Steve ise ka oli vahepeal sellel teemal mingil määral aktiivne 
HAMB-foorumis, kuid laias laastus on Uncertain-T saatus siiski juba aastakümneid kerge müsteeriumi staatuses olnud. Siinkohal saab taaskord tõdeda, et auto 
nimevalik on olnud eriti hea, sest masina saatuse kohal laias laastus ju hõljubki üks paras uncertainty


Uusversiooni autor sai selle ehitamiseks inspiratsiooni samuti just mudeli kokku panemisest (ka Uncertain-T’st tehti mudelikomplekt).
Plaaniti alguses ehitada samuti klaasplastist, kuid projekti alguses soovitati kõigepealt puidust makett teha ja selle peale mõelda, et aga kasutamegi siis hoopis 
maketti kohe ka kerena. Nii ongi replikal terve kere puidust. Kaeti see parema viimistlemise ja värvimise huvides siiski küll klaasplastiga.
PS! Uusversioonil on rool paremal pool ning pidurid ka esisillal

Auto sai valmis 2019 ja eile, neljandal novembril, hakkasid selle kohta levima esimesed pildid.
Kes SEMA’le lähevad, siis masin on ka seal väljas.

Kustomrama küsis arvamust ka originaalse versiooni ehitajalt Steve’lt ja too ütles, et ta on ""elated, "because it's a gorgeous, very well made tribute car.””


Info ja fotod pärit Kustomrama lehtedelt:
originaal: https://kustomrama.com/wiki/Steve_Scott%27s_Uncertain-T
tribüüt: https://kustomrama.com/wiki/Martin_and_M...Recreation



Selline nägi see välja aastal 1965










1970 juba selline





Eile esitletud uusversioon Uus-Meremaalt

[Jarmo]

Loodan, et järgneva kommertspostituse peale väga ei pahandata, aga lugu on säärane, et Diskustom Magazine on nüüd valmis, väljas ja saadaval.

Kustomid & customid, hot rodid, lowriderid ja muud suuremal või vähemal määral modifitseeritud masinad, mis tehtud veidike ebatavalisemast
materjalist kui seda on näiteks tavalised '32 Fordid jne.

Osta saab kodulehelt:
http://www.diskustommagazine.com/
Millalgi hiljem ka mõningate edasimüüjate käest.
Maksta saab arve alusel pangaülekandega või läbi PayPal’i, millalgi tulevikus ka pangalingid.

Jooksvaid tegemisi saab jälgida ka Facebook'i lehel:
https://www.facebook.com/diskustommagazine/

ja Instagramis:
https://www.instagram.com/oneeyedmorse/


Ajakiri on trükitud kvaliteetsele 130gr paberile ja kaaned on 350gr. Kõik on läikiv, libe ja lakitud. Mõõdud 200x250mm. 88 lehekülge.
Õmmeldud liimköide seisab hea selle eest, et ajakiri ka aastate pärast kollektsioonis endiselt hästi vastu peaks.
Tekstid on inglise keeles.

Esimeses ajakirjas on kuus autoesitlust: 1970 Nissan Gloria, VW Beetle “The Frankenrod” kastikas volksrod, BMW 318, 1961 Ford Falcon “Pantastic”,
1980 Mitsubishi Debonair ja 1962 Buick Skylark. Kõik masinad muidugi teemale kohaselt rohkem või vähem ümber lõigatud.

Samuti on ülevaated kolmest üritusest: Kustom Kulture Forever (Herten, Saksamaa), Diskustom Meet (Eesti) ja Kustom Kulture Show (Helsinki, Soome).

Viimased paar kuud, nädalat, päeva ja tundi olen korralikult kuuma andnud ja eile sain trükikojast kätte ajakirjad ning täna hommikul lõpetasin veel kodulehe.
Töö järgmise numbriga on ka juba alanud - sel pühapäeval tehakse Jaapanis fotosessioon järgmise numbri esikaaneautoga, milleks on radikaalselt moditud
Dodge Dart.

Ajakirja saab ka tellida. Tellides on hind 15% soodsam ning lisaks tuleb kerge sääst ka saatekuludelt võrreldes ükshaaval ostmisega.

[Walter]

Nüüd ongi õige aeg Naksitrallide auto ära teha ja veelgi radikaalsemas võtmes kui seni.

[Jarmo]

Nüüd ongi õige aeg Naksitrallide auto ära teha ja veelgi radikaalsemas võtmes kui seni.

Õige.




Diskustom Magazine'i esimene number on väljas olnud vaid loetud päevad, kuid töö käib juba järgmise numbri kallal.
Aastasse on planeeritud ilmuma kolm numbrit ja järgmine tuleb välja kevadel. Kevad aga on ju juba peaaegu homme.

Eile igatahes toimus Fuji linnas Jaapanis järgmise numbri kaaneauto fotosessioon - radikaalselt ümberlõigatud
Dodge Dart. Fotograaf Hiroaki Kageyama sai ka sellise mõnusa hetke pildile:

[Jarmo]

Kiire ülevaade ka ajakirja esimeses numbris olevatest autoesitlustest:



1961 Ford Falcon "Pantastic"




1970 Nissan Gloria
[/url]


Volkswagen Beetle pick-up



1980 Mitsubishi Debonair



1962 Buick Skylark



BMW 318

[MeelisV]

Aitäh ilusate asjade eest. 

[Jarmo]

Aitäh ilusate asjade eest.   

Palun 

[Jarmo]

Niisiis, ajakirjaga Jaapanis käidud ja seal müüdud ning ka paari poodi levitatud.
Siin ka väike pildike letist ning mõnest värskest ajakirjaomanikust.








Üritan peatselt teha ka suurema ülevaate sellaastasest Yokohama Hot Rod Custom Show'st, hetkel aga isuäratajaks vähemalt mõnedki pildid:

[Kadjakas]

...


...

Mina tänan selle pildi eest. 
Tulin just garaagest pead murdmast... ja siin vaatas vastu pilt, mis peidab vastust.

[mlsluik]

Seoses selle ajakirjaga, olen seda nüüd lapanud läbi mitu korda eest taha ja tagant ette, pole midagi halba öelda. Ilusad pildid, kohe väga ilusad pildid, kohe palju ilusaid pilte, aga isiklikult ootaks ka nende piltide alla natuke infot et mis, kus kes. Pilte võib internetist ka vaadata, aga infot nende piltide kõrvale ootaks küll ajakirjast rohkem. See lihtsalt minu tagasihoidlik tähelepanek.

[Jarmo]

Mina tänan selle pildi eest.
Tulin just garaagest pead murdmast... ja siin vaatas vastu pilt, mis peidab vastust.

No väga hea, siis on miskit reaalset kasu ikka kah sellest teemast 
Nüüd on samas uudishimulevelid üheteistkümnes ja tahaks ju teada, et mida põnevat teha plaanid?

[Jarmo]

Seoses selle ajakirjaga, olen seda nüüd lapanud läbi mitu korda eest taha ja tagant ette, pole midagi halba öelda. Ilusad pildid, kohe väga ilusad pildid, kohe palju ilusaid pilte, aga isiklikult ootaks ka nende piltide alla natuke infot et mis, kus kes. Pilte võib internetist ka vaadata, aga infot nende piltide kõrvale ootaks küll ajakirjast rohkem. See lihtsalt minu tagasihoidlik tähelepanek.

Jep, teksti tuleb juba järgmisesse numbrisse kindlasti rohkem, juba on töös 

[Jarmo]

Ühe väikse seltskonnaga on tulemas filmiõhtu, kus vaadatakse üht šedöövrit vansploitation-žanrist - Van Nuys Blvd. (1979) ja see andis hea põhjuse kirjutada 
ka ühest legest custom van'ist: "Wild Cherry".

Wild Cherry on 1975 Chevy Van, shorty kerega ja üsna hea näide toonasest vännikultuurist. Kuigi värvitöö ja muude modide osas võib-olla isegi mitte üleliia wild,
sest oli ka olulislt metsikumaid custom van'e,  kuid siiski aus ja perioodikorrektne kraam. Ühtlasi sai see konkreetne buss ka omajagu kuulsaks vaid tänu mõnele 
sekundile tolles ülalmainitud filmis, saades niiviisi piisavalt cult staatuse, et läbi aastakümnete huviliste meeltel püsida. 
Viimase paari aasta sündmused on aga veel omakorda päris huvitavad olnud.

2016 liikus Facbook'is ringi pilt samast bussist, vedelemas katusele langenud puuga kuskil kõrbes. Chris Carter, bussi praegune omanik, läks asjast üsna põlema
ja aasta jooksul suutis Google Mapsi abil bussi asukoha USA pealt üles leida ning läks kohale. Väidetavalt oli värava eramaale avanud bussiomanike naaber ning väidetavalt 
oli ta saanud ka ühendust bussiomanike pojaga, kes oli olnud väga rõõmus, et keegi seda vänni taastada tahab ning seega justkui oli kõik aus. Noh, täpselt ei teagi
vist mitte keegi peale Carteri enda, kuid igatahes algas siit huvitav lugu.

Carter viis bussi omale töökotta ja üheksa kuu jooksul taastas hiilgeaegade konditsiooni. Paljud huvilised annetasid selle projekti ehitamise jaoks 5900$ ning lisaks ka juppe, velgi jne. 
Tulemus tuli hea, kõik on rõõmsad, et cool buss jälle teedel. 
Vahepeal aga, kuus kuud pärast bussi äravedamist, oli paberitejärgne omanik Laura Godin avastanud, et vänn on kadunud ning teatas politseisse vargusest ja all hell broke loose. 
Godin väitis, et mingit luba pole Carter saanud ja nende naaber olevat värava ainult mingi segaduse tõttu avanud ja pojaga polda vist ka keegi sel teemal rääkinud ja üldse on Carter 
selle bussi lihtsalt tuimalt vasakule pannud. Kuna nemad ise sellel maatükil ei ela, siis seepärast märkasidki vargust alles nii hilja ja vännil on nende jaoks sentimentaalne väärtus ning 
tegelikult neil siiski on plaan buss taastada, kuigi see oli juba mitukümmend aastat seal mädanenud. 
Lege pada-sõimab-katelt keiss, mõlemal justkui on õigus aga veidi nagu pole ka, võta siis kinni.

Carter igatahes arreteeriti oktoobris 2018. Buss leiti alles paar nädalat pärast arreteerimist ning see oli seks hetkeks hoopis äielikult laiali kistud ja tühjaks veetud ning aerosoolidega 
mustaks värvitud elik hiljutisest taastamisest polnud midagi järgi.
Saaga sai lõpu alles käesoleva aasta maikuus. Chris pidi endistele omanikele maksma 5000$, sai tingimisi karistuse ning bussi võis jätta endale. Kui ma nüüd ei eksi, siis on Wild Cherry
praeguseks jälle endises hiilguses.


Wild Cherry leht Facebook'is:
https://www.facebook.com/WildCherryVan/


Lisa saab lugeda näiteks siit:
https://www.bnd.com/news/local/article230467174.html
ja siit:
https://www.hagerty.com/articles-videos/...sounds-off




"Van Nuys Blvd." treiler, kus ka kõnealune legendaarne kaader:
https://www.youtube.com/watch?v=Z3MOXwdkJp8

Videoklipp, kus Carter kruiisib Wild Cherry'ga kruiisiõhtul Van Nuys Boulevardil. Tänaval on mõnus kruiisimeeleolu:
https://www.youtube.com/watch?v=BOT03nZUhjM

Pikem video bussist, Carter seletab ning lõpus räägib veidike ka bussi algne ehitaja Nick Massalas:
https://www.youtube.com/watch?v=nBJbnN_ixpc






See kuulsusrikas kaader filmist "Van Nuys Blvd."




Taastatuna




Kõrbes vedelemas:











Sellises seisus leidis selle politsei




Fotod on pärit artiklitest:
https://www.bnd.com/news/local/article230467174.html
ja
https://www.hagerty.com/articles-videos/...sounds-off

[Jarmo]

Roy & Reno Peretto 1949 Mercury

Sattusin põnevale autole ja mõtlesin kohe, et see on huvitav materjal jagamiseks, sest tänapäevases vaates on see väga hea näide traditional kustom'ist, 
teisalt juba selle auto valmimisel oli see toonaste kategooriate järgi radical full custom, kuigi mitteentusiastile nägi välja nagu stock auto.

Alustan aga kerge taustajutuga hoopis veidi eemalt servast.

Customiseerimise algusaegadel kolme- ja neljakümnendatel oli customite ehitusel kandvaks ideeks tehasekujunduse täiustamine ja elegantsemaks muutmine. 
Näidete põhjal kirjeldades: eemaldati mõningaid liiste ja linke (shaved, nosed, decked), ümardati mõningaid nurkasid (rounded corners), silendati 
kerepaneelide liitekohti, uputati tulesid ja numbrimärke (frenching), madaldati katust (chopping) ja keret (sectioning), madaldati ka vedrustust 
kuid tagasihoidlikult ja tehti veel mitmeid muid trikke. Eesmärgiks oli more streamlined ja smooth'i ning hea flow'ga välimus. Võib öelda, et eesmärk 
oli ehitada maitsekalt. Ühtlasi oli peamine suund ka see, et üritati vaadata tulevikku ning püüti kasutada võimalikult uusi ja modernseid detaile ning ehitusvõtteid 
(tänapäevases traditional kustomiskenes jällegi pigem vaadatakse tagasi ning püütakse tabada just seda toonast perioodikorrektset traditional biiti). 
USA customiseerijate suureks eeskujuks olid tihti ka Euroopa sportlikud autod ja püüti oma projektidele ka nende pealt erinevat meeleolu üle tuua (näiteks 
sectioning oli üks põhiline selleteemaline võte).

Aastate jooksul kõik arenes muidugi omasoodu edasi ja juba viiekümnendatel läks moodi radikaalne customiseerimine tihtilugu isegi customiseerimise enese pärast. 
Paljuski dikteeris seda ka asjaolu, et autod osalesid ju näitustel ja auhinnad olid reaalselt motiveerivad ning mida rohkem inimesi su auto ümber sagis, seda suurem 
oli võimalus võita. Kuidas saada rohkem inimesi oma auto ümber sagima? Tee radikaalsemalt, et tähelepanu püüaks. Nii see kõik ongi arenenud - katuseid chopati 
jõhkramalt, autosid madaldati järjest lähemale maapinnale ja tehti igasuguseid muid võtteid, mis tõmbasid tähelepanu ja ühtlasi tekkis nii ka palju erinevaid suundi. 
Ühesõnaga - julgeti katsetada ja mindi "all out". 
Kui nüüd ajaloos tagasi vaadata, siis on tegelikult ka näiteks tänapäevane stancemaailma ränk camber vaid evolutsiooni tulemus, mis sai alguse ju juba 
kolmekümnendatel, sest püüti üksteist üle trumbata ja erinevaid võtteid aeti seeläbi järjest krehvtisemaks. Paljud asjad loomulikult olid toona ja on ka tänapäeval 
sellised, mille kohta võiks mingisuguse keskmise arusaama järgi öelda "maitsetu", kuid teisalt on maailmas nagunii alati olemas piisav hulk inimesi kes ehitavad 
maitsekaid asju ja hoiavad sellega nö klassikalise liini lippu lehvimas, kuid kõrvale ongi vaja ka inimesi, kes maitsekusest üleliia ei hooliks ja lihtsalt teeks sõgedusi, 
sest just see osa oma kontrastsuses ongi see, mis erinevaid stiile ja kultuure edasi arendab ning kindlustab, et kogu customiseerimiseteema ei stagneeruks.

Liigume sissejuhatusest nüüd tagasi vendade Roy ja Reno Peretto 1949 Mercury customi juurde. Praegu muidugi oleks õigem öelda kustom, sest "k"-täht tähistabki 
eelkõige just traditsionaalset customit, kuid toona (nelja-, viie-, kuue- jnekümnendatel) ei mõelnud keegi veel midagi traditsionaalsest ajajärgust, vaid oli lihtsalt 
custom ja K praegune tähendus on pigem tänapäevane kasutus (kuigi selle võttis kasutusele George Barris ja ka just lihtsalt cool'ima välimuse tõttu elik isegi 
sõna kirjapildist tehti ju custom ). 
PS! Mulle endale meeldib küll ka üleüldse palju seda k-varianti kasutada paljuski lihtsalt seetõttu, et see näeb cool välja, kuid kui kirjutan teemadest, siis kasutan 
nii c- kui k-versioone teadlikult ega paiguta neid kogemata.

Kaldusin taas kõrvale, jätkame uuesti Perettode autoga.
Nagu alguses öeldud, siis see custom on väga hea näide traditsionaalsest radikaalsest full kustomist, mille puhul on just näha see püüdlus jääda maitsekaks, kuid 
samas on kasutatud väga palju erinevaid ning ka hardcore'maks peetavaid customtrikke, et saavutada just sellist kergelt euroopa päritoluga sportlikuma auto 
meeleolu, kuid kiirel pealevaatamisel võib vähemtreenitum silm seda täitsa vabalt ka tehaseautoks pidada. Viimaste fotodena postitasin pildid ühest madalast, kuid kere 
poolest täiesti stock välimusega sama aasta Mercuryst, et oleks hea võrrelda (kui kedagi huvitab, siis see beež Merc on tuntud kui Tovar's Merc, väga ilus pill).

Vennad ehitasid autot vahemikus 1954 ja 1956 ning 1949 Mercuryt meenutab laias laastus vaid iluvõre ja spidomeeter, sest pea kõik muu on võetud kuskilt mujalt või ise 
tehtud.
Katus, kogu klaasiring ja uste ülemised osad on võetud 1953 Buick'i pealt (ühtede andmete kohaselt ka '52). Kere on streamline'ma look'i jaoks parajalt sectioned 
elik lihtsustatult öeldes on kerepaneelidest horisontaalselt riba vahelt võetud ja kere on nüüd seega madalam.
Mootorikate ja tagaluuk on nosed ja decked välimusega elik sheivitud ja ümardatud nurkadega, kuid esimese luugi lugu on konkreetse auto puhul veidi keerulisem: 
mootorikatte esiosa on '49 Mercury ja tagumine osa '53 Mercury pealt, kõik omavahel kokku sobitatud ja muidugi veel moditud. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis tagaluuk ja 
tagatiivad on '53 Mercury ning tiivad on pikendatud ja nende külge sobitatud 1956 Lincolni tagatuled. Tõenäoliselt on ka luuki sektsioneeritud ja pikendatud.
Iluvõre ümbrus on 1955 Chrysleri küljest ja iluvõre ise, nagu mainitud, auto algne iluvõre, kuid muidugi on sedagi modifitseeritud.
Esituled on kergelt frenchitud ja ülemine väljaeenduv osa ise ehitatud. Tagakoobastel fender skirt'id ja esikoopad seest polsterdatud - viimane oli toona populaarne võte. 
Tihti värviti esikoopaid seest ka lihtsalt valgeks, mida siis mingi aja tagant üle võõbati, sest ajaga see piirkond ju määrdus. Ilukilbid on Flipper-tüüpi, väliserva soonte järgi 
(two ripples) võiks arvata, et ehk isegi National'i mudel #3740.
Armatuurlauas on spidomeeter originaal, kuid muus osas on ka dash korralikult ümber ehitatud.
Mootor on aga stock 1949 Mercury flathead V8.

Auto oli mingil vahepealsel perioodil laiali kistud ja keegi isegi eemaldas katuse, kuid praeguseks on jälle taastatud.



Huvitava asjaoluna: mitmel lingil on vendasid nimetatud Parettodeks ja mõnel pool isegi mitte Roy vaid Ray. Olin ise ka tükk aega segaduses, kuid siiski leidus ühel lingil ports pilte
vanadest auhindadest ja show card'idest, kus on nimi esitatud ikkagi Reno Ja Roy Peretto kirjaviisil.


Pildid ja info on pärit neilt linkidelt:
https://www.jalopyjournal.com/forum/thre...it.623174/

http://kustomkingdom.blogspot.com/2014/1...retto.html

https://www.facebook.com/groups/92808069...716111501/

https://www.customcarchronicle.com/custo...gdlzNYzaL8

#kustomkool



















Mingi moment enne taastamist, kus vahepealne omanik on autolt katuse eemaldanud




Võrdluseks siis ka stock kerega Tovar's Merc:

[Jarmo]

Töö käib Diskustom Magazine järgmise numbriga ja laupäeval tehti Jaapanis selle jaoks pildisessioon Kudzzillast - Toyota Crownist ehitatud radikaalsest customist.
Choptop, täiesti custom esiosa, flamethrowerid, sisu, 1ZJ mootor ja palju muud.
Foto autor Hiroaki Kageyama.

http://www.diskustommagazine.com

[Mart Laanelepp]

Ära nüüd spoili järgmist ajakirja ära- ainuke etteheide esimese numbri kohta oleks see et sa kõiki autosid foorumites juba väga põhjalikult tutvustanud olid 

[Jarmo]

Ära nüüd spoili järgmist ajakirja ära- ainuke etteheide esimese numbri kohta oleks see et sa kõiki autosid foorumites juba väga põhjalikult tutvustanud olid 

Hmm, põhimõtteliselt ainult ühe pildi olin ju autodest eelnevalt pannud
Ma ei arvanud, et auto kohta üks pilt juba KÕIK kätte annab