Audi 920 - 1939
#21

Müts maha juba tehtud ja veel tehtava töö ees. Järjekordselt leiab ka tõestust ütlus,et järjekindlus viib sihile.

Kõik abistavad tegevused orkide arvukuse vähendamiseks. 4x4 ja muude vajalike autode korrastamine ning kõiksugu eriprojektid.
MTÜ Toeta Ukrainat EE522200221082095744 Swedbank`is ja märgusõnaks (Autod Viimsist rindele)
Vasta
#22

Jah, nende enne sõja aegsete autode renoveerimine on üks kolgata tee. Kui vaatan oma ponnistusi GAZ M1 ja M11-ga. siis M11 osas andsin alla ja ega M1-ga pole ka kuhugi jõudnud. Kuigi läheb neljas aasta. Vahur muidugi fantast vend ja küllap ta saab ka selle Audiga maha. Hea meel, et kuigivõrd saab kasutada minu poolt Ukrainast toodud tagasilda ja asi päris tühja ei läinud. Aga edu teile.
Vasta
#23

Tänan heade soovide ja abi eest. Eestimaal on meile teadaolevalt kaks Wanderer W23 kabrioletti, kuid nende omanikud hoiavad neid peidus ning ei ole valmis tegema koostööd isegi väiksemate detailide võrdlemisel. Positiivne on siiski, et üks Eestimaa lahtine Audi 920 ja 2 kinnist Audi 920 on koostööaltimate omanike valduses. Mõned kinnised Wanderer W23 autod on ka võrdluseks üle vaadatud. Samuti lätlaste meile teadaolevad 2 lahtist Wandereri ja 2 lahtist Audit on olnud võrdlemiseks ja koostöö tegemiseks avatud. 

Esiistmed olid meie masinal läinud kaduma. Eelmine peremees alustas nende kordategemist, kuid asjad jäid soiku sadulsepa juures. Kui siis ükskord läks tagasi küsima, oli mees siitilmast lahkunud ning üleliigne kola juba minema visatud. Alles olid vaid istmesiinid ning seljatoe küljes oleva käepideme hoidikud ühe istme jaoks. 

Algul tundus, et kõigil masinatel on ühesugused istmed, kuid sügavam uurimistöö paljastas, et esmapilgul sarnastel istmetel on siiski oluliseed erinevused. Kinnised kered valmistati nimelt Horchi keretehases ning lahtised kered Gläseri töökojas. Esiistmete puitosa ning rauad olid erinevate meistrite tehtud ning väliselt erinevad. Kui see sai selgeks, siis lõpetasime doonoristmete otsimise ja keskendusime sellele, et leida head näidised koopiate tegemiseks. Lähimad originaalraudadega istmed olid Tartus ning saime loa need näidiste tegemiseks lahti võtta.

       

Katted loomulikult valed, rauad roostes ning puu mäda, aga vähemalt mingi näidis. Lahtivõtmisel selgus, et ka vedrustus oli kunagi millegi käepärasema vastu vahetatud, mistõttu oligi neist pinkidest abi vaid uute puuosade ja raudade tegemisel. Aga suureks abiks seegi. Ühes varasemas postituses olid pildid istmepatjade külge kinnituvatest alustest. Pärast poolt aastat erinevate meistrite tülitamist ning ka oma tööd on siis puu- ja rauaosa valmis. Lätlaste näidise abil saame vast vedrustuse ka tehtud ning Lätis on säilinud Audi 920 kabrioleti originaalne sisustus. Mittekasutatav, kuid piisavalt hea, et sadulsepal on võimalik seda näidisena kasutada.

       

Nüüd jätkame vedrustusega, sadulsepa töö jääb hilisemaks.

       
Vasta
#24

Tere 

Originaalsetel regull-poltidel näikse olevat miski fäänsi mummu-"rihveldus"?
Saan aru, et neist mainit poltidest saab keerata seljatoe nurga paika. Seljatugi on iga kell etteklapitav, st mingit fikseerimisvõimalust pole?
Vasta
#25

Palju huvitavam on et juhiistme padi on seljatoest kitsam - kas see on tehtud keskkonsooli millegi äramahutamiseks?

Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega /Iid-Tõstamaa/
Anna väikesele inimesele veel väiksem võim kätte ja ta arvab kohe et on Jumal taevas (või mode foorumis...)
Vasta
#26

Minu kogemuse järgi kaheukseliste enne sõda valmistatud autode esiistmete seljatoed ei olegi fikseeritavad - see tava jätkus tegelikult veel mitu kümnendit hiljemgi. Hiljem küll lükati kogu iste koos istmepadjaga ette, kuid lukustus kui selline puudus kindlasti veel 60-ndatel. Vähemalt ei suuda küll meenutada ühtegi sellist enne sõjaaegset istet, millel seljatugi lukustuks (va neljaukselised, kus esiistme seljatuge ei ole vaja alla klappida). Kruvidega saab reguleerida seljatoe nurka. Juhiiste on kitsam, kuna kardaanitunneli kõrval on käsipiduri hoob. Raudade valmistamine oleks olnud oluliselt lihtsam kui seda ühte kõverikku ei oleks olnud.
Vasta
#27

(25-03-2020, 20:19 PM)Walter Kirjutas:  Palju huvitavam on et juhiistme padi on seljatoest kitsam - kas see on tehtud keskkonsooli millegi äramahutamiseks?
Vanasti oligi meestel õlad laiemad kui tagumik. Big Grin
Vasta
#28

(26-03-2020, 11:11 AM)indreksirk Kirjutas:  Minu kogemuse järgi kaheukseliste enne sõda valmistatud autode esiistmete seljatoed ei olegi fikseeritavad - see tava jätkus tegelikult veel mitu kümnendit hiljemgi. Hiljem küll lükati kogu iste koos istmepadjaga ette, kuid lukustus kui selline puudus kindlasti veel 60-ndatel. Vähemalt ei suuda küll meenutada ühtegi sellist enne sõjaaegset istet, millel seljatugi lukustuks (va neljaukselised, kus esiistme seljatuge ei ole vaja alla klappida). Kruvidega saab reguleerida seljatoe nurka. Juhiiste on kitsam, kuna kardaanitunneli kõrval on käsipiduri hoob. Raudade valmistamine oleks olnud oluliselt lihtsam kui seda ühte kõverikku ei oleks olnud.
Tänan. Edu ja asju!
Vasta
#29

Tagaosa töödega on jõutud tagasilla ristvedru kattetunneliga valmis ning ka rattakoopad on paigas. Nüüd tuleb uus tunnel oma kohale paigaldada. Edasine töö peaks nüüd muutuma lihtsamaks, kuna seni on tulnud ehitada sisuliselt õhku. Nüüd on mingid konkreetsed kohad juba paigas.

Kõigepealt näidiseks olnud ning oma elus mitmesugust remonti näinud tagaosa. Selle remontimine oleks suurem töö kui uue tegemine ning tulemus ilmselt ei oleks ka kuigi esteetilise väljanägemisega.

   

Uuel tunnelil on kõik vajalikud tööd tehtud ja on valmis paigaldamiseks oma kohale. Enne aga võrdluspilt originaaliga. 

   

Tagaosa rattakoopad on paigas - loomulikult oli nende tegemise ajal tagasilla tunneli toorik oma koha. Nüüd tuleb tunnel oma kohale panna ja lõplikult kinnitada. Puitdetailidel ei ole sellist kandvat rolli nagu DKW autodel, kus kogu kere püsiski puitsõrestikul. Audi kerel on puidul abistav roll - lisab küll teatud piirkondadesse ka jäikust ja pakub tuge või kinnituskohti, kuid põhikonstruktsioonid on siiski metallist. Selle võrra on Audi kere taastamise mõttes lihtsam - rauast asju saab ikka painutada ja vajadusel uuesti lahti lõigata ning uuesti kokku keevitada. Puitsõrestiku puhul eksimust parandada ei saa - tuleb uuesti teha. 

   
Vasta
#30

(25-03-2020, 19:00 PM)indreksirk Kirjutas:  kuid nende omanikud hoiavad neid peidus ning ei ole valmis tegema koostööd isegi väiksemate detailide võrdlemisel

mis põhjusel siis nad vastu ei taha tulla? kas tõesti soovitakse oma masinate turuhinda sellega tõsta, et teiste projektide taastajatele kaikaid kodarasse loobitakse?
mulle arusaamatu käitumine vanatehnikahuviliste poolt igal juhul. eeldaks, et on just hea meel kaaskannatajaga mõtteid-lugusid vahetada, kui see omanikule mingeid kulusid kaasa ei too..
Vasta
#31

Vabandan teemaalgataja ees selle jutu pärast kui sellega teemat risustan ja võib selle ka maha kustutada mõne aja pärast, kui ei sobi.

Ma juba aastaid tagasi sain aimu miks ei anta ja ei näidata teatud asju. Tihtilugu on nii, et antakse lahkelt mõne masina juppstükk näidiseks ehk järgitegemiseks. Läheb mingi aeg mööda ja tuleb hakata seda asja omanikul taga ajama.... helistama jne. Mul endal on mitmete toredate meestega selline lugu olnud, et lausa kaotatakse asi ära. Ausam mees on näiteks toonud mulle koopia asemele. Veel ausamad mehed on lihtsalt ära visanud. Big Grin  Ja mu kõrvad on ka kuulnud, et : "Sa ei tulnud järgi, ma viskasin ära!" Raamatutega on veel hullem asi. Ei julgegi kellegile midagi välja anda, ei saa lihtsalt tagasi. Ja ei ole suvalised tänavalt mehed vaid nimedega mehed! Mina näiteks ei anna enam kellegile midagi välja, sest ei saa tagasi! Ühe Mersu radikamärki vist ootan juba aastaid. Ja näen härrat pea igal laadal..... vabandusi tuleb nagu kuulipildujast. Big Grin
Eks ise olen ka mõne korra eksinud, kes ei oleks? Aga siis on ka asjad kõik klatitud.
Mis puudutab teemaalgatajasse siis ei ole tegu ju tundmatu isikuga ja poleks ka hirmu, et mees ei annaks tagasi ega jõuaks mitte kinni maksta kahjusid. Toungue  Seega osadel juhtudel on muretsemiseks vähe põhjusi.
On tõesti üksikuid mehi kellega on saadud asju vahetada, anda kasutada jne. Aga see toimub tõeliste sõprade vahel.
ps. Mingisuguse laiatarbekaupade laenamisel ei teki probleeme aga asju mida on tükki 1. ei või ihu ligidalt üldse eemale lasta!
T.
Vasta
#32

Üks asi mida üsna tihti kohtab vanatehnika alal on see, et mõni inimene kipub oma asju palju paremaks kiitma kui need tegelikult on või soovija ootustele vastavaks kui need seda tegelikult ei ole. Kui juba päris jutuks läheb, et kokkukiidetud pudrumägesid vaatama minna, siis tulebki pahatihti ebavlev suhtumine ja ettekäänete leidmine, et miks ei saa või miks ei sobi.
Vasta
#33

mõni inimene lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda.tal võibolla masin korralikult garaaži ära pakitud ja ei taha seda sealt välja kaevata.kindlasti kardedakse,et osandamise käigus võidakse midagi ära lõhkuda
Vasta
#34

Kõik eeltoodud põhjendused on erinevates vormides kuuldud ning ka mõnikord ise kasutatud. Enamasti saab ikka jutule sama diagnoosiga inimestega ning need erandid ei olnud mõeldud etteheite või kibestumisena. Eks tuleb oma teed vaikselt edasi astuda. 

Keretööd jätkuvad

   

Siit on näha, kui palju või vähe on võimalik algset materjali kasutada. 

   

Vahelduseks on ka tagaistmed ette võetud. Puitraamid on kõverad katki ja mädad, kuid erinevalt esiistmetest saab siit vähemalt vedrustuse ja muu vajaliku taaskasutada. Esiistmete tegemisel tuli vedrustust arvestamata valmistada ühe istme istme jaoks 12 erinevat metallist detaili (mis omakord võisid koosneda mitmest detailist), 12 erinevat puust detaili, hankida kõik vajalikud kinnitusvahendid (poldid, mutrid, seibid, kruvid) ning kõik see ka kokku panna. Vedrustuse jaoks kulub detaile hulga rohkem. Kui kokku saan, siis loen üle. 

           
Vasta
#35

Raami tagaosa all ripub paak. 

   

Alguses oli kaks lömmis ja ümbertehtud paaki. Oli ilmne, et neid on lühemaks tehtud ning põhjust ei olnud ka kaugelt vaja otsida. Kui tagasild vahetati pikivedrudega silla vastu, siis ei mahtunud vedrud enam paagi kõrvale ära ning paagid tuli teha lühemaks. 

   

Õnneliku juhuse abil õnnestus leida Saksamaalt ümberehitamata paak. Küll samuti kõvasti pihta saanud, kuid vähemalt õige näidis ees. Siis sai ka selgeks, miks kaks olemasolevat paaki nii erinevad olid. Ühel oli maha lõigatud üks ots ja teiselt teine. 

   

Välja sai valitud ikkagi see ümberlõikamata paak. Mõlkide kättesaamine ja puhastamine ainult väljastpoolt ei olnud võimalik ja nii tuli paagil otsad lahti võtta. 

   

Õnneliku juhusena selgus, et paagi sees kolisev detail on kütuseanduri küljest ärakukkunud ujuk. Eriti rõõmsaks tegi see, et just see ujuk koos traatvardaga oli olemasolevana äärmiselt halvas seisukorras ja läks täpselt asja ette. 

       

Oma pika elu jooksul sattunud paak ka selge vandaalitsemise ohvriks. Ilmselt oli selleks ajaks tagaratas minema virutatud, kuna augu koht jääb ratta taha. Ju ei olnud siis 17 võtit võtta, et paagil kork alt keerata. 

   

Eks aeg näitab, kas nüüd saab paagi õigesse kujusse või tuleb ka sisemisi tugiseinu veel lahti võtta. Kütuseandur ning kütuse imemise torud on juba korda tehtud ning ühe vähese mootoridetailina on ka kütusepump ootamas mootorit, mille külge see kinnitada.
Vasta
#36

Poolast saadud tagasild sai juppideks võetud ning püüame nüüd õige sillatalaga asja kokku panna. Pikivedrude kinnitused olid surunud sillatala mõlemast otsast kõveraks ning tala tuli uuesti sirgeks rihtida. 

   

Pärast sirgeksrihtimist, pragude kinnikeevitamist ja uue amordikinnituse valmistamist puhastasime sillatala ära. Välja tuli huvitav number 914, mis võib tähendada selle auto numbrit, mille küljest sild pärit. Auto-Union kasutas sellist meetodit, et kandis erinevatele detailidele auto identifitseerimisnumbri viimaseid numbreid. Levinud oli see kapottidel ja ustel, et pärast vävimist ikka õiged detailid õige kere külge saaksid. 

   

Lõpuks sai keevisliidete pidavus kontrollitud sellise riputamise meetodiga. Tala ots on kinni ning talasse valatud bensiin. Kui bensiin ei suuda mikroaukudest välja trügida, siis peab vast ka õli.

   
Vasta
#37

kadedusega loen teiste projekte, kus saab sisukat tagasisidet. Ükskõik, kas sisu on lõpuks õige või vale. Vähemalt liigub mingi info. Iseenese tarkusega pole suurt midagi peale hakata. Ingolstadtis Audi Tradition arhiivides on selle mudeli kohta vaid peotäis dokumente, mis suures osas on omaaegsed pressimaterjalid - pildid, üldandmed, plakatid. Zwickaus asunud tehas jäi Punaarme kätte ning tassiti laiali, mistõttu selliseid uhkeid jooniseid nagu mõnes muus teemas leitud ei ole. Selliste masinate omanikud on üldjuhul jõukad inimesed, kes auto juurde minnes panevad lipsu ette. Masina hingeelu seetõttu eriti ei tunne. Kõik teadaolevad masinad on taastatud eelmisel sajandil, mistõttu ka meistreid pole leidnud. Nii me siis pildistame masinaid, kogume internetis pilte ning võrdleme väheseid kataloogi pilte. Tagasilla sarnasusest Wanderer W23 tagasillaga olen juba kirjutanud. Tagapiduri trumlite osas tundus neid katalooge võrreldes, et Wandereri trumlid võiksid olla samasugused, lihtsalt teise auguvalemiga. Nii õnnestuski leida Wandereri tagatrumlid. Tegime siseaugu suuremaks ning õige auguvalemiga uued rattapoltide augud. Kokku sobitades selgus, et trumli põhi on rattarummu arvestades õhem ning tehtud sai vaheplaat. Kui see töö kõik tehtud, siis saime Poola tagasilla. Selle piduritrumlid olid massiivsemad ning teistsuguse väliskujuga. Just kataloogi pildil joonistatu välimusega. Sai selgeks, et Wandereri trummel ikka originaaliga kokku ei lähe. 

   

Seega tuli senine töö kanda koolirahaks ning leida uus lahendus. Poolast saadud piduritrumlid sobisid vaid näidiseks. Kahest parem oli treitud üle 5mm suuremaks ning teisel oli sama tegevuse käigus veel väljapoole tugevdusvits peale keevitatud. Kuid näidis on parem kui mitte midagi. Uute piduritrumlite treimine oli üsna kulukas. Õige siseläbimõõduga ning tugevusvaru jaoks 1mm suurema välisläbimõõduga piduritrummel kaalub 8,8 kg, kulunud ja suurekstreitud originaali mass oli 5,9 kg.

   
Vasta
#38

Olgu siitpoolt virtuaalne õlalepatsutus väikeseks lohutuseks, et huviga lugejaid leidub. Paraku mitte kuidagi kaasa rääkida ei mõista.
Vasta
#39

Eks neid korstnasse kirjutamisi selliste üle 60 a. autode renoveerimise puhul tuleb palju ette. Mul endal oma projektide tegemisel ikka kohutav summa läinud kaduma küll valede juppide küll praagi muretsemisele. Palju asju, mis interneti kaudu soetatud, eriti Venemaalt osutuvad praagiks või järele tehtud detailide, mis reklaamitud kui 100% originaalid, puhul nõuavad ümbertegemist. Aga jõudu ja jaksu Vahurile sellel kolgata teel.
Vasta
#40

Huvitav lugu nende järgitehtud osadega. Tehakse, kulutatakse tohutu aeg ja ikka ei saada tehtud täpselt sellist asja, mida vaja on. Midagi ei ole muutunud kolmekümne aasta jooksul! Inimkond on teinud vahepeal hulga saavutusi aga ühte s. trumlit korralikult järgi tehtud ei ole saanud.
Selliste olukordadega puutusin ka ise omal-ajal kokku kui taastasin oma vana Ford veoautot. Sai viidud lihtsat käändtelje polti mitme treiali juurde, ennem kui üks mees lõpuks tegi sellise, millega rahule jäin. Hiljem tüdinesin ja ostsin treipingi.  Ja usu rahvajuttu: Kui tahad, et asi tehtud saab- tee ise! 

Jõudu!

Toomas
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne