(07-03-2021, 23:38 PM)Peeter80 Kirjutas: Kas sellise projekti puhul on teil olemas ka tehase varuosa kataloogid kust saab näpuga järge ajada mis jupp, polt, seib, mutter kuhu läheb või puhtalt piltide jms info järgi käib kokku ladumine?
Imestan alati selliste projektide ( ja eriti veel veel vanemate) puhul et kust teatakse kuidas ja millistest pisidetailidest masin kokku laoti tehases....
Antud projekti puhul on kahjuks ametliku kirjanduse maht üsna väike. Tehased koos arhiividega pommitati puruks 1945. aastal. Mis järgi jäi, sellest viidi suur osa Nõukogude Liitu. Seetõttu on Audi Tradition kui Audi ajaloo kogumisega tegelev organisatsioon saanud materjale vaid sisuliselt inimeste käest koguda. Audi Traditionil on veidi reklaamfotosid ja buklette, kuid sellega kirjanduse poolelt ka muuseumi ja Audi arhiivi tugi piirdus.
Reklaami eesmärgil tehtud pildid on sageli detailsed ja huvitavad, kuid neisse tuleb suhtuda kriitiliselt. Tegelik tootmine ei käinud näituse jaoks tehtud näidisautodest (prototüüpidest) tehtud piltide järgi - näiteks ei ole ma reaalses elus ega vanade piltide peal (autodest, mis müüdi inimestele, mitte näitusemudelitest) näinud Audit, millel oleks esimestel poritiibadel õhuvõtuavasid, isegi mitte jälgi nende kinnikeevitamisest. Küll on neid osaliselt kasutatud Wandereril.
Iga mudeli kohta trükiti varuosakataloog ning kasutajaraamat. Varuosakataloogid ei olnud igas autos kaasas, kuid need olid olemas igas teenindusjaamas ning seetõttu neid ikka liigub ka originaalina. Kasutusjuhendist taastamiseks väga palju infot ei saa, kuid midagi ikka. Loomulikult tehti tootmise käigus muudatusi - osaliselt leiab neile viiteid ka varuosakataloogist, kuid mitte alati. Terve mõistus ja loogika peab alati olema abiks. Eelmisel nädalavahetusel sai näiteks imestatud, miks käigukasti tagumise kaane poldid on nii pikad, et peaaegu ulatuvad hammasratasteni. Kataloog andis neile teise pikkuse, kuid see oli täpselt kaane paksus, et polt ei oleks ulatunud üldse korpuse sees oleva keermeni. Tuli välja arvutada sobilik pikkus ja poldid teha sobivaks.
Audi 3,2 Liter Ersatzteileliste katab enam-vähem mootori, käigukasti, sillad ja armatuurlaua. Kerest sisaldab väga vähe. Õnneks on kere Gläseri tehases valmistatud Wanderer W23 koopia ning Wanderer W23 ja W24 kerede kohta on oma varuosakataloog. Sealt saab palju abi, kuigi tuleb taas olla ettevaatlik olla teadaolevate muudatuste osas. Natuke infot saab ka Audi Traditioni poolt välja antud raamatust Audi Automobile 1909-1940.
Ülaltooduga kirjanduse osa piirdub. Meister Vahur on Saksa ennesõjaagsete autodega tegelenud juba üle 40 aasta. Mina ei ole ka enda arusaamu rikkunud NL, Ameerika või inglise autodega. Seetõttu on tekkinud arusaam, mida ja kuidas saksa insener teha võis ja suutis. Tehniliste võimaluste nimekiri oli ka sel ajal oluliselt piiratum. On mitmed reeglid, mis ka vahel eranditega. Näiteks kruvid on üldjuhul ikka -peaga, igasugu moodsaid torkse ja +päid saab kasutada vaid peidetud kohtades või ajutiselt. 13-mutrivõtmega üldiselt midagi teha ei ole ning M7 poldid on üsna levinud. Tihendikomplekte poes ei müüda, kuid tol ajal oli kasutusel kas õliga enne kokkupanekut niisutatud vatman või õlivärv.
Tuleb loomulikult tunnistada, et sellist tehasenõuetele vastavust nagu aetakse taga 70- ja 80-ndate autodel, ei ole võimalik meil oma piiratud teadmiste ja vahenditega saavutada. Musta numbri hindamise akte vormistades paneb mõnikord ikka kukalt kratsima, kui põhjalikult vaadatakse mõne VAZ küünajuhtme kummirõngaid, akuraami kinnituspolte või seibide-poldipeade kuju.
Seni on õpitud DKW autode pealt, mis on sama kontsern ning tsehhidki olid kõrvuti Zwickaus. Juppe lahti võttes saab alati pilte tehtud, kuid alati ei ole kindel, kas eelmise remondi käigus on midagi muudetud. Just seetõttu ongi erinevaid autosid pildistatud ning uuritud, et saada aru sellest, mis on säilinud tehasest siiani ja mida remontide käigus muudetud. Üldiselt ikka remondi käigus pannakse asi enam-vähem samamoodi kokku, kuna nii on mugavam. Kui aga mõni detail on purunenud või kadunud, siis on loomingulisust palju. Mõned detailid on kõigil puudu, mõned kõigil autodel olemas. Selliste autode taastamine, eriti sellisest algmaterjalist, on tegelikult loominguline tegevus ning võtab palju aega. Mõned asjad laagerduvad aastaid, et leida sobilik detail või lahendus või lihtsalt õige info. On ka ümbertegemisi ning tuleb teha kompromisse. Tähtaegasid ei tohi endale seada. Eelarve koostamine on võimatu ning mõnikord tuleb lihtsalt nautida protsessi.
Puhaste raamatute riiul on selline. Auto kõrval on koopiad, mida saab lapatud iga päev korduvalt.
