In memoriam Agu Koop (11.05.1949-08.04.2021)
#1

Eile lahkus meie seast vanatehnikahuviline ja muhe Võrumaa mees Agu Koop.

Foorumis oli ta kasutaja agukoop.

Avaldame kaastunnet lähedastele!

A.


Manustatud failid Pilt (pildid)
   

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#2

Pole sõnu.... Hüvasti sõber!
Vasta
#3

Oli au tunda. Head teed!

Do'nt panic
Vasta
#4

Mälestus jääb.
Sõidame ja muljetame veel kunagi aga juba teistsugustel radadel, seniks nägemiseni.

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta
#5

Sügav kaastunne omastele.

On minulgi meenutada paljut seoses Aguga. Mis kindlasti kunagi ei unune, see tema Võru kandi murrak. Pidid alati kõrv kikkis kuulama. See ei olnud mitte nii, et kohe said tema jutust aru, vaid arusaamine oli pisikese nihkega... Alati muhe ja heatahtlik. Sellisena jään teda mäletama.

T.

Ps. Isand Kassile lohutuseks, et maailm pöörleb ka peale meid täpselt samamoodi edasi, kui vanasti...
Vasta
#6

(09-04-2021, 23:25 PM)kass Kirjutas:  Toomas, siin ongi see teede lahknemine. Kui Sina lahkud (ma ei tea, kuhu, vb on seal palju parem, vb on seal Ford A ..AA lihtslt valiku küsimus, vb on
veelgi suurem defitsiit, kui meil ja siin ning praegu), mul on ikkagi väga kahju ja silm läheb niiskeks!
Iminesi on palju, tehnikat vähe, aga see on puhtalt subjektiivne teema. Nagu Raja Teele küsis Arnolt - kas sul on kahju, kas sa nutad.... aga vahet pole, ega noored üldjuhul midagi ei jaga eesti rahva "klassikast", keegi võõras onu kusagilt suri ära. laseme edasi, väga kahju!
Ja ma  ei ole mingi isand, Sa mind tead, Toomas. Ja vaevalt Agu lähedased siit kaastunnet otsimas käivad ja maailm pöörleb samamoodi edasi ainult teatud foorumlaste jaoks, usun, et Sina, Toomas ja teatud hulk vanu foorumlasi ei vaata sellele pöörlemisele endisel viisil.
Midagi pole parata, kõike seda mis on juhtunud teistega, juhtub kõigiga. Mälestused jäävad. Meid ja teisi jäävad meenutama sõbrad, tuttavad jne. Mingi aja pärast read hõrenevad..... ja isegi mäletajaid jääb väheks. Ehk kirjasõnas mingi reake...  Kõige kauem mäletatakse meid pere ja laste poolt.
  Aga meie mälestusi mis on jäänud, ei võta ükski vägi! Senikaua kuni oleme ja mäletame.
Ja elu läheb edasi igal pool.
Ehk Sa  Kass jääd sellega praegu rahule , et kui pean ise siit kunagi lahkuma, jään ka seal ikka vana hea TT peale pidama.
Vasta
#7

Puhka rahus, Agu! Kaastunne lähedastele ja sõpradele. 

Agu tundis-teadis iga vanatehnikaharrastaja, kes sai selle pisiku juba eelmise riigikorra ajal. Vanamootorrataste harrastajatele oi ta kahtlemata tuttavam. Koobid oli eelmise sajandi lõpul Võrumaa tõenäoliselt kuulsamad vanatehnikud - isa Aleksander ning vennad Raimo ja Agu. Siiani käib mõne masinaga kaasas legend, et see on Koobi käest pärit. Sageli juba on ununenud, et kelle neist, aga see polegi enam tähtis. Nooremate harrastajate - nii inimese kui harrastatava tehnika vanuse poolest - jaoks võis side olla jäänud nõrgemaks, aga Agu oli see, kes hakkas silma igal kokkutulekul. Mõni oskab olla taustal märkamatu, teise kohalolekut on võimatu mitte märgata. 

Olgu kuitahes vana Agu rihmaveoga Wanderer - see ratas on meie oma ajalugu, ta on vanim sõitev Eesti ajalooga mootorratas ja sobib järeltulevatele põlvedele näidata. Olgu kiidetud Agu, kes seda vaatamata ohtratele pakkumistele siiski hoidis ja Eestimaalt lahkuda ei lasknud. Loodan, et pärijad leiavad sellele samuti auväärse koha oma kodus, mõnes Eesti muuseumis või sellise harrastaja käes, kes hoiab seda kui Eesti automoto-ajaloo reliikviat. Ja et see ratas ikka avalikkuse ette ka vahel satub. Maanteemuuseum, kus see veel sügisel seisis, on igati vääriline koht. 

Mis puutub kassi muresse inimese mälestuse jäädvustamisel, siis saan kinnitada, et Tallinn-Harju piirkonnas on suulistes vestlustes Agu ootamatut lahkumist räägitud - on pead vangutatud, küsitud miks? ja kuidas?. Paraku on uudis värske ning Agut paremini tundvad inimesed ei ole virtuaalses maailmas kirjamehed. Ja üldse on eestlane sellises olukorras pigem vaikne ohkaja kui kõvahäälne halaja. Ega sellest kaotusvalu väiksem ole. 

Igatahes räägitakse toredaid lugusid kohtumistest Aguga ning läbielatud seiklustest vana tehnikamehega. Unic-Moto aastakoosolekul tõustakse kindlasti mälestusseisakuks püsti ning paljudel on kahju, et praeguses olukorras jääb muldasängitamisele minemata. 

Aitäh ksf! Aspelundile teavitamast ja teisest Eestimaa nurgast kurbade uudiste jagamise eest. 

Vanatehnikakogukond jääb Agu mäletama
Vasta
#8

Minu kokkupuude Aguga on olnud üsna minimaalne. Nagu ka paljud teised vanarauahaiged, sain minagi temalt kunagi mingisuguseid varuosi. Samas mäletan hästi, et ta helistas mulle kord täiesti ootamatult ning andis pikalt nõu mingil teemal, mida ma siin foorumis olin kurtnud. Tore ja lahke inimene nagu ta oli. Minu kaastunne.
Lisatud pilt isiklikest arhiividest, kus peaks olema Agu jäädvustatud (teiste inimeste mälestuste põhjal vähemalt). Pilt aastast 1981 ja tegemist üleliidulise matkajate kokkutulekuga kohas nimega Dzinaga, Põhja-Osseetia.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Maasturite hankimist Ukraina sõjaväele ja nende remonti meie Põhja-Tallinna töökojas saad toetada läbi Toeta Ukrainat MTÜ a/a EE387700771008885941. Selgitusse maastur Ukraina sõjaväele.
Vasta
#9

Tahan teid kõiki täna, isa sünnipäeval (mille kohta võib esimest korda siis ametlikult öelda sünniaastapäeval) tänada heade sõnade ja mõtete eest. 

Isa suurimaks sooviks oli, et teda mäletataks just sellisena nagu ta eluajal oli - kangekaelselt võrukeelsena, naljalembesena ja sõnapidaja mehena, kelle öökapil polnud mitte perepilt vaid pilt oma esimesest autost - vanast katuseta Admiralist. Nii klubil kui laiemalt kogu vanatehnikal oli tema elus eriline koht ning kuigi tal ei tulnud postitamine hästi välja siis jälgis ta selle foorumi tegemisi andunult.  

Aitäh, et teda (ning ka vanaisa ja lelle) meeles hoiate! 


Kõigi lähedaste nimel
Agu tütar Anu
Vasta
#10

(10-04-2021, 11:42 AM)isandpauk Kirjutas:  Minu kokkupuude Aguga on olnud üsna minimaalne. Nagu ka paljud teised vanarauahaiged, sain minagi temalt kunagi mingisuguseid varuosi. Samas mäletan hästi, et ta helistas mulle kord täiesti ootamatult ning andis pikalt nõu mingil teemal, mida ma siin foorumis olin kurtnud. Tore ja lahke inimene nagu ta oli. Minu kaastunne.
Lisatud pilt isiklikest arhiividest, kus peaks olema Agu jäädvustatud (teiste inimeste mälestuste põhjal vähemalt).  Pilt aastast 1981 ja tegemist üleliidulise matkajate kokkutulekuga kohas nimega Dzinaga, Põhja-Osseetia.
Tere

Võin kinnitada - pildil keskmine mees on tõesti minu isa. 

Hääd,
Anu Koop
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne