29-01-2016, 12:55 PM
Eks vist kõik oleneb vaate ja lähtekohast. 90-datel, kui meie pere istus lääne autosse, siis luksus oli juba see, kui korra nädalas ei pidanud auto või kabotiall näppe õliseks tegema. Nõukogude inimene vist isegi ei osanud unistada elektriaknast või konditsioneerist (isegi kui oskas, siis ratsionaalse mõtlejana ta seda oma autole siiski ei tahtnud, sest äkki läheb katki - ja tihti läks kah). Meie pere esimene lääne masin oli 84 aasta kiilukujuline Mitsu Galant. Baas GL mudel 1,6 mootoriga ja krt see oli luks masin. Kui ma load sain, sain selle endale. Vinge oli sellega kruiisida, kuni ühel hetkel komistasin romulas 2 liitrise otsa, krt sügelema hakkas. Läks aega ja jõudis see 2l mootoriruumi. Siis juhtus, et komistasin 2,4 liitrise otsa, millel oli elektriaknad ja abs. Sai ka need lisad masinale. Koos selle 2,4 liitrisega sattus näppu ka auto kasutusjuhend ja siis läks põrgu lahti, nimelt selgus, et olemas on kliimaseade (mitte ainult kont vaid ikka asi, mis hoiab valitud tempi suvel ja talvel), püsikiiruse hoidja, el katuseluuk, el peegel ja mida tahes veel. Aastate jooksul sai masinale külge poogitud kõik peale elektrivedrustuse ja turbomootori. Esimene eeldas liiga suuri ümberehitusi (ja oli kallis) ja teist lihtsalt ei olnud saada. Kui 2 aastat tagasi sattusin Soome saidil turbo müügikuulutuse peale, siis oli see vaid hetke küsimus kontakti võtta ja masin on nüüdseks hoovil. 1,6-se müügikuulutus sellist reaktsiooni vaevalt oleks tekitanud. Lõppkokkuvõttes ei ole see ju tegelikkuses kellegi asi, mida sa harrastad, peaasi, et endale meeldib. 90-datel polnud võimalust tippvarustuse osas ja kui oleks olnud, siis igaks juhuks poleks seda ostetud, kuna kaine mõistus mängis mõttega katkiminekust. Kui aga rääkida masinate väärtusest, siis tahes tahtmata käib sama seisukorra juures tippvarustusega masin plangust mitu sammu ees.