[tfr]

Kui on väga loll küsimus, siis vabandan juba ette, aga kuna enne pole käinud ja kiire Google ka ei aidanud, siis uuriks - kas varjupaiga tehnika on pigem ohutust kaugusest uudistamiseks või õnnestub vähemalt osadesse ka lähemalt sisse piiluda? Käisin see suvi 2,5-aastasega Maanteemuuseumis ja tundus, et lapsele oli seal lõpuks frustratsiooni rohkem kui rõõmu, kuna näha sai, aga näppida peale ühe või kahe teemasina mitte.

[honkomees]

Kui on väga loll küsimus, siis vabandan juba ette, aga kuna enne pole käinud ja kiire Google ka ei aidanud, siis uuriks - kas varjupaiga tehnika on pigem ohutust kaugusest uudistamiseks või õnnestub vähemalt osadesse ka lähemalt sisse piiluda? Käisin see suvi 2,5-aastasega Maanteemuuseumis ja tundus, et lapsele oli seal lõpuks frustratsiooni rohkem kui rõõmu, kuna näha sai, aga näppida peale ühe või kahe teemasina mitte.

Vabandan ete ja taha, et ei vasta otseselt küsimusele küll aga teeb mulle igapäevaselt väga haiget pealkirja ja küsimuse KARJUV VASTUOLU! Nimelt lähemalt uudistamine ei tähenda näppimist, minu lapsepõlves öeldi ikka, et silmad ei ole näpu otsas!!!
Maanteemuuseumi peavarahoidjana pean kurvastusega nentima, et meie muuseumikülastajate enamus ei ole kultuursed tehnikahuvilised, vaid barbaarsed jõhkardid, kes suudavad ära lõhkuda asjad, mille lõhkumist ei oska ettegi kujutada! (No teate seda anekdooti venelasest, kes kartseri betoonpunkris lõbustuseks antud kahest kuullaagrikuulist suutis ühe ära kaotada ja teise ära lõhkuda)
Näiteks roolides paralleelvarda munakud pesast välja keerata või roolikarbi poldid raami küljest lahti murda ... Meie ajal ikka õpetati, et seisva masina rooli ei keerata, kas vanematel on seda oma võsukestele raske seletada ja neid natuke tehniliselt harida?!
Muuseumikülastaja võiks ikka olla niipalju kultuurne ja väärtustada väljapandud eksponaate ning nende taastajate tööd. Iga sellise teetööde masina taastamine maksab min 10 000€ ja sõltuvalt masinast mitmekümne tuhandeni, lisaks muutuvad järjest haruldasemateks varuosad, lõhutud osade asemele lihtsalt ei õnnestu mõistliku aja jooksul midagi leida.
Palun mõista ka seda, et taastatud masin ei koosne uutest osadest ja vanad osad kuluvad lõpuni ka korrektse kasutamise puhul, nt ukselingid jms kui seda aastas 30-40 tuhat külastajat avavad-sulgevad, klaasitõstukeid krutivad jne Ma ei hakka rääkima lihtsalt küljest võetud ja kas minema visatud (69 bensiinipaagi korki oleme 2 korda võsa vahelt leidnud kuni lõplikult kadus) või tasku pistetud osadest. Muuseumikülastaja suhtumine muuseumieksponaatidesse kui mingitesse mänguasjadesse, mida võib lõhkuda, on minule tekitanud nende aastate jooksul tõsist frustratsiooni ja põhjustanud aastakümnete pikkuse töö järel soovi see amet maha panna ... 

Laste tehnikahuvi saaks palju paremini rahuldada mingi lihtsa ja odava masina soetamise ning selle remontimisega, seda saab kasvõi lageda taeva all teha.
Mul kunagi 4 a tütar osales aktiivselt herculese mootori remondil, väntvõlli vahetamisel, mõned tollmõõdus poldid jäid küll jäädavalt kadunuks aga praegu pean ma nentima, et autot tunneb ta 30 a hiljem paremini kui kõik tema senised elukaaslased seda on teinud, on ise remontinud pesumasina jne ...

[Walter]

Tavaliselt on muuseumides ja teistes sellistes kohtades (vähemalt välismaistes olen kohanud) mingisugune nurgake, kus kõik saavad soovi korral asju näppida, rooli keerata, vändata ja kruvida ning millede võimalik katkiminek pole suurem probleem. Ilmselt võiks sellise tekitamise peale mõelda - ehk väldiks ja vähendaks see võimalikku vandalismi eksponaatide peal.

[Raudpats]

Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumis on teatud osa tehnikat ka täiesti näppimiseks välja pandud. Seal enam eriti midagi ära lõhkuda ei anna, kõik mida sai lõhkuda, on ka korralikult lõhutud. Üksnes ränk raud on alles.

[MeelisV]

Tavaliselt on muuseumides ja teistes sellistes kohtades (vähemalt välismaistes olen kohanud) mingisugune nurgake, kus kõik saavad soovi korral asju näppida, rooli keerata, vändata ja kruvida ning millede võimalik katkiminek pole suurem probleem. Ilmselt võiks sellise tekitamise peale mõelda - ehk väldiks ja vähendaks see võimalikku vandalismi eksponaatide peal.

Tahtsin just sama pakkuda.
Paljudes kohtades on tehtud lastele ja lapsemeelsetele oma nurk või on mittekatsutavate asjade vahele pandud katsutavad asjad.
Sellise lihtsalt igava vaata nööri tagant tüüpi asjade aeg on läbi.

[Daff]

Kui nõuaks veel, et Botaanikaaias saaks palmi otsa ka ronida.

[Mart Laanelepp]

Ma teeks ühe teemakohase postituse ka: Varjupaigas saab kindlasti rohkem näppida ja ronida kui kaheaastane jõuab.

[spitfire]

Iga bändi kontserdil on publik erinev kui olete märganud.
Sama on siin. See publik, kes nõgeste vahel käib uurimas kas sapikal on peal 30-nene või juba 40-nene on paraku erinev sellest kes väisab Auburni, kus 100m raadiuses on kolm (kahjuks inimtühja) automuuseumi. Seal ei ole piiravaid nööre ja keegi palmi otsa ei roni. Sellel publikul on silmad seal kuhu tootja nad projekteeris. 

Isiklikust kogemusest tean, et maardu inimestel asuvad silmad tagumiku peal. Kui auto ürriga kunagi ammu maardut sai väisatud, siis tagasi auto juures selgus, et vähe sellest et 100 kilosed baabad ennast kapoti peale olid laotanud, olid kaks tatikat ennast ka salongi ära paigutanud ja kruttisid kõike mida kruttida andis. Peale füüsilis-verbaalseid märkusi jäid nad endale kindlaks, et need ju ongi siia VAATAMISEKS toodud ja mis see asi nüüd oli mida nad valesti tegid? ja üleüldse umenjapapaVDV.

[honkomees]

Tavaliselt on muuseumides ja teistes sellistes kohtades (vähemalt välismaistes olen kohanud) mingisugune nurgake, kus kõik saavad soovi korral asju näppida, rooli keerata, vändata ja kruvida ning millede võimalik katkiminek pole suurem probleem. Ilmselt võiks sellise tekitamise peale mõelda - ehk väldiks ja vähendaks see võimalikku vandalismi eksponaatide peal.

Eks meilgi on vaatamata minu vastuseisule sedasi tehtud, mõned asjad on lõhkumiseks välja pandud, nt see 69 üle 2 a ei kesta, siis tuleb uus rambe vaadata, robustne remont teha ja välja panna.
Aga sellele vaatamata ronitakse kõikide masinate otsa, näpitakse makette ja mudeleid jne jne.
Minu sügava veendumuse kohaselt sellised näppimise-lõhkumise masinad provotseerivad kõiki ülejäänuid ka käperdama a la miks siis seda ei tohi, toda ju tohtis ja õigust ülejäägiga ehkki  läbikriipsutatud jalgade-käte sümbolitega magneteid masinatel hunnikus, muide ka need keelavad magnetkleepsud pannakse pihta.
Muuseum, vanatehnikaklubi näitus jms peaks olema üheselt kätega vaatamine keelatud ja demonstreerib vaid konkreetsel ajal omanik ja punkt. Ülejäänud ajal elektrikarjuse vool sisse lasta, siis saaks lollist kombest lahti.
Vanasti aitas lapsele ühest korrast tulise ahjuukse puutumisest, rohkem enam ei puutunud. Aga ühe korra vist kõik ikka ära puutusid, selline vältimatu karistuse põhimõte on kasvatusel ülioluline.

[wax]

Indrek, Järva-Jaanis saab bussidesse ja trammi kenasti sisse uudistama. Samuti on kõik õues olevad eksponaadid käega katsutavad ja lähemalt uudistatavad.

[tfr]

Kui on väga loll küsimus, siis vabandan juba ette, aga kuna enne pole käinud ja kiire Google ka ei aidanud, siis uuriks - kas varjupaiga tehnika on pigem ohutust kaugusest uudistamiseks või õnnestub vähemalt osadesse ka lähemalt sisse piiluda? Käisin see suvi 2,5-aastasega Maanteemuuseumis ja tundus, et lapsele oli seal lõpuks frustratsiooni rohkem kui rõõmu, kuna näha sai, aga näppida peale ühe või kahe teemasina mitte.

Laste tehnikahuvi saaks palju paremini rahuldada mingi lihtsa ja odava masina soetamise ning selle remontimisega, seda saab kasvõi lageda taeva all teha.
Mul kunagi 4 a tütar osales aktiivselt herculese mootori remondil, väntvõlli vahetamisel, mõned tollmõõdus poldid jäid küll jäädavalt kadunuks aga praegu pean ma nentima, et autot tunneb ta 30 a hiljem paremini kui kõik tema senised elukaaslased seda on teinud, on ise remontinud pesumasina jne ...

Oh issand küll, mulle tundub, et ma peaks siinkohal vist vabandama, et nii lolli mõtte peale tulin, et lapsega Maanteemuseumi külastada. Teen siis seda ja luban pühalikult rohkem mitte läbi astuda.

[Janka]

Mul meenus käesoleva jututeemaga seoses, et sai kunagi siia miskit ülesse tähendatud.
https://forum.automoto.ee/showthread.php...#pid468871

...ehk siis #45 sealt kuskilt,  kui muudmoodi täpne lõik ette ei kuvandu.

[ervg]

Kui on väga loll küsimus, siis vabandan juba ette, aga kuna enne pole käinud ja kiire Google ka ei aidanud, siis uuriks - kas varjupaiga tehnika on pigem ohutust kaugusest uudistamiseks või õnnestub vähemalt osadesse ka lähemalt sisse piiluda? Käisin see suvi 2,5-aastasega Maanteemuuseumis ja tundus, et lapsele oli seal lõpuks frustratsiooni rohkem kui rõõmu, kuna näha sai, aga näppida peale ühe või kahe teemasina mitte.

Vabandan ete ja taha, et ei vasta otseselt küsimusele küll aga teeb mulle igapäevaselt väga haiget pealkirja ja küsimuse KARJUV VASTUOLU! Nimelt lähemalt uudistamine ei tähenda näppimist, minu lapsepõlves öeldi ikka, et silmad ei ole näpu otsas!!!
Maanteemuuseumi peavarahoidjana pean kurvastusega nentima, et meie muuseumikülastajate enamus ei ole kultuursed tehnikahuvilised, vaid barbaarsed jõhkardid, kes suudavad ära lõhkuda asjad, mille lõhkumist ei oska ettegi kujutada! (No teate seda anekdooti venelasest, kes kartseri betoonpunkris lõbustuseks antud kahest kuullaagrikuulist suutis ühe ära kaotada ja teise ära lõhkuda)
Näiteks roolides paralleelvarda munakud pesast välja keerata või roolikarbi poldid raami küljest lahti murda ... Meie ajal ikka õpetati, et seisva masina rooli ei keerata, kas vanematel on seda oma võsukestele raske seletada ja neid natuke tehniliselt harida?!
Muuseumikülastaja võiks ikka olla niipalju kultuurne ja väärtustada väljapandud eksponaate ning nende taastajate tööd. Iga sellise teetööde masina taastamine maksab min 10 000€ ja sõltuvalt masinast mitmekümne tuhandeni, lisaks muutuvad järjest haruldasemateks varuosad, lõhutud osade asemele lihtsalt ei õnnestu mõistliku aja jooksul midagi leida.
Palun mõista ka seda, et taastatud masin ei koosne uutest osadest ja vanad osad kuluvad lõpuni ka korrektse kasutamise puhul, nt ukselingid jms kui seda aastas 30-40 tuhat külastajat avavad-sulgevad, klaasitõstukeid krutivad jne Ma ei hakka rääkima lihtsalt küljest võetud ja kas minema visatud (69 bensiinipaagi korki oleme 2 korda võsa vahelt leidnud kuni lõplikult kadus) või tasku pistetud osadest. Muuseumikülastaja suhtumine muuseumieksponaatidesse kui mingitesse mänguasjadesse, mida võib lõhkuda, on minule tekitanud nende aastate jooksul tõsist frustratsiooni ja põhjustanud aastakümnete pikkuse töö järel soovi see amet maha panna ... 

Laste tehnikahuvi saaks palju paremini rahuldada mingi lihtsa ja odava masina soetamise ning selle remontimisega, seda saab kasvõi lageda taeva all teha.
Mul kunagi 4 a tütar osales aktiivselt herculese mootori remondil, väntvõlli vahetamisel, mõned tollmõõdus poldid jäid küll jäädavalt kadunuks aga praegu pean ma nentima, et autot tunneb ta 30 a hiljem paremini kui kõik tema senised elukaaslased seda on teinud, on ise remontinud pesumasina jne ...

väga huvitav avaldus maksumaksja raha kulutava institutsiooni esindajalt. istu. kaks.

[gruppen]

Eesti muuseumides on lihtsalt see probleem, et ekspositsioonid ei ole läbimõeldud ja külastaja ei saagi tihti aru, kus võib katsuda ning kus mitte. See piir puudub või on väga hägune, kus on konkreetselt eksponaat piiratud ja kus mitte  Seda enam, et progressiivsem generatsioon muuseumigurusid raiub, et kõik peab võimalikult digitaalne olema aga külastajad tahavad jälle rohkem midagi muud kogeda, kui järjekordset ekraani. Kui nad juba kuhugi kohale tulnud on. Kuna ühtlasi on laialt kanda kinnitanud ka arusaamine, et maksumaksja omab kõike (sest tema raha eest seda kõike tehakse) siis tema ka otsustab, mida ta teeb.

[olli]

Mootorispordi Muuseumis on täitsa vahvalt see asi lahendatud. Eksponaatidel oli vastavalt kas punane või roheline kleeps peal. Ja rohelise puhul on sisse istumine ja roolikeeramine lubatud. Rohelisi kleepse polnud väga palju, aga mul lapsed väga huviga otsisid neid. Lisas kõvasti põnevust nende muuseumikülastusse.

[ervg]

Kuna ühtlasi on laialt kanda kinnitanud ka arusaamine, et maksumaksja omab kõike (sest tema raha eest seda kõike tehakse) siis tema ka otsustab, mida ta teeb.

Asi ei ole mitte selles, et maksumaksja peaks justkui kõike omama, vaid honkomehe suguste suhtumises. Muuseumide peaeesmärkideks on:

a) säilitada pärandit
b) tekitada nooremas põlvkonnas huvi vastava valdkonna vastu

Avaldus, mille mõte on lühidalt "sina hoia oma tattnokk kodus, mitte ära too teda meie töö ja vaevaga ehitatut räppama ja lammutama" on pehmeltöeldes arusaamatu ja lubamatu. Eriti hämmastav on sellist avaldust esitada muuseumi ametliku seisukohana, nagu honkomees seda tegi. Mind siiralt huvitab, kuidas Maanteemuuseumi juhtkond sellisest käitumisest teada saades reageeriks ja seda meile siin ja ka muudele külastajatele kommenteeriks. Sooviks näha ka Maanteemuuseumi külastusosakonna kommentaari oma peavarahoidja seisukohale.

[honkomees]

... väga huvitav avaldus maksumaksja raha kulutava institutsiooni esindajalt. istu. kaks.

Kurb on lugeda ikka veel sügaval meie rahvas istuvast kolhoosimentaliteedist /kolhosi oma see tähendab meie oma, see tähendab ei kellegi oma/ lähtuvaid väljaütlemisi.
Eraomanik võib oma asjadega teha mis tahes, hoida klaaskapis või anda lõhkuda kuid maksumaksja raha eest soetatud-taastatud museaalid on meie kõigi omad ja keegi ei tohiks endale võtta õigust neid lihtsalt ära trööbata, need peaksid olema uudistamiseks kättesaadavad ka saja ja viiesaja aasta pärast.
P.S. Museaal on kultuuriväärtusega ese, mille sälitamise peab riigimuuseum tagama ja mille säilitamise eest vastutab peavarahoidja.

[ervg]

Hallooo!

Ilmselt mingi koolkondade erinevuse või lihtsalt nalja, rumaluse vms jutt! Mul on ka hetkel kodus üks kutsikas ja teine käib tihti, kiskuda ja lõhkuda armastavad mõlemad, inimkutsikas küll juba vähem, sest saab varsti 2 aastaseks. Mis jutt suhtumisest, arusaamatusest ja lubamatust? Sulle endale meeldiks, kui Sinu tööd ja vaeva näpitakse, kisutakse, lõhutakse ja pissitakse ning kakatakse tuppa ja kööki? No saan aru, Sinu laps, "ta ju väike, las teeb ja si.tub", keda kotib? Inimesed saavad palka, teenivad pappi, las teevad korda vähemalt selleks ajaks, kui me jälle tuleme?
Õudselt tekitab huvi nooremas põlvkonnas vanatehnika valdkonna vastu, kui nad on lisaks muule igapäevasele kräpile saavad  ka mingeid museaale 2,5 aastaselt hävitada! Õigus ju on, issi maksab sotsiaalmaksu, no mida per..set, ei või siis siit ja sealt kiskuda ja hammustada?
Meie tattnokk ka esialgu roomas, sõi männikäbisid ja oli suhteliselt normaalne, nüüd karjub - ma ei tahaaaa, ma ise jne, teine teeb loike, junne ja närib ning varastab asju ning kiunub ja haugub - kas me sellist Eestit, vabandust, muuseumi, tahtsime?
Tõesti, tänapäevane muuseumikontseptsioon on teine, meil Järvamaal on ka värskelt avatud mingisugune "tegevuskeskus", kus ka ise käisin eelnevalt ksf! Valdo juhtimisel lammutamas ja väärtuslikumat kama ära vedamas. Ise arvan, et kõik see moodne kräpp ja "nooremas põlvkonnas huvi tekitamine" ei päde ja on suhteliselt mõttetu, samas, olles ise juba piisavalt vana, et seda moodsat pseudoajalookäsitlust mõista, siis vb ma eksin ja tulebki muuseumi ja (omaosalusega) tsirkuse mõisteid veidi korrigeerida...

Kui keegi esitab viisakas vormis küsimuse, nagu teemaalgataja seda tegi, siis selgita palun mulle, mismoodi sa lugesid sellest välja

1) lugupidamatuse kellegi töö ja vaeva vastu
2) soovi lasta seda hävitada
.

[honkomees]

... Muuseumide peaeesmärkideks on:

a) säilitada pärandit
b) tekitada nooremas põlvkonnas huvi vastava valdkonna vastu

Avaldus, mille mõte on lühidalt "sina hoia oma tattnokk kodus, mitte ära too teda meie töö ja vaevaga ehitatut räppama ja lammutama" on pehmeltöeldes arusaamatu ja lubamatu....

Muuseumis on väljas ka taastamata masinad ja "oma tattnokki", nagu austet ksf väljendus, saab tuua muuseumisse ning näidata neile masinaid võrreldes, millist tööd on tehtud ja õpetada neid väärtustama restauraatorite tööd, soovi korral võib siis kodus ka ühe praktikumi tehnikahuvi arendamiseks läbi teha. St too oma lapsuke muuseumi, õpeta teda tehnikat vaatlema, seleta, seleta ja näita, õpeta asju hoidma ja hindama, mitte lõhkuma ...
Olen korduvalt näinud kõrvalt muuseumis nt vanaisa, kes seletab lapselapsele, kuidas ta sellisel Jossil/kopal/kallajal tööd tegi ja kuidas see tema tervise tappis aga samas ei topi see vanaisa oma lapselast masina peale.
Sellega patustavad eelkõige noored lapsevanemad ja kahjuks tundub, et nad ei saa arugi, et oma tegevusega jätavad nad järgmistele külastajatele palju viletsamas seisundis museaalid, eriti räpaka mulje tõttu, kui enam uksed ei sulgu, klaasid üleval ei püsi, tuled ära krutitud jne. Kahjuks pole muuseumil võimekust igapäevaselt teha sellist taastamist, restaureerimise eelarvest jätkub napilt üheks masina jaoks aastas.
Kuna masinad on külastajate vägivalla eest kaitsmata ei õnnestu meil saada ka eksponeerimiseks laenuks põnevaid masinad eraomanikelt, nad pole vastu väljapanemisele kuid nõuavad nö klaaskappi.

[kass]

Lgp. ksf! Ervg, vabandan! Juba korra kirjutasin, aga ilmselt vajutasin midagi valesti või jõuti juba ära kustutada!?
Tõesti, teema läks kusagil juba enne seda lappama, kui olin piisavalt pirniveini doseerinud, et siia keskkonda omi tarku mõtteid trükkida...
Aga algsele küsimusele on juba vastatud, Varjupaika paaril korral väisanuna võin ainult kinnitada, et sealses keskonnas saab kõike näppida, kõikjale ronida (kuhu on võimalus) ja isegi vaatamata oma pidevale kroonilisele nohule võin oletada, et saab ja võib ka nurka häda teha!